dr. Til Assmann
Osemund Management’i (Bremen) ja Osemund Baltic’u (Tallinn) tegevjuht
Nišš, uhkus ja edu, ehk kuidas Eesti maailmamajanduses oma koha leiab
Alates taasiseseisvumisest 1991. aastal on Eestil õnnestunud oma majandus hingematva tempoga Euroopa ning globaalsete majandusstruktuuridega lõimida. ELiga liitumine 2004. aastal oli üks esimene tähtsamatest verstapostidest. See oli 2007. aastani kestnud ülipositiivse majandusarengu tulemus – lõpuks oli tegemist küll pigem majanduse ülekuumenemisega. Baltimaade kinnisvara- ja suures osas laenul põhinev eratarbimismull hakkasid 2008. aastal lõhkema.
Majanduse ülekuumenemise ning ülemaailmse majandus- ja finantskriisi tõttu on Eestis alates 2008/9. aastast taas käimas majanduse restruktureerimine ja ümberkorraldamine. Pärast välkkiiret ümberlülitumist plaanimajanduselt turumajandusele 1991. aastal seisab Eesti küsimuse ees, kuidas õnnestub riigil ligi 45 000 ettevõttega selline suund võtta, et maailmamajanduses ellu jääda ning seda ehk isegi mõjutada.
Äärmuslikult väljendudes võiks öelda: „Keegi ei vaja Eestit – Eesti vajab kõiki“. Kuid kes väikest uhket Eestit nii nagu allakirjutanu juba 1994. aastast tunneb, taipab peagi, et Eestis mõeldakse ja tegutsetakse teisiti: „Maailm vajab Eestit – Eesti vajab maailma“. Selle taga ei peitu midagi muud, kui elu majandusniššides. Oluline pole mitte üksnes konkurentsieelis nt. madalate palkade tõttu vaid eelkõige on edukate sümbiootiliste suhete tekke aluseks kõrgelt spetsialiseerunud nišid. IT, biotehnoloogia või rahvusvahelistesse tootmiskettidesse lõimunud spetsialiseeritud masinaehituse nišipoliitika kaudu õnnestub Eestil kiirkaatrina maailmamajanduse suurtankerite vahel püsima jääda ning oma olemasolule õigustus leida. Seda täiendab rahvusvaheliselt mitte just eriti sagedasti kohatav suhtumine: „üksnes tugevad ettevõtted jäävad ellu“, mis peegeldab eestlaste sirgjoonelist mentaliteeti. Maailm ning eriti Euroopa vajavad selliseid nõtkeid kiirkaatreid!
Nimetatud valdkondade kõrval on ka looduslikud asukohaga seotud faktorid nagu näiteks Tallinna sadama geograafiliselt soodne asend ida-lääne-suunalises kaubavahetuses. Kui transiidilogistikas suudetakse võimalused sama edukalt ära kasutada nagu õnnestus Tallinki puhul – Tallinkist sai sihikindla arendamise tulemusena Läänemere suurim laevaettevõte –, ootavad Eesti transpordisektorit ees roosilised ajad. Ainsaks takistuseks võib osutuda eestlaste uhkus ning soov oma vene naabrist ringiga mööda minna. Üldiselt on aga just siin suurepärane võimalus niši jaoks, mida ei suuda pakkuda kuigi paljud Euroopa turud: sajanditepikkune kogemustepagas, väljaarenenud infrastruktuur ja ühine piir Venemaaga. Jääb üle loota, et sellest võimalusest haaratakse kinni ning ajaloolisi kogemusi – isegi kui need on tihti olnud negatiivsed – rakendatakse positiivselt: Eesti kui teenusepakkujast kiirkaater suurtankeritele EL ja Venemaa.
