Eesti diplomaatide mõtisklusi „Teise tulemise“ teemal Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 30. aastapäeval

Artikkel avaldati esimest korda 12. augustil 2021.

Jüri Luik: Väikese riigina me ikkagi võime iseenda saatust mõjutada, nii positiivses kui ka negatiivses mõttes.

Kolleegid ministeeriumi avalike suhete osakonnast palusid mul taas lugeda kahte „Teise tulemise“ köidet ja nüüd, aastaid hiljem vabas jutuvormis oma muljeid jagada.

Huvitav on neid lugusid lugeda, kahju, et sellest ajast on vähe dokumentaalset materjali. Tollel ajal ei tundunud oluline pidada päevikut, et paneme kõik kirja ja kümnete aastate pärast on seda väga põnev lugeda, sellist tunnet absoluutselt ei olnud. Kõigi pilgud olid suunatud tulevikku. Kogu aeg oli tunne, et aeg surub tagant, käib meeletu möll ja tuleb liikuda edasi.

Vaatan, et olen oma artiklites kirjeldanud esimesi käike Euroopasse 1990. aastal. Tollel ajal oli sisuliselt ainus kogu Euroopat haarav rahvusvaheline organisatsioon CSCE, nüüd nimetusega OSCE, ja see organisatsioon pidi 1990. aastal korraldama Pariisis suure üleeuroopalise julgeolekukonverentsi, mille puhul reklaamiti, et see lõpetab külma sõja. Meie jaoks oli see muidugi probleem, sest meie jaoks polnud külm sõda läbi enne, kui Balti riigid on saavutanud iseseisvuse. Me saime aru, et kui kõigi riikide tähelepanu on külma sõja lõpetamisel, siis me peame ennast sellesse debatti kuidagi osalema sokutama. Ainus võimalus oli see, et me hakkasime nõudma, et Balti riigid peavad saama sellel konverentsil osaleda, osaleda CSCE töös, ja selle ülesandega me ka esimest korda Euroopasse läksime. Viinis asus toona CSCE peakorter, nii et seal veetsime kõige rohkem aega. Me olime praktilises mõttes täiesti rahatud, valuuta, mis tollel ajal oli Eestil (mis oli tol hetkel veel okupeeritud, ei olnud vaba, me polnud veel iseseisvust taastanud) oli täiesti minimaalne. Meid, noori diplomaate, jäeti Viini kõiki CSCE saadikuid läbi käima. See oli tõepoolest esimene võimalus kohtuda suurte riikide saadikutega, kellele jäi meie missioon alguses täiesti segaseks, sest see ei vastanud toonasele kujutelmale sellest, kuidas maailm toimib. Meie olime neile ikka osa Nõukogude Liidust ja põhimõtteliselt saadi aru, et me ei ole sattunud Nõukogude Liitu vabatahtlikult, ja suurem osa riike ei tunnustanud meie okupeerimist, aga üldiselt, nii-öelda praktiliselt, ei tähendanud see diplomaatide jaoks midagi. Kogu meie küsimuse püstitus oli neile suur üllatus. Meie jaoks oli see põrgulikult huvitav, esiteks kui kool ja teiseks kui missioon. Meil õnnestuski lõpuks mingi külalisestaatus välja kaubelda, aga Gorbatšovi nõudel visati Balti välisministrid lõpuks Pariisi tippkohtumiselt ikkagi välja. Sellest tegime Pariisis suure skandaali, nii et meie töö CSCE suunal pälvis lõpuks laia rahvusvahelist tähelepanu. Meie tolleaegne välisministeerium koosnes väga väikesest pundist inimestest, kes, laias laastus võib öelda, olid isiklikud sõbrad, see oli pigem sõpruskond. Mäng käis tollel ajal väga kõrgetele panustele. Me mängisime ikkagi Nõukogude Liidu vastu, kuhu olime annekteeritud. Eksimisruum oli väga väike. Nüüd me oleme iseseisev riik, EL ja NATO liige, meil pole vaja teha pidevalt dramaatilisi valikuid, aga näeme, et nüüd on teistmoodi keeruline.

Välispoliitikast praegu. Tol ajal need suured eesmärgid, mida me tahame, olid ikka väga selgelt silme ees: Eesti vabaks, endise NL väed välja, Eesti NATOsse, Eesti Euroopa Liitu. See oli väga selgelt kirjeldatud missioon. Praegu on keerulisem, sest me peame nüüd endalt iga päev küsima, mis on meie missioon, mis on see keskpunkt, mille ümber kogu välisteenistus koondub, et meie riiki tugevdada.

Töö on muutunud palju mitmetahulisemaks, võib ka öelda, et palju tehnilisemaks. Väga palju teemasid, millega me tegeleme, tulevad ju meile nendest organisatsioonidest, millesse me väga tahtsime kuuluda ja nüüd ka kuulume. Need organisatsioonid sõnastavad suuresti selle agenda, mille meie siis samm-sammult ellu viime. Meie võimalused oma teemasid tõstatada on piiratud, oleme ju väike riik. Seetõttu me peame oskama koalitsioone moodustada ja õigete inimestega rääkida ning need rindejooned, mis tol ajal olid selged ja arusaadavad, on praegu palju hägusamad ja paljudes küsimustes polegi mingeid lihtsaid vastuseid. Võtame või needsamad migratsiooniküsimused või väärtusteemad, mis praeguses Euroopa ruumis on väga kuumad. Kõik need kultuurisõjad. Ega diplomaatidel ei ole kerge tegutseda, sest eesmärke ongi väga raske sõnastada ja nad on väga seotud sisepoliitikaga. Kõik tahavad olla poliitilised, ka näiteks Euroopa Komisjon, kes näeb ennast suurte poliitiliste narratiivide loojana, võtame või rohepöörde. Me peame ka arvestama, et nendes organisatsioonides teevad ilma suured riigid, kellel on väga suured diplomaatilised teenistused, kes on võimelised produtseerima kõikvõimalikke mõttepabereid, analüüse, kõik see tuleb ja maandub siin meie laudadel. Me peame suutma end sellest läbi närida ja mõelda, mida sellega peale hakata, et Eesti huvisid edendada. Nii et jah, praegu on ka väga huvitav, aga täiesti teistmoodi aeg.

Suursaadiku rollist. See on nõuandev ja täideviiv. Välispoliitikat suurte valikute mõistes teeb minister. Välisriikides ja organisatsioonides olevad Eesti saadikud saavad nõu anda. Sellel, et nad on kohapeal , on loomulikult suur väärtus, sest nad näevad asju, mida ei saa välja lugeda ajalehest. Näiteks kui ma olin suursaadik Moskvas, siis ma nägin seal palju selliseid asju, mida Tallinnas istudes lihtsalt ei ole võimalik ette kujutada. Moskva üldine käitumine on sama, kas vaatad Moskvast või vaatad Tallinnast, vahet pole — täpselt sama agressiivne, sama jõhker, täpselt samad eesmärgid, aga seal all on kõikvõimalikke mõjutajaid, mida Eestis on väga huvitav teada. Näiteks Venemaa keskvõim versus Venemaa regioonid. Tšetšeenia roll Venemaa sisepoliitikas ja tšetšeenide roll Moskvas. Kuidas on võimalik, et Boris Nemtsov tapetakse otse Moskva Kremli kõrval, silla peal. Pärast selgub, et mõrva on toime pannud tšetšeenid, kes arreteeritakse, satuvad vanglasse, aga siis kaovad otsad vette — keegi ei tea, kes see lõppude lõpuks oli, kes mõrva tellis jne. Tšetšeenia mängib väga suurt rolli Venemaa sise- ja julgeolekupoliitikas, aga kaugelt polegi võimalik seda näha. Huvitav on Vene kiriku roll Venemaa sisepoliitikas, Vene kiriku suhted Kremliga. Vene kirik on olnud alati väga kremlimeelne, aga samal ajal pole ta olnud Kremli osa. Tal on ikkagi oma huvid ja teatud tegevusvabadus nende huvide elluviimisel. Selliseid asju on võimalik näha ainult kohapeal. Sama on ka USAs või kui me loome saatkonna Keenias — sealsel saadikul on samuti sissevaade, mida siin Tallinnas ei ole. See kõik on huvitav, aga välisministeerium ei ole muidugi mingi think tank. Küsimus on selles, kuidas transleerida see teadmine välispoliitikaks. Saadik võib nõu anda, aga välispoliitika kujundavad ikkagi minister ja valitsus.

Milline on hea diplomaat? Maailm meie ümber uueneb iga päev. Välisteenistuses töötavad inimesed peavad suutma ajaga kaasa käia, pidevalt kohaneda. See on üks diplomaadi kutseoskusi. Kui ta seda põhimõtet ei järgi, kui ta on kinni minevikus ja mingites stereotüüpides, siis ta on automaatselt ka vilets diplomaat. Kindlasti on oluline suutlikkus mõista meist erinevat. Diplomaadid saadetakse teiste kultuuride juurde, kelle arusaamad võivad olla meie omadest väga erinevad, ja selleks, et me saaksime nendega mingit asja ajada, peame me suutma neist aru saada. Me ei tarvitse nende vaateid jagada, tihtipeale ei jagagi, aga me peame aru saama, kust nad tulevad, miks nad meile sellist juttu ajavad. Me ei saa piirduda tõdemusega, et otsustame, et nad on lihtsalt pahad. Minu arust on diplomaatia üks oluline mõõde, et sa pead suutma oma partnerit või vastast mõista. See ei tähenda, et annad talle alla või lähed üle tema positsioonidele, aga see lihtsustab sinu tööd, kui sa saad aru, millel põhinevad tema vaated ja arusaamad. Diplomaatia on samavõrd riikide kui ka inimeste suhete maailm.

Diplomaatia, nagu ka näiteks ajakirjandus, on kindlasti looming. Sul on muidugi ratsionaalsed põhjused ja eesmärgid, aga kuidas sa tulemuse saavutad, selles on palju loomingulist, kuigi muidugi mitte vaba improvisatsiooni. Sinu looming põhineb tugeval üldistusvõimel, taustteadmisel, strateegilisel mõtlemisel. Vastaspoole veenmine on oluline. Arvestame, et paljud diplomaadid on oma riigis väga mõjukad, ja kui sa suudad oma partneri mingis asjas ära veenda, siis on väga tõenäoline, et ta läheb oma peamajja ja seletab, et kohtus Eesti diplomaadiga, kes on väga terane ja kes ütles mulle nii ja naa ja see on päris hea argument, võib-olla me peaksime seda mõtlema ka omalt poolt. Väikeriigina me peame kiiresti kohanema igasuguste oludega. Eesti diplomaatiale on omased mõningad võtmelähenemised, mida me kõik teadlikult või alateadlikult rakendame. Üks asi, mis mulle väga meeldib, on see, et Eesti diplomaat ei ole väga staatusetundlik. Kui olin suursaadik USAs, ei olnud mul, näiteks, mingi probleem minna õlut jooma USA välisministeeriumi desk officer’iga (lauaülemaga), kes rääkis mulle võib-olla kõiksugu huvitavaid asju. Ma kunagi ei mänginud välja, et ma olen suursaadik ja vestlen ainult aseministritega. Selles mõttes meie väiksus ja teataval määral mitteformaalsus, mis on eestlasele üldiselt ka omane, aitab meid palju. Sest tihtipeale need inimesed, kes välisministeeriumides mõjutavad, meie partnerite ja ka vaenlaste juures, ei tarvitse kanda mingit suurt tiitlit. Nad võivad olla väga mõjukad, kuigi nad võib-olla formaalse ametikoha või auastme järgi ei kõla väga võimsate ametnikena. Samal ajal võib olla mõni aseminister mingis riigis, kellel ei pruugi olla mingit võimu, aga kes on väga väärikas ja kellega kõik kohtuvad. Nii et diplomaatia kunst on ka see teadmine, kellel selles riigis, mida sina tahad mõjutada, on üldse mingi mõju, kes üldse saab mingeid otsuseid kujundada. Siin selline väikse ja mitteformaalse riigi vibe lihtsustab meie tööd kõvasti.

Näiteks Lennart Meril oli võime suhelda inimestega, piltlikult öeldes, liftipoisist kuni kuningani. Tema ampluaa ja suhtlemisspekter oli tohutult lai, ta oskas alati leida õige tooni ega mõjunud kunagi alavääristavalt. Ta võis minna tehase juurde meestega juttu ajama ja ta suutis täiesti sulanduda seal käivasse vestlusesse. Ta jäi kindlaks oma stiilile, aga tunnetas täpselt vestluse sisu ja rütmi.

Ikka Lennart Merist. Meri oli läbinisti andekas, aga kohati raske inimene, ta oli väga missioonitundeline — tal olid asjad väga selgelt fookuses: Eesti iseseisvumine, Läände viimine. Ta ei kannatanud lolle. Nendega läksid ta teed vahel üsnagi kiiresti lahku. Aga kui saavutasid temaga hea vaimse kontakti ja klapi, siis me tõesti töötasime väga tihedalt koos ja julgeksin öelda, et olime temaga sõbrad, kuigi meil oli märkimisväärne vanusevahe. Tema suur kunst oli just see, et tal ei olnud mingit probleemi asetada end vastasseisja kingadesse ja aru saada sellest, miks tema oponent on selliste asjade juurde jõudnud. Ta elas vastase mõttemaailma sisse. Kuna tal oli erakordselt lai eruditsioon, võis ta endale lubada tihtipeale alustada teemadega, mis ei olnud üldse Eestiga seotud. Näiteks NATO kunagise peasekretäri Xavier Solanaga arutasid nad pikalt-laialt Hoyle’i tähtede nukleosünteesi teooriat. Solana oli erialalt füüsik ja oli kirjutanud Hoyle’i uuringutest. Nii tekkis selline usaldus, et vestluspartner lasi oma valvsusel natuke langeda. Sa tuled kuskilt, sul on vastas teise riigi esindaja, president, pead olema väga valvel ja kinni oma jutupunktides, aga selle teise riigi president räägib sinuga üldinimlikel teemadel, tavaliselt teemadel, mis sind ennast huvitavad. Näiteks kunagise Prantsuse presidendi Chiraciga arutasid nad põhjarahvaste, loodusrahvaste teemasid. Lennart, filmimees, kes teinud kuulsaid filme, näiteks „Linnutee tuuled“, muidugi tundis seda teemat, aga ta teadis ka, et Chirac on selle teema suur huviline. Chiraci ajal tegelikult ehitati Pariisi loodusrahvaste muuseum. See oli üks tema kui presidendi suuri töid. Ja siis mindi üle nende teemade juurde, mida tegelikult arutada taheti, ja siis oli vestluskaaslase suhtumine, loomulikult, hoopis teistsugune. Rääkida asjadest, mis võiksid su vestluspartnerit huvitada, ja demonstreerida talle ka oma huvi nende vastu, see on, ma arvan, alati üsna vettpidav lähenemine ja see näitab ka, et Eesti diplomaat võtab oma partnerit või vastast, kelle kultuuri vastu ta huvi tunneb, mitte kui järjekordset „isikut“, kes tuli uksest sisse, et „mina loen ette oma jutupunktid ja tema loeb oma jutupunktid ja sama targalt läheme laiali“. Tihtipeale on nii, et teine inimene ei kuulagi sind, sest ta teab, mida sa tahad öelda, see on lihtsalt formaalsus: sa istud maha, jood tassi kohvi, räägid oma asja ära. Tema nägu on selline, et ta kas mõtleb oma mõtteid, et peab pärast tööd poodi minema, või ta mõtleb, et „ma olen seda, mida ta räägib, kuulnud juba kümme korda ja miks ma peaksin seda veel uuesti kuulama“. Sellega lülitub inimene välja ega võta kohtumist piisava tõsidusega.

See Lennarti oskus tähendas ka seda, et ta ikka hommikust õhtuni õppis ja täiendas oma teadmisi, oli pidevalt kursis maailmas toimuvaga. Mitte lihtsalt, et loen pärastlõunased uudised läbi, vaid ta kuulas ju öö läbi raadiot (tol ajal ei olnud internetti). Tema tees oli see, et uudist peab kuulma reaalajas ja peab kohe aru saama, miks see vajalik, miks see oluline on ja kuidas seda saab meie huvides ära kasutada. Seda ei ole võimalik teha 24 ega isegi 12 tundi hiljem. Kõik peab toimuma sellel hetkel. Ja nii ta tegi. Ta võis terve öö kuulata BBCd. Püüdsime toona olla talle võrdsed partnerid.

