Jelena Zubkova
Ajaloodoktor
Mida vähem inimesed ajalugu tunnevad, seda veendunumalt avaldavad nad selle kohta arvamust. Ajalugu on ammu muutunud diletantide pelgupaigaks, kuid see on vaid probleemi üks külg. Kõige kurvem on see, kui ajaloo ja ajaloolise mäluga hakatakse manipuleerima poliitilistel, isiklikel või omakasupüüdlikel eesmärkidel. Siis muutub diskussioon ajaloo üle lahingutandriks, memoriaalmälu mälestussammaste sõjaks, kooliõpikud vastastikuste etteheidete ja pretensioonide loeteluks. Lahingutes mineviku pärast formeerub terve „ajaloovõitlejate kaardivägi“, kes saavad oma pingutuste eest ka päris korralikke dividende.
Tuleb ju tuttav ette, kui vaadelda viimase paarikümne aasta Eesti ja Venemaa suhteid. Kumbki kaitseb „oma“ versiooni minevikust ega suhtu just aupaklikult (seda heal juhul) „võõrasse“ ajalukku. Sealjuures millegipärast unustatakse, et Ajalugu, kui sellesse tõsiselt suhtuda, ei vaja üldse kaitsmist. Ajalugu – see on see, mis oli, kõige hea ja halvaga. See on minevik, mida tuleb mõista ja arvesse võtta. Selleks aga tuleb ajalugu tunda. Meenutagem, et ajalugu algab küsimustest, ajaloo tundmaõppimine aga oskusest küsimusi esitada. Meil otsitakse minevikust sageli pigem valmis vastuseid – ja kõik. Kuid sel juhul, mis on sel tegemist ajalooga?
Eesti on erijuhtum. Selle väikese maa ajalugu oli pikka aega suurriikide ajaloo varjus. Samas ei sõltu ajaloo olulisus riigi suurusest. Väikesel Eestil on oma Suur ajalugu – keerukas, särav, algupärane. Eestlaste ja Eesti minevik on osa maailma ajaloost, Venemaaga seob Eestit mitusada aastat ühist ajalugu. Mineviku ühisosa ei tähenda aga seda, et kummagi rahva ajalooline saatus oleks olnud sarnane. Seetõttu peegeldub too minevik meie ajaloolises mälus erinevalt. Ega asjata ole meil praegu nõnda raske oma minevikust üle saada. Kuid samas iga samm sellel teel on samm vastandumisest üksteisemõistmise poole.
„Võõra“ ajaloo uurimine pole mitte üksnes kasulik, vaid ka huvitav. Sageli hädavajalik. Ning isegi kui suhtuda skeptiliselt fraasi „ajaloost ei ole õpitud“, tuleb tunnistada: ehk ajalugu ei õpetagi midagi, kuid see aitab meil tänases päevas elada.
70 aastat MRPst
Veel 70 aastat pärast Teise maailmasõja puhkemist käib Euroopa poliitikas võitlus õigete sõnade üle. Kuidas võtta kokku need sündmused, mis 1939. aasta 1. septembril alguse said? Võib-olla avaldavad kõige tugevamat muljet väikesed, veel haaratavad arvud. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil oli Eestis 11 peaministrit. Kümme neist hukkus Nõukogude terrori tõttu. Teise maailmasõja algus juhatas Kesk- ja Ida-Euroopas sisse laastamistöö, mida Lääne-Euroopa koges vaid osaliselt. (Die Welt, 1.9)
Baltimaade jaoks on olnud südameasjaks pöörata tähelepanu sellele, et Eestis, Lätis ja Leedus avaldus Hitleri ja Stalini diktatuuride ja sõjaplaanide sarnasus. Tähelepanu saavutasid nad nüüd OSCE Parlamentaarse Assamblee juures, kes soovitab kuulutada 23. august natsismi ja stalinismi ohvrite mälestuspäevaks. (FAZ, 4.7)
Ajaloolase ning Ida- ja Kesk-Euroopa kultuuriuuringute professori Stefan Troebsti sõnul tähendas Molotovi-Ribbentropi pakt Baltimaade jaoks äsja saavutatud omariikluse kaotamist. See oli nende riikide jaoks raske trauma, mis siiani tunda annab. Pakti sõlmimisega omandasid lepingupartnerid õiguse tegutseda oma mõjusfääris omatahtsi. Nad võisid riigid okupeerida, tükeldada või oma riigiga ühendada. Kuna Venemaa ja tema naabrid tõlgendavad ajalugu erinevalt, koormab see nende suhteid. Troebsti hinnangul ei parane Venemaa ja Baltimaade vahelised suhted enne, kui Moskva oma suhtumist ei muuda. (SZ, 23.8)
Molotovi-Ribbentropi pakti salajane lisaprotokoll jagas Ida-Euroopa mõjusfäärideks.
