Eesti ja NATO

Eesti on NATO liige 29. märtsist 2004. Aktiivne liikmelisus NATOs on Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika pikaajaline strateegiline prioriteet, kuivõrd võimaldab tulemuslikult osaleda rahvusvahelises julgeolekukoostöös ning kõige otstarbekamalt ja tõhusamalt tagada Eesti riigi kaitse.

Eesti julgeolek on tänu liikmelisusele NATOs ja Euroopa Liidus paremini kindlustatud kui kunagi varem, kuivõrd NATO ja EL aitavad tagada Eesti rahvusvahelise seisundi stabiilsuse ja integreerituse demokraatlikusse läänemaailma. Liikmelisus NATOs kindlustab usutava sõjalise heidutuse ja kollektiivkaitse. Eesti rõhuasetus sarnaselt teiste NATO liikmesriikidega on mobiilsete ja jätkusuutlike relvajõudude arengul ning rahvusvahelistesse rahuoperatsioonidesse panustamise võime tõstmisel.

Rahvusvaheline julgeolekukeskkond on mitmekülgses muutumises, millest tulenevalt on julgeoleku mõiste laienenud ja julgeolekuküsimused kerkinud ka valdkondades, kus neid varem ette ei tulnud ehk nn uued ohud (terrorism, energia- ning küberjulgeolek). Seega muutuvad julgeoleku tagamise ülesanded ajas nii NATO kui ka Eesti jaoks.

NATO julgeolekupoliitika põhialuseid täiendati ning uuendati 2010. aastal, kui Lissaboni tippkohtumisel võeti riigipeade poolt vastu uus NATO liikmesriikide kaitse ja julgeoleku strateegiline kontseptsioon. Dokument annab hinnangu üldisele julgeolekukeskkonnale, käsitledes nii konventsionaalseid kui ka uuemaid ohte (ballistilised raketid, küberjulgeolek, globaalsete hüvede ja ressursside kättesaadavus ning energiajulgeolek) ja sätestab NATO strateegilised eesmärgid ning nende täitmiseks vajalikud vahendid järgnevaks kümneks aastaks. Kontseptsiooniga sõnastatakse kolm põhiülesannet –  kollektiivkaitse, kriisiohje ja koostöine julgeolek, mis kõik aitavad tagada alliansi liikmesriikide julgeolekut.

 

 

 

NATO

Eesti osalemine NATO rahuvalveoperatsioonides

Eesti julgeolekupoliitika oluline osa on rahvusvaheline julgeolekukoostöö ning selle üks elemente on osalemine rahvusvahelistes kriisireguleerimis- ja rahuoperatsioonides. See on meie olulisim panus koostöösse NATO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Eesti osaleb rahvusvahelistes operatsioonides 1995. aastast.

Eesti on kriisipiirkondadesse saatnud erinevaid üksusi ja spetsialiste järgmistelt sõjaväelistelt erialadelt: jalaväelased, sõjaväepolitseinikud, staabiohvitserid, meedikud, demineerijad (EOD), lennujuhid, sõjalised vaatlejad, transporditeenindajad ja kaubakäitlejad. Erinevatel missioonidel on tänaseni viibinud kokku üle 2000 Eesti kaitseväelase.

Panustamisel sõjalistesse operatsioonidesse lähtub Eesti põhimõttest, et rahu- ja stabiilsuse loomiseks ei piisa üksnes sõjalistest operatsioonidest, vaid seda tuleb toetada tsiviilpanuste ja arenguabiga.

Rohkem teavet missioonide ja operatsioonide kohta

ISAF missioon Afganistanis (praeguseks lõppenud)

Energiajulgeolek

Energiajulgeolek kui riikliku julgeoleku üks komponent on NATO liitlaste puhul käsitletav ka  kui alliansi kollektiivse julgeoleku element, mis annab antud valdkonnas NATOle teatud pädevuse, tunnistades samas, et energiajulgeoleku tagamine on esmaselt iga riigi enda ülesanne, millele allianss saab anda vaid teatud lisaväärtuse. Viimane hõlmab  hinnangute andmist energiajulgeolekuga seotud riskidele ja arengutele ning energiajulgeolekualaseid konsultatsioone NATO partnerite ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Siiski – kuna energeetika on seotud suure taristuga, on NATO valmis seda liitlaste palvel kaitsma ja vastavaid kriise haldama (consequence management).

