Rahvusvahelised kokkulepped
Austraalia Grupp on mitteametlik riikidevaheline kokkulepe, mis loodi 1985. aastal, kontrollimaks keemia- ja bioloogilise relva valmistamiseks vajalike keemiliste- ja bioloogiliste toimeainete ja samuti keemia- ning bioloogilise relva levikut.
1970-ndate aastateni mõisteti massihävitusrelvade levikut piiravate meetmete all vaid tuumarelvastuse leviku tõkestamiseks rakendatavaid meetmeid, sest kui tuumarelva sõjalistes konfliktides kasutamise ebamoraalsuses ei kahelnud peale Hiroshima ja Nagasaki pommitamist keegi (mis oli ka üheks põhjuseks, miks Korea sõjas loobuti tuumarelva kasutamisest), siis keemia ja bioloogilise relva kasutamise suhtes sellist halvakspanu ei esinenud.
Iraagi-poolne edukas keemiarelva kasutamine sõjas Iraani vastu ning Egiptuse-poolne keemiarelva kasutamine Jeemenis 1963. aastal, tõid sellesse olukorda muutuse.
Austraalia Grupi asutamise ja 1993. aastal Keemiarelva keelustamise konventsiooni (CWC) sõlmimisega pandi alus uuele mõtlemisele massihävitusrelvade üldisest olemusest, mille peamiseks eesmärgiks on psühholoogilise tabu juurutamine bioloogilise relva vastu ning selle tabu taastamine keemiarelva suhtes.
Grupp koosneb 42 liikmest: Argentiina; Austraalia; Austria; Belgia; Bulgaaria; Eesti; Euroopa Komisjon; Hispaania; Holland; Horvaatia; Iirimaa; Island; Itaalia; Jaapan; Kanada; Kreeka; Küpros; Leedu; Läti; Luksemburg; Lõuna-Korea; Malta; Mehhiko; Norra; Poola; Portugal; Prantsusmaa; Rootsi; Rumeenia; Šveits; Saksamaa; Slovakkia; Sloveenia; Soome; Suurbritannia; Taani; Tšehhi; Türgi; Ukraina; Ungari; USA; Uus-Meremaa.
Austraalia Grupi kontrollnimekiri sisaldab kemikaale ja nende lähteaineid, bioloogilisi toimeaineid ning loom- ja taimpatogeene, toksiine ja keemia- ning bioloogilise relva valmistamiseks vajalikke kaupu ja tehnoloogiat.
Raketitehnoloogia Kontrollrežiim (The Missile Technology Control Regime – MTCR) on mitteametlik riikide vaheline kokkulepe, mis loodi 1987 aastal, piiramaks raketisüsteemide ja mitte-piloteeritavate rakettide (ballistilised-, tiib- ja "maa-õhk" tüüpi suured raketid) levikut. MTCR ei oma lepingu staatust, mistõttu pole ta ka kohustuslik, kuigi kõik liikmesmaad järgivad kokkuleppe sätteid.
MTCR’i algne eesmärk oli vähendada tuumarelva leviku ohtu, kontrollides varustuse ja tehnoloogia tarneid, mida oleks võimalik kasutada mehitamata tuumarelvade kohaletoimetamise süsteemides või nende väljatöötamisel. Aja möödudes on kontrollrežiimi eesmärke laiendatud, mistõttu keskendub praegune MTCR mitte ainult tuumarelvade vaid teiste massihävitusrelvade leviku ohu vähendamisele, kontrollides hankeid, mis võiksid kaasa aidata nimetatud relvasüsteemide väljatöötamisele.
1993. aastal väljatöötatud uutes juhistes soovitatakse liikmesriikidel keelduda raketi või raketitehnoloogia ekspordist, vaatamata sellele, kas kaup on strateegiliste kaupade ja tehnoloogiate nimekirjas, või mitte, kui liikmesriigil on alust arvata, et seda võidakse kasutada ükskõik millise massihävitusrelva kohaletoimetamiseks.
MTCR-i kontrollnimekiri koosneb kahest osast:
- terviklikud relvade kohaletoimetamise süsteemid;
- relvasüsteemide osad ja komponendid, tarkvara ning tehnoloogia.