Lennartil oli selline arusaam, mille üle tollel ajal kõvasti vaieldi, et ei ole võimalik kasutada endisi nõukogude diplomaate. Eestis oli ju palju inimesi, kes olid töötanud NSVL diplomaatilises teenistuses ja kes ka ise eeldasid, et on nii, nagu Eesti kaitseväe loomisel, kus valdavas enamikus olidki endised Nõukogude sõjaväelased, polkovnikud, kellest said Eesti kaitseväe esimesed juhid. Lennart valis teistsuguse tee. Ütles, et need ülesanded, mida meil on vaja täita, see kiirus ja mõtlemisvõime, aga põhiliselt see nii-öelda puhas orientatsioon Läände, et sa ei ole mõjutatud sellest nõukogude saastast, seda saab teha ainult noortega. Sellega ta lükkas terve generatsiooni eestlasi, kellel oli pretensioon olla samuti osaline Eesti diplomaatia taastamises, kõrvale. Meri tegutses ainult noortega. Tagant järele arvan, et see oli igati õige, aga tollel ajal oli see väga vastuoluline. Näiteks kui Meri tuli Eesti välisministriks, andis ta käskkirja, et kõik välisministeeriumi töötajad on vallandatud, iga viimne kui üks. Sellest tuli suur jama. Aga ta jäi endale kindlaks. Mõned inimesed võeti tagasi, aga üldiselt koosnes välisministeerium siis noortest. Ju me siis suutsime olla talle sellised partnerid, kes andsid kiirust ja elujõudu. Me rääkisime temaga sama keelt. Sa võid olla küll Lennart Meri, aga sa ei saa olla üksildane, vaid sul peab olema meeskond ümber.

Kui räägime sellest kõige varasemast ajast, siis me ju taastasime Eesti Vabariiki. Oli kaks kontseptsiooni. Savisaare kontseptsioon, mis tegeles sisuliselt Eesti Nõukogude Vabariigi pööramisega Eesti Vabariigiks — uue vabariigi loomisega. Meri kontseptsioon oli õigusliku järjepidevuse kontseptsioon, mida Meri raudselt järgis. Meie õiguslik positsioon oli tookord ju keeruline: Rüütel ja Savisaar esindasid riiki, mida keegi ei olnud tunnustanud. Riiki, mis oli välja kasvanud ENSV Ülemnõukogust. Aga Meri suund oli see, et kui me läheme välismaale, siis me esindame Eesti Vabariigi õiguslikku järgepidevust. Meil õnnestus luua väga head suhted Ernst Jaaksoniga, kes oli õigusjärgse ja tunnustatud Eesti Vabariigi diplomaat, aga ta ei olnud Eesti Vabariigi lähetatud diplomaat, ta oli hoopis teise ajastu ja teise õigusliku konstruktsiooni esindaja. Kuid me suutsime luua temaga sellised suhted, kus seda vastuolu või seda küsimust, et kes siis keda esindab, ei tõusnudki — aeti ikka sama asja.

Teine oluline põhimõte oli käituda riigina. Selline sisemise identiteedi teema. Kes me siis oleme? 98% Eesti majandusest oli seotud Nõukogude Liiduga. Lennart Meril oli selline loosung, et Eesti ei tohi olla oblast (mis solvas paljusid inimesi, et mis mõttes oblast, me ei ole kunagi olnud mingi oblast!). Me ei saa käituda nagu mingi Nõukogude Liidu osa, me ei saa teha kompromisse mingites asjades, mida iseseisev Eesti Vabariik kunagi ei teeks. Sellist puhast varianti oli väga raske üleval hoida. Tollel ajal oli selge tööjaotus. Teisel pool oli peaminister Savisaar, kes käis päris „oblastitest“ kaupa ostmas-vahetamas. Me elasime kahe maailma piiril. Välisministeerium esindas ühte suunda, oli Läände orienteeritud, ja majandusblokk esindas Ida-suunda, sest nafta ise Eestisse ei tulnud, seda tuli minna välja kauplema. See oli ka loomulik ja paratamatu.

Pärast iseseisvuse taastamist. Välisministeeriumi ülesanded ju mõõtmatult kasvasid. Saime rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks: ÜRO, seesama CSCE, kuhu olime nii hirmsasti tahtnud, 1993. aastal, pärast suurt „madinat“ Venemaaga, saime Euroopa Nõukogu liikmeks. Tolle aja suur sisepoliitiline teema oli surmanuhtluse likvideerimine (Eestis kehtis surmanuhtlus, kuigi seda ei viidud enam täide), kodakondsuse teemad, Vene Föderatsiooni vägede väljaviimine. Kõik see tõi tööd juurde. Välisministeerium kasvas, läks üha professionaalsemaks, juurde tuli tublisti inimesi, kes tegelesid konkreetsete valdkondadega, töölõikudega, konsulaar- ja õigustemaatika, välismajandusasjatundjad. Nii olemegi jõudnud tänasesse päeva.

Tänapäeval on meil see privileeg, et me võime ustest vabalt sisse jalutada, arutada teemasid, mis on meie jaoks olulised. Aga me peame arvestama, et paljud otsused langevad endiselt muudes ruumides — mitte nendes, milles meie istume, vaid nendes, kus istuvad näiteks Merkel ja Biden kahekesi, oma meeskondadega, kui viimaseid sündmusi arvestada. Vajadus end mingitest ustest sisse suruda on endiselt olemas. Meie olukord on praegu muidugi mõõtmatult parem. On suur vahe, kas sa oled Eesti saadik NATOs (nagu ma olin esimesel korral, kui ma läksin Brüsselisse 1996. aastal) või sa oled Eesti alaline esindaja NATO Nõukogus. See staatuse vahe on märgatav ja seepärast sinuga ka räägitakse hoopis teistmoodi. „Jala ukse vahele surumine“, see probleem on tänini, aga ta on teistsugune. Praegu on meil suur privileeg ka see, et palju on riike, kellel on meiega sama staatus, me saame Euroopa Liidus ja NATOs koalitsioone luua. Kui on mingi konkreetne teema, siis on väikeriigi suur oskus ehitada koalitsioon riikidest, eelistatult riikidest, kelle seas on ka suuremaid, et siis seda teemat läbi suruda. Kusjuures, nagu me näinud oleme, ei pruugi need koalitsioonid olla sugugi loogilised, tingimata ainult Põhjamaad või ainult Kesk-Euroopa riigid, võib vabalt olla ka Lõuna-Euroopa riik, kellel on samad huvid, kas või ajutiselt, mingil põhjusel. Näiteks itaallased olid väga kriitilised Nord Streami suhtes, sest Komisjoni survel lõpetasid venelased kergel käel ära South Streami. Neile tundus, et see on Euroopa kahe tiiva ebavõrdne käsitlemine. Nüüd on meil see privileeg, et kuna me oleme vähemalt formaalselt võrdsed, võime me liitlasi otsida igalt poolt. Minevikus, kui me ise ei olnud võrdses staatuses, ei tahtnud keegi meiega liitlane olla. NATOs on ju igal riigil üks hääl ja iga riik võib blokeerida iga otsuse. Kuigi seda üldjuhul kunagi ei tehta, sest kõik otsused räägitakse läbi enne, kui need lauale tulevad, peavad riigid põhimõtteliselt ikkagi sinuga rääkima ja sinus liitlast otsima.

Enne seda, kui me saime Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, oli see lausa kultuuriline ülesanne — me pidime muutma inimeste maailmapilti. Kui me alustasime, siis oli nii, et inimeste mentaalne kaart ei näinud üldse Balti riike. Rahvusvahelise õiguse asjatundjate arusaama „The United States has never recognized the illegal annexation of Estonia, Latvia and Lithuania“ võis lugeda ainult National Geographicu kaardilt peenes kirjas või pidid olema rahvusvahelise õiguse guru, et seda teada. Alustades sellest, et sellised maad on üldse olemas, kuni selleni, et fair enough, nad on Venemaa külje all, aga nad tahavad tegelikult kuhugi mujale liikuda, nad tahavad hoopis Läände liikuda! Siis tekkis küsimus, kas nad ikka on läänelikud või nad on sellised ex-Soviet riigid. Siis oli meie ülesanne tõestada väga paljudel viisidel, et me oleme läänelikud, me oleme võrdsed vaimses, kultuurilises, orientatsiooni mõttes. Kunagi ütles praeguseks lahkunud USA endine asevälisminister Ronald Asmus, kes oli meie suur toetaja, sellise tõe, et „te saate NATOsse alles siis, kui te olete nagu meie“. See ei tähendanud muidugi, et meil on sama palju tuumarelvi kui USA-l, aga see tähendas just seda, et kui sa Washingtonist vaatad ja küsid, kes on meiega samameelsed riigid, kes on sama demokraatlikud, sama turumajandusele orienteeritud, sama stabiilsed. Balti riigid vastasid kõigile neile kriteeriumitele, meie kuvand oli väga hea.

Riigi imago hübriidsõja sihtmärgina. Leedu piiril toimuv on väga hea näide sellest, et Lukašenka ilmselgelt teadlikult kasutab seda relva ära, see on hübriidsõda, aga samal ajal selline sõda, kus kasutatakse ära Euroopas väga delikaatsed teemat, nagu migratsioon ja põgenikud. Siin on väga oluline tähelepanu hoidmine, et me kogu aeg meenutaksime oma liitlastele, et tegu on hübriidsõjaga, tegu ei ole migratsiooni- või põgenikekriisi ega humanitaarkatastroofiga. Tegu on reaalselt sellega, et lennukitega on inimesed toodud piirile ja neid surutakse üle piiri, vale ja pettusega. Ma ei kahtle, et Venemaa ja Valgevene propaganda proovib seda vaadet muuta ning kirjeldada seda kui humanitaarkatastroofi, et Euroopa riigid ei käitu nendele sobilike väärtuste kohaselt jne, jne. Mida pikemalt see olukord kestab, seda rohkem saavad Vene propagandistid seda ära kasutada. Niisuguse konflikti puhul on väga oluline konflikti defineerimine. Need, kes seda konflikti õhutavad, soovivad kindlasti defineerida selle endale kasulikult. Hea näide on Venemaa agressioon Ida-Ukrainas, mida Venemaa defineerib valelikult kui kohalike separatistide inimõiguste kaitsmist Ukraina keskvõimu vastu. Venelased püüavad agressiooni igati varjata. Teine sarnane näide on Venemaa anneksioon Krimmis, kus korraga ilmusid tänavatele rohelistes kombinesoonides Vene eriväelased, keda Kreml nimetas „vežlivõje ljudi“ (vene keeles „viisakad inimesed“), sest nad olid väga viisakad, ei tulistanud kedagi, vaid aitasid lapsi üle tee. Sellistel sõjalistel konfliktidel on juures väga suur propagandaelement, sellest see hübriidkomponent tekibki, et kasutatakse mitut eri „tööriista“. Kui põgenikud jooksevad üle piiri sinu poole, siis pead sa nad rahvusvahelise õiguse järgi vastu võtma, lubama neil, kes soovivad, taotleda põgeniku staatust (sa ei pea seda andma, kui selleks pole alust). Venelased jälgivad praegu Leedu–Valgevene piiril toimuvat suure huviga. Lukašenka on tänuväärne katsejänes. Tal ei ole tõesti enam midagi kaotada, ta on kõik oma suhted ära rikkunud Läänega, oma rahvaga, nii et talle on jäänud ainult Venemaa juhtnööride järgi tegutseda. Selle Leedu–Valgevene konflikti kaudu tahetakse survestada kogu Euroopat, sest massimigratsioonihirm on Euroopas, eriti Lõuna-Euroopas, suur.

Diplomaatia on tiimitöö. Kõige suurem viga on, kui usud, et suudad midagi üksinda ära teha. See ei vii lõpuks mitte kuskile. Me oleme väga väike rahvas. Meil pole mõtet oma ego lehvitada ega kuskil peale suruda. Olen alati proovinud olla meekonnamängija. Tiimitöö on väga oluline. Saadikuna on mul olnud väga head tiimid, nii Washingtonis, Moskvas kui ka NATOs. NATOsse tagasi minnes tunnen seal juba paljusid inimesi, neist mitmega töötasin koos ka kaitseministeeriumis. Olen tegutsenud sisepoliitikas, seal töötab mõte alati pingega, kogu aeg juhtub midagi. Välispoliitika on sama põnev, iga päev toimub maailmas midagi ning iga päev ja iga öö võib tuua meile uue ja täiesti kujuteldamatu probleemi, millest me poleks osanud undki näha. COVID on selle kõige parem näide, nagu ulmefilmis. Täiesti absurdne olukord, mida ka kõige targem poliitika planeerija ei oska ette näha. Ma olen selline välispoliitika-junkie, et jälgin uudiseid hommikust õhtuni, detailideni, kõigist kanalitest, eri lähenemisi. Ma ei lase end kunagi üllatada inimesel, kes ütleb mulle, kas sa tead, mis juhtus kolm tundi tagasi seal.

Kui Eesti hakkas avanema, siis kõik, kes „relva jõudsid kanda“, otsisid endale oma väljundit. See, et ma sattusin just välispoliitikasse, oli kombinatsioon juhusest ja minu huvist. Mitte kõik, kes huvitusid välispoliitikast, ei läinud välispoliitikasse. Sattusin sinna, sest sattusin töötama Lennart Meriga koos Eesti Instituudis, mis oli välisministeeriumi nucleus. Tänapäeval on välisministeeriumi diplomaadiks kandideerijal kõikvõimalikud eksamid ja proovid, usun, et siia satuvad the best and the brightest. Diplomaatia on huvitav, aga ka peen kutseoskus — see pole kuiv rutiin. Diplomaatia on inimestevahelises suhtlemises arendatav riikidevaheline suhe. Kui noored diplomaadiks tulevad, siis mina soovitan, et nad otsiksid endale raskeid kohti ja raskeid tööliine. Nooruses on see põnev ja tohutult arendav. Mina olen seda meelt, et hea Eesti diplomaat peab olema kindlasti teeninud Venemaal või teistes idapoolsetes riikides, Valgevenest Kasahstanini või, kellel on vastav huvi, Lähis-Idas või Aafrikas. Kohtades, kus paned end proovile, kus tekib kogemus ja areneb üldistusvõime ning kus tegevusvabadus on suurem. Etableerunud kohtades on mänguväli kitsam ja piiratum.

Suhted Venemaaga. Vene diplomaatia puhul tuleb arvestada sellega, et Venemaa on väga hierarhiline riik ja neid inimesi, kes suudavad Vene poliitikat tõeliselt mõjutada, on nii vähe, et tõenäosus, et sina diplomaadina neist kellegagi kokku puutud, on väga väike. Tuleb arvestada, et nende Vene diplomaatide formaalne võimekus, kes meie diplomaatidega kohtuvad, on väike. Tullakse kohale, kaasas väga selged instruktsioonid, mida tohib teha, mida ei tohi teha, kuhu tuleb jõuda ja kuhu ei tohi jõuda. Jah, Vene diplomaadid on suutelised suurtes kogustes viina jooma, kuid uskuda, et üks naps muudab kuidagi nende seisukohti või instruktsioone või tegevusvabadust, pole mõtet. Isiklike suhete dimensioon on ülefetišeeritud. Loomulikult ei ole aga ka mõtet kellegagi teadlikult tülli minna.

Tänapäeva diplomaatia riskantne koht on see, et väga palju diplomaatilist suhtlust toimub sotsiaalmeedias. Sotsiaalmeedia eelistab paratamatult juba oma olemuselt kiiret, tähelepanu pälvivat teksti. Tihtipeale teevad seda diplomaadid ise, paiskavad välja oma seisukohti ja arvamusi riigi suhtes, kuhu nad on akrediteeritud. Moskvas tegid seda mõnede riikide diplomaadid, midagi head sellest ei tulnud. See ei aita minu arvates kaasa diplomaatia arengule. Diplomaadil peaks olema antud iseendale selline vanne, et tema ei tohi olla osa sellest probleemist, temast ei tohi saada segav tegur probleemi lahendamisel. Hiinlased on välja töötanud eraldi staatuse „huntsõdalasest diplomaat“, kes saadetakse teistesse riikidesse ja kelle ülesanne ongi jõhkralt suruda Hiina mõtlemist läbi sotsiaalmeedia kõigi kanalite. Ma arvan, et see ei too lõpuks mingit kasu, pigem, vastupidi, häälestab kõik nende vastu.

