NATO julgeolekupoliitika põhialuseid täiendati ning uuendati 2022. aasta juunis, seoses NATO strateegilise kontseptsiooni uuendamisega, mis võeti vastu Madridi tippkohtumisel. Dokumendis sätestatakse NATO strateegilised eesmärgid ning nende täitmiseks vajalikud meetmed järgnevaks 10 aastaks. Kontseptsioonis kinnitatakse üle, et alliansi kolm põhiülesannet on jätkuvalt kollektiivkaitse, kriisiohje ja koostöine julgeolek, ning NATO peamine eesmärk on tagada kollektiivne kaitse kõigi ohtude vastu. Suurima ohuna liitlaste julgeolekule on määratletud Venemaa. Tõdetakse, et NATO jätkab liitlaste heidutuse ja kaitse olulist tugevdamist. Tuuakse välja jätkuvat terrorismiohtu ning üha kasvavaid riske ja ohte seoses küberruumi, energiavarude, uute tehnoloogiate ning kliimamuutustega.
EV alaline esindus NATO juures
Boulevard Leopold III B-1110, Brüssel, Belgia
Telefon: +32 2 707 9510
E-post: [email protected]
https://nato.mfa.ee
29.-30. juunil 2022. a. toimunud Madridi tippkohtumisel langetati oluline otsus alliansi idatiiva tugevdamiseks ja tugevdatud kaitsehoiakule liikumiseks, vastusena Venemaa agressioonile Ukrainas. Väga olulise tähtsusega on ka otsus kutsuda Soome ja Rootsi NATO liikmeteks. Samuti kinnitati Madridis NATO avatud uste poliitika jätkumist, mis tähendab, et Ukrainal ja Gruusial on endiselt NATO-liikmelisuse perspektiiv. Kinnitati heaks ka NATO täiendav toetuspakett Ukrainale, mille raames saadetakse vajalikku varustust ning toetatakse Ukraina kaitseväe üleminekut NATO standarditele ja lääne relvasüsteemidele.
Seoses uute väljakutsetega rahvusvahelisele julgeolekukeskkonnale on julgeoleku mõiste laienenud ning julgeoleku tagamise ülesanded muutunud. Eesti jaoks on oluline koostöö ja info jagamine liitlastega nii terrorismivastase võitluse ja küberjulgeoleku valdkonnas kui ka uute ja murranguliste tehnoloogiate arendamisel ja kasutuselevõtmisel. Madridi tippkohtumisel võeti vastu otsus luua NATO innovatsioonikiirendi DIANA, eesmärgiga ühendada liitlaste tugevused uute ja murranguliste tehnoloogiate valdkonnas. Eesti loob koos Ühendkuningriigiga DIANA Euroopa peakorteri ning Eestisse rajatakse üks NATO iduettevõtete kiirenditest.
NATO
Vene Föderatsiooni täiemahulise sõja alustamine Ukrainas 24. veebruaril 2022.a. muutis jäädavalt julgeolekuolukorda Euro-Atlandi piirkonnas. Seetõttu on NATO, mille põhieesmärk on kaitsta oma liitlaste vabadust ja julgeolekut poliitiliste ja sõjaliste vahenditega, võtnud vastu olulisi NATO kollektiivkaitset tugevdavaid otsuseid ning astunud määravaid samme.
-
29.-30. juunil 2022.a. Madridis toimunud NATO tippkohtumisel kiideti heaks NATO uus strateegiline kontseptsioon, milles Venemaa on määratletud suurima ohuna liitlaste julgeolekule. Vastusena Vene agressioonile Ukrainas langetati oluline otsus NATO idatiiva kaitse- ja heidutushoiaku tugevdamiseks. Eesti jaoks tähendab see NATO raamistikus tegutseva diviisi suuruse üksuse ja selle juhtimisstruktuuri arendamist koostöös liitlastegaÜksus ja staap oleksid rajatud nii Eesti kui teiste liitlaste panustele. Diviisi juhtimisstruktuur luuakse Eesti ja Ühendkuningriigi koostöös. Madridi 2022.a. tippkohtumise otsuste alusel suurendab USA oluliselt oma sõjalist kohalolu Euroopas, sh panustab USA roteeruva kontinendiga Balti riikides, mis hõlmab endas nii maa- kui õhuväe üksusi ja õhukaitset.
