Lugupeetav Riigikogu!
Kogu välispoliitika ei ole julgeolekupoliitika, nende kahe sõna vahel ei ole võrdusmärki.
Kuid ka välispoliitika professionaalid peavad endalt küsima vahetevahel sama lihtsalt nagu inimene tänavalt: milleks meile välispoliitika, kui see ei paranda riigi ja rahva julgeolekut? Milleks meile kõik need visiidid ja lepingud, konverentsid ja foorumid, kui need pole millegi ühemõttelise ja käega kombatava teenistuses? Kui elulistele küsimustele antakse hämaraid vastuseid, mis selgitavad maailmas toimuvat kõhklevas „ühelt poolt ja teiselt poolt“, stiilis, siis võivad need olla akadeemiliselt kuitahes õiged, ent ei rahulda kedagi.
Me peame endale ikka ja jälle kordama, et välispoliitika on julgeolekupoliitika rohkem kui midagi muud. Riigi välisteenistus on riigi eesliin.
Tänase kõne põhiteema on julgeolek. See on märksõna, aken, mille kaudu vaatleme maailma toimimist praegu. Mäletatavasti väitis Archimedes, et antagu talle toetuspunkt, siis tõstab ta Maakera paigast. Meie eesmärk ei ole Maakera paigast nihutada, kuid võtkem toetuspunktiks julgeolekuproblemaatika, et katsuda enam mõista nii maailma kui ka meie välispoliitilist tegevust selles maailmas 2006. aasta kevadel ja lootkem, et paigast nihkub mõni kinnikiilunud mõte.
Mida sisaldab mõiste julgeolek? Väga paljut, alates igaühe soovist jõuda õhtul turvaliselt koju ja lõpetades Eesti riikliku eesmärgiga saada aastal 2020 ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks.
Kunagi väljendus julgeolekuprobleem vaid sõjas ja rahus. Rindejoont ja vastaspooli kujutab igaüks ette. Selline näeb tavateadvuses välja traditsiooniline ehk kõva ehk sümmeetriline julgeolekudimensioon. Aga niinimetatud pehmed, uued ja mittesümmeetrilised julgeolekuprobleemid on viimastel aastakümnetel hakanud nii omavahel kui vanadega põimuma ja olukord on muutunud keerukaks. Rahvusvaheline terrorism, narkokaubandus, inimkaubandus, illegaalne relvakaubandus, epideemiad ei ole tõrjutavad nähtava rindejoone taha. Ka majandusliku ekspansiooni salakavalad protsessid, keskkonnaprobleemid, üle kriitilise piiri kasvavad sotsiaalsed hädad ja teised esmapilgul pehmed ohud võivad muutuda ootamatult karmideks ja katastroofilisteks. Mida paremini töötab meie politsei ja meie tervishoid, meie keskkonnateenistus ja päästeamet, seda vähem on pinnast uutele julgeolekuriskidele. Mida asjalikumalt liigume Euroopa ühise energeetikapoliitika poole, seda vähem on võimalust jääda liigsesse sõltuvusse ja sattuda majanduskriisi.
Markeerigem asjade seisu näiteks selliste küsimuste kaudu:
– Kas nõndanimetatud pehmed ja kõvad ohud on üleüldse alati eristatavad?
– Kas energeetikajulgeolek on ühenduses ka keskkonnajulgeolekuga? Näiteks õli täis tankerid ja tsisternid Soome lahel ja Tallinna kesklinnas kui majanduslik vajadus ühelt poolt ja kui looduskatastroofi võimalik allikas teiselt poolt.
– Kui Eesti mehe keskmine oodatav eluiga on ainult 66,3 aastat, siis kas eestlaste vilets tervis ja negatiivne iive on meie julgeolekuprobleem nr. 1, 5 või 37?
– Kas tööjõu liikumisvabaduse suurenemine Euroopas tänavu kevadel on ainult puhas rõõm või sisaldab ka julgeolekudimensiooni?
– Kas maailmakaubanduse tõmblused, näiteks naftahinna tõus aprillis üle 70 dollari barrelilt, kusjuures aasta eest oli see alla 50 dollari barrelilt, mõjutavad meie majandust hetkel ohtlikult?
– Kas riik on kasutanud praegusel meediaajastul oma julgeoleku tugevdamiseks piisaval määral ära kõiki meediakanaleid – nii sisemaal kui välismaal?
Jne.
Lugupeetav Riigikogu,
Me võime defineerida, et sise- ja välise julgeoleku põimumine on tingitud kolmest asjaolust.
Esiteks delegeerib rahvusriik oma suveräänsuse teostamise aspekte rahvusülestele kehanditele nagu seda teevad Euroopa Liidu liikmed (näiteks Schengeni lepingu raames). Tuntud eurooplane Robert Cooper täpsustab lõikava elegantsiga: “Postmodernse riigi jaoks tähendab suveräänsus kohta laua ääres.”
Teiseks. Globaliseerunud maailmas on ohtude leviku kiirus meeletult kasvanud ja see tõsiasi vähendab rahvuslike piiride tähendust.
Ning kolmandaks on ainuvõimalik tõrjuda globaalseid ohte kollektiivselt. See sunnib meid kaaluma iga sisejulgeolekulise otsuse rahvusvahelisi aspekte ja vastupidi.
Uute, mittesõjaliste ehk mittekonventsionaalsete julgeolekuohtude spekter on väga lai. Julgeolekupoliitika aluste vastuvõtmisel siin saalis 2004. aastal peeti Eestile ohtlikuks vähemalt kaheksat seda laadi nähtust – alates terrorismist ja lõpetades sotsiaalsete ning infotehnoloogiliste ohtudega. Mõned neist nagu terrorism ohustavad meie demokraatlikke väärtusi ja riikluse aluseid. Teiste, nagu nakkushaiguste ohvriks võib langeda iga inimene. Kuid narkomaania, laastavad taudid ja isegi terrorism on inimkonna kaaslased olnud ometi aastatuhandeid! Tänapäeva-ohtudeks muudab neid leviku ebatavaline kiirus ja ulatus, mis näiteks üksiku viirusemutatsiooni võib päevadega muuta globaalseks ohuks. Ning riigipiirid on kaasajal madalamad kui Hiina müür!
Uute ohtude maailmas jääb reageerimisaeg üha lühemaks ja see võimendab meie kõigi ohutunnet. Laenates sõjanduse terminit on maailm pidevalt võimaliku üllatusrünnaku olukorras. Inimlikult suurendab see nii üle- kui alareageerimise ohtu. Üllatusmomendi kartus toidab muidugi ka meediaspekulatsioone.
Terrorism kui märksõna seisab julgeolekupoliitilises kõnepruugis juba pikemat aega teistest hirmutavalt eraldi. Eristaatuses.
Alates 1996. aastast on ÜRO liikmesriigid pidanud läbirääkimisi ÜRO terrorismi vastase üldkonventsiooni ettevalmistamiseks. See konventsioon võiks olla väärikaks kokkuvõtteks tööst, mida ÜRO on seni teinud, luues üleilmse õigusliku vundamendi rahvusvahelise terrorismi tõkestamiseks. Selle rahvusvahelise õiguse mastaapse osa moodustavad ÜROs seni vastu võetud kolmteist eri valdkonda katvat terrorismivastast konventsiooni. Nendele on alla kirjutanud ka Eesti. Võetud kohustuste täitmiseks on ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega kehtestatud liikmesriikide iga-aastane aruandekohustus.
Terrorismi üldkonventsioon peaks andma seni rahvusvahelises õiguses puuduva terrorismi määratluse. Paraku - vaidlused ÜRO-s kestavad. Kokkuleppe mittesaavutamisel on oma roll olnud Palestiina probleemil, mistõttu terrorismi määratlemine on asendunud pika vaidlusega legaalsete ja mittelegaalsete meetodite piiritlemise üle okupatsiooni vastu võitlemisel.
Euroopa Liit, Eesti loomulikult sealhulgas, on aktiivselt taotlenud konventsiooni läbirääkimiste lõpetamist käesoleval aastal.
Ideoloogilistele vaidlustele praktilise mõõtme lisamiseks on ÜRO peasekretär nüüd esitanud idee ÜRO terrorismi tõkestamise strateegia väljatöötamiseks.
Lugupeetud parlament,
Iga poliitikavaatleja teab tänapäeval, (ehkki omakasust püütakse seda vahel tahtlikult unustada), et NATO ei ole ainult sõjaline organisatsioon vaid poliitilis-militaarne.
NATO liikmena on meile südamelähedane NATO areng ja selle põhimõtted:
- NATO aluseks on Washingtoni leping ja ülesanneteks see, mis seal kirjas ehk demokraatia ühine kaitse
- NATO peab suutma tagada konventsionaalse kaitse, aga vastama ka uutele väljakutsetele, mis mõlemad peavad jääma planeerimistegevuse aluseks.
NATO on Eesti jaoks peamine välise julgeoleku tagatis ning kõik selles kontekstis toimuv on kindlasti pidevalt ka Eesti Riigikogu huvi fookuses. Isegi lühike loetelu kõigist NATOga seotud teemadest koos vastavate lühiiseloomustustega nõuaks omaette tunniajalist kõnet.
Nimetan seetõttu vaid osa NATO-konteksti olulisi alateemasid, igaüks neist omaette suure mahukusega:
Kõikehõlmav Poliitiline Juhis, ühisrahastamine, õhuturve, NATO Kiirreageerimisjõud, rahvusvahelised rahutagamismissioonid, Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu ja Rahupartnerlusprogramm, koostöö NATO ja Vahemeredialoogi riikide ning NATO ja Lähis-Ida riikide vahel, NATO ja Venemaa koostööfoorum, NATO-Ukraina telg ja NATO-Gruusia koostöö.
Ükski paisutus poleks liiast, et rõhutada, kui oluline on Eestil mõista, mis toimub nimetatud märksõnade taga, ja mõista, et NATO muutumine seostub Eesti muutumisega. Ja pole liigne taas kinnitada, et Eesti peab kinni NATO-ga liitumisel antud lubadustest ja võetud kohustustest, mille nurgakivi on kaitsekulutuste osa pidev tõus, kuni kahe protsendini SKT-st. Oluline on täita ka nn. 8/40 kriteerium, mis tähendab, et Eestil peaks olema vähemalt 8% oma maavägedest välisoperatsioonidel ja 40% on põhimõttelises valmisolekus sinna minema. Eesti on lubanud jõuda 2010. aastal sellise reaalse võimekuseni - 350 kaitseväelast rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil.
Ainult nii oleme usaldusväärsed liitlased. Meie usaldusväärsus on meie rahvusvahelise julgeoleku parim garantiikiri.