Diplomaadi professionaalsus eeldab oskust vastaspoolt lugeda, kus on vajalik tugev üldistusvõime ja taustatundmine, lisaks veel psühholoogioskused. Ja oskust kuulata. Siis saad sa isegi lühema vestluse käigus enam-vähem aru, milline on su vastas istuja liikumisvabadus, millised on tema instruktsioonid, kas teie jutuajamine on formaalsus või on see mingi protsess, millel on perspektiivi, sa loed välja palju asju inimese kohta lihtsalt inimesega kohtudes. Aga nüüd, koroonaajal, kus sa ei saagi inimestega kokku, ainult VTC-suhtluseks, on klassikalist diplomaatiat palju keerulisem teha. Mida ma kardan, on, et inimesed on niivõrd ära harjunud selle VTC-diplomaatiaga, see on niivõrd mugav, reisimine on praegu nii keeruline, et eelistataksegi suhelda Zoomi kaudu, mis me ikka pingutame. Ma arvan, et see vaesestab diplomaatilist läbikäimist.

Kui me kirjutame ajalugu… Kui vaadatakse minevikku, siis tehakse tihti ekslik järeldus, et kõik, mis juhtus, toimus loogiliselt ja pidigi niimoodi minema. Tegelikult oli väga palju seotud ikkagi nende valikutega, mis tookord tehti. Väikese riigina me ikkagi võime iseenda saatust mõjutada, nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Nagu Vene vägede väljaviimine ja meie saamine Euroopa Liitu ja NATOsse. Öeldakse, et no kuhu need Vene väed pidid siis minema. Aga venelased ei tahtnud lahkuda, sest nende jaoks olid Balti riigid teise staatusega kui teised riigid. Meie argument oli, et te läksite ju välja Poolast ja Saksamaalt, miks te siis meilt ei lähe. Nende argument oli, et teie olite osa Nõukogude Liidust. Meie pidime tekitama sellise olukorra, kus keegi sellist argumenti ei aktsepteeriks. Moldovas on endiselt Vene väed sees. Või näiteks meie NATOsse saamine. Sama hästi me võiksime praegu olla väljaspool NATOt. Ma võiksin luua sama loogilise ahela sündmustest, mis jätnuks meid NATOst välja. Seda pettekujutelma, et kõik pidigi hästi minema, ei maksa lasta tekkida. See usk võib tulevikus kätte maksta. Tegelikult oli see kombinatsioon suurest tööst ja õige hetke tabamisest.

Tiina Nirk: Diplomaaditöö ei ole traditsiooniline kontoritöö. Tuleb olla valmis tegema erinevaid töid ja olema valmis töötama ööpäev läbi.

Teekond välisministeeriumi infoosakonda. Kui ma olin 1980. aastate lõpus lõpetanud Tartu ülikoolis majandusteaduskonna, suunati mind kolmeks aastaks tööle kaubanduskeskusesse ja suhteliselt ruttu tajusin, et sooviksin teha teistsuguse iseloomuga tööd. Ma otsisin erinevaid võimalusi, et kes saaks mind sellest kohustuslikust suunamisest vabastada. Esimesel aastal see ei õnnestunud, aga teisel aastal kohtusin ma mõne väliseestlasega, keda oli siis tulnud Eestisse oma juurte juurde juba palju. Ühega juttu ajades tuli teemaks, et välisministeerium otsib tööle noori inimesi, kes oskavad väga hästi võõrkeeli. Kuulutus oli olnud ka ajalehes, aga ma ei olnud seda tähele pannud. Sain sellelt inimeselt välisministeeriumi toonase informatsioonibüroo juhataja Mihkel Muti kontaktid. Helistasin 1990. aasta augusti lõpus Mihklile, kes kustus mind intervjuule. Peale umbes tunniajast intervjuud ütles ta, et annab mulle teada, kas ma saan sellele kohale või ei saa. Töö seisnes ajalehtede ülevaadete, kokkuvõtete kirjutamises valitsuse liikmetele, välisministrile. Helistasin talle nädala aja pärast, et ma pole midagi temast kuulnud, mille peale Mutt vastas „Aga miks sa tööl ei ole?!“ Hakkasin seletama, et ma ei saa ju niimoodi päeva pealt ära tulla, mul on ju need kolm kohustuslikku aastat, millest aasta on veel jäänud. „Selle me korraldame ära. Välisminister kirjutab kaubandusministrile ja saad sellest kohustusest lahti,“ vastas Mutt. Kiri sai saadetud ja ametlikult sain alustada alates 1. oktoobrist 1990. Kuna soov oli, et ma alustaksin kohe ja kaubanduskeskuses töötasin üle päeva, siis käisingi septembris vabad päevad Toompeal välisministeeriumis tööl.

Selline olukord oli pingeline, aga kuna välisministeeriumi töö oli nii huvitav, siis see kompenseeris kõik. Meid oli informatsioonibüroos esialgu koos Mihkel Mutiga kokku neli inimest. Siis oligi väliministeeriumis kokku tööl inimesi vaid paarkümmend. Välisministeerium asus Toompeal maja ühes tiivas esimesel korrusel ja välisminister Lennart Meri kabinet oli teisel korrusel. Meid oli vähe, me kõik teadsime ja tundsime üksteist väga hästi. Kui oli kellegi sünnipäev või jõulupidu, siis me kõik kogunesime.

Välisministeerium oli toona suuruselt nagu praegu üks välisministeeriumi osakond. Töö oli nii huvitav ja ma mõistsin, et see on töö, mida ma tegelikult teha tahaksin. Jaanuaris 1992 läksin tollase protokolliülema Kalle Oti kutsel informatsioonibüroost protokolliosakonda. Sellel ajal Eestil veel ametlikult saatkondi ei olnud. Meil ei olnud ei arvuteid ega mobiiltelefone. Kõik tuli kirjutada käsitsi või siis trükimasinal. Mulle meenub, et kui oli olukord, kus tuli saata mitmetele teiste riikide välisministritele Lennart Meri kiri, siis oli vaja tema kirjutatud tekst käsitsi trükimasinal ümber kirjutada. Kolme- või neljakesi trükkisime neid kirju ja mitu korda tuli ette, et kui olid juba peaaegu kirja valmis trükkinud, tuli kirjaviga sisse ning pidi jälle otsast alustama. Trükkisime neid kirju päev otsa. Siis sai need allkirjastatud ja välja saadetud. Põhilised kiired kirjasaatmise vahendid olid faks ja teleks. Tänapäeval saad arvutis dokumendi koostada ja ära parandada ning e-posti teel kooskõlastada saata, siis oli nii, et nagu kiri trükitud oli, nii oli.

Noor protokolliosakonna juht. Kui minust sai üsna noorena protokolliosakonna juht aastatel 2000–2004, siis alguses tuli rohkem pingutada, et välismaised kolleegid saaksid aru, et jah, ma valdan seda teemat, et jah, ma saan hakkama, ma olen protokolliosakonna juhi tasemel. Ma olin tookord niipalju noorem nendest teistest protokolliülematest. Rääkimata sellest, kuidas ma 1990. aasta lõpus olin protokolliosakonnas diplomaat — siis ma olin ju veel noorem! Kalle Otilt, kogenud kolleegilt, õppisin väga palju. Aga Ott lahkus kahjuks raske haiguse tagajärjel. Kalle Oti asemel hakkas protokolliosakonda juhtima Andres Unga, kes oli samuti noor. Meile vaadati otsa, et kas te, lapsed, midagi ka teate? Kui me siis tõestasime, et jah, me ikka teame midagi, suhtuti meisse väga soojalt ja tunnustati, et teid on nii vähe, aga te olete nii tublid, teete ära kogu sellel töö, mida mõnes muus riigis teeb 30–40 inimest. Lennart Meri töötas palju ja sageli õhtul hilja. Kui ta siis mõne ülesande andis, siis tuli see ära teha. Hommikul võis Meri hiljem tulla, aga mina mitte. Siis oli nii, et kui öösel kell üks või kaks töölt koju jõudsid, siis tuli hommikul kella kaheksaks ikka tööle jõuda. Kuigi tööelu oli väga intensiivne, ei pannud seda tähele. Üheksakümnendate alguses, kui Eesti taasiseseisvumine oli saavutatud, olid ju visiidid iga päev, mitu visiiti päevas. Ei jõudnudki mõelda, et on raske, nii huvitav oli ja põnev, pidid kõigega hakkama saama. Kindlasti üks meeldejäävamaid visiite sellest ajast oli paavst Johannes Paulus II visiit 1993. aasta septembris. See hetk, kui paavsti tervitad ja temaga kätled, jääb hästi meelde. See oli ka turvameetmete poolest keeruline visiit, nagu ka USA asepresidendi visiit. Mäletan, et seisin USA asepresidenti oodates lennujaamas, lillekimp pika lillega käes. Oli hästi tuuline ja hoidsin kimpu alt ja ülevalt kinni, et see pikk lill ära ei murduks. Kimpu ülevalt poolt kinni hoidnud käsi väsis ära ja tahtsin käed ära vahetada, kui märkasin, et minu liigutust jälgis väga pingsalt USA kõrge külalise turvamees.

Diplomaaditöö siitpoolt ja teiselt poolt. Eesti diplomaadile lähetuses abikaasana toeks olemine tõi protokolliosakonna tööle vaheldust ja võimalusi näha diplomaatiat ka omamoodi teiselt poolt, korraldada heategevust. Nii ongi minu teekond välisteenistuses olnud vaheldumisi tegevdiplomaadi ja diplomaadi abikaasa oma. Naastes aastal 1996 abikaasaga esimesest lähetusest Lätist, soovisin minna konsulaarosakonda juhatama 7. bürood. Sellel ajal ei olnud sellist kandideerimissüsteemi nagu praegu. Alguses vaadati mind imestusega ja pakuti kohta lihtsalt dokumendihalduses, aga kui selgitasin, et olen töötanud informatsioonibüroos ja protokolliosakonnas ning sooviksin panustada konsulaarosakonnas, siis sain personaliosakonnast kinnituse, et olen sobiv kandidaat. Järgnes 1,5 aastat Schengeni-eelset viisatööd, kuni läksin abikaasaga kaasa Londonisse. Olin lastega kodune. Kui Raul Mälk kutsuti Tallinnasse tööle, siis oli vaja kedagi appi saatkonda ning Rauli õhutusel panime ka noorema lapse lasteaeda ja asusin Eesti saatkonnas Londonis konsuli ametikohale. Tollel ajal oli konsuli töö korraldatud hoopis teisiti kui praegu. Polnud ühtset viisaregistrit ega infosüsteemi, kõik registreeriti käsitsi paksus raamatus, kooskõlastamine käis faksi teel. Võib öelda, et konsulaarvaldkonnale olen olnud pühendunud alates 2009. aastast. Mind on kõik need 13 aastat paelunud selle valdkonna nõue olla võimeline kõiki juhtumeid ja kaasusi lahendama ja muidugi — positiivne tagasiside, kui oled saanud kedagi aidata ja nõu anda — inimestega suhtlemine, see mulle meeldib. Protokolli- ja konsulaarosakonnas on mõlemas palju inimestega suhtlemist, organiseerimist ja asjaajamist.

Ootamatuid olukordi lahendada, tööd teha, aidata. Kui vaatan tagasi ajale, kui mina diplomaadina kujunesin, siis pidime palju ise tegema, puutusime kokku paljude valdkondadega, pidime olema valmis kõike tegema. Nii peamajas kui saatkonnas. Ei saanud öelda, et minu ametijuhendis ei ole seda kirjas, ma ei pea seda tegema. Diplomaaditöös tuleb olla valmis enamaks, kui ütleb ametijuhend. Kui hakkad vaatama kella, et mu tööpäev on lõppenud, lähen ära… Töö välispoliitikas ja teistes välisministeeriumi puudutavates valdkondades, see ei ole traditsiooniline kontoritöö. Vahel tuleb töötada ka hilistel tundidel ning nädalavahetuseti, vajadusel tööle tulla ka puhkuse ajal. Diplomaat peab olemas valmis tegema tööd, mis ei kuulu tema tööülesannete hulka ja olema valmis töötama ööpäev läbi. Noorena oli selleks ka tohutult energiat. Kui me toona alustasime, olime peamiselt ju noored, sest nõukogude taustaga, Moskva kooliga diplomaadid ei sobinud tihti taasiseseisvuva ja taasiseseisvunud Eesti välispoliitikat kandma. Tänapäeval, kui Eesti on olnud olnud taas iseseisev juba kolmkümmend aastat, pole see eaküsimus enam terav ja diplomaatiasse tulekuks ei pea olema ilmtingimata noor, oluline on inimene ise ja väga oluline on meeskond. Minul on olnud ja on ka nüüd välisministeeriumi konsulaarosakonna juhina väga hea ja toetav meeskond. Koostööd tuleb teha kõigiga. Diplomaat vaatab ja on kursis kõikide uudistega kindlasti oma tööst lähtuva pilguga. Kui kuskil on mingi katastroof või muu õnnetus, siis mõttes analüüsid juba, kus võib areneda mingi kriis, meie kodanikud hätta sattuda, kas seal võib tekkida abivajadus.

Nädalavahetusel käisin lastega Palmse mõisas ja mulle meenus, kuidas kunagi pidime seal 1990. aastate alguses lõunasöögi korraldama. Toona ei olnud seal kööki, kasutasime palju Gloria restorani ja Dmitri Demjanovi abi, sest ta oli kogenud ja teadis, milline üks korralik lõunasöögilaud peab olema. Saalis oli pidulik lõunasöök ja parklasse oli ehitatud väliköök, kust autoga viidi taldrikud ja toidud ruttu mõisa saali, et need ära ei jahtuks. Nüüd õnneks on olud ja võimalused teised. Samas pead meie töös endiselt olema valmis, et olukord või kaasus, mille oled juba lahendanud, pöörab hoopis vastassuunas või juhtub midagi viimasel hetkel, küsitakse, miks sa ometi midagi teinud ei ole, aidanud ei ole. Vaatad, et mis mõttes ei ole — aga tõesti — tuleb alustada jälle otsast peale. Konsulaarteemade vastu on ka avalikkuse, ajakirjanduse huvi suur, sest teemad on väga elulised. Teavet on küll võrreldes välisministeeriumi algusaegadega võimalik anda kiiremini ja enamate kanalite kaudu, inimesed peaksid olema teadlikumad, aga kunagi, kui reisiti vähem, oldi ka hoolikamad. Niisugune reisimine, nagu toimus kümnel aastal enne COVID-19 pandeemiat, puhkus, üks või mitu korda aastas ilmtingimata välismaal — inimesed kaotasid tihti oma dokumentide ja raha hoidmisel valvsuse. Kui COVID algas, siis oli see kõik meile kõigile uus, manitsesime reisimast hoiduma. Nüüd mõtlen, et nii kaua on kõik lukus olnud, inimesed on väsinud ja kui tingimused lubavad, siis reisige ja nautige maailma, kuid kindlasti tuleb hoolikamalt plaanida ja soovitavalt ka võimalik reisikindlustus võtta.

Enda kui diplomaadi tulevikule vaadates ma mingil hetkel mõtisklesin, et võiks ehk minna tööle jälle Eestist välja mõnda välisesindusse, leida uusi väljakutseid, aga nüüd tuli väljakutse ise koju — COVID — ja otsustasin, et võiksin teha paar aastat tööd veel siin. Mul pole olnud kindlat sihtriiki ega unistuste kohta, kuhu kindlasti tööle minna soovin. Pigem vaataksin selle järgi, milline töö tundub huvitav ja otsuste tegemisel tuleb ka arvestada oma perekonnaga. Minu tööteekonnal on olnud olulisi mõjutajaid ja julgustajaid. Austus Lennart Meri ees oli nii suur, et kuigi välisministeeriumis on kombeks üksteist sinatada, siis teda ma ei suutnudki kunagi sinatama hakata, vaid ikka teietasin. Kalle Ott oli kindlasti väga hea mentor ja nõuandja. Suured eeskujud on Jüri Luik ja Marina Kaljurand, keda tean juba välisministeeriumi algusaastatelt. Inimesed, kes on alati valmis lahkelt nõu andma ning on toetavad, mõistvad, südamlikud ja innustavad. Ma pole pidanud oma karjääri plaanima, minu elus on kõik klotsid läinud ise nii hästi paika.

Priit Pallum: Diplomaadina pead aduma, kus sa oled, miks sa siin oled ja mida sa siin teed. Sul peab olema tahtmine inimestega suhelda, vastastikku arusaamisele jõuda, sest sa ei saavuta midagi üksinda — diplomaatia on meeskonnamäng.

