Sa oled siin

Rahvusvahelise humanitaarõiguse ülevaade

Rahvusvaheline humanitaarõigus (RHÕ) on avaliku rahvusvahelise õiguse oluline osa. Humanitaarõigus seab piirangud vägivalla kasutamisele relvakonfliktis eesmärgiga säästa isikuid, kes ei osale võitluses, ja piirata sõjapidamisel kasutatavaid vahendeid ja meetodeid.

Riigid ja rahvad on sajandeid kasutanud vägivalda ning sama kaua on püütud seda ka reguleerida. Eristuvad kaks valdkonda:

  • ius ad bellum hõlmab reegleid, mis piiravad riikide õigust sõjategevust alustada ehk relvastatud jõu kasutamist
  • ius in bello hõlmab reegleid, mis piiravad osapoolte käitumist relvakonflikti vältel

RHÕ-s on kaks peamist voolu:

  • Haagi õigus, mis reguleerib sõjapidamise viiside ja vahendite valikut ja kasutamist
  • Genfi õigus, mis käsitleb teatud relvakonfliktist mõjutatud isikute ja objektide kaitset

Alates aastast 1949 kasutatakse termini „sõda“ asemel terminit „relvakonflikt“. Põhjus peitub selles, et sõda on konkreetne juriidiline nähtus. Ta algab sõja kuulutamisega ning lõpeb rahuga. Relvakonflikti puhul ei oma määravat tähtsust, kuidas osapooled olukorda õiguslikult defineerivad, vaid hoopis faktiline olukord.

Relvakonfliktid jagunevad kaheks:

  • rahvusvahelised relvakonfliktid
  • mitterahvusvahelised relvakonfliktid

1949. aasta Genfi konventsioonide ühine artikkel 2 annab variandid, mida rahvusvahelise relvakonfliktina käsitleda:

  • väljakuulutatud sõda
  • muu kahe või enama riigi vahel puhkenud relvakonflikt ja seda isegi siis, kui üks või enam nendest ei tunnista sõjaseisukorda
  • riigi territooriumi osaline või täielik okupeerimine ja seda ka siis, kui okupatsioonile ei osutata relvastatud vastupanu

Mõistet on laiendatud 1949. aasta Genfi konventsioonide 1977. aasta esimese lisaprotokolli artiklis 1(4), kus rahvusvahelise relvakonfliktina klassifitseeruvad ka need relvakonfliktid, kus rahvad võitlevad koloniaalvõimu, võõrvägede okupatsiooni või rassistlike režiimide vastu kasutades oma enesemääramisõigust.

1949. aasta Genfi konventsioonide ühene artikkel 3, Genfi konventsioonide 1977. aasta teise lisaprotokolli artikkle 1 ning tavaõigus kehtestavad mitterahvusvahelise relvakonflikti kriteeriumid:

  • leiab aset liikmesriigi territooriumil
  • ei ole riikidevaheline
  • ületab sisepoliitiliste rahutuste läve

Sisepoliitilise läve ületamiseks tunnustatakse kahte tingimust. Esiteks peab vaenutegevus saavutama teatud intensiivsuse. Teiseks peavad mitteriiklikud relvakonflikti osapooled olema piisavalt organiseeritud ja juhitud, et läbi viia pidevaid ja kooskõlastatud sõjalisi operatsioone ning rakendada humanitaarõigust.

Kellele kohaldub Genfi konventsioon?

 

Vaid riigid võivad olla rahvusvaheliste lepingute osapoolteks, nii ka Genfi konventsiooni puhul. Siiski on kõik relvakonflikti osapooled RHÕ-ga seotud, olgu nad riigid või mitte-riigid.

Millised on RHÕ põhireeglid?

 

Konfliktiosalised peavad alati tsiviilisikutel ning võitlejatel vahet tegema. Tsiviilisikuid ja tsiviilelanikkonda tuleb kaitsta kõigi sõjalistest operatsioonidest tulenevate ohtude eest, neid ei tohi mingil juhul rünnata (v.a kui nad võtavad otseselt osa relvakonfliktist). Sõjalised operatsioonid võivad olla suunatud üksnes sõjaliste sihtmärkide vastu. Sõjalised sihtmärgid on objektid, mis oma olemuse, asukoha, otstarbe või kasutuse tõttu aitavad tõhusalt kaasa sõjategevusele ning mille osaline või täielik hävitamine, hõivamine või neutraliseerimine tähendab valitsevas olukorras kindlat sõjalist eelist. Sõjalisi sihtmärke ei tohi rünnata, kui oodatav konkreetne ja vahetu sõjaline edu pole proportsionaalne ründega kaasnevate kaotustega tsiviilelanike hulgas ja tsiviilobjektide purustamisega. Kui tavaliselt tsiviilotstarbel kasutatava objekti puhul tekib kahtlus, kas seda kasutatakse sõjategevusele tõhusaks kaasaaitamiseks, siis tuleb eeldada, et seda ei kasutata sel viisil ning tegemist on tsiviilobjektiga.