-
Madridi tippkohtumise otsused on jätkuks varasematele Varssavi (2016) ja Walesi tippkohtumise (2014) otsustele, millega pandi alus NATO vägede kohalolekule Balti riikides. Varssavi tippkohtumisel otsustati suurendada NATO liitlasvägede kohalolekut Läänemere regioonis ning paigutada Eestisse, Lätti, Leetu ja Poola NATO lahingugrupid. Lisaks otsustati arendada kohalolekut Kagu-Euroopas. NATO pataljonid aitavad tugevdada ühtaegu nii heidutust kui ka riigi iseseivat kaitsevõimet. Lahingugrupi moodustavad raamriik (framework nation), vastuvõtjariik ja teised panustajariigid (contributing nations) Eesti lahingugrupi raamriik on Ühendkuningriik, Läti lahingugrupi raamriik on Kanada, Leedul Saksamaa ja Poolal USA.
-
Walesi tippkohtumisel 2014. a pandi alus alliansi vägede suurendatud alalisele kohalolekule Balti riikides ja Poolas, samuti otsustati astuda samme alliansi vägede reageerimiskiiruse suurendamiseks ning paigutada Balti regiooni eelpositsioneeritud relvastust ja varustust paigutamist. Liitlased võtsid vastu valmisoleku tegevuskava, et tugevdada NATO kollektiivset kaitset. Eelkõige oli see suunatud alliansi idatiivale ja hõlmas plaane luua väga kõrge valmisoleku tasemega ühisüksus, mille tegevus hõlmab õppusi ja jätkuvat sõjalist kohalolekut rotatsiooni korras.
-
Rohkem teavet NATO kohaolekust Läänemere piirkonnas ja Kagu-Euroopas
Partnerlussuhete arendamine alliansiväliste riikide ja teiste organisatsioonidega on tänaseks saanud NATO tegevuse loomulikuks osaks, aidates edendada ja tagada julgeolekut ja stabiilsust väljaspool alliansi piire. NATO partnerlused hõlmavad muu hulgas poliitikakujundamist ja kaitsevõime suurendamist, koostalitusvõime arendamist ja kriisiohjet. Samuti aitavad kahepoolsed programmid riikidel arendada oma kaitse- ja julgeolekuasutusi ja –jõudusid.
Partnerluste kaudu edendatakse ka julgeoleku laiapindsemat käsitlust, kaasates sellesse muu hulgas küsimused sugudevahelisest võrdsusest, korruptsioonist, relvastuskontrollist ja teaduskoostööst. Aastatega on NATO partnerluskoostöö laienenud nii geograafiliselt kui ka tegevuste poolest, hõlmates üha enamaid riike, paindlikumaid vahendeid ning uusi koostöö ja konsultatsioonide vorme
Eesti julgeolekupoliitika oluline osa on rahvusvaheline julgeolekukoostöö. Kuna rahvusvaheline julgeolek on jagamatu, on julgeolekukoostöö esmatähtis element osalemine rahvusvaheliste organisatsioonide kriisiohje- ja rahuoperatsioonides. See on meie olulisim panus koostöösse NATO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Eesti osaleb rahvusvahelistes operatsioonides 1995. aastast.
Eesti lähtub põhimõttest, et rahu ja stabiilsuse loomiseks ei piisa üksnes sõjalistest operatsioonidest, vaid neid tuleb toetada ka tsiviilpanuste ja arenguabiga.
Õhuturve on NATO definitsiooni kohaselt rahuaja missioon, mille eesmärk on NATO õhuruumi terviklikkuse tagamine. Kuna iseseisva õhuturbevõime väljaarendamine oleks Eesti jaoks väga kulukas, on alates Balti riikide liitumisest NATOga siinse õhuruumi turvalisust kindlustanud NATO Balti õhuturbemissioon. Tegemist on osaga NATO ühiskaitsest, mis on olnud alliansi nurgakivi alates organisatsiooni loomisest. Seega on NATO õhuturve Eesti jaoks tähtis nii praktilistel kui ka poliitilistel põhjustel.
Eesti, Läti ja Leedu õhuruumi kaitstakse Leedus Šiauliais asuvast lennubaasist ja Ämari lennubaasist. Eesti õhuväe lennubaas loodi Ämarisse 1997.a ning lennuväli ja baas renoveeriti põhjalikult aastatel 2004–2012. Koos liitlaste saabumisega 2014.a kevadel sai Ämari lennubaasist NATO Balti õhuturbebaas, kus paiknevad neljakuuliste rotatsioonide kaupa liitlaste hävitajad. Esimesena teenisid Ämaris Taani õhuväelased. Ämari lennubaas on üks Euroopa moodsamaid ja pakub väga häid teenistustingimusi. Kaitsevägi on valmis liitlaste lennukeid ja tugimeeskonda Ämaris ööpäevaringselt vastu võtma.