„Teise tulemise“ ajad. Pärast Tartu Riikliku Ülikooli majandusküberneetika erialal lõpetamist suunati mind, tollal oli see riiklik, tööle tootmiskoondise Talleks raamatupidamisse. Mingil ajal nägin, enam tõesti ei mäleta kus, reklaami, et avatakse Diplomaatide Kool, soovijad kandideerigu. Selleks ajaks oli see töö, kuhu mind oli suunatud, end ammendanud, või nii vähemasti ma arvasin. Mul oli haridus, oli keelteoskus (tol ajal ei olnud noorte inglise keele või üldse võõrkeelte oskus nii hea kui praegu) ja 1990. aasta sügisel asusin sinna õppima. Järgmisel aastal sai Priit Kolbre Lennart Merilt ülesande ehitada üles välisministeeriumi välismajanduspoliitika osakond ja luua endale meeskond. Kolbre kutsus meeskonda Alar Streimanni ja minu.

Ülikoolis õpitud eriala, majandusküberneetika, oli segu majandusest, matemaatikast ja arvutitest. Kriitilist mõtlemist akadeemiline haridus ju õpetas, aga see osa teoreetilisest baasist, mille sisu oli sotsialistliku majanduse planeerimine, Karl Marx ja Friedrich Engels, sotsialistlik ja kapitalistlik poliitökonoomia ja muu selline, tuli tuimalt kõrvale panna, tuttava kaudu saadud ingliskeelsed makro- ja mikromajanduse raamatud kätte võtta ning iseseisvalt pool ülikooli kursusest uute teadmiste valguses läbida. 1980-ndate lõpul vohama hakanud inflatsioon, kaubapuudus… nende lääne õpikute järgi oli peagi oodata aega, kus on, vastupidi, kaubaküllus ja rahval napib raha selleks, et seda kaupa osta. Kõik see õpikujutt tundus siis utoopiana, kaubaküllust võis tollal näha vaid Soome televisioonist.

Välisministeeriumis välismajandusega tegelemine tundus põnevana, kuigi ega me tollal ei teadnud täpselt, milles see seisneb. See viie- või kuueaastane periood, kui välisministeeriumi ja saatkondade loomine käis, oli ikka hoopis midagi muud kui teha raamatupidamist ja programmeerida esimesi arvuteid Talleksi tehases, mis küll oli toona Eesti suurim eksportija. Me ei teadnud ju täpselt, kuidas tuleb Eesti välisteenistust taastada, kuidas n-ö omletist muna teha. Kuni 1991. aasta augustini oli tegevus poolintuitiivne.

Pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist, meie riikluse rahvusvahelist tunnustamist tulid eelkõige Põhjamaad meile appi. Proovisime neile sõnastada, mida me tahame, ja püstitada küsimusi, lootuses, et nemad ehk oskavad nõu anda, mida sellises olukorras teha. Neil oli raske meid Eesti taasloomisel nõustada, sest nemad tegutsesid juba n-ö valmissüsteemis.

Seni Eestis (NSV-s) väliskaubandussuhtlust korraldanud Välismajandusamet baseerus plaanimajandusel ja kesksel juhtimisel, kõik välismajandusega seotu oli ju eraldi partei ja julgeoleku terava pilgu all. Turumajandus ja vaba ettevõtlus eeldavad, et majandussuhted käivad üle piiride vabalt, nii nagu eri firmad seda ise soovivad, mistõttu keskne riiklik juhtimine ja ka vastav amet tuli likvideerida.

Kui toona, veel rublatsoonis, läks meie ekspordist 95% endistesse Nõukogude Liidu liikmesriikidesse, siis paari aastaga olime keeranud olukorra teistpidi — nende riikide osakaal meie väliskaubandusest moodustas kõigest 10%. Aga oskus seda saavutada ja vastav keskkond luua kujunes töö käigus.

Pärast iseseisvuse taastamist hakkasid meid tunnustanud riigid saatma Tallinna delegatsioone, kes soovisid meiega lepinguid sõlmida. Üks esimestest taolistest oli Eesti ja Šveitsi investeeringute soodustamise ja kaitse leping. Šveitsist tuli kaheliikmeline delegatsioon. Meile ulatati kuue-seitsmeleheküljeline lepinguprojekt. Seletasime siis šveitslastele, et meil on valmisolek ja poliitiline mandaat seda lepingut sõlmida, aga palun selgitagu meile, mida see täpselt sisaldab ja tähendab. Nii arutasimegi punkt punkti haaval läbi kogu lepingu, tegime teksti mõned väiksemad parandused ja parafeerisime kokkulepitu. Allkirjastamine jäi hiljem ministrite teha. Šveitsile järgnesid teised riigid. Peaasjalikult olidki meie laual majandussuhete raamistikku loovad kolme liiki lepingud: investeeringute soodustamine ja kaitse; (vaba)kaubandus ja topeltmaksustmise vältimise. Viimased said küll üsna kiiresti delegeeritud maksuküsimustes pädevamatele kolleegidele Rahandusministeeriumist.

Valitsuse poliitiline suund muutus üha kindlamaks, eriti pärast 1992. aasta Riigikogu valimisi, ja orienteeritus oli väga selgelt läände. Idapoolse majandusega seotud ja tolle aja majanduses tegevad ärimehed, kelle meetoditeks olid defitsiidimajanduses vohanud, piltlikult öeldes, Vana Tallinna vastu käsi-peseb-kätt-tehingud, käisid meie juures ja Toompeal rääkimas, sooviks enamasti ühel või teisel viisil kinnistada seni kehtinud skeeme. Eks me kuulasime nad ära, aga oli selge, et kui me hakkame nende ärimeeste pilli järgi tantsima, siis on see kontseptuaalselt tagasitee sinna, kust me lahkumas olime. Seda võimalikuks ei peetud, tuli välja mõelda, kuidas asendada need sidemed lääne sidemetega olukorras, kus meie tootmine oli sellises seisus, nagu ta oli — seda kaupa, mida siin inertsist toodeti, ei saanud ju läänes müüa. Õnneks tegi turg kiiresti, kuigi kohati ka valulikult majanduses oma korrektiivid. Eesti, Läti ja Leedu olid olnud NSVL lagunemise protsessis esirinnas, Eestile oli toeks ka paari aasta tagune IME (Isemajandava Eesti) kontseptsioon, mis tähendas majanduslikku eraldumist. Mart Laari valitsuse juhised olid selged: vabakaubanduslepingud, nulltollid impordile, võimalikult palju majandussidemeid läänemaailmaga.

Pärast Eesti krooni tulekut 1992. aastal ujutati meie turg lääne kaupadega üle, tekkis mure, kust leida neile kaupadele maksujõulised ostjad, aga uskusime, et turg ise reguleerib olukorra ära, mis ka juhtus. Sellele perioodile tagasi vaadates võibki öelda, et põhiline välismajanduspoliitiline tegevus oli läänesuunaline, eesmärgiks sõlmida majanduskeskkonda loovad sidemed ning investeeringute kaitse lepingute ja vabakaubanduslepingute abil luua võimalikult soodsad olud majanduse arenguks. Erastamisagentuur leidis suurinvestoreid riikidest, kus oli raha, mida meile investeerida, nagu Ühendkuningriik, Euroopa Vabakaubandusassotsiatsioon EFTA (Šveits, Soome, Rootsi, Norra, Austria), Saksamaa, Iisrael, Türgi. Vabakaubanduslepingud sõlmisime esmalt Põhjamaade ja Läti-Leedu, aga ka näiteks Ukrainaga. EL või tollal pigem EÜ ei olnud nähtavasti poliitilistel põhjustel veel nõus meiega kaubandussuhteid ega ka laiemalt muid majandussuhteid vastava lepingulise baasi läbi institutsionaliseerima. Teatud mõttes muutus olukord 1995. aastal, kui Soome, Rootsi ja Austria liitusid Euroopa Liiduga, Norra ja Šveits aga mitte. Meie põhipartner EFTA läks justkui kaheks.

Liikmelisus Euroopa Liidus (siis EÜ) oli 1990-ndate esimeses pooles alles kauge unistus, aga muutus juba ka poliitiliseks eesmärgiks. 1990-ndate keskel, kui välisministeerium oli veel nii väike, et me tähistasime sünnipäevi kogu majaga, käis meil omavahel sageli poole ööni kestev debatt selle üle, kumb on sihina olulisem, kas NATO (julgeolekpoliitiline) või EL (rohkem majandus), neid mõlemat saavutada tundus ilmvõimatu. Lennart Meril oli kontseptsioon, ja ajalugu on kinnitanud, et tal oli õigus, et Eestil on ajaline aken ja kui me seda võimalust integratsiooniks ära ei kasuta, siis see kaob. Ajaliselt oli protsess nii EL kui ka NATO suunal pikk — liikmeks saime ju alles 2004. aastal — ja Eesti ei saanud midagi ilma pingutusteta, meie ajalugu, aga ka asukoht olid tihti pessimismi aluseks. Näiteks OECD-ga kutsuti 1990-ndate alul liituma Ungari, Tšehhi, Slovakkia ja Poola, et tekitada Lääne-Euroopale idapoolne puhver, aga nende majanduse olukord polnud märkimisväärselt meie omast parem. Idabloki riikidesse suhtuti teisiti kui meisse, „eks-sovjeetidesse“. Kui Põhjamaad välja arvata, siis mingit usaldust ei olnud, pidime ise selle oma reformide ja diplomaatide veenmistööga välja teenima. Õnneks olid Põhjamaad Euroopas meie suured eestkõnelejad.

Priit Kolbre ütles meile osakonnasisesel arutelul kunagi, et „vaadake, kui te lähete mingis suunas, siis kümne aasta pärast jõuate sinna kohale. Teekond jaguneb lühemateks etappideks. Näiteks aasta pärast oled selles kohas siin, kümne aasta pärast tolles kohas seal. Seda, mida me praegu kontseptuaalselt otsustame, saame ühe aastaga veel korrigeerida, aga kümne aasta pärast enam ei saa, vektorite vahe on liiga suur.“ Meenub vestlus ÜRO ametnikega 1995. aastal Genfis, kus täiendasin end kaubanduspoliitikas WTO-s, seal ütlesid ÜRO ametnikud majandusotsuseid toetavat statistikat vaadates meile: „Valgevene SKT elaniku kohta on suurem kui Eestil, olete maha jäänud.“ Nüüd, kui vaatame idasse orienteeritud, kolme asja tootva, Venemaa naftast sõltuva Valgevene SKT-d ja läände orienteeritud, majanduslikult sõltumatut liberalismi kantsi Eestit, on olukord hoopis teine. Nagu Priit Kolbre rõhutas: see, mida me praegu otsustame, on määrava tähtsusega, seda me enam tagasi ei pööra.

Mart Laari valitsus andis poliitilise suuna läände ja kolleegide Alar Streimanni, Mait Martinsoni, Tiit Naberiga (paljude kaubandusläbirääkimiste delegatsioonide juhid) sidusime Eesti läänega makromajandusliku lepinguvõrgustiku kaudu, integreerumine oli selge Euroopa Liidu poole, peamised tihedamad sidemed olid Põhjamaadest naabritega. Nemad hakkasid siia investeerima, kaubandus oli meil ka peamiselt nendega. Tuli end eks-sovjeetide mainest lahti siduda. Läänes suhtuti meisse kehvemini kui endistesse Varssavi pakti riikidesse, ei usutud eriti, et me end raudse eesriide tagant käsumajandusest välja veame. Majanduses kehtib ju põhimõte the size matters või viidatakse mastaabiefektile (economies of scale). Enne Vene vägede väljaminemist 1994 oli Eesti elanikkond 1,5 miljonit, Lätil 2,5, Leedul 3,5 miljonit. Vene vägede lahkumisega rahvaarv vähenes. Välismajanduslik eesmärk oli selge, aga kuidas selleni jõuda, seda me väga täpselt ei teadnud. Pidasime läbirääkimisi rahvusvaheliste majandusorganisatsioonidega (IMF, EBRD, WB, WTO), tegelesime majanduslepingute strateegilise ekspordi kontrolli ja Eesti ning Euroopa Ühenduse vaheliste majandussuhetega. Vabakaubandusleping Euroopa Liiduga, millest hiljem sai assotsiatsioonilepingu majandusosa, allkirjastati 1994.

Kui võrrelda riigi välispoliitika arengut Tour de France’iga, võib öelda, et Eesti on praegu seisus, kus suurte mägede aeg on läbi. Väga suurt välispoliitilist eesmärki (hea näide on ehk ÜRO Julgeolekunõukogu liikmelisus), mis mobiliseeriks kogu Eesti diplomaatiat, meil praegu ei ole. Mis järgmiseks? Aga koroonapandeemia, küsid? Koroonapandeemia on majandusele lühiajaline mure. Pandeemia tuli nagu välk selgest taevast ja halvas kogu maailma. Kerge on mõelda, et see mõjutab nüüd kõike. Majandusteoorias on selline kategooria nagu ilm. Kui ma olin veel ülikoolis, olid kasutusel suured Mainframe-arvutid, mille arvutusvõimsus oli nende suurusele vaatamata võrreldav ehk tänapäeva mobiiltelefonidega. Arvutustehnika õppejõud ütles, on teoreetiliselt olnuks ka siis võimalik ilma täpselt prognoosida — korjad andmed välja, sisestad arvutisse, arvuti arvutab ilmaprognoosi välja ja vea marginaal läheb väga väikeseks –, aga arvutite aegluse tõttu selgunuks vastus alles paar-kolm nädalat hiljem. Nüüdseks on arvutusvõimsus plahvatuslikult kasvanud ja see trend jätkub. Praegused ilmaprognoosid on vägagi täpsed. Pandeemia on nagu ilm. Väikese ühiskonna ja majandusena peame olema võimelised toimima võimalikult tõhusalt ja muutustele kiiresti reageerima, vaatamata sellele, milline on ilm, meid ümbritsev keskkond. Palju suuremat mõju majandusele ja välisteenistusele näen hoopis sellel, et elame pidevalt online’is, seda, et meie otsustusaeg, ka poliitiliste küsimuste arutamise aeg on lühenenud. Teave ja selle aina kasvav hulk on kogu aeg kättesaadav. Uudisvoog ja vajadus sellele adekvaatselt reageerida on mõjutanud meid kõvasti rohkem kui pandeemia. Ühel või teisel viisil, ka vaktsineerimise kaudu, saame me pandeemiast üle. Märtsis 2020 läks Euroopa praktiliselt lukku, oli dilemma, kas tervis või majandus. Eesti suursaadikuna Kreekas võin öelda, et siis oli hellenite maal 3500 uut nakatumist päevas, nüüd on 2500–2800 päevas, 60% elanikkonnast on vaktsineeritud. Jah, on küll deltatüvi, aga majandus on nii lahti, kui veel vähegi olla saab –- ollakse kohanenud, õppinud sellega elama. Ka Eestis on 60% elanikkonnast vaktsineeritud. Seda dilemmat — kas tervis või majandus — enam ei ole. Kui koroona tõttu suri esimene inimene, siis tegi meie president avalduse, nüüd on uudistes statistika „uppumissurmasid niipalju, liiklussurmasid niipalju, koroonasse surnud niipalju inimesi“. Me võimendame uusi asju üle, aga siis kohaneme nendega.

Maailm on muutunud, aga Eesti on kiiresti adapteerunud ja majanduslikult vägagi hästi hakkama saanud. Lennart Meri tõi ju kunagi näite kahest kaptenist, kelle laevad liikusid samal kursil ja kes said samal ajal käsu keerata oma alus 180 kraadi ümber. Suure, 100 või 200 meetrit pika naftatankeri keeramine ja väikese kaluripaadi keeramine käivad erinevalt. Suur tanker teeb mitme meremiilise ringi, pisike kaluripaat pöörab ringi enam-vähem kohapeal — üks aer ühtepidi, teine teistpidi ja — pööratud. See näitab kujundlikult, kui inertsed on oma poliitika muutmises suured riigid ja kui kiiresti suudavad kohaneda väikesed riigid. Kõik riigid, isegi väikesed, ei suuda, sest neid seob ajalooline kogemus (muutuste puudumine), heaolu maksimum on piirkasulikkuse teooria mõttes saavutatud. Meil tuleb vältida inertsust, ent me ei saa kogu maailma vallutada. Eesti tugevus tuleb esile, kui me keskendume oma niššidele, kus saame ilma teha, olla mobiilsed.