Eesti järgib ranget eelarvepoliitikat. Riigis ollakse teadlikud, et kulutada saab üksnes seda, mis on kätte teenitud. Eesti väiksuse tõttu ei suudetaks suuri võlgu kunagi tasa teenida. Tänu rangele eelarvepoliitikale ja liberaalsele majanduspoliitikale ootab Eesti hetkel pingeliselt võimalikku euro kasutuselevõttu. See võiks juhtuda 2011. aastal ning oleks järgmine verstapost Eesti majandusarengus. Siiski ei piisa hetkel raskustes oleva kiirkaatri Eesti käigushoidmiseks üksnes kokkuhoiust. Pikemas perspektiivis asetaks riigi kindlale alusele vaid sissetulekute suurendamine läbi tootlikkuse kasvu. Euro kasutuselevõtuga veelgi paranevad investeerimistingimused loovad vajalikud eeldused täiendavate niššide edukaks arendamiseks maailmamajanduses. Seda võimalust peaksid kasutama mõlemad osapooled: Eesti, jätkates jätkusuutliku nišipoliitika arendamist ning rahvusvahelised kliendid ja investorid neid nišše kasutades. Praegune olukord ei räägi tegutsemise vastu, vaid selle poolt.
Energiaühendused
Kaheksa Läänemere riiki allkirjastasid 17. juunil tegevuskava Eesti, Läti ja Leedu energiaturgude ühendamiseks Euroopa energiavõrgustikuga. Läänemere energiaturgude sidumine on Rootsi ELi eesistumise prioriteete, piirkonna energiavõrkude vastastikuse sidumise vajalikkust on rõhutatud ka EK analüüsis. Läänemere-äärsed riigid näevad ühiskavas võimalusi parandada oma energiajulgeolekut varustusteede ja välistarneallikate mitmekesistamise abil. ELi energeetikavoliniku Andris Piebalgsi sõnul on Balti riigid elanud siiani energeetilises isolatsioonis ja niisugune olukord vajab kiiremas korras muutmist. (La Tribune avec EurActiv, 23.6)
On oodata, et Eesti langetab peagi oma energiapoliitika põhimõttelised otsused. Eesti elektritootmise vundament on põlevkivi, kuid seda ei jätku lõpmatult ning see ei sobi tänapäevaste kliimapoliitika eesmärkidega. Eesti oma tuumajaam eeldaks Eestilt suuremat tööstuspotentsiaali ja pikaajalisi tuumaenergia ostulepinguid suurte klientidega. Baltimaadel tasuks energiaasjades omavahel kokkuleppele jõuda. (Kauppalehti, 17.2)
Soome põhivõrk Fingrid kiirustab ehitama uut, Estlink2 elektrikaablit Soomest Eestisse. Fingridi tegevjuhi Jukka Ruusuneni sõnul võiks kaabel valmida juba 2014. aastal. Ehitamine eeldab aga Eesti elektrituruseaduse ja praeguse Estlink1 kaabli kasutamise kokkuleppe muutmist. Praktikas on küsimus Baltimaade elektriturgude avamises konkurentsile. Baltimaade energiaühendusi ELi naabritega tuleb tugevdada, kuna Ignalina tuumajaama sulgemine ähvardab jätta Balti riigid Vene elektriimpordi meelevalda. Majanduskriisis vaevlevad Baltimaad ei taha siiski oma turge avada, kuna see tähendaks praeguste madalate hindade kerkimist põhjamaisele tasemele. Ruusunen loodab, et EK surve paneb Baltimaad lõpuks tegutsema. (Talouselämä, 21.8)
Eesti on asunud majanduse elavdamiseks otsima uusi lahendusi, päästerõngaks võivad saada mõned päris uued arenevad valdkonnad. Üheks nendest võib kujuneda alternatiivenergia, täpsemalt tuuleenergia ja biokütuste kasutuselevõtt. Need valdkonnad arenevad regioonis väga kiiresti tänu Euroopa Liidu eesmärgile tõsta taastuvenergia osakaalu 2020. aastaks 20 protsendile. Eriti kuum teema on tuuleparkide rajamine, kuna nende jaoks on Eesti asukoht – tuuline Läänemere rannikuala – soodne.
Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni (ETEA) hinnangul võiks veelgi suuremat mõju majandusele avaldada tuuleenergia tehniliste seadmete allhanked globaalse tuuleenergia sektori jaoks. Tegemist on uue valdkonnaga, praegu varustavad kuus kohalikku ettevõtet näiteks Taani tuuleturbiinide tootjat Vestas Wind detailidega. Kui Eesti suudab kindlustada oma koha tehniliste seadmete varustajana maailma üha kasvavale tuuleenergiaturule, toob see riigi majandusele märkimisväärset tulu.
