Jarmo Mäkelä
YLE välistoimetaja
Eesti kui suur sadam
Minult küsiti ükskord, mis mulle esimesena Eestiga seostub. Ma ei pidanud pikalt mõtlema. Ma ei tunne Eestit hästi ega ole seal just palju ringi rännanud, aga küsimusele oskasin vastata kohe. Eesti seostub selle vaatega, mis avaneb Tallinna sadamasse jõudes.
Olen kindel, et minu arvamust jagavad paljud soomlased. Enamiku jaoks ongi Eesti Tallinn – ülejäänud maad peaaegu ei tunta ega viitsitagi tundma õppida. Minu jaoks on sadamal aga väga eriline tähendus. Nimelt olin ma esimest korda selles sadamas 1978. aastal. Nüüd võrdlen iga kord sadamast läbi minnes seda, mida näen, sellega, mida mäletan.
Aastaid püsis kõik muutumatuna. Siis hakkasid vanglalik hallus ja inimeste ängistus kaduma. Kadusid ka lõputud järjekorrad, kohvrites tuhnivad turtsakad tollitöötajad ja süngelt reisidokumente lehitsevad passiametnikud. Linna siluett jutustas sellest, et kaua hooletuses olnud ääremaa asemele on kerkimas uus ja elujõuline Manhattan.
Toimiva kodanikuühiskonna ülesehitamine pole Eestis sujunud probleemideta. Üksteise järel nuhkimise ja ülesandmiste õhustik, mille sünnitas riigiaparaadi vägivald, hävitas inimeste omavahelise usalduse ja solidaarsuse. Okupatsiooni lõpp ja taasiseseisvumine ei toonud neid tagasi. Need tuleb luua uuesti ning see võtab aega.
Ka demokraatiat tuli uuesti õppida. Väljaspool Eestit imestati poliitilise süsteemi üle, kus ühed valimised võitnud erakonnast ei olnud järgmisteks valimisteks enam midagi järel. Erakondade juhid, valitsused ja rahvaesindajad vahetusid nii tihti, et nende üle ei jõutud arvet pidada. Alles nüüd, kui uus süsteem on kehtinud paarkümmend aastat, on jätkusuutlikule arengule vältimatuks eelduseks olev poliitiline stabiilsus kanda kinnitanud.
See on positiivne, kuna üleilmne majandussurutis tabas Eestit hullemini kui enamikku ELi riike. Eelmisel aastal kukkus riigi sisemajanduse kogutoodang umbes 15 protsenti. Sellest hoolimata on Eesti üks väheseid maid, mis on suutnud majanduslanguse enda kasuks pöörata.
Erinevalt teistest riikidest kogus Eesti külluseaastatel reservid. Otsuse ettenägelikkus tuli ilmsiks eelmisel sügisel. Tänu stabiliseerimisfondile oli Eesti riigieelarve puudujääk 2009. aastal vaid 2,2 protsenti ning jääb tänavu kahe protsendi piiresse. See tähendab, et Eesti võtab esimese Balti riigina järgmise aasta alguses kasutusele euro ning majanduskasvuni võib riik jõuda juba 2013. aastal. See on suurepärane saavutus riigilt, mille tähtsaimad eksporditurud – Soome ja Rootsi – on endiselt tupikus.