1995. aasta detsembris Genfis Eesti diplomaatilist esindust taastades tuli kuni 1996. aasta aprillini hakkama saada n-ö „mobiilkontorina“, paljud asjad korda ajada mobiili teel. Mobiiltelefonid olid tollal erandlikud, mitte nagu praegu. Eesti oli juba mitme Genfis asuva peakorteriga rahvusvahelise organisatsiooni liige: ÜRO oma mitme allasutusega, Maailma Intellektuaalomandi Organisatsioon, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, Rahvusvaheline Meteoroloogia Organisatsioon, Maailma Tervishoiuorganisatsioon, Rahvusvaheline Elektersideliit, jt. Selleks ajaks olid meil loodud ka sidemed Euroopa Vabakaubandusassotsiatsiooniga ning käisid liitumisläbirääkimised Maailma Kaubandusorganisatsiooniga, mis enne 1995. aastat kandis nime Üldine Tolli- ja Kaubanduskokkulepe (GATT). Stabiilse ühiskonna elukorraldusega harjunud ametnikele oli teinekord ikka päris raske selgeks teha, millises olukorras Eesti esindus neil algusaegadel oli, et mul oli mobiil, aga saatkonna ruume polnud, et esindus tuli luua nullist. Raamatus „Teine tulemine“ tsiteeritud tõdemus „In order to establish a mission, you’ve got to have one“ — esinduse loomiseks peab esindus olemas olema. Nagu paljud teisedki Eesti saatkonnad, alustasime Genfis tööd hotellist. Esimesed faksid välisministeeriumisse saatsime Genfi raudteejaamaga ühe katuse all olevast postkontorist, põhiline lävimine välisministeeriumiga toimus telefonitsi. Kohalikku võimu, Šveitsi välisministeeriumi, esindas Genfis Šveitsi alaline esindus, kellele oli meie saatkonna hotellis tegutsemine mõistatuseks. Palusin neilt alguspäevil välisesinduste jaoks mõeldud juhiseid ja nõuandeid, mispeale nad soovitasid mul pigem oma esindusse pöörduda. Selgitasin korduvalt, et ma olengi siin linnas esindust avamas ja pöördun nende poole just nimelt esinduse puudumise tõttu, mispeale minuga suhelnud ametnik ei osanud muud kosta, kui et temal pole selliseid juhuseid varem ette tulnud ja ta peab pöörduma nõuannete saamiseks oma ülemuse poole. 1996. aasta vabariigi aastapäeva vastuvõtu kutsele märkisime RSVP kohale mobiiltelefoni numbri. Paljud helistajad, kes vastuvõtule saabumisest teatasid, pärisid, mis number see selline on — mobiilinumbri suunakood ajas nad segadusse. Paar-kolm telefonikõnet kutsututelt võtsin vastu Genfi–Pariisi kiirteel, sest olin enne vastuvõttu sunnitud ühel päeval Pariisi saatkonda sõitma — Genfist umbes 550 km. Suvel 1996 saabus töökoormat jagama teine diplomaat Malle Talvet. Edaspidi läks meie elu Genfis juba ülesmäge ja kui minu lähetus 1999. aasta detsembris lõppes, töötasid sealses esinduses kokku kolm diplomaati, sekretär ja autojuht — üsna keskmine Eesti välisesindus — kes kõigele lisaks ka väga meeldiva seltskonna moodustasid. Sammud, mis mul toona läbida tuli, panin uusi saatkondi asutavatele kolleegidele kirja oma memosse „mõningaid üldkasutatavaid printsiipe, mis on välja treitud enda kogemusest“ ja tuli nõustada ka meie Balti kolleege, sest meid on läänes lihtsam „müüa“ koos — Balti riikidena — meil tasub üksteist toetada, omavahel teavet vahetada ja koos tegutseda.

Aga mis puutub meie väiksusse, siis palju oleneb sellest, kellega me end võrdleme. Hollandis töötamise ajast mäletan, kuidas hollandlased rõhutasid kogu aeg: „We are a small country.“ Nemad oma praegu 19 miljonilise rahvaarvuga tajusid end mitmekümnemiljonilise rahvaarvuga Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa vahel väiksena. Meie 1,3 miljonilise rahvaarvuga riik on n-ö selle piiri peal, kus me saame midagi öelda. Eesti e-riigina rõhutab, et meie turg on maailmaturg, me jõuame igasse maailma otsa, oma nišides, tänu e-teenustele adume meie globaliseerumist paremini kui inertselt oma pikka minevikku jäänud suured riigid. Klassikaline Eesti sisepoliitiline vaatenurk on tuua paralleele Soomega, et me võiksime olla „nagu Soome“. Tihti aga ei teata, et Soome majandus, SKP on meist 10 korda suurem, Rootsi SKP 20 korda suurem. Poliitikat tehes tasub aeg-ajalt arve võrrelda ja vaadata, kas mingid sihid on üldse teostatavad ja mis hinnaga. Näitena tooks kasvõi Eesti Kaubandustööstuskoja presidendi Toomas Lumani umbes 15 aastat tagasi räägitud mõistuloo Eesti võimalikust ekspordist Portugali. „Vaadates Eesti tehaseid, mida ja palju me siin toodame — kõik, mida me partiina toodame ja teise Euroopa otsa ekspordiks, mahub ära ühte rekasse. Teeme kauba valmis, laadime reka täis, anname rekajuhile saatelehe pihku ja laseme tal viia kauba Portugali. Reka sõidab läbi Läti, siis Leedu, siis Poola, siis Saksamaa, siis Prantsusmaa, siis Hispaania. Sellel kaubal peab midagi viga olema, kui me seda enne Portugali jõudmist müüdud ei saa!“ Meil on uudsed tooted, võta või koroonaviiruse vastased ninaspreid. Me ei suuda neid kohapeal piisavalt palju toota ega üle maailma tiražeerida, maailma piisavalt kiiresti vallutada. Rahvaarv ja majanduslik võimekus seavad meile piirid. Maailmakorda me ei muuda. Kuid ükski olukord pole staatiline, kõik muutub ajas, meie edukuse tagab see, et me suudame olla muutuvas keskkonnas piisavalt paindlikud. Meil tuleb otsida ja leida oma nišid (praegu näiteks küber- ja IT-teemad), mängida oma tugevustele, mitte oma edust eufooriasse sattuda, vaid olla nõks trendidest ees. Diplomaadina pead aduma, kus sa oled, miks sa siin oled ja mida sa siin teed. Kui ühtepidi uksest sisse minna ei saa, pead leidma viisi, kuidas minna uksest sisse teistmoodi. Rahvusvahelises suhtlemises ei ole riigi suurus määrav sellest mõttes, et Eestil on tema hääl, üks hääl võrdselt meist mitu korda suuremate riikidega. Toomas Hendrik Ilvesele meeldis Washingtonis saadikuna viidata Ameerika rahvajutule „The Little Engine That Could“. Oleneb, milline hoiak võtta.

On Eestist väiksemaidki riike. Oli selline olukord, kus Euroopa Liidu klassikalistel poliitilistel läbirääkimistel hakkasid suured riigid oma poliitikaga Luksemburgist „üle ujuma“. Siis Luksemburgi minister kutsus ülejäänud EL kolleegid enda juurde ja näitas, et vaadake, see on meile eluliselt tähtis küsimus, see on meile nii oluline, et kui te siin meist üle jooksete, siis on meil piltlikult kõri kinni. Ja teda kuulati. Meie peame ka tajuma, mis on meil need tegelikud küsimused ja mis on pseudoprobleemid, mille üle võib vaielda ning missugused on rahvusvahelise poliitika mängureeglid. Kui sulle on antud hääl, vetoõigus, samamoodi, nagu Venemaale, Hiinale või USA-le, siis ei saa ega tohi mängida kivipalli. Riik peab olema sisemiselt väga tugev ja teadma, mida, millal ja kus kasutada.

Diplomaadiks saamiseks piisab küll huvist, aga nagu öeldakse, et igal mündil on kaks poolt. Aasia kultuuris on yin ja yang. Sa pead endale selgeks tegema, kas sa adud, mis sind ees oodata võib, milleks sa võimeline oled, mida sa tahad ja mida see tähendab. Läbi aegade on Eesti diplomaatidel olnud erinev akadeemiline haridus. On olnud arste, muusikuid, ajaloolasi, filolooge, füüsikuid, insenere. Loeb haritus. Loomulikult ka patriotism. Kohanemisvõime — kas oled valmis alatasa kolima, koos perega pidevalt uute oludega kohanema. Diplomaadikandidaatide kandideerimisesseid lugedes jääb mulje, et huvi küll on, aga väljastpoolt paistab diplomaadi elu palju roosilisem. Diplomaadi elu ei ole pudrumäed, aga huvitav on! Tuleb olla valmis mõistma teisi inimesi, teistsuguseid kultuure, erinevat arusaama kas või sõnast loodus meil siin ja kuskil Araabia kõrbes. Kord tulid Kuveidi esindajad meile läbirääkimisi pidama, pakkusime, et viime nad loodusesse. „I’m not interested in nature. I’m interested in people,“ vastas külaline. Tema silmis oli loodus ilmselt lihtsalt liivakõrb. Diplomaadile peab meeldima inimestega suhelda, tal peab olema tahtmine vastastikku arusaamisele jõuda, sest ta ei tee mida ära üksinda — diplomaatia on meeskonnamäng.

Malle Talvet: reeglite ja ettekirjutuste tundmise ning improvisatsioonioskuse vahekord on aastate jooksul muidugi tohutult muutunud, aga arvan, et vaba ning loov hoiak tuleb diplomaadile endiselt kasuks.

Kui vaatan tagasi „Teise tulemise“ aegadele, siis võin öelda, et see oli erakordne aeg, kus täiesti tavalised inimesed tegid äkitselt tegusid, mida nad kunagi varem polnud teinud, ja mis kõik kokku muutsid ajalugu — ja sellist aega ei tule enam. Minust sai otsene osaline selles protsessis välisminister Lennart Meri kutsel 1991. aasta jaanuaris, kui sain ülesande minna Pariisi Eesti nn infopunkti looma, ja edasi kulges elu sellest tõukest saadud tuules… tänaseni.

Nende aastate jooksul tegelnud praktiliselt kõigi välisteenistuse pädevuses olevate valdkondadega: kahepoolsete suhetega, mis hõlmavad teatavasti kõike — poliitikat, majandust, kultuuri, rohujuure tasandit, kogukonda, kõik kokku ikka oma riigi hea maine, tuntuse ja mõjukuse tõstmiseks; mitmepoolsete suhetega ÜRO süsteemis, nii inimõiguste kui ka näiteks relvastuskontrolli ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise küsimustega (see viimane on mu sõpru, kes tundsid mind varem nn humanitaarina, tõlkijana ja keeleõpetajana, alati kõige rohkem hämmastanud); julgeolekupoliitikaga meie ettevalmistuste ajal saada NATOsse, kui olin vastava büroo direktor, ja Euroopa ning Atlandi-üleste suhetega osakonna peadirektorina. Maailma üht keerukaimat konfliktisõlme — mille harutamisse väljaspool seisjad paraku kuigivõrd kaasa aidata ei saa — õppisin lähedalt tundma ja analüüsima suursaadikuks olemise ajal Iisraelis.

Isikliku arengu ja maailma mõistmise mõttes on töö välisteenistuses hindamatu. Olla juures, kui koostatakse tekste — resolutsioone, avaldusi — , mis peaksid põhimõtteliselt minema korda kogu maailmale, on intellektuaalselt põnev. Aga mis seal salata, rohkem mõjub ja jääb meelde siiski vahetu suhtlus inimestega, ja mulle on eriti suurt rahuldust pakkunud pigem mõni tänu heale ettevalmistusele hästi õnnestunud kõrgetasemeline visiit või kohtumine, kus tunned mõlema poole siirast, mitte formaalset huvi, ning kultuurisuhtlus ning -sündmused, millele oled saanud diplomaadina anda lisamõõtme ja mille sisenduslik vägi võib jääda inimestes vibreerima pikaks ajaks.

Ajaloolised hetked. Praegu tagasi vaadates oli 30 aastat tagasi iga päev selline, mille käigus ajalugu muutus. Eriline oli muidugi 2004. aasta kevad, mil olles suursaadik Brüsselis, Belgias, sain viibida juures, kui Eesti lipp heisati NATO peakorteris ja Euroopa Liidu hoonete ees. Üks suur ühispingutus oli kandnud vilja. Suurt rõõmu pakkus aga ka näiteks 2016. aastal näha Estonia teatri etendust Tel Avivi ooperimaja laval, hiigelsuur saal rahvast tulvil — seegi sündmus oli tohutu pingutuse tulemus, ja tundub tagant järele vaadates täiesti uskumatu.

Diplomaadi isikuomadustest ja –oskustest ei ole mina ehk õige inimene rääkima, olen ma ju ise n-ö äkitselt vette visatuna õppinud töö ja koolituste käigus. Nüüd tullakse välisministeeriumisse tööle hoopis teistsuguse ettevalmistusega. Paar mõtet siiski. Ühest küljest peab olema võtta pagas — teadmisi, kultuuritausta -, millest ammutada mitmesugustes olukordades ja mitmesuguste inimestega suheldes, ja mille pinnalt arutleda, luua, improviseerida — s.t. olla ja näidata Eestit läbi enda aruka, huvitava ja individuaalsena, sellena, kes pakub välja võimalusi, lahendusi, midagi uut. Teisest küljest aga peab suutma oma ego alla suruda ja järgida kollektiivselt välja töötatud juhiseid ja seisukohti. Reeglite ja ettekirjutuste tundmise ning improvisatsioonioskuse vahekord on aastate jooksul muidugi tohutult muutunud, aga arvan, et vaba ning loov hoiak tuleb diplomaadile endiselt kasuks.

Mati Murd: Reaalne elu on erinev sellest, mida me ette kujutame. Avatud meel on väga oluline.

Diplomaatiasse tulek. Huvi diplomaatia ja rahvusvaheliste suhete vastu ulatub kooliaega, kui üks minu lemmiksaateid, mis televiisorist tuli, oli „Rahvusvaheline panoraam“. Ühe tollase saatejuhi Gabriel Hazaku loenguid õnnestus hiljem kuulata ka Tallinna Tehnikaülikoolis ja Eesti Diplomaatide Koolis. Ka oli üks selliseid iga-aastaseid kogumikke, mida ma kooliajal huviga lehitsesin, raamat „Välispanoraam“. See huvi tiksus mul peas hiljemgi ja kui mingil hetkel 1994. aasta lõpu poole jäi silma kuulutus, et Diplomaatide Kool korraldab konkursi, tundus täiesti loomulik sellel kandideerida. Mul õnnestus see konkurss edukalt läbida ja Diplomaatide Kooli järel oli loogiline valik tulla 1995. aastal, kohe pärast jaanipäeva, välisministeeriumisse praktikale. Sama aasta oktoobri algusest asusin juba välisministeeriumisse alaliselt tööle. Välisteenistuses olen nüüdseks kokku olnud 26 aastast, millest 12 aastat seondub praeguse välismajanduse ja arengukoostöö osakonnaga (VAO), mis algselt kandis nime VMPO ehk välismajanduspoliitika osakond. Kuna ma olin tehnikaülikoolis majandust õppinud, polnud välisministeeriumi esindajatel ega ka minul endal kahtlust, et tööd välisteenistuses tuleb alustada majandusteemadel. Tollal olid nii poliitikaosakonnas kui ka välismajanduspoliitika osakonnas kahepooled lauad ja minu esimeseks ametikohaks sai VMPO Põhjamaade lauaametnik. Sellele järgnes loogilise jätkuna esimeses välislähetuses majandusdiplomaadi töö meie saatkonnas Helsingis. Peamajja tagasipöördumisel järgnes tegelemine OECD ja rahvusvaheliste investeeringutega. Sel ajal oli mul ka võimalus kolm kuud OECD kaubandusdirektoraadis stažeerida, mis võimaldas näha, kuidas sünnivad ühed hinnatumad majandusanalüüsid, ja pani lootma, et ühel päeval saab ka Eestist selle organisatsiooni osa. Üheksa aasta hiljem see juhtuski. OECDga tegemisele järgnes kolm aastat majandusdiplomaadi tööd Kopenhaageni saatkonnas. Sealt tagasi tulles jätkasin värskelt tekkinud büroos, mis oli praeguse äridiplomaatia büroo eelkäija, tollal nimega planeerimis- ja analüüsibüroo. Aastal 2005, kui ma sinna asusin, oli see büroo, kuhu koondati asju, mida ei osatud mujale panna või mis ei sobitunud väljakujunenud tööjaotusega. Lisaks vajadusele anda tuge meie äridiplomaatiaga tegelevatele diplomaatidele esinduses koondati sinna asjad, mis olid üle jäänud näiteks kahepoolsetest kaubandusläbirääkimistest, kuna Euroopa Liiduga ühinedes muutus Eesti kaubanduspoliitika Euroopa Liidu kaubanduspoliitikaks. Nii kujunes minu esimeseks ülesandeks selles büroos valmistada koos välisministeeriumi Hiina lauaametnikuga ette Eesti–Hiina majanduse ühiskomisjoni kohtumist ja ühiskomisjoni Hiina-poolse kaasesimehe asekaubandusministri Yu Guangzhou visiiti. Et 15 aastat hiljem saab Hiinaga tegelemisest minu põhitöö, ei osanud ma sel hetkel aimatagi.