Kuid Eesti rohelise energia varud ei piirdu ainult tuulega. Mais avas Soome firma Fortum Tartus 1,2 miljardit krooni maksma läinud elektri ja soojuse koostootmisjaama, mis põletab peamiselt turvast ja puidujääke. Jaam on esimene omataoline Eestis. Fortum Tartu juhataja sõnul on praegu veel raske hinnata, kui suurt kasu jaam Eesti majandusele toob, ent uute töökohtade loomine ja eksport Lätti toovad kindlasti kasu. Fortum Tartu kavatseb 2010. aasta lõpuks rajada samasuguse jaama ka Pärnusse. (Business New Europe, 17.7)
Kiiresti arenev valdkond Eestis – tuuleenergia.
© DelfiPressifoto
Baltikum on ELis energiasaar. Peale Eesti ja Soome vahelise elektrikaabli pole ühtegi ühendust lääne võrkudega. Kõik gaasi-, nafta- ja elektrijuhtmed viivad itta. Seda olukorda tahetakse muuta. Leedu ja Poola on kokku leppinud elektrisüsteemide ühendamises, Leedu, Läti ja Rootsi on sõlminud lepingu merekaabli ehitamiseks Rootsi ja Leedu vahele ning Eesti-Soome vahelise Estlink võimsus kolmekordistub teise kaabli rajades. Ükski neist projektidest aga ei valmi aga enne kui kümnendi keskel (Frankfurter Rundschau, 30.12)
Nord Streami gaasijuhtme mõjude hindamine
Hoolimata Angela Merkeli selgest palvest ei anna Poola Nord Streami gaasijuhtme ehitusele poliitilist toetust. „Gaasijuhe ei paranda Euroopa energiajulgeolekut, vaid muudab meid Vene gaasist veel sõltuvamaks,“ ütles Poola Euroopa asjade minister Mikolaj Dowgielewicz. See tõmbab kriipsu peale Merkeli katsele kasutada Venemaa ja Ukraina gaasitüli uut gaasijuhet pooldava argumendina. Poola ja teised Ida-Euroopa riigid toetavad vaid Nabucco torujuhet, kuna selle kaudu peaks gaas Euroopasse jõudma Moskvast sõltumatult. ELi institutsioonid toetavad pigem idaeuroopalikku lähenemist. Nord Streamile ei anna poliitilist toetust ka Rootsi. „Lõplik otsus, kas Nord Streami gaasijuhe võib läbida Rootsi majandustsooni, sõltub keskkonnamõjude uuringust,“ ütles Rootsi keskkonnaminister Andreas Carlgren. Rootsi järgib kindlalt rahvuslikku ja rahvusvahelist õigust. (FTD, 30.1)
Eesti Teaduste Akadeemia ei nõustu äsja avalikustatud Nord Streami gaasijuhtme keskkonnamõjude hinnanguga, mille järgi oleks gaasijuhtme mõju Läänemerele väike. Teaduste akadeemia palub Eesti valitsusel moodustada asja uurimiseks oma ekspertkomisjon. Akadeemia rõhutab, et Eesti arvamusega tuleks arvestada, kuna tuulte ja hoovuste tõttu mõjutavad võimalikud keskkonnaõnnetused merel kõige rohkem just Eesti rannavett. Mitmed Eesti teadlased kardavad sõja ajal mere põhja jäänud mürkide mõju. Mürke puudutav info on ikka veel paljuski salastatud. (Turun Sanomat, 12.3)
Nord Streami gaasijuhe avaldab mõju ka Läänemere elukeskkonnale.