USA initsiatiivil vormistati MTCR’i alane kokkulepe algselt G-7 riikide vahel (Kanada, Lääne-Saksa, Itaalia, Jaapan, Prantsusmaa, Suurbritannia), peale Pärsia lahe kriisi kasvas liikmete arv 29 riigini.
Nüüdseks kuuluvad režiimi 35 riiki: Argentiina; Austraalia; Austria; Belgia; Brasiilia; Bulgaaria; Hispaania; Holland; Iiri; India; Island; Itaalia; Jaapan; Kanada; Kreeka; Luksemburg; Lõuna-Aafrika Vabariik; Lõuna-Korea, Norra; Poola, Portugal; Prantsusmaa; Rootsi; Šveits; Saksa; Soome; Suurbritannia; Taani; Tšehhi, Türgi; Ukraina, Ungari; USA; Uus-Meremaa; Venemaa.
Tuumarelva leviku tõkestamise vastase ekspordikontrolli organisatsiooni loomisele hakati tõsisemalt mõtlema peale India esimest tuumakatsetust 1974 aastal, mille järgselt loodi aasta hiljem nn. Londoni Klubi, mis hiljem sai tuntuks kui Tuumatarnijate Grupp (NSG). Rahvusvahelise Tuumaagentuuri (IAEA) dokumendina 1978 aastal avaldatud NSG kontrolli juhiste aluseks võeti Zangger Komitee poolt väljatöötatud tuumamaterjalide nimekiri ("Trigger List"), kuid aastatel 1978 kuni 1991 NSG aktiivselt ei toiminud. Muutus toimus koos kahesuguse kasutusega tuumaalaste kaupade kontrollrežiimi jõustumisega 1992. aasta aprillis - otsese vastusena Iraagi kriisi põhjustanud probleemidele.
NSG eesmärgiks on vältida tuumaenergia rahumeelse kasutuse varjus tuumarelva loomist. Kontrollrežiimi liikmesriigid soovivad takistada tuumarelva tehnoloogia levikut, võimaldades samal ajal tuumaenergia kasutamist rahulikel eesmärkidel. NSG juhistele toetudes piiratakse ja kontrollitakse tuumarelva loomiseks vajalike "võtme-komponentide" eksporti tuumarelva mitte omavatesse riikidesse ning kindlustab tuumamaterjalide füüsiline kaitse ja ohutud veotingimused.
Tuumatarnijate Grupi praegused probleemid erinevad oluliselt 1970-ndate aastate probleemidest, kuna enamus tuumariike on ühinenud tuumakatsetuste keelustamise kokkuleppega ja enamus tuumarelva mitteomavaid riike on mõistnud, et tuumarelva omamine iseenesest ei lahenda nende probleeme. Enamgi veel, vähemalt üks riik - LAV - on tuumarelvast selle loomise järgselt loobunud.
Tänu poliitilistele muutustele maailmas ei nähta tuumarelva leviku tõkestamist enam kui ida ja lääne vahelisest vastaseisust tulenevat probleemi, vaid kui regionaalset küsimust. Mõningad regioonid maailmas on poliitiliselt ebastabiilsed ja osade riikide käitumine on ettearvamatu. Sellistes riikides võidakse tuumarelvas näha oma probleemidele ja tüliküsimustele kiiret lahendust.
Samas on uue probleemina esile kerkinud rahvusvaheline terrorism, mida mõningates maades ka riiklikult toetatakse. Sellise probleemi lahendamine ei ole aga ainuüksi Tuumatarnijate Grupi võimuses, kuna Tuumatarnijate kontrollrežiim ja Tuumarelva leviku tõkestamise leping (NTP) põhineb siiski ainult eeldusel, et riigid peavad kinni enda rahvusvahelisel tasemel võetud kohustustest.
NSG’l on kaks kontrollnimekirja: tuumamaterjalide nimekiri (Trigger List) ja kahesuguse kasutusega kaupade nimekiri (List of Nuclear-Related Dual-Use Equipment and Materials and Related Technology).