NATO reageerimisjõud

NATO reageerimisjõudude (NATO Response Force − NRF) loomine otsustati Praha tippkohtumisel 2002. aastal. NRF on kõrgvalmiduses üksus, mis suudab ellu viia sõjalisi operatsioone mistahes maailma punktis. NRF ei ole mõeldud pikaajalisteks operatsioonideks, vaid NATO kiirreageerimisvõime tagamiseks. NRFil on vajaduse korral võtmeroll väga lühikese etteteatamisajaga NATO kollektiivkaitseoperatsioonide käivitamisel. Eesti osalemine NATO NRFis tuleneb Eesti liikmelisusest ja NRFi tegevusvõime tagamine on otseselt Eesti riigi huvides.

Alates 2005. aastast Eesti on varem panustanud NATO alaliste mereväeüksuste (NATO Standing Naval Forces − SNF) koosseisu mereväe staabi- ja toetuslaeva ning miinijahtijatega, demineerimis- ja sõjaväepolitseiüksuste, liikumise koordineerimise üksusega ning koos teiste Balti riikidega NRF-14 koosseisu ühise jalaväepataljoniga. 2014. aastal on Eesti panus NATO 1. alalise miinitõrjeeskaadri (Standing NATO Mine Countermeasures Group 1, SNMCMG1) koosseisu üks miinijahtija ja kuni 40 tegevväelasest koosnev laevameeskond.

2015. aastal soovib Eesti panustada välkreageerimisüksuse (Immediate Response Force, IRF) koosseisus olevatesse alalistesse mereväeüksustesse SNF ühe miinijahtijaga ja kuni 40 tegevväelasest koosneva laevameeskonnaga teisel poolaastal ning lisaks kuni viie tegevväelasega, kes on NRF/IRFi valmiduses staapides paiknevate ametikohtade täitmiseks. Näeme ette osaleda kokku kuni 45 tegevväelasega NATO reageerimisjõududes ajavahemikus 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2015.

Riigikaitse arengukava 2013–2022 näeb ette Eesti sõjaliste võimete ja üksuste jätkuvat panustamist NATO ja Euroopa Liidu juhtimisel läbiviidavatesse rahvusvahelistesse operatsioonidesse.

Uuri lähemalt NRFi kohta

NATO suhtlemine avalikkusega

NATO pöörab üha rohkem tähelepanu avaliku diplomaatia arendamisele. NATO peakorteri avaliku diplomaatia osakond (Public Diplomacy Division) tegeleb meedia-, teadus- ja uurimisalase tegevusega ning avalikkusele suunatud NATO teabe levitamisega. Osakond aitab liikmesriikide valitsustel ja partnerriikidel avardada NATO rolli ja poliitika avalikku mõistmist mitmesuguste programmide ja tegevuste kaudu. NATO tegevust aitavad avalikkusele tutvustada ka liikmes- ja mitmetes partnerriikides tegutsevad NATO Ühingud, ka Eestis tegutseb NATO ühing.

1992. aastal töötati välja NATO kontaktsaatkondade süsteem, mida täiendati 2011. aastal NATO partnerluspoliitika ülevaatusest tulenevalt. Selle eesmärk on teha partnerriigiga tihedamat koostööd informatsiooni vahendamise osas. Konkreetsemalt võtab iga NATO liikmesriik endale kohustuse esindada läbi oma suursaatkonna NATOt avaliku diplomaatia vallas ühes või mitmes partnerriigis kaheaastase perioodi jooksul. Teabe jagamise eesmärk on selgitada regulaarselt NATO eesmärke ja tegevusi partnerriigi avalikkusele, akadeemilistele huvigruppidele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja teistele huvilistele, korraldades selleks seminare, loenguid ja visiite. Alliansil on infobürood Moskvas ja Kiievis ning kontaktsaatkonnad rohkem kui 40 partnerriigis.