Või võtame ette ühe alateema – kiirreageerimisjõud. Meie tagasihoidliku laevastiku ühe aluse „Admiral Pitka” aastane teenistus NATO kiirreageerimisjõudude koosseisus NATO ühe eskaadri lipulaevana on tänaseks läbi, kuid Eesti merevägi sai hindamatu kogemuse ja Eesti sai hea tüki poliitilist usalduskapitali. Toimunut ei oleks ka kodused optimistid julgenud kümne aasta eest ennustada.
NATO silmaga nähtav tegelikkus Eesti eluruumis väljendub mõistes õhuturve ehk Air Policing. Baltikumi õhuruumi on valvanud praegu üheksa riigi lennukid. Meile on õhuturbe garanteeritus 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas eluliselt tähtis. Kaugele tulevikku vaadates tuleb nii Ämari lennuväli välja arendada kui ka leida lõplik strateegiline õhuturbe-lahendus.
Julgeolekuga tegelevad poliitikud, diplomaadid ja militaareksperdid, olgu nad mundris või tsiviilriides, tegutsevad päevast päeva kodus, Brüsselis ja mujal. Aga Eestile on väga vajalik ka käivitatav sihtasutus “Rahvusvaheliste kaitseuuringute keskus”, kus analüüsitaks meie rahva ja riigi julgeolekut puudutavaid strateegilisi teemasid ja kus analüüsijad ei sõltu iga päev sellest vääramatust jõust, mis ametniku elus kehastuvad kalendris ja päevakavas.
Julgeolekupoliitilise operatiivsuse parandamiseks tuleb otsustajatele anda senisest paremini analüüsitud informatsiooni ja ettepanekuid, samuti kiirendada info liikumist riigisüsteemis endas. Tuleks kaaluda situatsioonikeskuse loomist, mis tegeleks valitsusele olulise julgeolekualase informatsiooni ja operatiivinfo koondamisega ja selle analüüsimisega. Et ükski faks ei vedeleks enam kunagi unustatult kusagil lauanurgal, kui samal ajal nafta laevalt Läänemerre voolab.
On loomulik, et Eesti toetab igati NATO avatud uste poliitikat. Muidugi, jälgides iga kandidaadi individuaalset arengut. Täna on kolmel riigil liikmelisuse tegevuskava. Horvaatia ettevalmistused on põhimõtteliselt piisavad kutse saamiseks. Albaania ja Makedoonia peaksid veel kodutööd tegema.
Eesti on seisukohal, et Ukraina peaks saama julgustava sõnumi liikmelisuse tegevuskava MAP-iga liitumisest enne Riia tippkohtumist ja et Gruusia on valmis liitumiseks Intensiivistatud Dialoogi programmiga. Me teame oma kogemusest, kuidas MAP-protsess lükkab tagant koduseid reforme. Eesti ise on saatnud oma eksperdi NATO Kiievi büroosse ja kaitsenõuniku Gruusiasse, et edasi anda meie reformikogemusi.
Kui kõneleme neist asjust, siis on meil mõttes nii siiras solidaarsus kui ka pragmaatiline omakasu. Mida enam riike jagab meiega samu väärtusi ja kõnnib sama teed, seda turvalisemalt end tunneme ka kodus. Kuid meie kodu laiemas mõistes on Euroopa ja Euroopa rahu huvides on muidugi ülimal määral rahu ja stabiilsuse kindlustamine Balkanil, Kaukaasias ja Ida-Euroopa aladel.
Eesti kaitseväelaste tänased neli välismissiooni on üldsusele kõige märgatavam osa meie rahvusvahelisest julgeolekutegevusest. Ometi ei tahaks ma kõigil sõjaliste operatsioonide ajaloo, tausta ja üksikasjadega seonduval täna liiga pikalt peatuda, sest igale missioonile mandaadi andmisel ja pikendamisel olete teie siin saalis alati kõik üksikasjad läbi arutanud. Eesti peab oma kaitseväelaste tegevust missioonidel väga oluliseks. NATO ja meie missioonide vahele ei pane me võrdusmärki, kuid tõmbame sirge ühendusjoone.
Kaitseväe missioonid on Eestigi kontekstis tüüpiline näide, et välis- julgeoleku-, kaitse- ja sisepoliitika ei ole tegelikult lahutatavad. Riigi tarkuse kohustus seisneb siin selles, et komponentide vahekorda alati õigesti kaaluda. Sisepoliitiliselt tulevad mängu erinevad maailmavaated ja erinevate valijagruppide huvid. Paraku ka kohalike ja riiklike huvide põrkumised. Kaitsepoliitiliselt on iga missiooni puhul luubi all see, kas meil on raha, mehi, varustust ja kaitsetahet missiooni komplekteerimiseks. Kõigi missioonide tulevikku vaatleme tervikuna. Eestil on arukam mitte oma jõudu pihustada, vaid säilitada missioonide väike arv. Peame arvestama realistlikult oma ressurssidega, sest rasked missioonid nõuavad nii head väljaõpet kui ka kaitseväelaste taastumisaega. See kõik seab oma piirid. Ent kogu kontekst on julgeolekuline ja välispoliitiline mõõde on siin määravaks. Me peame kaalutlema, milliste partneritega ja mil määral ning kus me oma kaitseväel väljaspool Eestit tegutseda lubame.
Välispoliitilises mõttes peame me hoidma ja arendama suhteid partnerriikidega ning peame arvestama oma rahvusvaheliste kohustustega organisatsioonides, millega oleme liitunud – NATO, Euroopa Liit ja ÜRO.
Nüüd valik kõnekaid fakte.
Täna on välismissioonidel kokku 244 Eesti kaitseväelast.
Neist Iraagis erinevate ülesannetega 40, Afganistanis 80. Afganistani saadab Eesti ka tsiviilspetsialisti. Kosovos 89, Bosnia ja Hertsegoviinas 33. See missioon on esmakordselt Eesti ajaloos formeeritud Kaitseliidu baasil. ÜRO käsutuses on kaks sõjalist vaatlejat.
Riigikogu mandaat lubab hetkel missioonidele saata kuni 375 kaitseväelast. Eesti riigile, mis alles 1992. aastal alustas nullist oma riigikaitse struktuuride taastamist, on see märkimisväärne saavutus. Kogu meie jutt oma kaitsevõime arendamisest, rahvusvahelistest kohustustest ja NATO-partnerlusest jääks tühja tünni kõminaks, kui me ei täidaks lausetevahelist ruumi konkreetsusega. 244 missioonil viibijat märgivad riikide võrdluses väga kõrget per capita ühikut Eestile ja näitavad, et liigume kindlalt nimetatud NATO 8/40 kriteeriumi täitmise suuunas.
Afganistan on NATO ja Eesti kaitseväe kõige tähtsam välismissioon.
Afganistani riikliku arengu toetamine jääb NATO prioriteediks kauaks ja me peame oma tegevust seal planeerima aastateks ette. Rahvusvahelise operatsiooni eesmärgi saavutamine vähendaks väga paljusid Euroopa Liidu ja NATO julgeolekuohtudena nimetatud riske. Meenutame, et suur osa Põhjamaades tarvitatavatest narkootikumidest tuleb Afganistanist. Selle riigi ülesehitusprotsess võib kesta veel aastakümneid ja sel ajal peetakse rahvusvahelise üldsuse kohalolekut Afganistanis oluliseks.
Eesti panus tõuseb seal tänavu 120 kaitseväelaseni ja me liidame militaarsele tsiviilosa.
Iraagi missiooni pikendamine on alati olnud kõige diskuteeritavam. Kuid eesmärgid, mille nimel Iraaki mindi, ei ole veel saavutatud. Jääme endiselt seotuks ÜRO otsustega ja Iraagi valitsuse taotlustega.
Ka ainult regionaalsete mõõtmetega sõjaline konflikt õõnestab meie ebatäiusliku inimliku maailma stabiilsust ulatuslikult nii ajas kui ruumis. Võtame kasvõi ühe näite. Balkani viimane draama toimus ajaloo mastaabis alles üleeile. Inimlikke kannatusi aga kuhjus seal taas sugupõlvedeks. Balkan on rahunenud, kuid järelmõjud on pika vinnaga. Eesti kaitseväelased on täna ka Balkanil ja me peame seda väga oluliseks. Meiegi hoiame seal Euroopa rahu, ei vähem ega rohkem.
Samas tuleb tervitada Montenegro rahumeelset eraldumist Serbiast. Oleme valmis seda riiki tunnustama.
Kosovo kontingendi suurust tuleb tänavu üle vaadata, pole võimatu selle vähenemine. Bosnia ja Hertsegoviina puhul sõltub missiooni tulevik kohalikust ohuhinnangust. Kaitseliidu roll Balkanil peab jätkuma.
Kuid Eestil on täna olemas ka viies välismissioon, ehkki teistsuguses formaadis. Nimetaksin selleks Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava aastateks 2006-2010. Seal on kirjas abiandmise põhimõtted ja sihtriigid, tegevusvaldkonnad ja summad. Inimõiguste ja demokraatia rahaline ja põhimõtteline toetamine mujal maailmas on meie riiklik strateegia ja osa meie rahvusvahelisest julgeolekukäitumisest. Mõlgem kasvõi sellistele tõsiasjadele, et 1,2 miljardit inimest kulutab alla ühe dollari päevas ja arengumaa laps saab kõhu täis lõunaga, mis maksab 19 USA senti.
Tänavu prognoosime Eesti arengu- ja humanitaarabi summaks 126 miljonit krooni. Nii see summa kui meie tegevuse ulatus peab tulevikus kasvama nagu oleme ka plaaninud. Praegusse tegevusse mahub meie peamiste arengukoostöö partnerite Ukraina, Moldova ja Gruusia ametnike koolitus, Darfuri kriisiabi, toetus äsjase Indoneesia maavärina tagajärgede likvideerimiseks, annetus ÜRO Hädaabi Fondi ja palju muud. Märgi tähendusega Eesti aktiivsuse ja oskuste kohta on ka see, et ÜRO peasekretär Kofi Annan nimetas Päästeameti peadirektori Mati Raidma Eesti esindajana ÜRO Hädaabi Keskfondi juurde loodud nõukokku.
Lugupeetud parlament,
väikeriiki, mis on hiljuti liitunud Euroopa Liidu ja NATOga, on kohane võrrelda inimesega, kes pärast aastatepikkust kõhu kõrvalt kokku hoidmist on lõpuks kolinud igatsetud oma majja heas elurajoonis. Aga nüüd tuleb ju selles majas hakata elama igatsetud uut elu! Iga inimese ees on küsimus: milline on mu elu siin? Õige vastus sellele küsimusele riigi tasemel ongi kõige suurem turvatagatis Eestile. Kuna elame avatud maailmas, siis on see vastus igal juhul välispoliitikat puutuv. Ja loobugem ometi ekslikust, tolmuna Eesti õhus keerlevast mõttest, nagu oleks Eesti suured eesmärgid kadunud! Inimese täisväärtuslik elu on inimese suurim eesmärk igavesti ja püüdlemine sinnapoole ei lõpe kunagi. Ärgem siinkohal lahutagem inimest ja riiki!