© Peep Pillak
1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt pole pelgalt kauge ajaloosündmus, selle pärand ulatub Euroopa olevikku. Selle aasta kevadel kuulutas Euroopa Parlament 23. augusti kõigi totalitaarsete ja autoritaarsete süsteemide ohvrite mälestuspäevaks. Et too kuupäev enamikule lääneeurooplastest arvatavasti midagi ei ütle, rõhutab see otsuse vajalikkust. Ebaõiglaselt näevad mõned kriitikud otsuses natsikuritegude pretsedendituse kahandamist. Pärast Natsi-Saksamaa lüüasaamist jäid Molotovi-Ribbentropi paktiga Moskvale heidetud alad justkui iseenesestmõistetavalt osaks Nõukogude impeeriumist. Seega sai Poola ja Baltimaade jaoks paktist traumaatiline algtakt aastakümnete pikkusele rahvusliku rõhumise perioodile, samal ajal kui läänes tunnistati see pigem ühe hämara perioodi häbiväärseks episoodiks. Aga alates ajast, mil need rahvad jälle iseseisvad on ja ühendatud Euroopasse kuuluvad, on lääne ja ida jagatud mälestus taas poliitikaks muutunud. Euroopa solidaarsuse väljenduseks oleks see, kui kommunistlik rõhumisperiood kogu Euroopa mälukultuuris kindlale kohale paigutataks. (Die Welt, 23.8)
Venemaa tahtmatus kaaluda õiglaselt Nõukogude Liidu rolli ilmasõja puhkemises ning sõjaga seoses tehtud kuritegusid peegeldub Venemaa tugevnevas huvisfäärimõtteviisis. Seetõttu ei puuduta ajaloovaidlused mitte ainult minevikku, vaid küsimus on ka Euroopa ühises tulevikus. Kas see, et sakslased on oma süü Teises maailmasõjas omaks võtnud, võiks tähendada, et ka Venemaa suhtumine oma ajalukku muutub, kui vaid selleks aega antakse? Venemaa reaktsioonid Molotovi-Ribbentropi paktile on aja jooksul olnud mitmesugused, pakti eitamisest selle õigustamiseni. Ehk natuke üllatuslikult nimetas Venemaa peaminister Vladimir Putin pakti „moraalituks“, kuid samas võrdsustas ta selle aasta varem sõlmitud Müncheni lepinguga. Putini üllatuslikust leebusest hoolimata on Venemaa veel kaugel tegelikust arveteõiendamisest imperialistliku Nõukogude minevikuga. Riik pole tunnistanud Baltimaade okupeerimist ega Stalini inimsusvastaseid kuritegusid. Mitmed lääne ja Vene kommentaatorid usuvad, et õigustades Stalini tegusid, püüab Venemaa õigustada oma praegust huvisfääripoliitikat, millega on kogemusi mitmel Venemaa naaberriigil. Kuni Venemaa pole Saksamaa kombel oma ajaloo süngete peatükkidega arveid õiendanud, ei saa temasse suhtuda kui tavalisse demokraatiasse, isegi kui ta kunagi selleks saakski. (Aamulehti, 13.9)
Heiki Lindpere esitleb raamatut „MRP - raske ülestunnistus“ 21.8.2009.
© DelfiPressifoto
Ajal mil Euroopa demokraatlikud riigid tähistavad vabanemist kommunismist ja Nõukogude võimust, püüab Moskva taastada oma mõju endiste satelliitriikide üle. Ajaloo revideerimine on üks osa sellest plaanist. Venemaa on viimasel ajal tugevdanud oma revisionistlikku kampaaniat, väites, et kommunistlikust režiimist loobuti vabatahtlikult ja külm sõda lõppes viigiga. Moskva väitel ei ole Venemaa kunagi okupeerinud oma naaberriike, vaid vabastas need türanniast. Vastupidiselt Saksamaale ei ole Venemaa maksnud reparatsioone Nõukogude võimu kuritegude ega sundvõõrandamiste eest Kesk- ja Ida-Euroopas. Selle asemel et tunnistada oma rolli, kujutatakse end ohvri ja võitjana. Moskva astus ajaloo revideerimiseks veel ühe sammu, luues komisjoni, mille ülesandeks on venevastase propaganda tuvastamine. See on samm selliste riikide vastu nagu Eesti, Poola ja Ukraina, kelle eesmärgiks on olnud Nõukogude repressioonide avalikustamine. (WSJ, 11.6)
Eesti Mälu Instituudi rahvusvahelise komisjoni I istung. Ühisfoto. Vasakult: Toomas Hiio, Pavel Žacek, Paavo Keisalo, president Ilves, Lasse Lehtinen, Kristian Gerner, Nicholas Lane. 8.12.2009.