Mitmerahvuseline Eesti
Eestis on valitsenud kahe julma totalitaarse suurriigi okupatsioon. Nüüd on Eesti iseseisev ja vaba, aktiivne ELi ja NATO liige. Eestist on saanud iseenda peremees, kuid riigis elab palju erinevaid rahvusrühmi. Oluline on hinnata, kuidas erinevad venekeelsed elanikerühmad Eestis elavad. Venelased võib jagada kolme rühma: 140 000 venelast oskab eesti keelt, 73 000 venelast kasutab ainult vene keelt ning 133 000 venelast on kodakondsuseta. (Suomen Kuvalehti, 5/2009)
Tallinnast 50 kilomeetri kaugusel asub Paldiski, linn, mis oli Nõukogude ajal tsiviilelanikkonnale suletud. Külma sõja perioodil elas siin 16 000 inimest, praeguseks on elanikke neli korda vähem. Paldiskist on saanud üks paljudest venekeelsetest piirkondadest Eestis. „Ma räägin vene keelt, söön vene toite ja vaatan Vene televisiooni. Ometi ei ole mul tekkinud mõtet minna elama Jekaterinburgi, kust minu vanemad 1960ndail siia elama tulid,” jutustab Mihhail. „Seal tunneksin end veelgi võõramana. Samuti on siinsed elamistingimused Venemaaga võrreldes oluliselt paremad.” „Me ei moodusta veel üht rahvust, kuid ma usun, et see on aja ja põlvkonna vahetumise küsimus,” ütleb Julia Bali venekeelsest raadiojaamast Raadio 4. „Minusugused noored, kelle vanemad on küll venelased, kuid kes on siin sündinud, ei igatse taga elu Venemaal. Noored tahavad reisida ja õppida Euroopas ja USAs, mitte Moskvas või Peterburis.” (Le Point, 19.3)
President Toomas Hendrik Ilves kodakondsustunnistust üle andmas.
© Ilja Prokopjev
Integratsioon läheb Eestis oma rada, sõltumata valitsuse jõupingutustest. Ei ole lihtne ühildada kontseptsioone „Eesti kui eestlaste ainuke kodu” ning „Eesti kui paljurahvuseline riik”. Samas on Tallinna tänavatel pidevalt kuulda vene keelt, venelased teenivad Eesti kaitseväes, mittekodanike arv üha väheneb. Ehk polnudki paljud rahul pronkssõduri teisaldamisega, kuid Eestist Venemaale ümber asuda ei taha samuti keegi. (Время новостей, 3.4)
Lasteaiad, kus väikesed vene lapsed õpivad mängeldes kohalikku keelt, püüavad murda jääd kahe kogukonna vahel. Tartu venekeelses lasteaias Kelluke tegutseb keelekümblusrühm. Keelekümblus on omamoodi mäng, kus keelt õpitakse laulu ja erinevate mänguliste tegevuste abil. Mõned endised Kellukese kasvandikud käivad juba koolis ning lapsevanemate tagasiside põhjal on varane keelekümblus aidanud koolis paremini hakkama saada. Õpetaja Julia Faizullova kinnitusel saaksid keelekümblusrühma lapsed eesti koolis hästi hakkama, ometi eelistavad vanemad panna oma lapsed siiski vene õppekeelega koolidesse. Lasteaia juhataja asetäitja Julia Eskori sõnul saavad vene peredest pärit lapsed eesti keelest aru juba esimese kahe kümbluskuu jooksul, seejärel hakkavad nad ise eestikeelseid sõnu kasutama. Kellukese lasteaias tegeldakse osalise keelekümblusega – õpitegevusi viiakse läbi paralleelselt eesti ja vene keeles. (Courrier international, 20.-27.5)
Keelekümblus Narva Soldino gümnaasiumis.
© Narva Soldino gümnaasium
Berliini müüri langemine 9. novembril 20 aastat tagasi jääb ühe olulisema tähtpäevana Euroopa ajalukku. Kommunistliku režiimi alt vabanenud riikides tuli kõigega otsast alata – kehtestada mitmeparteisüsteem, tagada sõnavabadus ja sõltumatute meediaväljaannete ilmumine, eraomandus ja toimiv turumajandus. Eestis, Tšehhis, Rumeenias ja Poolas käivad noored valimas, teadmata midagi Nõukogude aja ängistusest, valedest ja repressioonidest. Eestis elavad rahulikult kõrvuti kaks kogukonda – eestlased ja venelased –, jagamata ometi ajalugu ja valusaid üleelamisi. Raskustele vaatamata on suudetud pöörata uus lehekülg. Üheks liikumapanevaks jõuks on olnud kahtlemata integratsioon Euroopasse. (Le Monde, 3.11)
Õnnepank
Ajal mil Eestit räsib majanduskriis, kavandab mulluse prügikoristuskampaania üks eestvedajaid Rainer Nõlvak ühiskonna moraalitunde tõstmiseks virtuaalse õnnepanga loomist. Nõlvaku sõnul tuleb majanduslangusega võitlemiseks alustada heade mõtete kogumist rohujuure tasandilt. Nii toimib ka nn õnnepank, kus igal inimesel on võimalik pakkuda ja vastu võtta heast südamest tulevaid tegusid. Õnnepanga loojad loodavad sellega rõhutada ideed, et heategu on sama väärtuslik kui raha. (Islam Online, 28.2)
kodanikualgatus Eesti moodi – õnnepangas tuleb kõik heast südamest.