NSG koosseisu kuulub praegu 48 riiki: Argentiina; Austraalia; Austria; Belgia; Brasiilia; Bulgaaria; Eesti; Hiina Rahvavabariik; Hispaania; Holland; Horvaatia; Iirimaa; Island; Itaalia; Jaapan; Kanada; Kasahstan; Kreeka; Küpros, Luksemburg; Leedu; Läti; Lõuna-Aafrika Vabariik; Lõuna-Korea; Malta; Mehhiko; Norra; Poola; Portugal; Prantsusmaa; Rootsi; Rumeenia; Šveits; Saksamaa; Serbia; Slovakkia; Sloveenia, Soome; Suurbritannia; Taani; Tšehhi; Türgi, Ukraina; Ungari; USA; Uus-Meremaa; Valgevene ja Venemaa.
Euroopa komisjonil on režiimis vaatlejastaatus.
Eesti järgib režiimi põhimõtteid ja juhised ning on allakirjutanud NPT (Non-Proliferation Treaty), mille eesmärk on samuti piirata tuumarelva levikut.
Wassenaari Kokkulepe asutati 1995. aastal Haagi eeslinnas Wassenaaris ja selle alaline sekretariaat asub Viinis. Eesti liitus Wassenaari kokkuleppega 2005. aastal.
Kokkulepe on sõlmitud selleks, et tagada tavarelvade ja kahesuguse kasutusega kaupade ning tehnoloogiate tarnimisel suurem läbipaistvus ja suurendada vastutust, takistades sellega nende kaupade ja tehnoloogiate destabiliseeriva mõjuga akumuleerumist agressiivsesse riiki või agressiivsele lõppkasutajale.
Ekspordikontrolli teostatakse sõjalise kasutusega kaupade (Munition List) ja kahesuguse kasutusega kaupade ning tehnoloogiate nimekirja (List of dual-use goods and technologies) ja selle lisade alusel. Liikmesmaad uuendavad neid nimekirju korrapäraselt võttes arvesse tehnoloogia arengut ja kogemusi.
Wassenaari liikmesriigid vahetavad vabatahtlikult sensitiivsete kaupade tarnetega seonduvat teavet, samal ajal on kaubatarnete või neist keeldumiste otsuste tegemine iga osaleva riigi ainuvastutus. Vastavalt kokkuleppele teavitavad riigid üksteist tarnetest ja keeldumistest riikidesse, mis ei ole Wassenaari liikmed. Samuti teavitatakse teisi kokkuleppe liikmeid (60 päeva jooksul) sensitiivsele kaubale antava tarnelitsentsi väljastamisest, kui samalaadse tarne puhul on kasvõi üks liikmesriik viimase kolme aasta jooksul keeldunud litsentsi väljastamisest.
Wassenaari Kokkulepe on avatud uutele liikmetele üleilmsel ja mitte-diskrimineerival alusel, uued liikmed võetakse vastu konsensusega.
Liikmesriigid kohtuvad regulaarselt, arutamaks ja võtmaks vastu kontrollrežiimi puudutavaid otsuseid (konsensuse alusel). Rotatsiooni põhimõttel vahetuv eesistujamaa korraldab plenaarkohtumisi vähemalt kord aastas, kus võetakse vastu iga-aastane eelarve ning moodustatakse töögrupid lahendamaks neile püstitatud ülesandeid.
Wassenaari Kokkuleppe liikmesriike on praeguseks 41: Argentiina; Austraalia; Austria; Belgia; Bulgaaria; Eesti; Hispaania; Holland; Horvaatia; Iiri; Itaalia; Jaapan; Kanada; Kreeka; Korea Vabariik; Leedu; Luksemburg; Lõuna-Aafrika Vabariik; Läti; Malta; Mehhiko; Norra; Poola; Portugal; Prantsusmaa; Rootsi; Rumeenia; Šveits; Saksamaa; Soome; Slovakkia; Sloveenia; Suurbritannia; Taani; Tšehhi; Türgi; Ukraina; Ungari; USA; Uus-Meremaa; Venemaa.
Viimati uuendatud 23.08.2022