Energiapoliitika. Aastal 2005, kui ma alustasin VAO planeerimis- ja analüüsibüroos, hakkas päevakorda kerkima ka rahvusvaheline energiapoliitika. Kuna mul oli nende teemade vastu pikaaegne huvi, siis polnud imestada, et meie väikeses büroos maandusid need minu lauale. Selles vallas oli meil väga tore koostöö tollase poliitikaplaneerimise osakonna juhi Raul Mälguga. Koostööle aitas kaasa see, et need teemad olid nii Raulile kui ka minule väga südamelähedased. Mälk oli juba diplomaatide kooli ajast jätnud mulle kustumatuid mälestusi nii loengutega kui ka seoses võimalusega talle lõpueksamit anda. Eksamil, mille võtsid koos vastu Kaido Jaanson ja Raul Mälk, sattus mulle küsimus Jugoslaavia sõdade kohta — teemal, milles ma end väga kindlalt ei tundnud. Siiski tekkis elav diskussioon ja mul on väga hästi meelde jäänud see, kuidas eksami lõpus Raul ütles Jaansonile: „Mida ma talt ikka küsin, ta niikuinii teab.“ Objektiivselt ei saanud ma seda arvamust täielikult jagada, aga meele tegi rõõmsaks ikkagi. Sellest ajast peale oli meil omavahel väga hea side ja Raul kehastas minu jaoks vanemat kolleegi, kes täitis vahel ka mentori rolli.

2005. aasta teise pooles kuulutati välja Nord Streami projekt. Kuigi sel projektil oli ka eelkäijaid, siis sellisel kujul, nagu see realiseeruma hakkas, jääb see just aastasse 2005. Nord Streamiga tegelemisel tekkis siin majas ülihea mitteametlik rakkerühm, kus erinevatest osakondadest või üksustest olime VAOst mina, poliitika planeerimise osakonnast Aavo Suurthal, juriidilisest osakonnast Kristi Land need inimesed, kes seda teemat haldasid. See sai alguse juba enne, kui tekkis ametlikult energia- ja keskkonnabüroo, ning positiivne koostöö jätkus pikemat aega. 2006. aasta alguses keerati esimest korda kinni Ukraina gaas ning see mõjutas kogu Euroopat ja tõi kaasa selle, et energiajulgeolek ja energiapoliitika geopoliitiline aspekt muutusid ühtäkki Euroopa Liidus ülioluliseks. Taaskäivitati energiajulgeoleku korrespondentide võrgustik, milles mul õnnestus osaleda. Kasvas Euroopa Liidu ja Venemaa energiadialoogi ja selle töörühmade tähtsus. Kuigi nende töös osales peamiselt majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, oli stsenaariumide ja prognooside töörühm välisministeeriumi ja konkreetselt minu hallata. Energiapoliitika ja energiajulgeolek muutus tol hetkel üheks põhiteemaks enam-vähem kõigil välispoliitilistel kohtumistel. Seda on paljude teemadega olnud, et ühel hetkel muutuvad need oluliseks, tõusevad nii-öelda orbiidile — neist räägitakse absoluutselt kõigis formaatides ja kõigil kohtumistel. Ja siis tekivad uued teemad, mis asendavad kohtumiste päevakavades seni tulipunktis olnud asju. 2007. aastal, kui energiateemad olid tõusnud välispoliitilisse tulipunkti, leiti, et tuleks moodustada eraldi nende teemadega tegelev üksus. Selleks ajaks oli selge, et energiateema ei ole teema omaette, vaid ta haakub üheselt keskkonnateemadega, eelkõige kliimaküsimustega. 2008. aasta alguses moodustati VAO koosseisus eraldi energia- ja keskkonnabüroo, mille esimene direktor ma olin. Tol hetkel oli ka küsimus, kas see büroo peaks asuma VAOs või Euroopa osakonnas, kuna nii kliimapoliitika kui ka paljud energiapoliitika küsimused kuulusid just Euroopa Liidu poliitika hulka. Otsustati, et uus büroo jääb VAOsse, kuid Euroopa osakonnaga toimus väga tihe koostöö.

2009. aastal Tšehhi eesistumise ajal keerati Ukraina ja Euroopa gaas järjekordselt kinni. Tšehhi eesistumise algusesse jäi ka pingete kasv Gaza sektoris ja olukorra kokku võtmiseks kasutas üks Tšehhi kolleeg irooniliselt venekeelset sõnamängu, et nad tegid küll oma eesistumise kava, aga tegelikult on päevakorras ainult kaks küsimust: cектор Газа и сектор без газа. 2009. aasta gaasikriis oli suur probleem kogu Euroopas, mistõttu muutus väga oluliseks uute energiaühenduste rajamine, sest ühel hetkel said kõik aru, et küsimus ei ole tegelikult selles, et gaasi ei olnud, vaid selles, et seda gaasi ei saanud vabalt toimetada Euroopa liikmeriikide vahel ega kõikidesse Euroopa Liidu osadesse. Balti regiooni kontekstis oli üks koostöövorm BEMIP (Baltic Energy Markets Interconnection Plan), millega koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga tegeles ka välisministeerium. Väga jõuliselt oli toona päevakorral uue tuumajaama rajamine Leedus ja koostöö sellega seoses. Need olid päevakajalised teemad, kuid samal ajal tegelesime ka sellega, et enda jaoks lahti mõtestada ja defineerida, mis asi üldse on energiajulgeolek. See oli küsimus kõikjal Euroopas, sest kõik rääkisid energiajulgeolekust, aga samal ajal said erinevad rääkijad sellest erinevalt aru. Kogu selle defineerimise ja mõtestamise juures oli meie jaoks üks eneseuhkust tõstvaid hetki see, kui avastasime, et paljud liikmesriigid olid oma dokumentides energiajulgeolekut defineerides viidanud meie määratlusele. Sel hetkel tundsime, et me pole selles küsimuses kaasa sörkijad, vaid olemegi nende teemade eesliinil.

Maakera pöörleb ja liigub mööda spiraali samasse kohta tagasi. Nimelt praegu on üks teemadest, millega ma tegelen, Euroopa ja Aasia riikide koostööfoorum (ASEM). Minu esimene kokkupuude ASEMiga oli 2008. aasta aprillis, kui osalesin Vietnamis Hanois ASEMi esimesel energiajulgeoleku foorumil. Minu jaoks täiesti ootamatult selgus ühel hetkel, et Euroopa Liidu poolt tuleb kaasjuhtida selle foorumi esimest paneeli koos Vietnami asetööstusministri ja ASEANi asepeasekretäriga. See tõstis eelkõige Aasia riikide silmis Eesti tähtsust, sest nende kultuuriruumi tõlgenduse kohaselt, kui sulle on usaldatud selline roll, siis küllap sa pead olema ikka tähtis. Samasse aega jäi ka kogemus Kaspia mere, Musta mere ja Läänemere energiakoridori tippkohtumise avalduse öisest koostamisest, et riigipeadel ja valitsusjuhtidel oleks võimalik see hommikul vastu võtta. 2008. aasta sügisel toimus Bakuus selle formaadi tippkohtumine. Enne seda olime tippkohtumise avaldust visandanud pool aastat. Olin ise käinud kaks kord kohal Kiievis, kus me riikidevahelise töörühma kohtumistel need asjad läbi rääkisime. Töötasandil oli see tekst kokku lepitud. Tippkohtumise-eelsel õhtul oli tippjuhtide pidulik õhtusöök ja siis järgmisel päeval oli tulemas tippkohtumine ise. Ja päev enne tippkohtumist selgus, et üks riik ikkagi ei saa seda avaldust kokku lepitud kujul vastu võtta. Kuna mõne teise riigi jaoks oli tippkohtumise avaldus hädavajalik, oli Aserbaidžaani energiaminister lahkelt nõus pärast õhtusööki võõrustama avalduse uue teksti läbirääkimisi oma ministeeriumis. Õhtusöök lõppes õhtul kell 11, pärast seda läksimegi energiaministeeriumi majja ja hakkasime nullist pihta läbi rääkima. Need läbirääkimised ei läinud üldse libedalt, kõiki rahuldava tulemuseni jõuti alles hommikul kella neljaks. Pärast sain ma neli tundi kella kaheksani ikkagi magada, aga kella üheksaks pidin koos ülejäänud delegatsiooniga peaminister Ansipiga tippkohtumisele minema. Siis, ausalt öeldes, Ansipi selja taga, hoidis ärkvel ainult tugev tahtejõud ja sportlik konkurents teiste öösel töötanud kolleegidega, kes samamoodi istusid oma riigi ministrite taga ja püüdsid vältida tukkuma jäämist.

Ukraina. 2011. aasta märtsis liikusin asejuhiks meie saatkonda Kiievis. Võib öelda, et see lähetus algas ja ka lõppes Arvo Pärdi muusikaga: minu lähetuse esimestel päevadel toimus saatkonna kaaskorraldusel Arvo Pärdi autoriõhtu Kiievi Filharmoonias, lähetuse lõppedes jõudis aga lõpule kaks aastat kestnud projekt raamatu „Arvo Pärt peeglis: vestlused, esseed ja artiklid“ tõlke väljaandmiseks Ukrainas. Kiievi-lähetusse mahub rohkem kui mõnel diplomaadil tervesse välisteenistusse.

Kõigepealt uue saatkonnahoone ehitamise ja saatkonna ümberkolimisega seotu. Veidi hiljem murrangulised ja samal ajal traagilised sündmused Maidanil. Kõik, mis toimus toona Maidanil ja pärast Maidani sündmusi, on kahtlemata midagi sellist, mis väljub tavaoludest. See aeg Ukrainas näitas ka, et Euroopa Liidu liikmesriikide saatkondade koostöö ei ole ainult võimalik, vaid on midagi väga praktilist. Nägime, et asju saab ühiselt teha ja lahendada. Selle Euroopa Liidu positiivse poole tõid välja just kriitilised olud. Maidani sündmused olid toona üks neid hetki, kus ei olnud vaja hakata Euroopa koostööd välja mõtlema või sisustama, sest selleks oli reaalne vajadus — kasvõi haavata saanud isikute haiglas külastamine ja valve nende kaitsmiseks. Teine selline hetk, veel enne Maidani sündmusi, oli Julia Tõmošenko kohtuprotsess. Käisime samameelsete saatkondade esindajatega kordamööda kohtuistungeid jälgimas, tegime neist kokkuvõtteid ja jagasime neid teiste Euroopa Liidu riikide esindustega. Muidugi, ideaalses maailmas ei peaks olema vajadust selliseks koostööks, sest tegemist oli ikkagi negatiivsete sündmustega, aga see samameelsete riikide vajaduspõhine ideaalne koostöö süvendas minu usku Euroopa Liidu koostöösse tervikuna.

Maidaniga oli mul väga palju isiklikku kokkupuudet nagu kõigil tollal saatkonnas töötanud inimestel. Asudes Maidanist vaid kilomeetri kaugusel, oli saatkond üsna lähedal sündmuste keskpunktile, kuigi igapäevaelus polnud see sedavõrd tajutav. Maidani sündmuste algul, enne kui inimesed hakkasid hukkuma, korraldasid opositsioonierakonnad Maidanil ametiühingute majas, mis hiljem maha põles, saatkondadele igaõhtuseid teavitusi, kus meie saatkonnast käisin üsna sageli kohal mina. See tundus nendes ebatavalistes oludes täiesti normaalne, et tuleb sõnum selle kohta, et teavitus toimub näiteks pühapäeva õhtul kell 9. Peaaegu iga päev sai Maidanil kohal käidud ja kohtutud opositsiooniliidritega. Neist kõige avatuma ja suhtlusaltima mulje jättis endine profipoksi maailmameister Vitali Klõtško, hilisem Kiievi linnapea. Isiklikud mälestused ja emotsioonid seoses temaga olid eelkõige hetkedest, kui me kätlesime. See emotsioon, mis sel hetkel valdas… Ma ei pea ennast sugugi väikest kasvu meheks, aga Klõtškoga käteldes tekkis tunne, et ma olen tõeliselt väike tema kõrval.

Kui ma 2014. aasta suvel liikusin Kiievist tööle Haagi, siis tundsin, et dünaamika Haagis oli hoopis midagi muud kui see, mis oli Kiievis. Esimesel hetkel tekkis tunne, et võrreldes Kiieviga aeg seisab. Üks asi on see, kuidas kulgeb diplomaatiline elu traditsioonilistes väljakujunenud raamides, teine asi aga see, kuidas kulgeb diplomaatiline elu kriisiolukorras. Ka Kiievis hakkas elu 2014. aastal liikuma tagasi normaalsuse poole, aga ikkagi see dünaamika oli hoopis teine. Siiski ei seisnud ka Haagis aeg sugugi. Minu elus on olnud nii, et päevakajalised teemad ja pingelised hetked leiavad mind ise üles. Nelja Haagis veedetud aasta jooksul tegelesime saatkonnas kahepoolsete suhete kõrval ka suhetega rahvusvahelistes organisatsioonides, millest olulisim oli keemiarelva keelustamise organisatsioon OPCW. Kui ma tulin Haagist Tallinna, siis see olukord, mis oli OPCWs 2018. aastal, oli võrreldes 2014. aastal olnuga täiesti teistsugune. Näiteks keelekasutuse, mis aastal 2014 oleks olnud diplomaatias mõeldamatu, oli aastaks 2018 mõni meie väärtusi mittejagav riik muutnud üsnagi tavaliseks, mis näitab, kuivõrd oli süvenenud erinevaid väärtusi esindavate riikide vastasseis.

Kui mõelda oma senisele diplomaaditeele, siis ütleksin, et reaalne elu on sageli erinev sellest, mida me ette kujutame. Kindlasti me suudame teatud asju ette kujutada enda jaoks värvikamatena, kui need tegelikult on, ent teisalt on ka juhtumeid, mis reaalses elus ette tulevad, mida me ei suutnuks kunagi kujutleda sedavõrd värvikana. Kõige selle juures tasub hoida avatud meelt.

Kairi Saar-Isop: Ole uudishimulik, avatud, uuri, osale, sea siht ja liigu selleni!

Minu teekond välisministeeriumis algas 1997. aastal diplomaatide kooli värskelt lõpetanuna. Toona oli diplomaatide kool Eesti diplomaatide kasvulava ja meie lennust värvati siia tööle rohkem kui pooled. Maja oli tuttav, sest diplomaatide kool asus toona välisministeeriumis.

Enne diplomaatide kooli õppisin Tallinna Tehnikaülikoolis turundust ja välismajandust. Tänu majandusharidusele kutsuti mind välismajanduspoliitika osakonda. Osakond oli toona teistsugune. Kui praegu tegelevad mingi riigi eest vastutavad lauaametnikud selle riigiga tervikuna, siis toona tegeleti poliitikaosakonnas poliitiliste suhetega ning välismajanduspoliitika osakonnas majandussuhetega. Hiljem need ühendati, mis tundub ka mõistlik. Igatahes alustasin majandussuhteid Aasia riikidega koorineeriva lauaülemana. 1997. aastal liikus palju informatsiooni paberil ning meilide teel vähem. Igaüks sai talle saabunud posti kätte sekretäri laual olnud rippkaustadest, igal töötajal oli oma nimega kaust. Toonane osakonna sekretär ei olnud kaustu sorteerinud mitte büroode kaupa, vaid need olid süstematiseeritud inimeste tööle tuleku järjekorras. Minu kaust rippus tükk aega kõige viimasena.

1990. aastate lõpus olid veel levinud kogu maja üritused — kui kellelgi oli sünnipäev või seisis ees lähetusse minek, siis tihti saadeti kutse kõigile ning need, kes said, ka tulid. See aitas tutvuda teistes osakondades töötavate kolleegidega.