Nüüd konkreetsemalt Euroopa Liidust, sellest meie uuest majast.
Aabitsatõde on, et NATO toodab julgeolekut ja Euroopa Liit toodab jõukust. Korrakem taas endalegi, et julgeolek pole ainult militaarne dimensioon, vaid sisaldub ka Euroopa Liidu igapäevategevustes. Siia kuulub valmidus tagada andmeturvalisus, hoida kontrolli all migratsioon või võidelda linnugripiga. Vastavalt sellele on riigis jagatud ülesanded. Piirivalvurid, politseinikud ja tervishoiuametnikud teavad, et ka nemad osalevad julgeoleku loomises. Euroopa Liit teeb palju väga vajalikku koordineerivat ja suunavat tööd. Euroopa Liidult saab rahalist abi ja kogemusi. Liidu raamistik võib aidata koondada tähelepanu mõnele valusale teemale nagu inimkaubandus või HIV vastane tegevus ja tuua ehk ka otsustava murrangu.
Aga Euroopa Liidu liikmelisuse tähtsus ilmneb valdkonniti – hajusalt ja erinevalt. Eesti arenguhüpe ei ole enam järsk ja päris täiuslikult lõimitud me veel ei ole. Eesmärgid tunduvad ebamäärastena, võrreldes ajaga, mil alles püüdlesime liikmelisuse poole.
Vaadakem tõele näkku. Euroopa Liit ei ole kaugeltki ajaloo lõpp. Euroopa Liidul on lahendada tohutult suuri ja väikesi küsimusi. Liikmelisuse võlu on, et ka meil on võimalus arengut suunata. 2006. aasta on Eestile teatud hoiakute kujundamise aasta. Põhiseaduse leppe edasine käekäik, Schengeni leping, eurotsooni puutuv, energiadebatid, tööjõu ja teenuste vaba liikumisega seotu, finantsperspektiiv, laienemise ulatus ruumis ja ajas – kõik see sunnib Eestil end määrama Euroopa Liidu kontekstis aastateks. Küsime: oleme me kõigeks valmis? Valmis oma seisukohti sõnastama, selgitama ja kaitsma?
Üks skeptiline analüütik on öelnud, et Prantsusmaa ja Hollandi valijad, tõrjudes Euroopa Liidu põhiseaduse leppe, mitte ainult ei tapnud konkreetset lepet, vaid paiskasid ühtlasi rööbastelt selle veduri, mis viis Euroopat süvendatud integratsiooni poole. Ning ta väidab, et enamik 2006. aastast kulutatakse sellele, et vedurit korda teha.
Kui 20 aastat tagasi nõudis Euroopa poliitikult suurt julgust olla avalikult euroskeptiline, siis nüüd nõuab suurt julgust olla avalikult Euroopa Liidu edasise koostöö tugevdamise toetaja.
Eesti on põhiseaduse leppe ratifitseerinud. Me andsime oma panuse veduri veojõu taastamisse ja läkitasime aktiivse riigi signaali teistele. Kuid me teadvustame ühtlasi ka probleeme, mis pole kadunud. Põhiseaduse leppe dispuudi kaudu avaldub näiteks üks Euroopa probleem: mitte üksnes lõhe rahva arvamuse ja poliitikute arvamuste vahel, vaid lõhed rahvaste arvamuste vahel ja alles siis too esimesena mainitu. Retsepte vanaema kokaraamatust siin ei leia, kuid tee lahendusteni algab alati probleemi täpsest sõnastamisest.
Õigustatud on mure selle üle, et Eestis esineb enesessesulgumist, eraldatust, soovi elada iseenese tarkusest ja mitte märgata ega mõista, mis mujal Euroopas ja laiemas maailmas toimub. Me arvasime veel kümne aasta eest, et uputused puudutavad vaid kaugeid võõraid maid, kuni ootamatult olid ka Pärnu- ja Läänemaa vee all. Selletalvised õlireostused Eesti rannikul tabasid paljusid valusa üllatusena, ehkki olid laevaliikluse kasvust ammu selgelt ennustatavad. Kui valmiks ka hiilgav õppekava koolidele, aga kõigil põlvkondadel puuduks soov end pidevalt edasi harida, siis peaksime kõnelema harimatuse kaudu avalduvast julgeolekuriskist. Õnneks on see oht auguline nagu Emmentali juust, see ei ole totaalne kamakas. Kuid nentigem, et ebakompetentsus, ignorantsus ja informeerimatus on teatud kontekstis sünonüümid julgeolekuriskile.
Eestis on aastaid räägitud vajadusest hoida välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika lahus päevapoliitikast. Selle nõude allakriipsutamine on ka täna aktuaalne. Samas on sise- ja välispoliitiline dimensioon tänases avatud eluruumis lahutamatud nagu sukk ja saabas, seetõttu ei maksa arvata, et teetruubimaksus peegeldub vaid kohalik surve ja niinimetatud renegaatlennuki allatulistamise seadustamises ainult väline surve. Me peame kõiki otsuseid ja tegusid tegema iseenda pärast, mõistes samal ajal nähtuste laiemat panoraami ja otsustavuse või otsustusvõimetuse põhjustatud ahelreaktsioone.
Ja veel. Eesti peab endale alati üleilmsetest realiteetidest aru andma. Eesti ei ole superriik. Sellest tõsiasjast johtuvalt peame olema paindlikud olukordadega kohanemisel, koostööpartnerite leidmisel ja nende tegevusniššide kasutamisel, kus me saame tõepoolset mingit mõju avaldada. See on välisjulgeoleku poliitika käsulaud tegelikkuses.
Austatud Riigikogu,
Eesti püsiv ja alatine eesmärk võiks olla kaasa aidata julgeoleku suurenemisele maailmas. Sest nii suureneb iga Eesti elaniku julgeolek ja selleks ongi Eesti riik kutsutud ja seatud. See on suur eesmärk.
Igal juhul toodame julgeolekut osalusega sõjalistes operatsioonides. Aga Euroopa Liit toodab julgeolekut ka lihtsalt oma olemasoluga. See on vanade liikmesriikide nooremal põlvkonnal tänaseks vist üldse ununenud. Aga ka uutes liikmesriikides nähakse Euroliitu eeskätt lisagarantiina kaugema välise surve ees. Kuid selge on, et mida rohkem tugevaid demokraatlikke riike, seda vähem võimalusi sõjalisteks konfliktideks.
Iga järgmine uus liikmesriik toodab julgeolekut juba sissesaamiskriteeriumide täitmisega. See ongi põhjus, miks Eesti toetab laienemist. Pluss naabruspoliitika – demokraatia arengu, majandusliku heaolu, üldise turvalisuse ja õiguskorra ala pidev laiendamine toodavad julgeolekut juurde. Seepärast on Eesti oma ressursside piires jätkuvalt Kaukaasia riikide ja Moldova, Ukraina ja ka Valgevene demokraatlike protsesside toetaja. Seepärast tähtsustame Põhjamõõtme programmi Euroopa Liidus, mis koondab tähelepanu Euroopa kirdepiirkonna eripärale tervikuna ning loob lisavõimaluse eluprobleemide lahendamiseks, mis tihti ei hooli piiridest, nagu nakkushaiguste levik või keskkonda ohustav majandustegevus.
Tihedam igapäevane suhtlemine ja pragmaatiline koostöö naaberriikide vahel ning soodsate tingimuste loomine majanduslikuks aktiivsuseks mõlemal pool piiri on oluliseks teguriks ka rahvusvahelise julgeoleku kindlustamise aspektist. Sedagi õpetab meile Euroopa Liidu poole sajandi pikkune kogemus.
Nüüd lähemalt meie kohestest ülesannetest. Fookusesse peab tõusma ühinemine Schengeniga. Schengeni lepinguga liitunud riikide jaoks ei tähenda sisepiiride kadumine julgeolekuriskide suurenemist. Vastupidi. See tähendab enam koostööd politsei ja immigratsiooniametite vahel, paremat andmevahetust, info jagamist. Aga reaalne lootus terroristlike rünnakute vältimiseks peitub just viimases. Seda on tunnistanud need riigid, kes on nii kannatanud kui ka katastroofe ära hoidnud, seda on tunnistanud Euroopa Liit. Infot jagatakse nendega, keda usaldatakse. Usaldus aga tuleb välja teenida. Juba käibki Eesti riigi hindamine. Esimeseks hinnati meie Peterburi peakonsulaati, 17. mail. Meie saatkonda Kiievis hinnatakse 22.juunil, merepiiri juulis ja idapiiri septembri alguses. Schengeniga liitumine ei ole kitsalt ametkondlik aktsioon, vaid see on riiklik ülesanne ja oma mastaabilt aukartustäratav. Riigikogul on siin oma väga oluline roll.
Ühinedes Euroopa ühtse viisaruumiga ehk Schengeni õigusruumiga muutuvad meie arusaamad sisejulgeolekust. Piltlikult öeldes hakkab ka Eesti julgeolekut määrama olukord tuhandete kilomeetrite pikkuse Euroopa Liidu välispiiri igal kilomeetril. Ja vastupidi. Ebaseadusliku migratsiooni tekitatud probleemide lahendamine, millega tegelevad Itaalia, Hispaania ja teised Vahemere-äärsed liikmesriigid, mõjutavad Eesti sisejulgeolekut samal määral kui meie rahvuslikud ettevalmistused Schengeniga ühinemisel.
Kõnelen tänagi NATO-st ja Euroopa Liidust eraldi, kuid, NB!, meil ei ole eraldi üksusi kummagi ühenduse operatsioonide tarbeks. Siin ongi tähelepanuväärne julgeolekuline ühenduskoht. Seetõttu loeme ülivajalikuks kahe struktuuri tegevuse tihedat koordineeritust. Öelgem ausalt, praegu ei ole NATO ning Euroliidu suhted sugugi sellised, nagu need olema peaksid. Üheksateistkümnel mõlemasse struktuuri kuuluval riigil ei saa olla teise sildiga koosolekuruumi seisenedes äkki teisenenud julgeolekupositsiooni. Vajalik on tihe ühistegevus ja ühisanalüüs. See koostöö peab algama poliitilisel tasandil, kuna ka probleemid on just seal. Eesti on nende riikide seas, kes koostöö tihendamisvajadust on toonitanud nii poliitilisel kui diplomaatilisel tasandil. Kui praegused formaalsed raamid on meie koostöövajaduste rahuldamiseks puudulikud, siis ei maksa välistada nende muutmise päevakorda võtmist. NATO ja Euroliidu koostöö parandamine tähendab lisaks suuremale tõhususele muuhulgas ka inimtööjõu ja raha kokkuhoidu. Eelöeldust tulenevalt kavatseb Eesti jätkata panustamist Euroliidu ja NATO suhete arendamisse.