© Õnnepank
Kuidas tulla toime esimese ülemaailmse majanduslangusega Teisest maailmasõjast alates? Põhja-Euroopas asuv Eesti on rajanud oma õnnepanga, kuhu kogutakse heategude sooritamisega virtuaalset raha. Projekti ühe algataja sõnul toetab õnnepank usku, et headel tegudel iseenesest on mõõdetav väärtus. Panustage omaenda isiklikku õnnepanka, õppige midagi uut ning tehke kõik oma majandusliku ja vaimse heaolu edendamiseks. (Macronews, 24.3)
Eestlased on loonud õnnepanga, kuhu saab koguda heategusid. Esimene ametlik heateoülekanne tehti ühes Tallinna korteris, kui Nele lõikas Peetril tasuta juukseid. Õnnepank ei sarnane milleski Eesti Pangaga – ei ole sel massiivseid puidust uksi, uhkeid sambaid ega marmorpõrandat, samuti ei tasuta seal teenuste eest kroonides, vaid ainult virtuaalses valuutas, milleks on heateod. Õnnepanga kliendiks saab see, kes registreerib end panga koduleheküljel ja loetleb üles kõik, mida ta saab teiste heaks teha (näiteks sisseostude tegemine, koeraga jalutama minek, auto parandamine) või mida teised saaksid tema heaks teha (näiteks pintsaku nõelumine või aknapesu). Õnnepanga kodulehekülg peaks aitama kodanikuvaimuga eestlastel kokku saada. Pennsylvania ülikooli professor Martin Seligman leiab, et „idee on loov ja tähelepanu väärt“. Siiani on inimesed olnud uue algatuse suhtes optimistlikud ja kinnitanud õnnepanga vajalikkust. (The Times, 8.4)
Õnnepank asub virtuaalmaailmas ja panga kliendiks saamiseks piisab vaid hiireklikist. Kuid kasutamismugavus ei ole õnnepanga peamine eripära. Panga originaalsus seisneb kriisiajal tekkinud uues mõtteviisis: siin kaubeldakse heade tegudega. Klientide tuvastamine käib ID-kaardi abil või pangakonto kaudu, kel aga ligipääs internetile puudub, need saavad kasutada piirkondliku õnnepealiku abi. Õnnepangas on kõik tasuta. Siiski on ka siin käibel oma raha, nimelt hea tahte väärtusühik tänutäht, kursiga 1 heategu = 1 tänutäht. Tänutähtede kogumisel ei ole mingeid piiranguid ja kui kellestki on saanud tänutähemiljonär, on tal põhjust pidada end väga auväärseks isikuks. Kuid ka ühe tänutähe omanik teadku, et on teinud midagi erilist ja head! Tänutähe abil võib kasvatada oma isiklikku mainekapitali ja see on väärtus, mis ei devalveeru kunagi. (Grande Europe, 10/2009)
Omanäolised Eesti inimesed
Õpingute ajal oli Philippe Jourdan orienteeritud insenerikarjäärile. Nüüd on temast saanud Eesti kodanik ja selle väikese Balti riigi ainus katoliku kiriku piiskop. Philippe Jourdan on sündinud Edela-Prantsusmaal Daxis. 1996. aastal saabus Philippe Jourdan preestrina Eestisse. 2004. aastal sai temast viimane paavst Johannes Paulus II poolt ametisse nimetatud piiskop. Monseigneur Jourdan on üle 63 aasta esimene katoliku kiriku piiskop Eestis. Eestlased, kes teda tunnevad või kuulevad televisioonis kõnelemas, on üllatunud tema väga heast eesti keele oskusest. Tõepoolest, piiskop Jourdani jaoks seisneb siinne väljakutse muus. „Eesti ei ole katoliku kiriku seisukohast lihtne maa. Katoliku kirik ei ole siin laialt levinud, lisaks on Eesti vähereligioosne riik.” Katoliiklik kogukond ulatub Eestis ligikaudu 6000 liikmeni. Neile pühitsebki piiskop Philippe Jourdan ülestõusmispühade missat Peeter-Pauli katedraalis Tallinna vanalinnas. (La Voix de Nord, 11.4)
Philippe Jourdan on üle pika aja esimene katoliku kiriku piiskop Eestis.