Aastail 2004–2007 olin Eesti saatkonnas Pariisis. Töötasime selle nimel, et Eesti saaks liitumiskutse OECD-sse ning 2007. aasta kevadel oodatud kutse tuligi. Peale Tallinnasse naasmist asusin koordineerima Eesti liitumisprotsessi OECD-ga. Muu hulgas tuli meil läbi käia ehk sõeluda OECD õigusaktid, hinnata nende vastavust Eesti seadustele ja leida kohad, kus tuli muudatusi teha. Mäletan, et jõudes dokumentideni, mis käsitlesid seda, kuidas muuta ehitisi maavärinakindlaks, panin selle paberipaki kergendusega kõrvale — nende kohta saime OECD-le öelda, et Eestis ei ole maavärinaid. Hiljem kohtusin kolleegidega Iisraelist ning nemad ütlesid, et nende jaoks oli see osa OECD õigusaktidest peavalu ja nad pidid nägema päris palju vaeva, et Iisraeli seadused OECD reeglitega vastavusse saaksid. 2010. aastal saigi Eesti OECD liikmeks. See oli äärmiselt tore teekond, mida läbida.

Minu teine lähetus viis mind Washingtoni, kus olin aastail 2015–2019. Seal töötatud ajast on eriti eredalt jäänud meelde president Trumpi ja kolme Balti presidendi kohtumine. Kohtumise ettevalmistused olid väga intensiivsed ja seda oli ka üritus ise. Presidentide kohtumise ajal olin Valge maja meediaruumides koos Eesti ajakirjanikega. Üllatav oli näha, kui kitsukestes tingimustes töötavad Valget maja kajastavad ajakirjanikud: väljaannete esindajatel olid vaid pisikesed helikindlad kuubikud, kuhu mahtus väike laud ja toolike. Telekaamerad ja muu tehnika olid väljas telkides, sest majja sisse need ei mahtunud.

Eks nendesse rohkem kui 20 aastasse, kui olen siin töötanud, mahub palju eredaid hetki, aga ka lihtsalt omapäraseid mälupilte. Näiteks käisime Indias läbirääkimisi pidamas ning kui peale tööpäeva püüdsime linnas ringi vaadata, tahtsid kohalikud meiega pilti teha — korraks tuli lausa filmistaari tunne!

Mida ma välisministeeriumi tulnud inimesele soovitaksin? Soovitan olla uudishimulik, uurida, kaasa lüüa, olla avatud kõikidele võimalustele ja mõelda ka sellele, mida soovid saavutada ja kuhu mõne aja pärast jõuda ning pidada nõu ja arutada, kuidas seda sihti saavutada. Oma tööd tuleks nautida, töö peab meeldima — see ongi töötegemise ilu.

Meelis Ojassoo: diplomaatia pakub rohkelt väljakutseid ja elamusi nagu erinevate esinejatega kauamängiv heliplaat
Kuidas minust sai diplomaat? Arvan, et vundament minu diplomaadikutsele laoti pikalt enne välisministeeriumi töötajaks saamist ja terviklik pusle sai kokku pandud mitmest varasemast elukillust. Usun, et kodune kasvatus, jutud sõjaeelsest Eesti ajast ja eesti vaimust kujundasid eluhoiaku. Saksa keele kallakuga Tallinna 42. Keskkooli lõpetamine ja Tallinna Polütehnilisest Instituudist Dresdeni Tehnikaülikooli edasi õppima suunamine andsid minu maailmavaatele kindlasti avarama dimensiooni. Ülikoolile järgnenud rusuv periood nõukogude armees tekitas sisemise rahulolematuse, mis 1980ndate lõpu Eesti ärkamisperioodi suurepäraselt sobitus ning mille tuules ma uues avaramas olukorras uusi väljapääse ja võimalusi otsisin.

Eesti areng ja liikumine iseseisvuse poole 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses esitasid mulle väljakutse ning mõtteharjutuse vahetada senine insenerikutse millegi vastu, millega saaksin anda väikese, aga siiski oma panuse Eesti toetuseks. Kui suvel 1991 märkas mu ema ajalehes kuulutust, et välisministeeriumisse otsitakse tööle noori, kel võõrkeeled suus, helistasin trükitud telefoninumbrile ja leppisin kokku kohtumise Toompeal, tolleaegses välisministeeriumis. Esimene jutuajamine oli Tiia Raudmaga, kes juhtis protokolliosakonda, ja sellele järgnes mõni hetk hiljem jutuajamine Jüri Luigega, kes otsis poliitikaosakonda noori kaastöötajaid. Mulje, mille jätsin saksa keele oskuse ja Saksa sisepoliitika algteadmiste tõttu, oli positiivne, sest intervjuu järel helistati mulle kaks korda koju palvega välisministeeriumisse tööle tulla. Kahjuks olin mõlema helistamise ajal Eestist ära, mobiile siis ju veel polnud, ja kui koju tagasi jõudsin, olid just toimunud 1991. aasta augustisündmused. Välisministeeriumi inimestel olid aga nüüdsest käed-jalad tööd täis ja minu diplomaadikarjäär algas juba riigi koolitustraditsioonile kohaselt esimese taasiseseisvunud Eesti Diplomaatide Kooli kursuslasena. Diplomaatiat soovitas õppida Andres Pajuste, kes oli ka diplomaatide kooli asedirektor. Aeg oli siis selline, kus lääneriikidelt tuli ohtralt pakkumisi noorte diplomaatide koolitamiseks. Nii sattusingi Saksa välisministeeriumi korraldatud kursusele Berliini koos kahe kaaslasega Eestist — Katrin Saarsaluga välisministeeriumist ja Harry Liivrannaga Eesti Instituudist.

Kuigi ametlikult alustasin tööd välisministeeriumis septembris 1992, tegin juba suvel nädalase konsulaarpraktika Eesti saatkonnas Bonnis, mille järel tegi toonane suursaadik Tiit Matsulevitš mulle ettepaneku konsuli töökohustused üle võtta. See oli ka aeg, kus Eesti riik hakkas järjest rohkem riigina toimima ning reeglite, korralduste ja seaduste uuendustest sai igapäevaelu lahutamatu osa. Nii juhtuski, et esimese Eesti konsulina Saksamaal sain alustada veebruaris 1993, kui selleks vastav ministeeriumi suunamine vormistatud sai.

Konsulaarvaldkonda üle minnes muutus mõneti minu ootus ja töö iseloom, sest aprillis 1992 Priit Kolbrega minu tulevast välisministeeriumi töövaldkonda arutades soovisin minna tööle välismajanduse osakonda. Teisalt olen kogu välisministeeriumis töötamise ajal leidnud kinnitust arusaamisele, et diplomaat ja eriti veel väikeriigi diplomaat peab olema generalist — tuleb omada võimalikult laia oskuste, teadmiste ja kogemuste varasalve, et edukalt esindada oma riiki. Diplomaat peab olema avatud inimene, et ta püüaks kinni teda ümbritseva keskkonna hoiakud, tunded, soovid ja suundumused, aga ka piisavalt tark, analüütiline ja erudeeritud, et muutusi ja arenguid ette näha ning oma riigi kasuks rakendada.

Esimesest lähetusest Bonnis on jäänud väga helged mälestused. Mäletan väga hästi suursaadik Tiit Matsulevitši suurepärast võimet kujundada saatkonna töötajatest rõõmus ja kokkuhoidev saatkonnapere. Aeg oli siis väga optimistlik ja kõik rügasid tööd teha hommikust õhtuni. Oli tunne, et me oleme võimelised mitte ainult mägesid nihutama, vaid koguni tassima neid sinna, kuhu parajasti vaja ja kasulik. Konsulaartöö nõudis siis väga palju loomingulisust ja pühendumust, sest mitte kõiki tööks vajalikke Eesti seaduseid polnud Riigikogu veel vastu võtnud. Pidevalt sai suheldud Auswärtiges Amt’i konsulaarosakonna ja konsulitest kolleegidega nii Bonnis kui ka teistes Eesti saatkondades välisriikides, et konsulaarjuhtumitele parim lahendus leida. Suhtlemine, eriti Läti kolleegidega, polnud üldsegi keeruline, sest istusime alguses Läti konsuliga ühes ruumis, erinevates laua otstes. Algas ju Eesti saatkonna rajamine Bonnis nn Balti Informatsioonibüroost, mis koosnes neljatoalisest korterist, kus igal Balti riigil oli oma tuba ning neljas tuba oli Eesti ja Läti sekretäride ning konsulite ühiskasutada. Meenutuseks, et ühes kõrvaltoas istus Läti suursaadik ja praegune president Egils Levits.

Diplomaadi ja konkreetselt konsuli töö nõudis rohkelt loomingulisust, aga ka head organiseerimisvõimet. Eesti iseseisvumisega tekkis Eesti kodanikel ohtralt reisimisvõimalusi, mida ka aktiivselt kasutati, aga vähestel oli tol ajal piisavalt raha. Inimesed olid leidlikud ja kui reisimise ajal tekkisid probleemid, oli palju neid, kes abi saamiseks saatkonna poole pöördusid. Olukorras, kus saatkonnal, st Eesti riigil puudusid tol ajal küllaldased rahalised võimalused ja ka väljatöötatud reeglistik, oli konsulil paras vastutus, aga ka väljakutse keerulistes oludes lahendus leida.

Diplomaadi töö välisesinduses ja ministeeriumis on väga erinev. Eesti saatkonnad üle maailma on üldjuhul väga väikesed ja need paar diplomaati, kes välisesindusse tööle lähetatud, peavad ära katma kõik olulised eluvaldkonnad ja teemad, mis asukohariigis esindamist vajavad. Välisministeeriumis on inimesed jaotatud osakondade ja teemavaldkondade viisi ning iga teema jaoks on olemas kindel ekspert. Teadupärast on Eestis välisministeeriumi kõrval rohkem kui kümmekond ministeeriumi, kelle asjatundlikkuse ja teadmiste järele saab saatkonna diplomaat vajaduse korral haarata. Siiski pole harv olukord, kus lähetatud diplomaat peab Eestit esindama välispoliitikast üpris kaugetel teemadel ja selleks end uute valdkondadega põhjalikult kurssi viima.

Selline ambitsioonikas olukord tekkis minu teisel lähetusel, mis algas 1997. aastal Eesti saatkonnas Viinis, kus kaaslaseks oli suursaadik Toivo Tasa. Eesti kattis tol ajal kahe diplomaadiga peale Austria ka veel Šveitsi, Sloveeniat, Ungarit, Slovakkiat ja Tšehhi Vabariiki. Kuigi kaasa antud ametiülesande järgi olin ma niihästi konsul kui ka majandusdiplomaat, oli reaalolukord selline, et Eesti riiki tuli esindada tunduvalt laiematel teemadel. Aastal 1999/2000 olin ma aasta aega ainus Šveitsi kahepoolselt akrediteeritud Eesti diplomaat, kuni Mart Laanemäe suvel 2000 volikirjad president Adolf Ogile üle andis.

Kogemus, mida need kaks lähetust Bonnis ja Viinis andsid, oli tõdemus, et tööd ja katsumusi ei tohi karta. Kõik raskused on ületatavad ning optimismi, sihikindluse ja kolleegide toetusega on võimalik kõik teel lebavad kivid, suured ja kriimulised, eest ära nihutada. Vaja on teha vaid tugevat ja mõtestatud, sihikindlat tööd eesmärgi nimel.

Millised on olnud proovikivid, mis on minu karjääri jooksul enim meelde jäänud? Kindlasti oli esimene suurem kergendushetk, kui 31. augustil 1994 lahkus Vene armee Eestist. Minu otsene panus oli sellesse sündmusse pigem piiratud. Kuid Eesti diplomaadina, kes pidevalt Vene vägede lahkumise teemat Saksamaal päevakorras hoidis ja olukorda nii sakslastele kui ka teiste riikide kolleegidele selgitas, andsin siiski oma pisikese panuse. Meenuvad Eesti kodanikele viisavabaduse saamise raskused ja asjaajamise keerukus Viinis. Takerdus ju Austria ühinemine Schengeni lepinguga probleemirägastikku Saksamaaga, millel oli omakorda pidurdav mõju Eesti eesmärkide ja soovide täitumisele. Majandusdiplomaadina Berliinis möödus aasta enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga aktiivsete esinemiste ja kohtumiste tähe all, et tutvustada sakslastele Eestit kui uut, tulevast Euroopa Liidu liikmesriiki. Üks teema, mis ettevõtjates positiivset tunnet tekitas ja ametnikes kriitilist tähelepanu äratas, oli Eesti maksusüsteem ja ettevõtete maksuvabastus reinvesteeritud tulult. Viimast õnnestus selgitada isiklikult ka rahandusminister Hans Eichelile, kes oli meie süsteemi avalikul esinemisel kritiseerinud.

Viimane suurem finants- ja majanduskriis toimus 2008–2009 ja selle mõju avaldus veel aastaid hiljem. Olin sel ajal Läti, Leedu ja Balti koostöö lauaülem ministeeriumis ja aastatel 2010–2013 Riia saatkonnas asejuht. Mäletan seda pingelist perioodi ning Eesti ja Läti koostööd kriisi ajal väga eredalt. Läti olukord oli Eestiga võrreldes märksa keerukam, mistõttu olid lätlased sunnitud abi saamiseks IMF-i poole pöörduma. Mäletan selgelt peaministrite Andrus Ansip ja Valdis Dombrovskise kohtumist jaanuaris 2010, kus Läti olukorra ülevaate tegi tollane SEB Latvia peaökonomist ja hilisem rahandusminister Andris Vilks. Kohtumiselt saime selge tunde ja arusaamise, et Lätis on kriisi põhi käes ja edasi hakkab areng minema paremuse poole. Nii see ka reaalselt olema sai.

Viimane lähetus Kiievis andis arusaamise, kui oluline on Ukraina iseseisvus ja saatus Eestile ning Euroopale. Vaid kohapeal elades ja töötades on võimalik aru saada ning selgelt tunnetada Ukraina ja Venemaa erinevust, aga leida ka eksisteeriv ühisosa.

Noor diplomaat peab tulevases töös arvestama, et diplomaatia töötulemusi ja edulugusid saab enamasti lugeda teiste, peamiselt poliitikute ja riigijuhtide lugude alt. Enamasti näha hetkedel, kui riigipead või juhtpoliitikud kirjutavad alla tähtsatele lepingutele ja dokumentidele või naeratavad kokkulepete saavutamisel ja käesurumisel fotograafile. Pikk ja keeruline eeltöö tuleb lõpptulemuse saavutamiseks ära teha paljuski ametnikel ja diplomaatidel, kelle nimi ei pruugi leheveergudele ning meedia pildigaleriisse jõuda. Diplomaatia ongi meeskonnatöö, kus diplomaadil on täita oma kindel ja oluline roll eesmärgi saavutamisel, ning kui see eesmärk saab lõpuks saavutatud, on rõõm ja rahulolu suur nii saavutuse kui ka koostöö üle.

Kerli Veski: väljakutsed on osa diplomaadi igapäevatööst. Ole vaid valmis neid vastu võtma!

Tulin välisministeeriumisse tööle pärast õigusteaduskonna lõpetamist 2000. aasta 1. septembril, nagu korralik koolilaps kunagi. Tol ajal ei olnud selliseid avalikke konkursse nagu tänapäeval. Tuli pigem leida inimene, kes mind soovitaks, et CV üldse läbi loetaks. Mäletan, et kandideerisin korraga nii välisministeeriumisse kui ka sotsiaalministeeriumisse. Sotsiaalministeerium tegi mulle juba ettepaneku tööle asuda, kuid mul jäi välisministeerium ikkagi kripeldama. Välisministeeriumi intervjuu toimus toonase personaliosakonna peadirektori Andres Unga ja juriidilise osakonna peadirektori Marina Kaljurannaga. Mõtlesin, et aeg tiksub, kuid Unga ei helista. Siis helistasin ise välisministeeriumisse ja küsisin, et kas võtate mu tööle või ei võta, mul on teine pakkumine ootamas. Natuke aega hiljem juba helistatigi tagasi, et tule. Ma olen kannatamatu inimene ja tahtsin teada, kas läheb asjaks või mitte. Toonasest juriidilise osakonna peadirektorist ja seejärel asekantsler Marina Kaljurannast saidki mu diplomaadi teekonnal sellised inimesed, keda võin julgelt enda mentoriteks nimetada.