Head parlamendiliikmed,
kes meist poleks kohanud muretut suhtumist ümbritsevasse! Pärast 2001. aasta 11. septembrit on Ameerikas ilmunud kasutusele kõnekäänd "it's sooo september tenth!", mis viitabki põhjendamatule hoolimatusele. Ühel Eesti diplomaadil on varuks lugu tema enda elust, mida ta ise räägib avameelselt ja nüüd juba kogenud inimese mõtlikul toonil. Lugu on järgmine:
Eesti saatkond Washingtonis oli just kolinud ajutistesse ruumidesse. 10. septembril 2001 küsis saatkonna autojuht meie diplomaadilt, kas ei peaks saatkonda ka televiisori tooma. Diplomaat vastas spontaanselt: "Arvan, et selleks pole suurt vajadust, sest saatkonnas on telekas vajalik vaid siis, kui midagi suurt on juhtumas, hetkel aga tundub, et millegi erilise juhtumist nagu ette näha ei ole..."
Seega sõna otseses mõttes sooo september 10th!
Kas me kõik oleme veendunud, et täna Eestis sellist meeleolu ei leidu? Tahaks loota!
Lugupeetud Riigikogu liikmed,
Majanduse ja julgeoleku ning eraldi energeetika ja julgeoleku dramaatiline põimumine on üks tänapäeva tõsiasju.
Viidetega Vene kapitali püüetele mõjutada poliitilisi otsuseid teistes Balti riikides on õhus küsimusi välisinvesteeringute võimalikust mõjust meie julgeolekule. Jah, meid huvitab, kas investoritel on muid eesmärke lisaks investeeringutele. Me kõneleme majanduse ja poliitika suhtest Eestis. Meile pole ükskõik, kes Eestisse investeerib. Tähelepanu tuleb pöörata ennekõike julgeolekuliselt tundlikele valdkondadele – energeetikale ja infrastruktuuridele.
Mustvalge ei saa lähenemine olla ka Vene kapitali puhul, iga juhtumit tuleb vaadelda eraldi. Kuid sageli polegi näha investeeringu tegelikku allikat, sest investeerija kodumaa ei ole veel kogu tõde. Me peame muidugi uskuma Eesti edusse ja avatusse, mis on meile selle edu toonud. Aga me peame sekkuma siis, kui vaba turumajanduse varjus pakutakse meile võõrriikide poliitilist otsustusõigust ja mõjutamisvahendit või kriminaalsust ja korruptsiooni. Me peame mõtlema, kuidas tagada enam läbipaistvust Eesti majanduses, et seal ei tekiks olulisi peidetud tagamaadega osalisi, kes võivad tahta mõjutada Eesti riigiasutuste sise- või välispoliitilisi otsuseid.
Energeetikast võime ju arvata, et see on pelgalt üks majandusharu, kus kehtib tuntud põhimõte, et mida vähem regulatsiooni, seda lihtsam on meil ja meie majandusel olla paindlik.
Siiski on vähemalt kolm põhjust, miks see nii ei ole.
Esiteks. Energeetika puhul mõtleme automaatselt sellele, et tuba oleks soe ja valge. Isikliku turvatundega on energeetika tunnetuslikult otsesemalt seotud kui muu majandustegevus.
Teiseks, energeetikas ei toimi turujõud riikide ja firmade vahel sellisel tasakaalustaval viisil, mis annaks automaatselt parima tulemuse igale tarbijale.
Kolmandaks on energeetikaga seotud majanduslikud tegevused kordades pikema ajahorisondiga kui pea kõikides muudes majandusharudes.
Energeetika on valdkond, kus nii riiki kui ka riikidevahelist koostööd on vaja pigem rohkem kui vähem. Globaalsed tendentsid, nagu varude ammendumine üha kasvava tarbimise juures, keskkonnaprobleemid ja energia kasutamine poliitilise relvana on teravdunud. Kahjuks aga on energia asjus nii Eestis kui terves Euroopa Liidus ikka veel puudu valmidusest konkreetseid samme astuda. Näiteks vajame me ühist positsiooni suhetes OPECi, Venemaa ja muude tarnijatega. Vajame sellist majanduse reguleerimist, mis orienteeriks uuele energiaajastule lahtiste silmadega vastu astuma. Et uus ajastu on ukse ees, seda ei pea vist tõestama hakkama. Ükski alternatiiv pole ülearune, et tänasesse ohtlikult üksluisesse energeetikapilti lisa tuua. Läänemere ring, Estlingi kaabel ja gaasijuhe Eesti ja Soome vahel, ja mõndagi veel on meile eluliselt tähtsad.
Energiaküsimustes on Balti riikide olukord väga sarnane ja ühistegevus vajalik. Kõigil kolmel riigil on sarnased põhimured - energia kallinemine, meie energiavõrkude liiga suur seotus Venemaa monopoolsete firmadega, Balti energiasüsteemide eraldatus teiste Euroopa Liidu riikide omast, energiaküsimuste muutumine rahvusvahelise surve avaldamise vahendiks, keskkonnanõuete kasvav tähtsus.
Märtsi alguses avaldatud Euroopa Komisjoni roheline raamat on hea alus arutelule. Komisjoni rohelise raamatu üldsuunad sobivad meile.
Euroopa Liit peaks tõsiselt panustama kriitilise infrastruktuuri ehitamise toetamisele, et likvideerida mõne liikmesriigi isolatsioonist tulenev haavatavus. Eesti on veendunud, et kõigi suurte infrastruktuuri projektide rajamisel peavad olema arvesse võetud kõigi liikmesriikide huvid. Ebapiisava selgituse tõttu on ikka veel vastuseta küsimusi, mis puudutavad Läänemere gaasijuhet, mille projekti ei arutatud enne väljakuulutamist läbi kõigi Läänemere äärsete riikidega. Gaasitrassi keskkonnamõjude hindamistki ei ole tänaseks algatatud. Veel küsigem endalt, kas sooviksime saada sellest harutrassi Eestisse? Kui palju oleme nõus selle eest maksma? Või oleks mõistlikum paigutada raha täiendavate gaasihoidlate kasutuselevõttu Lätis? Need küsimused nõuavad asjatundjate põhjalikku analüüsi. Samas on Eesti olnud selgel positsioonil, et gaasitrassi projekti start ei olnud korrektne, sest ei arvestatud kõigi Läänemere-riikide huvidega. Eesti rõhutab ka kõnealuse gaasijuhtme keskkonnauuringute vajalikkust ja tahab neis osaleda.
Euroopa Liidu poliitika- ja julgeolekuküsimustega tegelejad peaksid senisest selgemini käsitlema energia ja julgeoleku vahelisi seoseid nagu seda tehakse Ameerika Ühendriikides. Euroopa Liit on siin liiga passiivne. Tuleb valju häälega korrata, et energeetika valdkonnas on aeg otsuste langetamisest projektide realiseerimiseni pikk, 8-10 aastat. Eesti peaks olema üks mootoritest, mis veavad Euroopa Liitu ühtse energeetikapoliitika tekkimise poole.
Reguleerimist nõuavad konkurentsiküsimused Euroopa Liidu ühisel energiaturul ja riiklikult kontrollitavate kolmandate riikide suurtarnijate tegevus Euroopa Liidu siseturul.
Ka Euroopa Liidu emissioonikaubanduse tulevikuga seotud küsimuste arutamisega ei tohi venitada, ja eriti Kyoto leppe 2012. aastal lõppeva mehhanismi uuendamisega. Silmapiiri selginemist ootavad nii firmad kui riigid.
Lugupeetud Riigikogu liikmed,
teie, kes te ex officio olete alati süvenenud isiku ajaloolise rolli temaatikasse, te mõistate kindlasti hästi mu järgmisi sõnu.
Omaette peatükk meie alati arenevas välispoliitilises tegevuses peaks olema uue kogemuse, info ja kontaktide kasutamine. Mitte üksnes Eesti 38 välisesindust ja karjääridiplomaadid, vaid üha enam Eestist pärit inimesi rahvusvahelisel areenil tööl – see on Eesti kasvav ressurss. Olgem kodus valmis ergu kõrvaga kuulama, milliseid sõnumeid nad meile saadavad. Kuulamise tulemused peavad peegelduma terve valitsusaparaadi töös.
Olgem aktiivsemad kandideerides rahvusvahelistele kohtadele Euroopa Liidu, ÜRO, NATO ja teistes süsteemides. Kui varem rääkisime välissuhtluse personaalias rohkem diplomaatidest, siis uues olukorras on üha enam võimalusi avanemas poliitikutel ja erialaspetsialistidel. Eesmärkide latti ei tohi lasta madalale. Eestist pärit kandidaat võiks pretendeerida ükskord ka nii ÜRO peasekretäri kui NATO peasekretäri kohale, rääkimata mõnest Euroopa Liidu eriesindaja rollist või ÜRO peaassamblee asepresidendi toolist. Kui vaid on õpihimu ja tahet.
Eesti riik aga peaks toetama Euroopa Liidu ametipostidele konkureerijate koolitust. Inimese vaba valiku ja riikliku toetuse arukas kombinatsioon on topeltkasulik.
Riigi julgeolek kindlustub läbi konkreetsete inimeste konkreetsetel kohtadel. Mõjutamisvõimalus ka kodust kaugemal, see, millest me olime pool eelmist sajandit täiesti ära lõigatud, on reaalsused, seda tõestagu kasvõi Siim Kallase, Toomas Hendrik Ilvese, Tunne Kelami jt. näited. Rääkimata juba Eesti diplomaatide tööst viimase viieteistkümne aasta jooksul.
Julgeolekuteema on ammendamatu, aga reglement sunnib paraku lõpetama. Ma ei lõpetaks siiski NATO-like või teiste niiöelda tugevate lausetega.
Välispoliitika ja julgeoleku seoste ning kihistuste üle mõeldes ärgem kunagi unustagem, et väikeriik ei püsi koos, kui seda ei hoia koos oma keel ja kultuur, oma kodu tunne ja oma ajaloo tundmine. Need, klassikaliselt pehmete väärtustena käsitletavad asjad on vajadusel kõvemad kui kivi ja kindlamad kui raud. Neis on peidus meie julge elu alati säiliv seeme.