Õhuturbelennukite pidev paiknemine Eesti, Läti ja Leedu territooriumil on Balti riikidele äärmiselt oluline, mistõttu hüvitatakse õhuturvet teostavale riigile kokkulepitud summa ulatuses missiooniga kaasnevad kulud. Vastuvõtva riigi toetus tähendab peale rahalise toetuse ja infrastruktuuri arendamise ka seda, et liitlastel on võimalik õhuturbemissioonil viibides teha väljaõpet ja osaleda regioonis toimuvatel õppustel.
Terrorismi peetakse liitlaste üheks peamiseks julgeolekuohuks alates 1999.a vastu võetud NATO strateegilisest kontseptsioonist. Esimest ja siiani ainsat korda käivitati NATO artikkel 5 vastusena 9/11 terrorirünnakutele. Praeguseks peegeldub terrorismivastase võitluse element pea kõikides NATO tegevustes, näiteks väljaõppes, infojagamises, planeerimisprotsessides, võimearenduses, kerksuse tugevdamisel, partnerlussuhetes, operatsioonidel jne.
NATO mandaat terrorismivastases võitluses on piiratud, sest põhivastutus oma sisejulgeoleku ja kerksuse tagamise eest lasub riikidel. NATO on pakkunud lisandväärtust eelkõige teadlikkuse tõstmise, võimete arendamise ja partnerluskoostöö kaudu. NATO mandaati ja seniseid ülesandeid piiritlevad terrorismivastase võitluse poliitilised juhtnöörid, sõjaline kontseptsioon vägede, inimeste ja vara kaitseks terrorismi eest ning Varssavi tippkohtumise deklaratsioon.
Liitlased on järjest enam panustanud lõunasuunast, sealhulgas vägivaldsest ekstremismist tulenevate ohtude ohjamisse, millega on kaasnenud soov tugevdada NATO rolli rahvusvahelises võitluses terrorismi vastu. Liitlaste ühise tahte väljendusena kiitsid NATO riigipead ja valitsusjuhid 2017.a mais heaks terrorismivastase võitluse tegevuskava, mis ühtlustab ja laiendab NATO tegevust rahvusvahelises terrorismivastases võitluses. Ühtlasi otsustati NATO kui organisatsiooni liitumine rahvusvahelise ISIL-i vastase koalitsiooniga.
Küberkaitse on osa NATO kollektiivkaitse põhiülesannetest. Küberkaitse määratlemine ühena NATO põhitegevusvaldkondadest alliansi Varssavi tippkohtumisel 2016. aastal oli märgilise tähtsusega. Eesti osaleb aktiivselt NATO küberkaitset puudutavas tegevuses ja murranguliste tehnoloogiate strateegia koostamises.
Tallinnas asub NATO küberkaitsekoostöö keskus (CCDCOE). Tegemist on NATO akrediteeritud iseseisva rahvusvahelise oivakeskusega, mis tegutseb ühtaegu mõttekoja ja väljaõppeasutusena. Keskus loodi 2008. aastal ning sellest on kujunenud oluline küberkaitse valdkonna teadmiste allikas nii NATO-le kui ka liikmesriikidele.
Keskuse tegevuses osaleb kokku 39 riiki.
Neist:
- 28 riiki on Sponsoring Nation, st NATO liikmesriigid, kes toetavad keskuse tegevust rahaliselt ja struktuurselt.
- 6 riiki on Contributing Participant, st riigid, kes panustavad keskuse tegevusse, kuid ei ole NATO liikmesriigid.
- Lisaks on 4 riiki liitumas Sponsoring Nation’i staatuses ning 1 riik on läbirääkimistes Contributing Participant’i staatuse saamiseks.
Enamik osalevatest riikidest on saatnud oma esindajad keskusesse kohale ning nad osalevad regulaarselt keskuse igapäevases töös ja harjutustes.
NATO pöörab üha rohkem tähelepanu avaliku diplomaatia arendamisele. NATO peakorteri avaliku diplomaatia osakonna (Public Diplomacy Division) ülesanne on meedia-, teadus- ja uurimisalane tegevus ning avalikkusele suunatud NATO-teemalise teabe levitamine. Programmide ja tegevuste kaudu aitab osakond liitlaste valitsustel ja partnerriikidel edendada NATO rolli ja poliitika mõistmist ja mõtestamist laiemas avalikkuses. NATO tegevust aitavad avalikkusele tutvustada ka liitlas- ja mitmetes partnerriikides tegutsevad NATO Ühingud, ka Eestis tegutseb NATO ühing.
