„Putini praegustes nõudmistes ei ole võrreldes 2021. aasta lõpu ja 2022. aasta algusega mitte midagi muutunud. Vahetult enne täiemahulise sõja vallapäästmist esitas Moskva terve hulga ultimatiivseid nõudmisi Euroopa julgeolekukorralduse ümbertegemiseks. Need puudutasid otseselt ka Eestit ja kogu meie piirkonda.
Võiks öelda, et vahepeal on palju vett merre voolanud, aga veelgi kohasem on öelda, et vahepeal on palju verd mulda imbunud. Ligi viis aastat on Venemaa Ukrainas tapnud, hävitanud ja rüüstanud. Ometi tullakse nüüd läbirääkimistelaua taha täpselt samade strateegiliste eesmärkidega, millega täiemahulist sissetungi alustati.
Pärast Abu Dhabi kõnelusi viitas Venemaa delegatsiooni juht Vladimir Medinski otsesõnu 2021. aastal NATO-le, USA-le ja Euroopa riikidele esitatud ultimaatumile. Putini välispoliitikanõunik Juri Ušakov läks aga veelgi kaugemale, öeldes, et Venemaa soovib toonastele nõudmistele lisada uusi, võttes aluseks sõja käigus saadud kogemused.
Kuuleme seega taas, et Venemaa esitab nõudmisi, mis puudutavad riikide kuulumist NATO-sse, liitlasvägede paiknemise piiramist ning Ukraina õigust oma julgeolekukorralduse ja liitlaste üle ise otsustada.
On ilmne, et Venemaa ei osale praeguses protsessis sooviga lõpetada sõda Ukraina vastu. Ta soovib hoopis kasutada läbirääkimisi surve avaldamiseks ja saavutada seda, mida ta ei ole suutnud saavutada lahinguväljal. Venemaa tahab sundida suveräänseid riike loobuma oma julgeolekuvalikutest ning taastada Euroopas mõjusfäärid, kus Moskval oleks õigus otsustada teiste riikide saatuse üle.
Kui sellised nõudmised saavad pärast aastatepikkust agressiooni läbirääkimiste lähtepunktiks või täidetakse kas või osaliselt, saadab see äärmiselt ohtliku sõnumi: kui oma tahtmist ei saa enne sõda, võib selle saavutada pärast aastatepikkust tapmist, rüüstamist ja hävitamist.
See annaks ka teistele agressiivsetele jõududele maailmas mõista, et jõu kasutamine tasub end ära.
Ajalugu on korduvalt näidanud, et järeleandmised agressoritele ei taga rahu, vaid kasvatavad nende isu ja julgustavad uusi agressioone. Seepärast tuleb Venemaale veenvalt näidata, et agressioon ja jõu kasutamine ei vii teda eesmärkideni.
Euroopa praegune julgeolekukorraldus on loodud selleks, et kaitsta meie riike ja heidutada Venemaad. Me ei saa lubada, et seesama ohuallikas hakkab dikteerima reegleid, mille eesmärk on teda ennast ohjeldada. Euroopa julgeoleku üle otsustavad Euroopa riigid ise.
Euroopa peab jätkama senisel kursil ning hoidma fookust Venemaa survestamisel ja Ukraina toetamisel. Peame suurendama sanktsioonisurvet, piirama Venemaa võimet rahastada ja jätkata sõda, võtma kasutusele Venemaa külmutatud varad ning piirama Vene kodanikele viisade väljastamist. Just järjepideva surve ja Ukraina tugevdamise kaudu saame sundida Venemaad loobuma oma agressiivsetest eesmärkidest nii Ukraina kui kogu Euroopa suhtes.“