Aitäh tähelepanu eest.
Kogu välispoliitika ei ole julgeolekupoliitika, nende kahe sõna vahel ei ole võrdusmärki.
Kuid ka välispoliitika professionaalid peavad endalt küsima vahetevahel sama lihtsalt nagu inimene tänavalt: milleks meile välispoliitika, kui see ei paranda riigi ja rahva julgeolekut? Milleks meile kõik need visiidid ja lepingud, konverentsid ja foorumid, kui need pole millegi ühemõttelise ja käega kombatava teenistuses? Kui elulistele küsimustele antakse hämaraid vastuseid, mis selgitavad maailmas toimuvat kõhklevas „ühelt poolt ja teiselt poolt“, stiilis, siis võivad need olla akadeemiliselt kuitahes õiged, ent ei rahulda kedagi.
Me peame endale ikka ja jälle kordama, et välispoliitika on julgeolekupoliitika rohkem kui midagi muud. Riigi välisteenistus on riigi eesliin.
Tänase kõne põhiteema on julgeolek. See on märksõna, aken, mille kaudu vaatleme maailma toimimist praegu. Mäletatavasti väitis Archimedes, et antagu talle toetuspunkt, siis tõstab ta Maakera paigast. Meie eesmärk ei ole Maakera paigast nihutada, kuid võtkem toetuspunktiks julgeolekuproblemaatika, et katsuda enam mõista nii maailma kui ka meie välispoliitilist tegevust selles maailmas 2006. aasta kevadel ja lootkem, et paigast nihkub mõni kinnikiilunud mõte.
Mida sisaldab mõiste julgeolek? Väga paljut, alates igaühe soovist jõuda õhtul turvaliselt koju ja lõpetades Eesti riikliku eesmärgiga saada aastal 2020 ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks.
Kunagi väljendus julgeolekuprobleem vaid sõjas ja rahus. Rindejoont ja vastaspooli kujutab igaüks ette. Selline näeb tavateadvuses välja traditsiooniline ehk kõva ehk sümmeetriline julgeolekudimensioon. Aga niinimetatud pehmed, uued ja mittesümmeetrilised julgeolekuprobleemid on viimastel aastakümnetel hakanud nii omavahel kui vanadega põimuma ja olukord on muutunud keerukaks. Rahvusvaheline terrorism, narkokaubandus, inimkaubandus, illegaalne relvakaubandus, epideemiad ei ole tõrjutavad nähtava rindejoone taha. Ka majandusliku ekspansiooni salakavalad protsessid, keskkonnaprobleemid, üle kriitilise piiri kasvavad sotsiaalsed hädad ja teised esmapilgul pehmed ohud võivad muutuda ootamatult karmideks ja katastroofilisteks. Mida paremini töötab meie politsei ja meie tervishoid, meie keskkonnateenistus ja päästeamet, seda vähem on pinnast uutele julgeolekuriskidele. Mida asjalikumalt liigume Euroopa ühise energeetikapoliitika poole, seda vähem on võimalust jääda liigsesse sõltuvusse ja sattuda majanduskriisi.
Markeerigem asjade seisu näiteks selliste küsimuste kaudu:
– Kas nõndanimetatud pehmed ja kõvad ohud on üleüldse alati eristatavad?
– Kas energeetikajulgeolek on ühenduses ka keskkonnajulgeolekuga? Näiteks õli täis tankerid ja tsisternid Soome lahel ja Tallinna kesklinnas kui majanduslik vajadus ühelt poolt ja kui looduskatastroofi võimalik allikas teiselt poolt.
– Kui Eesti mehe keskmine oodatav eluiga on ainult 66,3 aastat, siis kas eestlaste vilets tervis ja negatiivne iive on meie julgeolekuprobleem nr. 1, 5 või 37?
– Kas tööjõu liikumisvabaduse suurenemine Euroopas tänavu kevadel on ainult puhas rõõm või sisaldab ka julgeolekudimensiooni?
– Kas maailmakaubanduse tõmblused, näiteks naftahinna tõus aprillis üle 70 dollari barrelilt, kusjuures aasta eest oli see alla 50 dollari barrelilt, mõjutavad meie majandust hetkel ohtlikult?
– Kas riik on kasutanud praegusel meediaajastul oma julgeoleku tugevdamiseks piisaval määral ära kõiki meediakanaleid – nii sisemaal kui välismaal?
Jne.
Lugupeetav Riigikogu,
Me võime defineerida, et sise- ja välise julgeoleku põimumine on tingitud kolmest asjaolust.
Esiteks delegeerib rahvusriik oma suveräänsuse teostamise aspekte rahvusülestele kehanditele nagu seda teevad Euroopa Liidu liikmed (näiteks Schengeni lepingu raames). Tuntud eurooplane Robert Cooper täpsustab lõikava elegantsiga: “Postmodernse riigi jaoks tähendab suveräänsus kohta laua ääres.”
Teiseks. Globaliseerunud maailmas on ohtude leviku kiirus meeletult kasvanud ja see tõsiasi vähendab rahvuslike piiride tähendust.
Ning kolmandaks on ainuvõimalik tõrjuda globaalseid ohte kollektiivselt. See sunnib meid kaaluma iga sisejulgeolekulise otsuse rahvusvahelisi aspekte ja vastupidi.
Uute, mittesõjaliste ehk mittekonventsionaalsete julgeolekuohtude spekter on väga lai. Julgeolekupoliitika aluste vastuvõtmisel siin saalis 2004. aastal peeti Eestile ohtlikuks vähemalt kaheksat seda laadi nähtust – alates terrorismist ja lõpetades sotsiaalsete ning infotehnoloogiliste ohtudega. Mõned neist nagu terrorism ohustavad meie demokraatlikke väärtusi ja riikluse aluseid. Teiste, nagu nakkushaiguste ohvriks võib langeda iga inimene. Kuid narkomaania, laastavad taudid ja isegi terrorism on inimkonna kaaslased olnud ometi aastatuhandeid! Tänapäeva-ohtudeks muudab neid leviku ebatavaline kiirus ja ulatus, mis näiteks üksiku viirusemutatsiooni võib päevadega muuta globaalseks ohuks. Ning riigipiirid on kaasajal madalamad kui Hiina müür!
Uute ohtude maailmas jääb reageerimisaeg üha lühemaks ja see võimendab meie kõigi ohutunnet. Laenates sõjanduse terminit on maailm pidevalt võimaliku üllatusrünnaku olukorras. Inimlikult suurendab see nii üle- kui alareageerimise ohtu. Üllatusmomendi kartus toidab muidugi ka meediaspekulatsioone.
Terrorism kui märksõna seisab julgeolekupoliitilises kõnepruugis juba pikemat aega teistest hirmutavalt eraldi. Eristaatuses.
Alates 1996. aastast on ÜRO liikmesriigid pidanud läbirääkimisi ÜRO terrorismi vastase üldkonventsiooni ettevalmistamiseks. See konventsioon võiks olla väärikaks kokkuvõtteks tööst, mida ÜRO on seni teinud, luues üleilmse õigusliku vundamendi rahvusvahelise terrorismi tõkestamiseks. Selle rahvusvahelise õiguse mastaapse osa moodustavad ÜROs seni vastu võetud kolmteist eri valdkonda katvat terrorismivastast konventsiooni. Nendele on alla kirjutanud ka Eesti. Võetud kohustuste täitmiseks on ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega kehtestatud liikmesriikide iga-aastane aruandekohustus.
Terrorismi üldkonventsioon peaks andma seni rahvusvahelises õiguses puuduva terrorismi määratluse. Paraku - vaidlused ÜRO-s kestavad. Kokkuleppe mittesaavutamisel on oma roll olnud Palestiina probleemil, mistõttu terrorismi määratlemine on asendunud pika vaidlusega legaalsete ja mittelegaalsete meetodite piiritlemise üle okupatsiooni vastu võitlemisel.
Euroopa Liit, Eesti loomulikult sealhulgas, on aktiivselt taotlenud konventsiooni läbirääkimiste lõpetamist käesoleval aastal.
Ideoloogilistele vaidlustele praktilise mõõtme lisamiseks on ÜRO peasekretär nüüd esitanud idee ÜRO terrorismi tõkestamise strateegia väljatöötamiseks.
Lugupeetud parlament,
Iga poliitikavaatleja teab tänapäeval, (ehkki omakasust püütakse seda vahel tahtlikult unustada), et NATO ei ole ainult sõjaline organisatsioon vaid poliitilis-militaarne.
NATO liikmena on meile südamelähedane NATO areng ja selle põhimõtted:
- NATO aluseks on Washingtoni leping ja ülesanneteks see, mis seal kirjas ehk demokraatia ühine kaitse
- NATO peab suutma tagada konventsionaalse kaitse, aga vastama ka uutele väljakutsetele, mis mõlemad peavad jääma planeerimistegevuse aluseks.
NATO on Eesti jaoks peamine välise julgeoleku tagatis ning kõik selles kontekstis toimuv on kindlasti pidevalt ka Eesti Riigikogu huvi fookuses. Isegi lühike loetelu kõigist NATOga seotud teemadest koos vastavate lühiiseloomustustega nõuaks omaette tunniajalist kõnet.
Nimetan seetõttu vaid osa NATO-konteksti olulisi alateemasid, igaüks neist omaette suure mahukusega:
Kõikehõlmav Poliitiline Juhis, ühisrahastamine, õhuturve, NATO Kiirreageerimisjõud, rahvusvahelised rahutagamismissioonid, Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu ja Rahupartnerlusprogramm, koostöö NATO ja Vahemeredialoogi riikide ning NATO ja Lähis-Ida riikide vahel, NATO ja Venemaa koostööfoorum, NATO-Ukraina telg ja NATO-Gruusia koostöö.
Ükski paisutus poleks liiast, et rõhutada, kui oluline on Eestil mõista, mis toimub nimetatud märksõnade taga, ja mõista, et NATO muutumine seostub Eesti muutumisega. Ja pole liigne taas kinnitada, et Eesti peab kinni NATO-ga liitumisel antud lubadustest ja võetud kohustustest, mille nurgakivi on kaitsekulutuste osa pidev tõus, kuni kahe protsendini SKT-st. Oluline on täita ka nn. 8/40 kriteerium, mis tähendab, et Eestil peaks olema vähemalt 8% oma maavägedest välisoperatsioonidel ja 40% on põhimõttelises valmisolekus sinna minema. Eesti on lubanud jõuda 2010. aastal sellise reaalse võimekuseni - 350 kaitseväelast rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil.
Ainult nii oleme usaldusväärsed liitlased. Meie usaldusväärsus on meie rahvusvahelise julgeoleku parim garantiikiri.