© Delfi Pressifoto
Eesti päritolu Kanada psühholoog Endel Tulving on üks tunnustatumaid mälu-uurijaid maailmas. Tema aastatepikkust uurimistegevust pärjati hiljuti Pasteur-Weizmann-Servier’ auhinnaga. Tulvingu sõnul hakkas ta mälu uurima seetõttu, et muudeks uurimistegevusteks oli vaja kallist laboritehnikat, mida noorel teadlasel ei olnud võimalik soetada. Nüüdseks on Tulvingust saanud üks maailma mõjukamaid kognitiivse psühholoogia uurijaid. Tema avastused on mõjutanud inimese mälu lahtiseletamise teooriaid ning aidanud mäluhäirete puhul töötada välja vajalikku ravi. Tulvingu enam kui pool sajandit kestnud teadustöö on aidanud heita pilku sellele, millised mälu mehhanismid reguleerivad meie elu. Parimaid prantsuse mälueksperte, Francis Eustache Caeni ülikoolist ütleb, et Tulving on neuropsühholoogide seas maailmas arvestatavaim teadlane, kelle panus erinevate mälutüüpide kindlakstegemisel ja uurimisel on teedrajav. Pasteur-Weizmann-Servier’ rahvusvaheline auhind antakse välja iga kolme aasta tagant, seda võrreldakse tähtsuselt Nobeli preemiaga. Auhinnaga kaasneb 150 000 euro ehk 2,3 miljoni krooni suurune preemiaraha. (Les Echos, 30.12)
Jalgrattal kiirabipatrull on Tallinnas uus asi. Häirekeskuse katseprojektiga tahetakse välja selgitada, kas sellist liikuvat patrulli oleks vanalinna kitsastel tänavatel tarvis ka tulevikus. Suviti on Tallinna vanalinnas palju rahvast ning õnnetusjuhtumi või haigushoo korral võib kiirabi kohalejõudmine suure rahvahulga tõttu viibida ja kõikjale see ei pääsegi. Jalgratas võib sellistes tingimustes olla kiirabiautost praktilisem liiklusvahend. Jalgrattal kiirabipatrulli eesmärk pole asendada kiirabiautot, aga see võib siiski säästa kiirabibrigaadi aega tõsisemate ülesannete jaoks, kandes ise hoolt kergemate juhtumite eest. (ESS, 13.8)
Tallinna tänavatel alles uus – jalgrattal kiirabipatrull.
Euroopa Komisjon avaldas hiljuti raporti noorte lugemisoskusest erinevates liikmesriikides. Selgus, et veerandil 15-aastastest eurooplastest on lugemisega raskusi. Mõned liikmesriigid saavad aga oluliselt paremini hakkama kui teised. Kõige kõrgem on lugemisoskus Eestis. Väikeriigil on põhjust enda üle uhkust tunda: Eestis on vaid 14 protsendil alla 15-aastastest kooliõpilastest lugemisega raskusi, Prantsusmaa õpilaste seas on lugemisraskustega lapsi tervelt 22 protsenti. Lasteaialastel on Eestis ette nähtud kaks tundi lugemise õppimist nädalas. Koolis pööratakse samuti lugemisele palju tähelepanu. Heal lugemisoskusel on hariduse omandamisel oluline roll. Suurema lugemisharjumuse tekitamiseks sõidab Tallinna äärelinnades ringi koguni raamatukogubuss, kus nii vanad kui noored raamatuhuvilised saavad kuni kolmeks nädalaks lugemisvara laenutada. (France 24, 28.12)