Eesti on esindanud NATOt kontaktsaatkondade tegevuse kaudu alates 2004. aasta septembrist, mil Eesti suursaatkond Helsingis alustas tegevust NATO kontaktsaatkonnana Soomes. Neid ülesandeid täitis esindus kuni 2007. aasta veebruarini. 2007–2010 täitis Eesti suursaatkond NATO kontaktsaatkonna ülesandeid Rootsis, Stockholmis. 2011–2012 oli Eesti suursaatkond NATO kontaktsaatkonnaks Soomes, 2013–2014 Valgevenes ning 2015–2016 on  Eesti suursaatkond NATO kontaktsaatkonnaks Kasahstanis.

Õhuturve

Õhuturve on NATO definitsiooni kohaselt rahuaja missioon, mille eesmärgiks on NATO õhuruumi terviklikkuse tagamine. Kuna Eestil endal puudub võime tagada oma õhuruumi turvalisus, sest iseseisva õhuturbevõime väljaarendamine oleks ülikulukas, siis alates Eesti, Läti ja Leedu liitumisest NATOga 2004. aastal, on allianss kindlustanud läbi NATO Balti õhuturbe missiooni siinse õhuruumi turvalisuse. Kolme- kuni neljakuuliste rotatsioonide kaupa on liitlased USA-st Türgini panustanud oma hävitajatega Balti õhuturbesse. Eesti õhuruumi kaitstakse koos Läti ja Leedu õhuruumiga Leedus Šiauliais asuvast lennubaasist ja Ämari lennubaasist. Eesti õhuväe lennubaas loodi Ämarisse 1997. aastal ja lennuväli ning baas läbisid põhjaliku renoveerimise aastatel 2004–2012.

Alates 2014. aasta kevadest teostatakse lisaks Leedus asuvale Šiauliai lennubaasile Balti õhuturbe missiooni ka Ämarist. Esimestena teenisid Ämaris Taani õhuväelased, kellelt 1. septembril võtsid vastutuse üle Saksa õhuväelased. Ämari lennubaas on tegevuses ööpäev läbi. Balti riikide jaoks on ülima tähtsusega, et õhuturbelennukid paiknevad Balti riikide territooriumil igal ajal. Seetõttu pakuvad Balti riigid ühiselt liitlastele vastuvõtva riigi toetust, mis tähendab, et õhuturvet teostavale riigile hüvitatakse kokkulepitud summa ulatuses missiooniga kaasnevad kulud. Vastuvõtva riigi toetus tähendab peale rahalise toetuse ja infrastruktuuri arendamise ka seda, et liitlastel on võimalik õhuturbemissioonil olles teha väljaõpet ja osaleda erinevatel regioonis toimuvatel õppustel.

Lisaks õhuturbe hävitajatele on viimastel aastatel lennubaasis maandunud USA, Poola, Leedu, Läti, Soome, Rootsi, Belgia, Hollandi, Suurbritannia ja Prantsuse lennuvahendeid. Viimasel ajal on Ämaris korduvalt viibinud ka USA maaväe kopterid ning erinevate riikide mereväelennukid. Seega on Ämari lennubaas juba praegu kujunemas rahvusvaheliselt tuntud väljaõppekeskuseks.

Ameerika Ühendriigid plaanivad rajada ühtse regionaalse USA-Balti-Põhjala riikide õhuväe väljaõppekeskuse Ämarisse, mida hakkavad kasutama nii Ühendriikide kui ka teiste liitlaste kaitseväelased. Eestile on väga oluline, et kaasaegse sõjategevuse kõige olulisema komponendi - õhuväe väljaõppekeskus tuleb just Eestisse. See tagab tugeva heidutuse ja tõstab märgatavalt Eesti julgeolekut. Täpne keskuse toimimise kontseptsioon ning mastaabid ei ole veel lõplikult paigas. Regionaalne väljaõppekeskus tuleb Ämarisse lisaks seal hetkel paiknevale NATO Balti õhuturbele.

Eesti jaoks on NATO õhuturve tähtis nii praktiliselt kui ka poliitiliselt, sest tegemist on osaga NATO ühiskaitsest, mis on olnud NATO nurgakiviks organisatsiooni loomisest alates.

 

Viimati uuendatud: 24. August 2016

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.