Või võtame ette ühe alateema – kiirreageerimisjõud. Meie tagasihoidliku laevastiku ühe aluse „Admiral Pitka” aastane teenistus NATO kiirreageerimisjõudude koosseisus NATO ühe eskaadri lipulaevana on tänaseks läbi, kuid Eesti merevägi sai hindamatu kogemuse ja Eesti sai hea tüki poliitilist usalduskapitali. Toimunut ei oleks ka kodused optimistid julgenud kümne aasta eest ennustada.
NATO silmaga nähtav tegelikkus Eesti eluruumis väljendub mõistes õhuturve ehk Air Policing. Baltikumi õhuruumi on valvanud praegu üheksa riigi lennukid. Meile on õhuturbe garanteeritus 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas eluliselt tähtis. Kaugele tulevikku vaadates tuleb nii Ämari lennuväli välja arendada kui ka leida lõplik strateegiline õhuturbe-lahendus.
Julgeolekuga tegelevad poliitikud, diplomaadid ja militaareksperdid, olgu nad mundris või tsiviilriides, tegutsevad päevast päeva kodus, Brüsselis ja mujal. Aga Eestile on väga vajalik ka käivitatav sihtasutus “Rahvusvaheliste kaitseuuringute keskus”, kus analüüsitaks meie rahva ja riigi julgeolekut puudutavaid strateegilisi teemasid ja kus analüüsijad ei sõltu iga päev sellest vääramatust jõust, mis ametniku elus kehastuvad kalendris ja päevakavas.
Julgeolekupoliitilise operatiivsuse parandamiseks tuleb otsustajatele anda senisest paremini analüüsitud informatsiooni ja ettepanekuid, samuti kiirendada info liikumist riigisüsteemis endas. Tuleks kaaluda situatsioonikeskuse loomist, mis tegeleks valitsusele olulise julgeolekualase informatsiooni ja operatiivinfo koondamisega ja selle analüüsimisega. Et ükski faks ei vedeleks enam kunagi unustatult kusagil lauanurgal, kui samal ajal nafta laevalt Läänemerre voolab.
On loomulik, et Eesti toetab igati NATO avatud uste poliitikat. Muidugi, jälgides iga kandidaadi individuaalset arengut. Täna on kolmel riigil liikmelisuse tegevuskava. Horvaatia ettevalmistused on põhimõtteliselt piisavad kutse saamiseks. Albaania ja Makedoonia peaksid veel kodutööd tegema.
Eesti on seisukohal, et Ukraina peaks saama julgustava sõnumi liikmelisuse tegevuskava MAP-iga liitumisest enne Riia tippkohtumist ja et Gruusia on valmis liitumiseks Intensiivistatud Dialoogi programmiga. Me teame oma kogemusest, kuidas MAP-protsess lükkab tagant koduseid reforme. Eesti ise on saatnud oma eksperdi NATO Kiievi büroosse ja kaitsenõuniku Gruusiasse, et edasi anda meie reformikogemusi.
Kui kõneleme neist asjust, siis on meil mõttes nii siiras solidaarsus kui ka pragmaatiline omakasu. Mida enam riike jagab meiega samu väärtusi ja kõnnib sama teed, seda turvalisemalt end tunneme ka kodus. Kuid meie kodu laiemas mõistes on Euroopa ja Euroopa rahu huvides on muidugi ülimal määral rahu ja stabiilsuse kindlustamine Balkanil, Kaukaasias ja Ida-Euroopa aladel.
Eesti kaitseväelaste tänased neli välismissiooni on üldsusele kõige märgatavam osa meie rahvusvahelisest julgeolekutegevusest. Ometi ei tahaks ma kõigil sõjaliste operatsioonide ajaloo, tausta ja üksikasjadega seonduval täna liiga pikalt peatuda, sest igale missioonile mandaadi andmisel ja pikendamisel olete teie siin saalis alati kõik üksikasjad läbi arutanud. Eesti peab oma kaitseväelaste tegevust missioonidel väga oluliseks. NATO ja meie missioonide vahele ei pane me võrdusmärki, kuid tõmbame sirge ühendusjoone.
Kaitseväe missioonid on Eestigi kontekstis tüüpiline näide, et välis- julgeoleku-, kaitse- ja sisepoliitika ei ole tegelikult lahutatavad. Riigi tarkuse kohustus seisneb siin selles, et komponentide vahekorda alati õigesti kaaluda. Sisepoliitiliselt tulevad mängu erinevad maailmavaated ja erinevate valijagruppide huvid. Paraku ka kohalike ja riiklike huvide põrkumised. Kaitsepoliitiliselt on iga missiooni puhul luubi all see, kas meil on raha, mehi, varustust ja kaitsetahet missiooni komplekteerimiseks. Kõigi missioonide tulevikku vaatleme tervikuna. Eestil on arukam mitte oma jõudu pihustada, vaid säilitada missioonide väike arv. Peame arvestama realistlikult oma ressurssidega, sest rasked missioonid nõuavad nii head väljaõpet kui ka kaitseväelaste taastumisaega. See kõik seab oma piirid. Ent kogu kontekst on julgeolekuline ja välispoliitiline mõõde on siin määravaks. Me peame kaalutlema, milliste partneritega ja mil määral ning kus me oma kaitseväel väljaspool Eestit tegutseda lubame.
Välispoliitilises mõttes peame me hoidma ja arendama suhteid partnerriikidega ning peame arvestama oma rahvusvaheliste kohustustega organisatsioonides, millega oleme liitunud – NATO, Euroopa Liit ja ÜRO.
Nüüd valik kõnekaid fakte.
Täna on välismissioonidel kokku 244 Eesti kaitseväelast.
Neist Iraagis erinevate ülesannetega 40, Afganistanis 80. Afganistani saadab Eesti ka tsiviilspetsialisti. Kosovos 89, Bosnia ja Hertsegoviinas 33. See missioon on esmakordselt Eesti ajaloos formeeritud Kaitseliidu baasil. ÜRO käsutuses on kaks sõjalist vaatlejat.
Riigikogu mandaat lubab hetkel missioonidele saata kuni 375 kaitseväelast. Eesti riigile, mis alles 1992. aastal alustas nullist oma riigikaitse struktuuride taastamist, on see märkimisväärne saavutus. Kogu meie jutt oma kaitsevõime arendamisest, rahvusvahelistest kohustustest ja NATO-partnerlusest jääks tühja tünni kõminaks, kui me ei täidaks lausetevahelist ruumi konkreetsusega. 244 missioonil viibijat märgivad riikide võrdluses väga kõrget per capita ühikut Eestile ja näitavad, et liigume kindlalt nimetatud NATO 8/40 kriteeriumi täitmise suuunas.
Afganistan on NATO ja Eesti kaitseväe kõige tähtsam välismissioon.
Afganistani riikliku arengu toetamine jääb NATO prioriteediks kauaks ja me peame oma tegevust seal planeerima aastateks ette. Rahvusvahelise operatsiooni eesmärgi saavutamine vähendaks väga paljusid Euroopa Liidu ja NATO julgeolekuohtudena nimetatud riske. Meenutame, et suur osa Põhjamaades tarvitatavatest narkootikumidest tuleb Afganistanist. Selle riigi ülesehitusprotsess võib kesta veel aastakümneid ja sel ajal peetakse rahvusvahelise üldsuse kohalolekut Afganistanis oluliseks.
Eesti panus tõuseb seal tänavu 120 kaitseväelaseni ja me liidame militaarsele tsiviilosa.
Iraagi missiooni pikendamine on alati olnud kõige diskuteeritavam. Kuid eesmärgid, mille nimel Iraaki mindi, ei ole veel saavutatud. Jääme endiselt seotuks ÜRO otsustega ja Iraagi valitsuse taotlustega.
Ka ainult regionaalsete mõõtmetega sõjaline konflikt õõnestab meie ebatäiusliku inimliku maailma stabiilsust ulatuslikult nii ajas kui ruumis. Võtame kasvõi ühe näite. Balkani viimane draama toimus ajaloo mastaabis alles üleeile. Inimlikke kannatusi aga kuhjus seal taas sugupõlvedeks. Balkan on rahunenud, kuid järelmõjud on pika vinnaga. Eesti kaitseväelased on täna ka Balkanil ja me peame seda väga oluliseks. Meiegi hoiame seal Euroopa rahu, ei vähem ega rohkem.
Samas tuleb tervitada Montenegro rahumeelset eraldumist Serbiast. Oleme valmis seda riiki tunnustama.
Kosovo kontingendi suurust tuleb tänavu üle vaadata, pole võimatu selle vähenemine. Bosnia ja Hertsegoviina puhul sõltub missiooni tulevik kohalikust ohuhinnangust. Kaitseliidu roll Balkanil peab jätkuma.
Kuid Eestil on täna olemas ka viies välismissioon, ehkki teistsuguses formaadis. Nimetaksin selleks Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava aastateks 2006-2010. Seal on kirjas abiandmise põhimõtted ja sihtriigid, tegevusvaldkonnad ja summad. Inimõiguste ja demokraatia rahaline ja põhimõtteline toetamine mujal maailmas on meie riiklik strateegia ja osa meie rahvusvahelisest julgeolekukäitumisest. Mõlgem kasvõi sellistele tõsiasjadele, et 1,2 miljardit inimest kulutab alla ühe dollari päevas ja arengumaa laps saab kõhu täis lõunaga, mis maksab 19 USA senti.
Tänavu prognoosime Eesti arengu- ja humanitaarabi summaks 126 miljonit krooni. Nii see summa kui meie tegevuse ulatus peab tulevikus kasvama nagu oleme ka plaaninud. Praegusse tegevusse mahub meie peamiste arengukoostöö partnerite Ukraina, Moldova ja Gruusia ametnike koolitus, Darfuri kriisiabi, toetus äsjase Indoneesia maavärina tagajärgede likvideerimiseks, annetus ÜRO Hädaabi Fondi ja palju muud. Märgi tähendusega Eesti aktiivsuse ja oskuste kohta on ka see, et ÜRO peasekretär Kofi Annan nimetas Päästeameti peadirektori Mati Raidma Eesti esindajana ÜRO Hädaabi Keskfondi juurde loodud nõukokku.
Lugupeetud parlament,
väikeriiki, mis on hiljuti liitunud Euroopa Liidu ja NATOga, on kohane võrrelda inimesega, kes pärast aastatepikkust kõhu kõrvalt kokku hoidmist on lõpuks kolinud igatsetud oma majja heas elurajoonis. Aga nüüd tuleb ju selles majas hakata elama igatsetud uut elu! Iga inimese ees on küsimus: milline on mu elu siin? Õige vastus sellele küsimusele riigi tasemel ongi kõige suurem turvatagatis Eestile. Kuna elame avatud maailmas, siis on see vastus igal juhul välispoliitikat puutuv. Ja loobugem ometi ekslikust, tolmuna Eesti õhus keerlevast mõttest, nagu oleks Eesti suured eesmärgid kadunud! Inimese täisväärtuslik elu on inimese suurim eesmärk igavesti ja püüdlemine sinnapoole ei lõpe kunagi. Ärgem siinkohal lahutagem inimest ja riiki!
