Eesti ja teine maailmasõda
Nii nagu teiste Teisest maailmasõjast räsitud riikide jaoks, oli sõda ka Eestile suur tragöödia, lisaks kaotas Eesti pooleks sajandiks oma iseseisvuse. Teise maailmasõja ajal oli Eesti traagiliselt kahe suurvõimu – Saksamaa ja NSV Liidu lahingutander. Okupatsioonid vahetusid mitmeid kordi. Eesti jaoks lõppes sõda alles Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega 1991. aastal ja Vene väge lahkumisega 1994. aastal.
Teise maailmasõja üks kõige hoiatavamaid ja valusamaid õppetunde oli, et riigid ei tohi tegutseda üksnes kitsalt oma huvides. Alles pärast ääretut tragöödiat mõisteti tõeliselt, et riikidel pole mitte ainult oma huvid, vaid ka laiemad ühised huvid maailmas ning ainult rahule ja koostööle üles ehitatud maailmal on tulevikku. Seda õppetundi ei tohi unustada.
Me mälestame alati kõiki Eesti pinnal langenuid – nii Saksa kui ka NSV Liidu autoritaarsete režiimide ohvreid.
Nõukogude okupatsioon 1940–1941
Kohe Teise maailmasõja alguses kuulutas Eesti valitsus end neutraalseks, aga sellegipoolest kisti Eesti sõtta.
23. augustil 1939 sõlmisid kommunistlik Nõukogude Liit ja Natsi-Saksamaa mittekallaletungilepingu, mida tuntakse Molotovi-Ribbentropi paktina, ja selle salajase protokolli, jagades Euroopa sõltumatute riikide territooriumid kahe totalitaarse režiimi huvisfäärideks, sillutades nii teed teise maailmasõja puhkemisele. Sellest tulenevalt tõi NSV Liit oma väed Eestisse oktoobris 1939 (nn baaside leping) ja okupeeris Eesti 1940. aasta juunis.
Kohe 1940. aasta juunis arvati Eesti Vabariigi kaitsevägi Punaarmee koosseisu ning viidi NSV Liidu-Saksamaa sõja puhkedes üle Venemaale. Samal ajal mõrvati praktiliselt kogu Eesti ohvitserkond. Algas ka poliitilise ja majandusliku eliidi süstemaatiline hävitamine, katkesid kultuurisidemed Lääne ja põhjanaabritega.
Saksa okupatsioon 1941–1944
Teise maailmasõja lahingud jõudsid Eestisse juulis 1941, kui endised liitlased – Saksamaa ja Nõukogude Liit – hakkasid Eestimaa pinnal omavahel sõdima. Nende juulist kuni oktoobrini 1941 kestnud lahingute tulemusena okupeerisid Hitleri Saksamaa väed Eesti ning algas Saksa okupatsioon, mis kestis kuni oktoobrini 1944.
Saksa okupatsioonivõimude korraldusel mõrvati Eestis tuhandeid eraisikuid, sealhulgas palju mujalt tooduid ja sõjavange. Eesti alal paiknesid mitmed koonduslaagrid, kus tapetute hulgas oli ka juute. Eesti oma juudikogukond hävitati peaaegu täielikult. 1942. aasta alguseks olid kõik Eestis elanud 4400 juuti kas Eestist läinud või hukatud.
Katse taastada Eesti Vabariigi iseseisvus 18. septembril 1944
Kasutades ära poliitilist olukorda, kus Saksa väed taandusid ja Nõukogude väed polnud Eestisse veel sisenenud, nimetas Eesti Vabariigi peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Jüri Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse. See oli meeleheitlik katse taastada kahe okupatsioonivõimu vahelises vaakumis Eesti Vabariigi iseseisvus. Otto Tiefi valitsuse tähtsus seisneb Eesti Vabariigi riikliku järjepidevuse kandmises.
Nõukogude okupatsioon 1944–1991
Juulist kuni novembrini 1944 toimusid Eesti pinnal lahingud, mis lõppesid Saksa vägede taganemise ja Nõukogude vägede Eestisse uuesti sisenemisega ehk Eesti taasokupeerimisega. Okupatsioon jätkus pärast teist maailmasõda ja sellega kaasnes genotsiid. 1949. aastal küüditati kümned tuhanded eestlased kodudest Siberisse. Asemele toodi võõrtöölisi NSV Liidu erinevatest piirkondadest. Eestlaste sunniviisiline kaasamine Nõukogude okupatsioonirežiimi sõjajõududesse jätkus kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni 1991. aastal. Vene väeüksused lahkusid Eesti pinnalt 1994. aastal.
NSV Liidu ja Hitleri Saksamaa okupatsioonivõimud mobiliseerisid teise maailmasõja ajal sunniviisiliselt ja rahvusvahelise sõjaõiguse vastaselt oma vägedesse üle 100 000 Eesti kodaniku, mis moodustab ligi 10% elanikkonnast. Eesti sõdurid, kes kaotasid õiguse teha oma otsuseid ja valikuid, olid samuti ohvrid nagu kõik teisedki selle sõja tõttu kannatanud Eesti kodanikud.
Eestlaste inimkaotused olid teises maailmasõjas väikese riigi kohta väga suured. Eesti kaotas sõjaajaga viiendiku oma sõjaeelsest elanikkonnast. Mitmed traditsioonilised Eesti rahvusvähemused – sakslased, rootslased ja juudid – olid kas lahkunud või hävitatud. Ligikaudu 100 000 eestimaalast oli põgenenud Läände ega naasnud enam Eestisse. Lisaks asus Saksamaale elama umbes 20 000 baltisakslast.
Aastatel 1940–1945 suri okupatsioonide ja teise maailmasõja ohvritena vähemalt 70 000–75 000 eestlast, kes moodustasid 6–7% Eesti sõjaeelsest elanikkonnast.
Eesti sai teisest maailmasõjast väga valusa õppetunni. Sõja puhkedes oli Eesti üksi, ilma liitlaste ja sõpradeta. Tänapäeval, olles koos oma liitlastega, teame kindlalt, et ainult koos, jagades samu väärtusi, nagu demokraatia, inimõigused ja õigusriik, on võimalik uusi sõjakoledusi ära hoida ja paremat maailma üles ehitada.