Võitlusvõimetuid isikuid tuleb kaitsta ja ravida, neid ei tohi teistest kuidagi erinevalt kohelda. Isik on võitlusvõimetu, kui ta on vastaspoole võimuses, ta väljendab selget soovi alla anda või ta on kaotanud teadvuse või on haavade tõttu tegutsemisvõimetu ega saa end seetõttu kaitsta ning seda eeldusel, et ta hoidub seejuures mis tahes vaenutegevusest ega püüa põgeneda. Keelatud on võitlusvõimetut isikut tappa või haavata.

Konfliktiosalistel ei ole piiramatut õigust valida sõjapidamise viise või vahendeid. Neil on keelatud kasutada selliseid relvi, laskemoona, sõjatarbeid ning sõjapidamise viise, mille eesmärgiks on põhjustada liigseid vigastusi või õigustamatuid kannatusi.

Kohustust ravida ja hooldada haigeid ja vigastatuid kannab konfliktipool, kelle meelevallas viimased on. Meditsiinipersonali ja meditsiiniüksusi tuleb alati austada ja kaitsta ning neid ei või rünnata, sama kehtib ka meditsiinitranspordi kohta. Meditsiinipersonal,  - transport ja – rajatised tähistatakse kas punase risti, punase poolkuu või punase kristalli embleemiga.

Need on iseloomulikud märgid, mis viitavad kohustusele neid embleeme kandvaid isikuid ja objekte austada. Nende embleemide kasutamine väljaspool relvajõudusid või ilma Punase Risti Seltsi nõusolekuta on keelatud ja Eestis ka väärteokorras karistatav. Samuti on keelatud kasutada sarnast embleemi.

Vaenlase kätte langenud isikutel on õigus Genfi konventsioonidest ja nende lisaprotokollidest tulenevale kaitsele. Kaitstavad isikud võib laias laastus kaheks jagada:

  • sõjavangid, kelle kaitse tuleneb sõjavangide kohtlemise Genfi (III) konventsioonist
  • tsiviilisikud, kelle kaitse tuleneb tsiviilisikute sõjaaegse kaitse Genfi (IV) konventsioonist

Igale isikule laieneb üks või teine kaitse, st. ei ole kahte vahepealset kategooriat, millele kaitset ei laiene. Sõjavangid on vaid rahvusvahelistes relvakonfliktides. Juhul kui tekib kahtlus, kas isikul on õigust sõjavangi staatusele, koheldakse teda sõjavangina niikaua, kuni tema staatusele annab hinnangu pädev tribunal. Isikutel on õigus ettenähtud kaitsele alates vaenlase kätte langemisest kuni nende lõpliku vabastamise ja repatrieerimiseni. Sõjavangid ei või mingil juhul osaliselt või täielikult neile ettenähtud õigustest loobuda. Vaenlase kätte langenud isikute elu, õigusi, inimväärikust ning poliitilisi, religioosseid ja muid veendumisi peab austama. Neid tuleb kaitsta vägivalla ja kättemaksu eest ning, juhul, kui nad on toime pannud õigusrikkumie, siis tuleb tagada neile õiglane kohtumõistmine.

Huvitav fakt – Martensi klausel

Eestlane Friedrich (Fjodor) Martens sõnastas 1899. a Haagi rahukonverentsil põhimõtte juhtumite kohta, mida RHÕ ei hõlmanud: „Täpsemate sõjapidamise eeskirjade puudumisel jäävad nii elanikkond kui ka sõdijad rahvusvahelise õiguse printsiipide kaitse ja valitsemise alla, nii nagu need tulenevad (tsiviliseeritud) rahvaste vahel juurdunud tavadest, inimlikkuse seadustest ja avaliku südametunnistuse nõudmistest.“

 

Viimati uuendatud: 8. Oktoober 2015

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.