Nüüd konkreetsemalt Euroopa Liidust, sellest meie uuest majast.
Aabitsatõde on, et NATO toodab julgeolekut ja Euroopa Liit toodab jõukust. Korrakem taas endalegi, et julgeolek pole ainult militaarne dimensioon, vaid sisaldub ka Euroopa Liidu igapäevategevustes. Siia kuulub valmidus tagada andmeturvalisus, hoida kontrolli all migratsioon või võidelda linnugripiga. Vastavalt sellele on riigis jagatud ülesanded. Piirivalvurid, politseinikud ja tervishoiuametnikud teavad, et ka nemad osalevad julgeoleku loomises. Euroopa Liit teeb palju väga vajalikku koordineerivat ja suunavat tööd. Euroopa Liidult saab rahalist abi ja kogemusi. Liidu raamistik võib aidata koondada tähelepanu mõnele valusale teemale nagu inimkaubandus või HIV vastane tegevus ja tuua ehk ka otsustava murrangu.
Aga Euroopa Liidu liikmelisuse tähtsus ilmneb valdkonniti – hajusalt ja erinevalt. Eesti arenguhüpe ei ole enam järsk ja päris täiuslikult lõimitud me veel ei ole. Eesmärgid tunduvad ebamäärastena, võrreldes ajaga, mil alles püüdlesime liikmelisuse poole.
Vaadakem tõele näkku. Euroopa Liit ei ole kaugeltki ajaloo lõpp. Euroopa Liidul on lahendada tohutult suuri ja väikesi küsimusi. Liikmelisuse võlu on, et ka meil on võimalus arengut suunata. 2006. aasta on Eestile teatud hoiakute kujundamise aasta. Põhiseaduse leppe edasine käekäik, Schengeni leping, eurotsooni puutuv, energiadebatid, tööjõu ja teenuste vaba liikumisega seotu, finantsperspektiiv, laienemise ulatus ruumis ja ajas – kõik see sunnib Eestil end määrama Euroopa Liidu kontekstis aastateks. Küsime: oleme me kõigeks valmis? Valmis oma seisukohti sõnastama, selgitama ja kaitsma?
Üks skeptiline analüütik on öelnud, et Prantsusmaa ja Hollandi valijad, tõrjudes Euroopa Liidu põhiseaduse leppe, mitte ainult ei tapnud konkreetset lepet, vaid paiskasid ühtlasi rööbastelt selle veduri, mis viis Euroopat süvendatud integratsiooni poole. Ning ta väidab, et enamik 2006. aastast kulutatakse sellele, et vedurit korda teha.
Kui 20 aastat tagasi nõudis Euroopa poliitikult suurt julgust olla avalikult euroskeptiline, siis nüüd nõuab suurt julgust olla avalikult Euroopa Liidu edasise koostöö tugevdamise toetaja.
Eesti on põhiseaduse leppe ratifitseerinud. Me andsime oma panuse veduri veojõu taastamisse ja läkitasime aktiivse riigi signaali teistele. Kuid me teadvustame ühtlasi ka probleeme, mis pole kadunud. Põhiseaduse leppe dispuudi kaudu avaldub näiteks üks Euroopa probleem: mitte üksnes lõhe rahva arvamuse ja poliitikute arvamuste vahel, vaid lõhed rahvaste arvamuste vahel ja alles siis too esimesena mainitu. Retsepte vanaema kokaraamatust siin ei leia, kuid tee lahendusteni algab alati probleemi täpsest sõnastamisest.
Õigustatud on mure selle üle, et Eestis esineb enesessesulgumist, eraldatust, soovi elada iseenese tarkusest ja mitte märgata ega mõista, mis mujal Euroopas ja laiemas maailmas toimub. Me arvasime veel kümne aasta eest, et uputused puudutavad vaid kaugeid võõraid maid, kuni ootamatult olid ka Pärnu- ja Läänemaa vee all. Selletalvised õlireostused Eesti rannikul tabasid paljusid valusa üllatusena, ehkki olid laevaliikluse kasvust ammu selgelt ennustatavad. Kui valmiks ka hiilgav õppekava koolidele, aga kõigil põlvkondadel puuduks soov end pidevalt edasi harida, siis peaksime kõnelema harimatuse kaudu avalduvast julgeolekuriskist. Õnneks on see oht auguline nagu Emmentali juust, see ei ole totaalne kamakas. Kuid nentigem, et ebakompetentsus, ignorantsus ja informeerimatus on teatud kontekstis sünonüümid julgeolekuriskile.
Eestis on aastaid räägitud vajadusest hoida välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika lahus päevapoliitikast. Selle nõude allakriipsutamine on ka täna aktuaalne. Samas on sise- ja välispoliitiline dimensioon tänases avatud eluruumis lahutamatud nagu sukk ja saabas, seetõttu ei maksa arvata, et teetruubimaksus peegeldub vaid kohalik surve ja niinimetatud renegaatlennuki allatulistamise seadustamises ainult väline surve. Me peame kõiki otsuseid ja tegusid tegema iseenda pärast, mõistes samal ajal nähtuste laiemat panoraami ja otsustavuse või otsustusvõimetuse põhjustatud ahelreaktsioone.
Ja veel. Eesti peab endale alati üleilmsetest realiteetidest aru andma. Eesti ei ole superriik. Sellest tõsiasjast johtuvalt peame olema paindlikud olukordadega kohanemisel, koostööpartnerite leidmisel ja nende tegevusniššide kasutamisel, kus me saame tõepoolset mingit mõju avaldada. See on välisjulgeoleku poliitika käsulaud tegelikkuses.
Austatud Riigikogu,
Eesti püsiv ja alatine eesmärk võiks olla kaasa aidata julgeoleku suurenemisele maailmas. Sest nii suureneb iga Eesti elaniku julgeolek ja selleks ongi Eesti riik kutsutud ja seatud. See on suur eesmärk.
Igal juhul toodame julgeolekut osalusega sõjalistes operatsioonides. Aga Euroopa Liit toodab julgeolekut ka lihtsalt oma olemasoluga. See on vanade liikmesriikide nooremal põlvkonnal tänaseks vist üldse ununenud. Aga ka uutes liikmesriikides nähakse Euroliitu eeskätt lisagarantiina kaugema välise surve ees. Kuid selge on, et mida rohkem tugevaid demokraatlikke riike, seda vähem võimalusi sõjalisteks konfliktideks.
Iga järgmine uus liikmesriik toodab julgeolekut juba sissesaamiskriteeriumide täitmisega. See ongi põhjus, miks Eesti toetab laienemist. Pluss naabruspoliitika – demokraatia arengu, majandusliku heaolu, üldise turvalisuse ja õiguskorra ala pidev laiendamine toodavad julgeolekut juurde. Seepärast on Eesti oma ressursside piires jätkuvalt Kaukaasia riikide ja Moldova, Ukraina ja ka Valgevene demokraatlike protsesside toetaja. Seepärast tähtsustame Põhjamõõtme programmi Euroopa Liidus, mis koondab tähelepanu Euroopa kirdepiirkonna eripärale tervikuna ning loob lisavõimaluse eluprobleemide lahendamiseks, mis tihti ei hooli piiridest, nagu nakkushaiguste levik või keskkonda ohustav majandustegevus.
Tihedam igapäevane suhtlemine ja pragmaatiline koostöö naaberriikide vahel ning soodsate tingimuste loomine majanduslikuks aktiivsuseks mõlemal pool piiri on oluliseks teguriks ka rahvusvahelise julgeoleku kindlustamise aspektist. Sedagi õpetab meile Euroopa Liidu poole sajandi pikkune kogemus.
Nüüd lähemalt meie kohestest ülesannetest. Fookusesse peab tõusma ühinemine Schengeniga. Schengeni lepinguga liitunud riikide jaoks ei tähenda sisepiiride kadumine julgeolekuriskide suurenemist. Vastupidi. See tähendab enam koostööd politsei ja immigratsiooniametite vahel, paremat andmevahetust, info jagamist. Aga reaalne lootus terroristlike rünnakute vältimiseks peitub just viimases. Seda on tunnistanud need riigid, kes on nii kannatanud kui ka katastroofe ära hoidnud, seda on tunnistanud Euroopa Liit. Infot jagatakse nendega, keda usaldatakse. Usaldus aga tuleb välja teenida. Juba käibki Eesti riigi hindamine. Esimeseks hinnati meie Peterburi peakonsulaati, 17. mail. Meie saatkonda Kiievis hinnatakse 22.juunil, merepiiri juulis ja idapiiri septembri alguses. Schengeniga liitumine ei ole kitsalt ametkondlik aktsioon, vaid see on riiklik ülesanne ja oma mastaabilt aukartustäratav. Riigikogul on siin oma väga oluline roll.
Ühinedes Euroopa ühtse viisaruumiga ehk Schengeni õigusruumiga muutuvad meie arusaamad sisejulgeolekust. Piltlikult öeldes hakkab ka Eesti julgeolekut määrama olukord tuhandete kilomeetrite pikkuse Euroopa Liidu välispiiri igal kilomeetril. Ja vastupidi. Ebaseadusliku migratsiooni tekitatud probleemide lahendamine, millega tegelevad Itaalia, Hispaania ja teised Vahemere-äärsed liikmesriigid, mõjutavad Eesti sisejulgeolekut samal määral kui meie rahvuslikud ettevalmistused Schengeniga ühinemisel.
Kõnelen tänagi NATO-st ja Euroopa Liidust eraldi, kuid, NB!, meil ei ole eraldi üksusi kummagi ühenduse operatsioonide tarbeks. Siin ongi tähelepanuväärne julgeolekuline ühenduskoht. Seetõttu loeme ülivajalikuks kahe struktuuri tegevuse tihedat koordineeritust. Öelgem ausalt, praegu ei ole NATO ning Euroliidu suhted sugugi sellised, nagu need olema peaksid. Üheksateistkümnel mõlemasse struktuuri kuuluval riigil ei saa olla teise sildiga koosolekuruumi seisenedes äkki teisenenud julgeolekupositsiooni. Vajalik on tihe ühistegevus ja ühisanalüüs. See koostöö peab algama poliitilisel tasandil, kuna ka probleemid on just seal. Eesti on nende riikide seas, kes koostöö tihendamisvajadust on toonitanud nii poliitilisel kui diplomaatilisel tasandil. Kui praegused formaalsed raamid on meie koostöövajaduste rahuldamiseks puudulikud, siis ei maksa välistada nende muutmise päevakorda võtmist. NATO ja Euroliidu koostöö parandamine tähendab lisaks suuremale tõhususele muuhulgas ka inimtööjõu ja raha kokkuhoidu. Eelöeldust tulenevalt kavatseb Eesti jätkata panustamist Euroliidu ja NATO suhete arendamisse.
