Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika

Eesti eesmärk on tugev ja ühtne Euroopa Liit. Euroopa Liidu süvenev lõimumine tugevdab omavahelist ühtekuuluvustunnet ja võimaldab olla paremini kaitstud julgeolekuohtude vastu. Seesmiselt lõimunum Euroopa Liit on võimekam ja mõjukam ka oma välistegevuses. Aktiivsema tegevusega rahvusvahelisel areenil on Euroopa Liidul suur potentsiaal tugevdada koos teiste globaalsete partneritega reegli- ja väärtuspõhist maailmakorda.

Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP; ingl k Common Foreign and Security Policy - CFSP) on välja kujunenud järk-järgult aastate jooksul, ajendatuna üha kasvavast vajadusest tegutseda maailmapoliitikas ühtse tervikuna.

ÜVJP sai alguse 1993. aastal Maastrichti lepinguga, mis lisas esmakordselt asutamislepingusse ühise välispoliitika eesmärgi ja vahendid: ELi väärtuste ja huvide kaitsmine, rahu säilitamine ja turvalisuse tugevdamine, rahvusvahelise koostöö edendamine ning õigusriigi printsiipide ja inimõiguste tagamine. Samas olid ELi liikmesriigid juba alates 1970ndatest püüdnud ühtlustada riikide seisukohti olulistes rahvusvahelistes küsimustes. Seda koostööraamistikku nimetati toona Euroopa poliitiliseks koostööks (EPC) ja see toimus traditsioonilise valitsustevahelise koostöö vormis. 1999. aasta Amsterdami lepinguga loodi ÜVJP kõrge esindaja ametikoht, mida hakkas täitma ELi nõukogu peasekretär, et parandada ELi välispoliitika tulemuslikkust ja nähtavust. Järgnevad kümme aastat pidas seda ametit Javier Solana.

2009. aastal jõustunud Lissaboni leping tõi ÜVJPsse kaks suurt muudatust, eesmärgiga tugevdada liidu välis- ja julgeolekupoliitika teostamist veelgi ning muuta poliitikat järjepidevamaks. Esiteks liideti ÜVJP kõrge esindaja ametikoht Euroopa Komisjoni välisasjade voliniku kohaga, tõstes selle ühtlasi Komisjoni asepresidendi staatusesse, ning lisati mitmeid funktsioone, mida varem täitis igal poolaastal vahelduv eesistujariik (nt igakuise ELi välisministrite kohtumise juhtimine). See samm suurendas oluliselt Euroopa Liidu välistegevuse- ja julgeolekupoliitika mõju, sidusust ja nähtavust. Esimene Lissaboni lepingu järgne ELi välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja oli Catherine Ashton. Alates 1. novembrist 2014 on kõrgeks esindajaks endine Itaalia välisminister Federica Mogherini.

Teiseks loodi ELi diplomaatilise teenistusena toimiv Euroopa välisteenistus, mille ülesandeks on kõrge esindaja tegevuse toetamine. Välisteenistus käivitus ametlikult 1. detsembril 2010. Selles töötavad nii Euroopa Liidu institutsioonidest värvatud ametnikud kui ka liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest lähetatud töötajad. Euroopa välisteenistusel on enam kui 130 delegatsioonist koosnev võrgustik, mis edendab ning kaitseb Euroopa väärtusi ja huve kogu maailmas. Praegu töötab Euroopa välisteenistuses ajutise teenistujana ligikaudu kümme Eesti ametnikku. Aivo Orav on Euroopa Liidu delegatsiooni juht Makedoonias ning Tiina Intelmann juhib Euroopa Liidu delegatsiooni Libeerias.