Ettekujutus diplomaadi tööst ja tegelikkus on kindlasti erinevad. Kui ma välisministeeriumisse tulin, siis ei olnud mul mingit teadmist sellest, millised on minu võimalused, kus ja kellega ma kokku puutun, kas ja kuidas välispoliitikat mõjutama hakkan ja kuhu selles müüris oma kivi laon. Oluline ja väga motiveeriv oligi selgeks saada, kuidas minu igapäevane töö ja tegevus suurde pilti mahub. Mille peale ma siis mõelda ei osanud ja mis välisministeeriumis iga päev kõiges välja paistab, on see, kui oluline on koostöö. Koostöö ministeeriumis osakondade vahel ning peamajal välisesinduste ja teiste riikidega. Kui palju on neid erinevaid osiseid vaja selleks, et sõnum lõpuks vastu kajaks ning et see jõuaks teiste riikide välisministeeriumitesse ja riigijuhtideni. See kõlakoda, mida on vaja tekitada, seda üksi ära ei tee. Diplomaat peab looma võrgustikke ja kontakte mitte ainult välisriigis, vaid ka oma igapäevatöös majas sees, asutuste vahel ja väljas, et midagi edasi viia.

Minul läks nii, et olin aasta juriidilises osakonnas töötanud, kui sain võimaluse minna aastaks õppima Itaaliasse Bolognasse. Seal on Johns Hopkinsi Ülikooli Euroopa keskus, kus ka toonane välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand oli õppinud. Mäletan, et kui sealt tagasi tulin, siis oli küll tunne, et no nii, hakkame tegutsema, ma tean, kuidas asjad käima peavad! Seda näen ka nüüd noorte pealt — alguses, kui majja tuled, on infotulv, mida sa peaksid teadma ja võiksid teada, nii meeletult suur, et siis, kui tuleb esimene n-ö rahunemishetk ning hakkad aru saama sellest, kus sa oled ja mida teed, siis tekib kohe tahtmine järgmisele kohale edasi liikuda ja maailma muuta. Osalt tuleb see muidugi sellest, et sa ei taha kuhugi seisma jääda, kuid osalt ka sellest, et sa näedki, kuidas sinu ees avaneb terve maailm, välisministeeriumi sisekonkursid ja uued ametikohad erinevates välisesindustes. Pidevalt on see tunne, et kui ma nüüd ei jookse, siis ma jään rongist maha.

Väikese riigi välisteenistuse puhul ei ole tavaliselt nii, et liigud ühte süvendatud rada pidi, näiteks tegeled kindla regiooni teemaga või konsulaar- või õigusvaldkonnas. Meie diplomaadid peavad olema asjatundjad mitmel alal, pead olema alati valmis ühelt töölt teisele hüppama ning asukohta ja valdkonda vahetama. Karjääri kujunemisel tulevad mängu nii organisatsiooni vajadused kui ka isiklik karjääriplaan, samuti perekondlikud võimalused. Nii alustadki iga kord lühema või pikema õppe- ja sisseelamisperioodiga — uus teema, uus riik, uued nüansid.

Nii isikliku kogemuse põhjal kui ka tagantjärele tarkusena võin öelda, et esimese lähetusena ja võib-olla veel ka vaba ja vallalisena tasub kindlasti valida raskemaid lähetusi. Kui oled uus inimene ja alustad n-ö readiplomaadina, siis on kogu maailm valla ning motivatsioon kõrgel, oled kergemini valmis vastu võtma ootamatuid, aga kindlasti huvitavaid pakkumisi.

Minu esimene pikaajaline välislähetus Moskvas tuli minuni nii, et tolleaegne personaliosakonna peadirektor Sulev Roostar küsis minult koridoris, mida ma arvan Moskvast. Ma ei olnud toona veel lähetustele mõelnud või kui olingi, siis muudele linnadele. Moskva ei olnud koht, millele oleksin osanud mõelda, sest vaba oli konsulaartalituse juhi koht ja ma ei olnud veel konsulinagi töötanud, alles noor inimene majas. 2004. aasta oli Venemaal veel suhteliselt rahulik aeg. Eestisse sõita soovijate arv järjest suurenes ja viisakoormus kasvas, eriti pühade eel.

Samuti tihenes saatkonna suhtlus Venemaal elavate eestlastega. Käisin regulaarselt Sotšis, kus vägeva kohapealse eestlase Ugo Reiljani eestvedamisel üritati iga kohtumisega Kaukaasia eestlasi järjest kaugematest kantidest kokku kutsuda. Peale Abhaasia ja Sotši eestlaste ka näiteks Kabardi-Balkaariast Naltšikist ja Stavropoli kraist Allmäe külast pärit eestlasi. Tollase suursaadiku Karin Jaaniga õnnestus meil ära käia ka Abhaasias ning kohtuda kohapeal Sulevi ja Salme külas elavate eestlastega. Järgmise suursaadiku Marina Kaljurannaga käisime nii Naltšikis kui ka Allmäe külas, samuti Siberi eestlaste juures. Need sõidud jäävad eluks ajaks meelde. Milline siiras ootus on inimestel sinu ja Eesti suhtes, mida ei ole võimalik petta ega tähelepanuta jätta. On palju asju nende äärmiselt soojade inimeste olukorras, mida ei saa Eesti ega konsul paremaks muuta, kuid püüdsin teha seda, mis oli minu võimuses. Huvi oli nii eesti keele õppe jätkumise kui ka noortel Eestisse õppima tulemise vastu. Samuti oli näiteks soov Sotšis Tammsaare muuseumi ekspositsioone uuendada ja maja remontida. Need eestlaste „saarekesed“ ning eesti keele ja kultuuri hoidmine olid imetlusväärsed.

Ugo Reiljan oli Sotši ja Abhaasia eestlastele omamoodi nagu isa eest. Ta kutsus kõik kokku, organiseeris transpordi ja kabineti, kus sain inimesi vastu võtta ja tööd teha. See oli nagu töö ja pidu käsikäes, sest inimesed tulid oma aiasaaduste ja hoidistega, et väljendada kuidagi oma rõõmu meie tuleku üle. Osutasin seal erinevaid konsulaarteenuseid. Kohtumised eestlaste kogukonnaga oli minu Moskva lähetuse töös see rosin. Nende inimeste südamest tulev soov eestlust hoida ka 120 aastat pärast nende esivanemate Kaukaasiasse kolimist, ilma et neil oleks selleks mingeid erilisi võimalusi… Ka siinsed ametiasutused tulid kaasa ja saime teha midagigi selleks, et see väike Eesti seal oleks hoitud.

Hoopis teistlaadsed mälestused on Moskvast 2007. aasta kevadel, kui Tallinnas Tõnismäel võeti pronkssõdurit maha ja Moskvas toimusid Eesti suursaatkonna ümber meeleavaldused. Kuna diplomaatide elukorpus on saatkonnaga samas majas, käis meie akende all praasnik ööd ja päevad. „Našistidel“ olid organiseeritud supiköögid, meelelahutus ja kinoseansid. Saatkonna töö oli takistatud, kliendid ja külalised ei pääsenud sisse ega meie majast välja, kuid majas sees valitses täielik üksteisehoidmine ja toetamine. Olime nagu allveelaevas, meie niigi väga hea meeskonnatunne tugevnes veelgi.

Südaöösel ikka ehmatas küll, kui kuulsid korraga akna tagant automaaditärinat. Selgus, et see ei olnud õnneks päris automaadivaling, vaid tuli saatkonna ees suurelt ekraanilt näidatud sõjafilmist. See kõik kajas ja oligi mõeldud saatkonna inimeste häirimiseks. Minu lähetus sai läbi 2007. aasta suvel ning alles tagasi Eestis rahulikus keskkonnas olles sain aru, kuidas viimase aasta pinge oli Moskvas pidevalt kasvanud ning teatud asutuste provokatsioonid ja jälgimine olnud osa elust.

Eestisse naasnuna töötasin algul konsulaarosakonnas õigusbüroo direktorina ja pärast lapsehoolduspuhkust personaliosakonnas arendusnõunikuna. Peamajas pannakse paika valdkonna üldisemad suunad ja eesmärgid ning varasem isiklik töökogemus välisesinduses ehk põllul andis mulle parema tunnetuse, et mõista ka võimalike otsuste ja poliitikate mõju ja väljakutseid välisesindustes. Nii üritasime näiteks 2008. aastal konsulaarosakonnas selgemalt sõnastada, mida uutelt Eesti aukonsulitelt välismaal ootame ja kuidas neid valime, ning personaliosakonnas oli 2013. aastal teenistujate hindamine, arenguvestlused ja karjääriteed päevakorral, nagu need on ka tänapäeval. Paljud teemad liiguvad spiraali mööda, olenemata valdkonnast.

2013. aastal algas minu välislähetus Helsingis, aga siis juba koos perega. Perega lähetuses olla on hoopis midagi muud kui üksi. Peale töö tegemise tuleb aidata ka perel kohalikku ellu sulanduda. Kus on lasteaed, kus on kool, mis keeles lapsed hakkama saavad või mis keelt ja keeles õppima? See, et diplomaadid saavad lähetusse pere kaasa võtta, on väga tähtis. Esimestel välisministeeriumi aastatel juriidilises osakonnas tegelesin ka välisteenistuse seaduse uuendamisega ja tol ajal oli põhiküsimus hüvitistes, et soodustada pere kaasatulekut. Uue asjana loodi abikaasatasu, mis mingilgi määral kompenseeris seda, et abikaasa tuleb töölt ära ja jääb lähetuses koduseks. On oluline, et riik toetab pere kaasatulekut, sest see on diplomaadi turvavõrk ja tagala, et oma tööd hästi teha. Aastaid üksi perest eemal olla on väga keeruline ja sellega võivad kaasneda mitmesugused riskid.

Soomes tegelesime eelkõige seal elavate ja töötavate eestlaste abistamisega. Soomes on muidugi palju rohkem eri organisatsioone, kultuuriseltse, Helsingis Eesti Maja, Tuglase selts. Seal on märksa rohkem tegijaid, kes aitavad eestlasi kohalikku ellu lõimida, sh ka Soome riigi osutatavad teenused ja tugi. Tol ajal tõusid esile erinevad lastekaitseteemad, sest eestlaste kasvatusmeetodid erinesid soomlaste omast, ning Eesti ja Soome lastekaitse põhimõtted. Proovisime luua tihedama suhtluse Eesti ja Soome lastekaitsjate vahel ning kohalike omavalitsuste ametnikega võrgustiku, et Eesti ja Soome eripärad paremini esile tuua ja nendele tähelepanu pöörata. Konsulina võid ju konkreetse inimese probleemi üritada lahendada, kuid väga oluline on tagada laiem mõju ja parem koostöö. Ükshaaval kõiki küsimusi lahendada ei jõua.

Helsingist tagasi Tallinna jõudsin 2015. aasta lõpus, pool aastat varem kui algul planeeritud. Toonane välisminister Marina Kaljurand soovitas kandideerida vabaks jäänud juriidilise osakonna peadirektori kohale. Juriidiline osakond on väga huvitav osakond, sest oleme välisministeeriumis pigem tugiüksus — anname näiteks juriidilist nõu, kuidas mingi välispoliitiline olukord või otsus rahvusvahelise õiguse järgi paistab. Teiste valitsusasutuste vaates on meil aga vastutus Eesti riigi välislepingute menetlemisel ning Eesti riigi esindamisel Euroopa Inimõiguste Kohtus ja Euroopa Liidu Kohtus. Seega kujuneb sageli nii, et teeme enam koostööd teiste asutustega ja vähem ministeeriumi osakondadega. Kui olen seni olnud seisukohal, et pole tarvis oma saba ise kergitada — töö kiidab tegijat –, siis järjest enam pean nõustuma, et enda tööst ja tulemustest tuleb ka ise märku anda. See, kuidas välja paistab, on pea sama tähtis kui see, kuidas on. Et meie tegemisi ka laiemalt huvilisteni viia, siis oleme näiteks loonud Facebookis välisministeeriumi õigusuudiste kanali. Majasisesed infokirjad on olulised selleks, et ministeeriumis sees oleks parem info, mis on juriidilises osakonnas teoksil ning et juriste kaasataks aruteludesse pigem varem kui hiljem. Kahe minutiga ja ilma õigusliku analüüsita jurist üldjuhul arvamust avaldada ei saa.

Rahvusvahelisel tasandil on omal kohal ka arupidamised teiste välisministeeriumide õigusnõunikega. Mulle väga meeldib, et meil on (välja arvatud nüüd COVID-19 aegu) regulaarsed kohtumised nii Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu kui ka ÜRO liikmesriikide õigusnõunikega. See annab hea pildi, millised teemad on päevakorras ja millised on seisukohad, et neid võrrelda ja arvesse võtta. Ei ole midagi teha, sageli maadlevad rahvusvahelise õiguse juristid sarnaste igavikuliste küsimuste kallal, olenemata riigist ja asukohast.

Diplomaadi olulistest isikuomadustest rääkides pean tähtsaks oskust mitte minevikku kinni jääda ja edasi liikuda. Ühest ametist teise suundudes tuleb teha eelmisega teatud lõpp. Kindlasti on oluline ka haritus. Välisministeeriumis on kõrgharidusega soliidsed ja targad inimesed, see on seadnud lati kõrgele. Sisemine väärikus. Pidada alati, ka vabal ajal, nii Eestis kui ka välismaal meeles, et sa oled Eesti riigi esindaja. See vastutus. Olles viibinud piisavalt nii diplomaatide kui ka juristide värbamisintervjuudel ja lugenud nende esseesid, võin öelda, et miski, mis kindlasti silma jääb, on kirjutamis- ja rääkimisstiil. Üks essee ja vestlus ütleb inimese kohta väga palju. Mitte ainult seda, mida ta sellest teemast teab, vaid ka seda, milline on tema tööstiil. Kuidas ta kirjutab, kuidas ta räägib, kas ta suudab oma mõtteid lihtsalt ja selgelt väljendada või püüab kuidagi ägedana välja paista ja tekitada hoopis palju müra. See on edaspidi oluline nii kolleegidega kui ka teiste riikide esindajatega suhtlemisel — kas diplomaat oskab olla väärikas, viisakas ja selge. Kindlasti on oluline ka võõrkeelte oskus, kuid korralik emakeele oskus ei ole sugugi vähem tähtis. Kirjutada tuleb meil palju, veatult ja selgelt. Samal ajal tuleb siin olla valmis selleks, et tekste kirjutatakse mitu korda ümber, kommenteeritakse ja parandatakse. Pead oskama kriitikat taluda ja arvesse võtta ning olema pidevalt valmis õppima.

Inimesed, kellel on range ettekujutus sellest, mida nad teevad ja mida nad ei tee, nemad kaua ei püsi. Välisministeeriumis ei pruugi hommikul teada, mis päeva jooksul juhtub, võtke näiteks viimati Afganistani või Valgevene sündmused. Me ei saa kõike planeerida ega teha kindlat päeva- ja nädalakava. Kui kuskil on kriis, siis on kriis. Tuleb ruttu prioriteedid paika panna ja tegevused ümber korraldada. Suur oht on hakata üsna pea ületunde tegema. Siin peab olema hea stressitaluvus. Minuni jõudis prioriteetide seadmise oskus alles Helsingi saatkonnas töötades. Kui minna väikeste lastega lähetusse ja soovid hoolimata suurest töökoormusest lõpetada tööpäeva kell viis, siis tähendab see seda, et hakkad lugema sekundeid ja minuteid, mis eri ülesannetele kuluvad. Hoides kokku 60 minutit, oled kokku hoidnud tervelt tunni.

Eks minu põlvkonna diplomaatide ja välisministeeriumi loomise juures olnud diplomaatide vahe ongi selles, et meie tulime juba väljakujunenud süsteemi, väljakujunenud kultuuri, mida saab edasi kujundada. Sellist tulemist, nagu oli 1990. aastate alguses, enam ei ole. Mul on hästi läinud, sest mul on algusest peale olnud kolleege, kes on sobival hetkel kas nõu andnud või mõtte õhku visanud, et kuule, mulle tundub, et see töö või ülesanne võiks sulle sobida. Sellest on olnud hästi palju abi, sest eriti noore diplomaadina ei pruugi sa hästi tajuda, kuhu võiksid organisatsiooni vaates sobida. Soovin teha huvitavat ja väljakutseid pakkuvat tööd, kuid ilma vastuvoolu ujumata. Seetõttu on hea, kui antakse vihje. Teinekord võib see vihje tulla ka seepärast, et koht on vaba ja olid esimene inimene, kes koridoris vastu tuli, aga siis võta see väljakutse vastu ja mine!