1992.a töötati välja NATO kontaktsaatkondade süsteem, mida täiendati 2011.a partnerluspoliitika läbivaatuse raames. Kontaktsaatkonna eesmärk on teha partnerriigiga tihedamat koostööd NATOt puudutava teabe vahendamisel ja levitamisel. Konkreetsemalt võtab iga liitlasriik endale kohustuse esindada NATOt avaliku diplomaatia vallas ühes või mitmes partnerriigis läbi oma suursaatkonna. Kaheaastase esindusperioodi vältel selgitatakse regulaarselt NATO eesmärke ja tegevusi partnerriigi avalikkusele, akadeemilistele huvigruppidele, valitsusvälistele organisatsioonidele jt huvilistele, korraldades selleks seminare, loenguid ja visiite. Alliansil on infobürood Moskvas ja Kiievis ning kontaktsaatkonnad enam kui 40 partnerriigis.
Eesti on kontaktsaatkondade kaudu NATOt esindanud alates 2004.a septembrist, mil Eesti suursaatkond Helsingis alustas tegevust NATO kontaktsaatkonnana Soomes. Neid ülesandeid täitis esindus kuni 2007.a veebruarini. Eesti suursaatkond Stockholmis täitis NATO Rootsi kontaktsaatkonna ülesandeid vahemikus 2007–2010. Samu ülesandeid on Eesti suursaatkonnad täitnud veel 2011–2012 Soomes, 2013–2014 Valgevenes, 2015–2016 Kasahstanis ja 2017-2018 Valgevenes.
Energiajulgeolek kui riikliku julgeoleku üks komponent on NATO liitlaste puhul käsitletav ka kui alliansi kollektiivse julgeoleku element. Siin on NATOl piiratud pädevus, kuna energiajulgeoleku tagamine on esmaselt iga riigi enda ülesanne, mida allianss saab vaid teatud määral täiendada. Pakutav lisandväärtus hõlmab hinnangute andmist energiajulgeolekuga seotud riskidele ja arengutele, samuti energiajulgeolekualaseid konsultatsioone NATO partnerite ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Siiski – kuna energeetika on seotud suure taristuga, on NATO valmis seda liitlaste palvel kaitsma ja vastavaid kriise haldama (consequence management).
Põhja-Atlandi leping
- Lepinguosalised kinnitavad oma usku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärkidesse ja põhimõtetesse ning soovi elada rahus kõigi rahvaste ja valitsustega.
- Nad on kindlalt otsustanud kaitsta oma rahva vabadust, ühispärandit ja tsivilisatsiooni, mis rajaneb demokraatia, isikuvabaduse ja seaduse ülimuslikkuse põhimõtetel.
- Nad püüavad suurendada stabiilsust ja heaolu Põhja-Atlandi piirkonnas.
- Nad on otsustanud ühendada oma jõupingutused kollektiivseks kaitseks ning rahu ja julgeoleku säilitamiseks. Seetõttu on nad sõlminud Põhja-Atlandi lepingu.
Lepinguosalised kohustuvad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja kohaselt lahendama kõik rahvusvahelised vaidlused, millesse nad võivad sattuda, rahumeelsel teel, ohustamata rahvusvahelist rahu, julgeolekut ja õigust, ning hoiduma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest viisil, mis ei ole kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkidega.
Lepinguosalised aitavad kaasa rahumeelsete ja sõbralike rahvusvaheliste suhete arendamisele, tugevdades oma sõltumatuid institutsioone, levitades paremat arusaamist nende institutsioonide aluspõhimõtetest ning luues tingimused stabiilsuseks ja heaoluks. Nad püüavad kõrvaldada vastuolusid oma välismajanduspoliitikas ning arendada kõigi ja üksikute lepinguosaliste vahelist majanduslikku koostööd.
Lepingu eesmärkide paremaks saavutamiseks säilitavad ja arendavad lepinguosalised eraldi ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja kollektiivset võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule.
Lepinguosalised konsulteerivad omavahel alati, kui neist kellegi arvates on ohustatud mis tahes lepinguosalise territoriaalne terviklikkus, poliitiline sõltumatus või julgeolek.
Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitatakse rünnakuna nende kõigi vastu ning kui sedalaadi relvastatud rünnak aset leiab, abistab igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, viivitamatult sel viisil rünnatud lepingupoolt või lepingupooli, kasutades üksi ja koos teiste lepingupooltega vajalikke abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudusid, eesmärgiga taastada ning säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek.