ÜVJP otsused ja tegevused valmistatakse ette ELi nõukogu töögruppides, kust need liiguvad läbi poliitika- ja julgeolekukomitee (PSC) edasi alaliste esindajate komiteesse (Coreper II) ning sealt edasi kord kuus toimuvasse välisasjade nõukogusse. Eesti suursaadik PSC juures on Lembit Uibo ning Coreper II juures Matti Maasikas. Välisasjade nõukokku kuuluvad liikmesriikide välisministrid ning seda juhatab kõrge esindaja. Lõplik otsustusõigus ÜVJP küsimustes on Euroopa Ülemkogul, kus 28 liikmesriigi riigipead ja valitsusjuhid määravad kindlaks poliitika põhimõtted ja üldsuunised.

Enamiku välis- ja julgeolekupoliitika alaste otsuste puhul on vaja kõikide ELi liikmesriikide nõusolekut.

ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkideks on

  • kaitsta ELi väärtusi, põhihuve, julgeolekut, sõltumatust ning terviklikkust;
  • tugevdada ja toetada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi ja rahvusvahelist õigust;
  • säilitada rahu, ennetada konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut;
  • toetada arengumaade arengut, pidades esmaseks eesmärgiks vaesuse kaotamist;
  • ergutada kõikide riikide integreerimist maailmamajandusse;
  • abistada piirkondi, mida tabavad õnnetused;
  • aidata töötada välja rahvusvahelisi meetmeid säästva arengu tagamiseks ning
  • edendada tugevamal mitmepoolsel koostööl ja hea valitsemistavaga maailmakorral tuginevat rahvusvahelist süsteemi. (Euroopa Liidu lepingu artikkel 21)

 

Naabruspoliitika on kujundatud ELi suhete tugevdamiseks oma naabritega nii idas (läbi idapartnerluse) kui lõunas (läbi Vahemere Liidu), eesmärgiga suurendada poliitilist lähenemist, majanduslikku integratsiooni ning inimeste liikuvust. Eesti on olnud väga aktiivne idapartnerluspoliitika toetaja. Loodud on Eesti Idapartnerluse Keskus, mis ühendab endas ELi idapartneritele suunatud koolituskeskust ja idapartnerluse teemadega tegelevat mõttekoda.

ELil on partnerlussuhted maailma kõigi oluliste tegijatega, sealhulgas uute majandusjõududega. EL korraldab korrapäraselt tippkohtumisi USA, Jaapani, Kanada, Venemaa, India ja Hiinaga. ELi eesmärk on tagada, et need suhted põhineksid ühisel huvil ja kasul ning neis oleks kõigil pooltel nii õigused kui ka kohustused. Oma kiiresti arenevate partnerriikidega Aasias on EL loonud nn tõhustatud partnerlussuhted – lepingud, milles on ühendatud majanduslikud, poliitilised, sotsiaalsed ja kultuurilised elemendid.

ÜVJP vahendid

Oma välispoliitika ajamiseks ja sõnumite edastamiseks on ELil mitmeid instrumente. Poliitilisteks vahenditeks on nõukogu otsused ja järeldused, liidu või kõrge esindaja avaldused, demaršid ning riikidega peetavad poliitilised dialoogid. Teravate küsimuste või oluliste piirkondadega tegelemiseks on nimetatud ELi eriesindajad. ÜVJP tegevusteks on olemas rahalised toetusvahendid (naabruspoliitika instrument ENI, stabiilsuse ja rahu edendamise instrument IcSP). Rahvusvahelist õigust või inimõigusi ning õigusriigi ja demokraatia põhimõtteid rikkuva poliitika mõjutamiseks saab EL kasutada sanktsioone. ÜVJP üheks nähtavamaks sambaks on ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP; ingl k Common Security and Defence Policy - CSDP), mille raames korraldab EL tsiviilmissioone ja sõjalisi operatsioone. Missioonid ja operatsioonid on mõeldud  konfliktide ennetamiseks, lahendamiseks või nende tagajärgede leevendamiseks ning enamasti hõlmavad need ühiseid desarmeerimisoperatsioone, humanitaar- ja päästeülesannete täitmist, sõjalist nõustamist ja abistamist, rahuvalvet või kriisiohjet.

Eesti osalus ELi tsiviilmissioonidel ja sõjalistel operatsioonidel

Viimati uuendatud: 10. August 2015

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.