© Toomas Volmer
20 aastat Balti ketist
Baltimaad saavutasid Nõukogude Liidust lahkulöömise lauldes. Keelatud laulude laulmine oli poliitiline demonstratsioon ja märk kokkukuuluvusest. Aastatepikkust vastupanu saatis edu. Rahvalauludel on Baltimaades eriline tähendus. Pikka aega oli oma traditsioonide avalik esitlemine Baltimaades keelatud. Koos käidi seetõttu salaja. 1980. aastatel, perestroika ajal, puhus värske tuulehoog läbi Baltimaade. 1988. aasta augustis lauldi Tartus isamaalisi laule. Mõni aeg pärast seda väljendasid Baltimaade rahvad oma ühtsust muljetavaldaval viisil: 1989. aasta 23. augustil moodustas üle miljoni eestlase, lätlase ja leedulase nn Balti keti. See oli 620 km pikk ning ulatus Vilniusest läbi Riia Tallinna. Peagi kuulutasid Baltimaad välja iseseisvuse. (Deutsche Welle, 23.8)
Pikim inimkett ühendas 1989. aasta augustis Tallinna ja Vilniust. See tähistas Balti riikide iseseisvusliikumise tipphetke. Tegemist oli tohutu planeerimistööga, kuna 620 km pikkusel teelõigul ei tohtinud olla ühtegi tühja kohta. Kõik klappis. Kätest kinni hoides moodustasid inimesed keti läbi kolme riigi. See oli rahumeelne demonstratsioon iseseisvuse saavutamiseks, äratus läänemaailmale, mis pidi jõudma ka Moskvani. Balti riikidel õnnestus rekordkiirusel oma riigid taas üles ehitada. (Handelsblatt, 5.8)
“Balti kett 20” teatejooksu avastart 22.8.2009.
© DelfiPressifoto
70 aastat Molotovi-Ribbentropi paktist, 20 aastat Balti ketist – need aastapäevad meenutavad, et ühtse ja vaba Euroopa ideest tuleb kõvasti kinni hoida. Alati on kohane meenutada, et suur muudatus paremuse poole on Euroopas toimunud vaid paari aastakümne jooksul. Just sellest unistasid umbes kaks miljonit inimest, kes hoidsid üksteisel käest kolme Balti riiki läbinud ketis. Nüüd, 20 aastat hiljem, elame just selles tulevikus, millest toona unistati. Praegune Euroopa on palju stabiilsem, jõukam, avatum ja turvalisem kui see oli suurema osa 20. sajandist. Euroopas on argipäev, mis võib tunduda hallina, kuid mis veel natuke aega tagasi oli utoopia. Sellest saavutusest tuleb kinni hoida. (Kaleva, 22.8)
Nagu Berliini müüril, nii oli ka Balti ketil tugev märgiline tähendus, mille mõju ületas kaugelt geograafiliselt haaratud kilomeetrite arvu. Kolme riiki läbinud kett märkis sovetiaja lõpu algust Nõukogude Liidus. 1989. aasta veebruaris kogunesid grusiinidest meeleavaldajad Thbilisi tänavatele. Tollal hukkus Nõukogude sõdurite käe läbi 20 inimest. Pool aastat hiljem, kui kaks miljonit eestlast, lätlast ja leedulast rahumeelselt võime trotsis, saates Balti ketiga maailmale pretsedenditu signaali, ei püüdnud sõjavägi seda enam jõuga takistada. Moskva mõistis hiiglasliku meeleavalduse muidugi hukka ning järgmise kahe aasta jooksul toimunud võimude jõudemonstratsioonides hukkus ka Läti ja Leedu kodanikke. Kuid selleks ajaks olid pöördumatud sammud astutud ja Balti riigid teel iseseisvusele. Augustis 1989 hakkasid Balti rahvad raudset eesriiet langetama, novembris tegid sama sakslased. Balti kett oli kui hiiglaslik nool, mis tungis Berliini müüri südamikku. Selle ajaloolise sündmuse tähtsust on tunnustanud ka UNESCO, kandes Balti keti maailmapärandi nimistusse. (Le Figaro, 24.8)
President Toomas Hendrik Ilves kirjutas Tallinnas Vabaduse väljakul Berliini müüri imiteerinud fragmendile: "Elagu vaba Eesti!" 22.8.2009.
© DelfiPressifoto