Head parlamendiliikmed,
kes meist poleks kohanud muretut suhtumist ümbritsevasse! Pärast 2001. aasta 11. septembrit on Ameerikas ilmunud kasutusele kõnekäänd "it's sooo september tenth!", mis viitabki põhjendamatule hoolimatusele. Ühel Eesti diplomaadil on varuks lugu tema enda elust, mida ta ise räägib avameelselt ja nüüd juba kogenud inimese mõtlikul toonil. Lugu on järgmine:
Eesti saatkond Washingtonis oli just kolinud ajutistesse ruumidesse. 10. septembril 2001 küsis saatkonna autojuht meie diplomaadilt, kas ei peaks saatkonda ka televiisori tooma. Diplomaat vastas spontaanselt: "Arvan, et selleks pole suurt vajadust, sest saatkonnas on telekas vajalik vaid siis, kui midagi suurt on juhtumas, hetkel aga tundub, et millegi erilise juhtumist nagu ette näha ei ole..."
Seega sõna otseses mõttes sooo september 10th!
Kas me kõik oleme veendunud, et täna Eestis sellist meeleolu ei leidu? Tahaks loota!
Lugupeetud Riigikogu liikmed,
Majanduse ja julgeoleku ning eraldi energeetika ja julgeoleku dramaatiline põimumine on üks tänapäeva tõsiasju.
Viidetega Vene kapitali püüetele mõjutada poliitilisi otsuseid teistes Balti riikides on õhus küsimusi välisinvesteeringute võimalikust mõjust meie julgeolekule. Jah, meid huvitab, kas investoritel on muid eesmärke lisaks investeeringutele. Me kõneleme majanduse ja poliitika suhtest Eestis. Meile pole ükskõik, kes Eestisse investeerib. Tähelepanu tuleb pöörata ennekõike julgeolekuliselt tundlikele valdkondadele – energeetikale ja infrastruktuuridele.
Mustvalge ei saa lähenemine olla ka Vene kapitali puhul, iga juhtumit tuleb vaadelda eraldi. Kuid sageli polegi näha investeeringu tegelikku allikat, sest investeerija kodumaa ei ole veel kogu tõde. Me peame muidugi uskuma Eesti edusse ja avatusse, mis on meile selle edu toonud. Aga me peame sekkuma siis, kui vaba turumajanduse varjus pakutakse meile võõrriikide poliitilist otsustusõigust ja mõjutamisvahendit või kriminaalsust ja korruptsiooni. Me peame mõtlema, kuidas tagada enam läbipaistvust Eesti majanduses, et seal ei tekiks olulisi peidetud tagamaadega osalisi, kes võivad tahta mõjutada Eesti riigiasutuste sise- või välispoliitilisi otsuseid.
Energeetikast võime ju arvata, et see on pelgalt üks majandusharu, kus kehtib tuntud põhimõte, et mida vähem regulatsiooni, seda lihtsam on meil ja meie majandusel olla paindlik.
Siiski on vähemalt kolm põhjust, miks see nii ei ole.
Esiteks. Energeetika puhul mõtleme automaatselt sellele, et tuba oleks soe ja valge. Isikliku turvatundega on energeetika tunnetuslikult otsesemalt seotud kui muu majandustegevus.
Teiseks, energeetikas ei toimi turujõud riikide ja firmade vahel sellisel tasakaalustaval viisil, mis annaks automaatselt parima tulemuse igale tarbijale.
Kolmandaks on energeetikaga seotud majanduslikud tegevused kordades pikema ajahorisondiga kui pea kõikides muudes majandusharudes.
Energeetika on valdkond, kus nii riiki kui ka riikidevahelist koostööd on vaja pigem rohkem kui vähem. Globaalsed tendentsid, nagu varude ammendumine üha kasvava tarbimise juures, keskkonnaprobleemid ja energia kasutamine poliitilise relvana on teravdunud. Kahjuks aga on energia asjus nii Eestis kui terves Euroopa Liidus ikka veel puudu valmidusest konkreetseid samme astuda. Näiteks vajame me ühist positsiooni suhetes OPECi, Venemaa ja muude tarnijatega. Vajame sellist majanduse reguleerimist, mis orienteeriks uuele energiaajastule lahtiste silmadega vastu astuma. Et uus ajastu on ukse ees, seda ei pea vist tõestama hakkama. Ükski alternatiiv pole ülearune, et tänasesse ohtlikult üksluisesse energeetikapilti lisa tuua. Läänemere ring, Estlingi kaabel ja gaasijuhe Eesti ja Soome vahel, ja mõndagi veel on meile eluliselt tähtsad.
Energiaküsimustes on Balti riikide olukord väga sarnane ja ühistegevus vajalik. Kõigil kolmel riigil on sarnased põhimured - energia kallinemine, meie energiavõrkude liiga suur seotus Venemaa monopoolsete firmadega, Balti energiasüsteemide eraldatus teiste Euroopa Liidu riikide omast, energiaküsimuste muutumine rahvusvahelise surve avaldamise vahendiks, keskkonnanõuete kasvav tähtsus.
Märtsi alguses avaldatud Euroopa Komisjoni roheline raamat on hea alus arutelule. Komisjoni rohelise raamatu üldsuunad sobivad meile.
Euroopa Liit peaks tõsiselt panustama kriitilise infrastruktuuri ehitamise toetamisele, et likvideerida mõne liikmesriigi isolatsioonist tulenev haavatavus. Eesti on veendunud, et kõigi suurte infrastruktuuri projektide rajamisel peavad olema arvesse võetud kõigi liikmesriikide huvid. Ebapiisava selgituse tõttu on ikka veel vastuseta küsimusi, mis puudutavad Läänemere gaasijuhet, mille projekti ei arutatud enne väljakuulutamist läbi kõigi Läänemere äärsete riikidega. Gaasitrassi keskkonnamõjude hindamistki ei ole tänaseks algatatud. Veel küsigem endalt, kas sooviksime saada sellest harutrassi Eestisse? Kui palju oleme nõus selle eest maksma? Või oleks mõistlikum paigutada raha täiendavate gaasihoidlate kasutuselevõttu Lätis? Need küsimused nõuavad asjatundjate põhjalikku analüüsi. Samas on Eesti olnud selgel positsioonil, et gaasitrassi projekti start ei olnud korrektne, sest ei arvestatud kõigi Läänemere-riikide huvidega. Eesti rõhutab ka kõnealuse gaasijuhtme keskkonnauuringute vajalikkust ja tahab neis osaleda.
Euroopa Liidu poliitika- ja julgeolekuküsimustega tegelejad peaksid senisest selgemini käsitlema energia ja julgeoleku vahelisi seoseid nagu seda tehakse Ameerika Ühendriikides. Euroopa Liit on siin liiga passiivne. Tuleb valju häälega korrata, et energeetika valdkonnas on aeg otsuste langetamisest projektide realiseerimiseni pikk, 8-10 aastat. Eesti peaks olema üks mootoritest, mis veavad Euroopa Liitu ühtse energeetikapoliitika tekkimise poole.
Reguleerimist nõuavad konkurentsiküsimused Euroopa Liidu ühisel energiaturul ja riiklikult kontrollitavate kolmandate riikide suurtarnijate tegevus Euroopa Liidu siseturul.
Ka Euroopa Liidu emissioonikaubanduse tulevikuga seotud küsimuste arutamisega ei tohi venitada, ja eriti Kyoto leppe 2012. aastal lõppeva mehhanismi uuendamisega. Silmapiiri selginemist ootavad nii firmad kui riigid.
Lugupeetud Riigikogu liikmed,
teie, kes te ex officio olete alati süvenenud isiku ajaloolise rolli temaatikasse, te mõistate kindlasti hästi mu järgmisi sõnu.
Omaette peatükk meie alati arenevas välispoliitilises tegevuses peaks olema uue kogemuse, info ja kontaktide kasutamine. Mitte üksnes Eesti 38 välisesindust ja karjääridiplomaadid, vaid üha enam Eestist pärit inimesi rahvusvahelisel areenil tööl – see on Eesti kasvav ressurss. Olgem kodus valmis ergu kõrvaga kuulama, milliseid sõnumeid nad meile saadavad. Kuulamise tulemused peavad peegelduma terve valitsusaparaadi töös.
Olgem aktiivsemad kandideerides rahvusvahelistele kohtadele Euroopa Liidu, ÜRO, NATO ja teistes süsteemides. Kui varem rääkisime välissuhtluse personaalias rohkem diplomaatidest, siis uues olukorras on üha enam võimalusi avanemas poliitikutel ja erialaspetsialistidel. Eesmärkide latti ei tohi lasta madalale. Eestist pärit kandidaat võiks pretendeerida ükskord ka nii ÜRO peasekretäri kui NATO peasekretäri kohale, rääkimata mõnest Euroopa Liidu eriesindaja rollist või ÜRO peaassamblee asepresidendi toolist. Kui vaid on õpihimu ja tahet.
Eesti riik aga peaks toetama Euroopa Liidu ametipostidele konkureerijate koolitust. Inimese vaba valiku ja riikliku toetuse arukas kombinatsioon on topeltkasulik.
Riigi julgeolek kindlustub läbi konkreetsete inimeste konkreetsetel kohtadel. Mõjutamisvõimalus ka kodust kaugemal, see, millest me olime pool eelmist sajandit täiesti ära lõigatud, on reaalsused, seda tõestagu kasvõi Siim Kallase, Toomas Hendrik Ilvese, Tunne Kelami jt. näited. Rääkimata juba Eesti diplomaatide tööst viimase viieteistkümne aasta jooksul.
Julgeolekuteema on ammendamatu, aga reglement sunnib paraku lõpetama. Ma ei lõpetaks siiski NATO-like või teiste niiöelda tugevate lausetega.
Välispoliitika ja julgeoleku seoste ning kihistuste üle mõeldes ärgem kunagi unustagem, et väikeriik ei püsi koos, kui seda ei hoia koos oma keel ja kultuur, oma kodu tunne ja oma ajaloo tundmine. Need, klassikaliselt pehmete väärtustena käsitletavad asjad on vajadusel kõvemad kui kivi ja kindlamad kui raud. Neis on peidus meie julge elu alati säiliv seeme.
Aitäh tähelepanu eest.