Igast sellisest relvastatud rünnakust ning selle vastu kasutatud abinõust teatatakse viivitamatult Julgeolekunõukogule. Nimetatud abinõude kasutamine lõpetatakse, kui Julgeolekunõukogu on rakendanud vajalikud abinõud, et taastada ja säilitada rahvusvaheline rahu ja julgeolek.
Artiklis 5 nimetatud relvastatud rünnaku all ühele või mitmele lepinguosalisele mõistetakse relvastatud kallaletungi:
- lepinguosalise territooriumile Euroopas või Põhja-Ameerikas, Prantsuse Alžeeria departemangule, Türgi territooriumile või saartele, mis on lepinguosalise jurisdiktsiooni all ning paiknevad Põhja-Atlandi piirkonnas põhja pool Vähi pöörijoont;
- lepinguosalise relvajõududele, laevadele või lennukitele, mis paiknevad nendel territooriumidel või Euroopa mis tahes teises piirkonnas, kus lepingu jõustumise hetkel viibisid lepinguosaliste okupatsiooniväed või Vahemeres või Põhja-Atlandi piirkonnas põhja pool Vähi pöörijoont, või mis paiknevad nende kohal.
Leping ei piira mingil viisil Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriikidest lepinguosaliste ÜRO põhikirjas sätestatud õigusi ja kohustusi ning seda ei tõlgendata niiviisi; samuti ei piira see Julgeolekunõukogu esmast vastutust rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamisel.
Iga lepinguosaline kinnitab, et mitte ükski tema praegu kehtiv rahvusvaheline kohustus teise lepinguosalise või mõne kolmanda riigi ees ei ole vastuolus lepingu sätetega, ning kohustub mitte võtma lepinguga vastuolus olevaid rahvusvahelisi kohustusi.
Lepinguosalised asutavad lepingu rakendamise küsimuste arutamiseks nõukogu, kus nad kõik on esindatud. Nõukogu korraldatakse nii, et tal oleks võimalik igal ajal viivitamatult koguneda. Nõukogu moodustab allasutused, mida ta peab vajalikuks; eelkõige moodustab ta viivitamatult kaitsekomitee, kes hakkab soovitama artiklite 3 ja 5 rakendamise abinõusid.
Lepinguosalised võivad üksmeelse nõusoleku korral kutsuda lepinguga ühinema kõiki teisi Euroopa riike, kes on valmis edendama lepingu põhimõtteid ning panustama Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekusse. Iga sel viisil kutsutud riik võib saada lepinguosaliseks, deponeerides oma ühinemisdokumendi Ameerika Ühendriikide valitsuse juures. Ameerika Ühendriikide valitsus teatab sellise ühinemiskirja deponeerimisest igale lepinguosalisele.
Leping ratifitseeritakse ning lepinguosalised rakendavad selle sätteid oma põhiseaduslikku menetluskorda järgides. Ratifitseerimiskirjad deponeeritakse nii kiiresti kui võimalik Ameerika Ühendriikide valitsuse juures, kes teatab igast deponeerimisest teistele lepinguosalistele. Leping jõustub selle ratifitseerinud riikide suhtes niipea, kui enamik lepingule allakirjutanud riikidest, sealhulgas Belgia, Kanada, Prantsusmaa, Luksemburg, Holland, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid on oma ratifitseerimiskirjad deponeerinud, ning teiste riikide suhtes nende ratifitseerimiskirja deponeerimise päeval.
Kui leping on kehtinud kümme aastat või rohkem, võivad lepinguosalised lepinguosalise palvel arutada lepingu ülevaatamist, pidades silmas sel ajal Põhja-Atlandi piirkonnas rahu ja julgeolekut mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja alusel rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks sõlmitud ülemaailmseid ning piirkondlikke kokkuleppeid.
Kui leping on kehtinud kakskümmend aastat, võib iga lepinguosaline lepinguosaliste hulgast välja astuda pärast seda, kui tema Ameerika Ühendriikide valitsusele esitatud denonsseerimisteatest on möödas üks aasta; Ameerika Ühendriikide valitsus teatab denonsseerimiskirja deponeerimisest teiste lepinguosaliste valitsustele.
Leping, mille inglis- ja prantsuskeelne tekst on võrdselt autentsed, deponeeritakse Ameerika Ühendriikide valitsuse arhiivis. Nimetatud valitsus edastab tõestatud koopiad teiste allakirjutanud riikide valitsustele.