© DelfiPressifoto
Eesti tugevdas oma vastuseisu Gazpromi planeeritava gaasijuhtme osas, leides, et potentsiaalsed riskid on kõrvale jäetud. Tallinnast öeldi, et hindajad ei ole arvestanud toru lõhkemise võimalusega ning kasutatud on mittetäielikku või puudulikku infot merepõhja geoloogia, seismilise aktiivsuse, aga ka laevatatavusest tulenevate põhjustatud ohtude kohta. Lisaks ei ole suudetud põhjendada, miks on mööda merepõhja kulgev trass parem kui maismaal asuv. Eesti keelas Nord Streami uuringud oma vetes septembris 2007. (Trading Markets, 9.6)
Eesti on kogu oma jõu kokku võtnud, et seista vastu Vene-Saksa gaasijuhtmeprojektile. Eesti arvamusel pole suurriikide silmis eriti kaalu, kuid Eestiga on täiesti või osaliselt ühte meelt ka Läti, Leedu, Poola, Taani ja Rootsi. Mõned Eesti teadlased nurisesid, et uuringute keelamisega oma territoriaalvetes kaotatakse hilisem sõnaõigus. Suurem osa poliitikutest ja ka rahvast oli aga arvamusel, et milleks on vaja teha uuringuid, kui gaasijuhet oma vetesse mingil juhul ehitada ei lasta. Minevik on õpetanud eestlasi kahtlustama, kui tegemist on Venemaa ja Saksamaa vaheliste suhetega. Kui need on halvad, muudetakse vahepealsed väikeriigid võitlustandriks. Rahumeelsel ajal astutakse väikeriikidest lihtsalt üle. (Kaleva, 28.6)
Soome valitsus on pidanud gaasijuhtmeprojekti puhtalt keskkonnaküsimuseks, teistes Läänemere-äärsetes riikides on projektis nähtud ka julgeolekupoliitilisi riske. Gaasijuhtmega on seotud nii suur hulk poliitilisi ja majanduslikke jõude, et see tõstab vältimatult Läänemere strateegilist tähendust. On kardetud ka, et Venemaa kasutab energiat välispoliitilise vahendina. Kõige kriitilisemalt on gaasijuhtme projekti suhtunud Baltimaad ja Poola. (Kauppalehti, 3.7)
Venemaa jaoks on energia vahend, mille abil taastada oma positsioon suurriigina, ütleb Arkady Moshes Soome välispoliitika instituudist. Gaasijuhtme võiks Venemaalt Saksamaale viia ka mööda maad. See oleks võib-olla odavam ja keskkonnasõbralikum lahendus. Kuid maapinnal asuvad trassid viiksid läbi Baltimaade, Poola ja Valgevene, kellega Venemaal on mitmeid ajalugu ja poliitikat puudutavaid probleeme. (HS, 6.9)
Poola ja Baltimaade vastuargumendid Nord Streami projektile on peaasjalikult poliitilised. Keeruliste suhete tõttu Venemaaga suhtutakse Gazpromi tegevusse ja olemasolusse üldse kui rahvuslikku julgeolekuohtu. Nad püüavad koguni eitada ELi silmanähtavat huvitatust projektist, väites, et Nord Stream suurendab ELi sõltuvust Vene gaasist. Asjal on ka majanduslik tahk. Kritiseerides merejuhet, tahetakse naasta maismaal kulgeva gaasijuhtme projekti Amber juurde. Nõnda kasvaks Poola ja Balti riikide geopoliitiline ja majanduslik kaal. Kui väidetakse, et Läänemeri pole gaasijuhtmete jaoks sobilik, siis meenutatagu, et projekteerimisel on ka Taani-Poola, Saksa-Taani-Rootsi ja Eesti-Soome gaasijuhtmete projektid. (Независимая газета, 2.11)
Nüüd on vaja veel vaid torusid ja imepisikest luba Soomelt – siis võib Läänemere gaasijuhtme ehitusega pärast pea viieaastast planeerimist tõesti algust teha. Pikka aega tundus, et kogu projekti võibki nurjata lubade andmise protsess. Põhiline oli Poola ja Baltimaade protest. Gaasijuhe on ka ühendus Saksamaa ja Venemaa vahel, mis Poola ja Balti riigid välja jätab. Eesti keeldus igasuguse loa andmisest tegevuseks oma rannikuvetes. Tulemuseks oli see, et Nord Stream tõstis trassi Eesti vetest Soome majandusvööndisse. Praeguse plaani kohaselt võivad gaasijuhtme ehitustööd alata 2010. aasta mai keskel, siis on ka viimane takistus – heeringas, kes kevadel Greifswaldi abajas kudeb – ajutiselt teelt ära. (SZ, 29.12)
Rasked otsused riigi majanduses
Balti riigid seisavad silmitsi tõsise majanduskriisiga. Tänu rahvusvaluutade seotusele euroga on Eestis, Lätis ja Leedus olemas krediidivõimalused rahvusvahelistest pankadest, teisest küljest on see toonud kaasa inflatsiooni märkimisväärse kasvu. Baltimaad peaksid iga hinna eest hoiduma oma valuutade devalveerimisest eelarve tasakaalustamise eesmärgil. Pigem tuleks tasakaalu saavutamiseks vähendada importi ja suurendada eksporti. Kõige liberaalsema turuga Eesti loodab oma majanduslikku olukorda parandada eelkõige teenuste ekspordi kasvu ja kodumaise deflatsiooniga. (Le Monde, 1.1)
Kolme Baltimaa elanikud tunnevad end nagu kiigel. Veel kahe aasta eest oli neil Euroopa Liidu riikide kiireim majanduskasv ja nad olid reformijatele eeskujuks. Nüüd on saabunud langus. Kõik kolm valitsust vähendavad kulusid ja suurendavad makse. Ometi oleks vale need kolm riiki ühte patta panna. Läti on poliitilise ebastabiilsuse ja sotsiaalsete rahutuste näiteks. Eesti saab kriisiga palju paremini hakkama. Põhjuseid on mitu. Headel aastatel kogus Eesti reserve, samuti usuvad eestlased oma valitsusse ja teistesse kriisiga tegelevatesse ametiasutustesse ELi riikide keskmisest rohkem ning võimul on liberaalne koalitsioon, mille poliitikud ei näe kriisi mitte tragöödia, vaid võimalusena. (Hospodarske noviny, 11.2)
Vale on käsitleda 2004. aastal ELiga liitunud riike ühe grupina. Vigase üldistuse tegi veebruaris ka reitinguagentuur Moody’s, hirmutades investoreid Ida-Euroopa sügava ja pika mõõnaperioodiga. Vanade ELi liikmesmaade soovi uusi aidata pärsib see, et mõned on oma kitsikuses osalt ise süüdi. Näiteks Baltimaad otsustasid pidurdamatut majanduskasvu kasutades jõuda kiirelt Lääne-Euroopa elatustasemeni. Kuid vanad liikmesmaad ei tohi uusi siiski unustada: läänel on nii moraalne kui majanduslik kohustus aidata. Kui majanduskriis muutub sotsiaalseks ja poliitiliseks kriisiks, ulatuvad selle mõjud üle riigipiiride ning see halvab ELi tegutsemisvõime. (HS, 16.3)
Eesti on kõige hullemas majanduslikus kitsikuses pärast iseseisvuse saavutamist ja allakäik pole veel lõppenud, teatas OECD oma raportis. Et majandusolukord paraneks, peab Eesti valitsus suunama ressursid ümber ekspordisektorisse. See on aga raske, arvestades kõrget inflatsiooni ja riigi valuuta seotust euroga. Palku ja hindu tuleb võib-olla langetada, sest õitsval perioodil saadud suured kasumid kulutati säästmise asemel ära. Majandus tuleb tagasi rööbastesse aidata rahanduspoliitika ja paindlikkusega. (WSJ, 21.4)
Eesti on praegu sügavamas kriisis kui enamik ELi liikmesriike. Kriis sai alguse siseturu nõudluse kokkukukkumisest ning Eesti vastuvõtlikkus väliste mõjude suhtes ähvardab kriisi pikendada. OECD esimeses Eesti kohta koostatud raportis domineerib küsimus, kuidas riik võimalikult kiiresti jälle majanduskasvuni jõuaks. Pariisi majandusteadlaste hinnangul peitub võti kiiretes eelarvepoliitika reformides. Mikrotasandil kritiseerib raport Eestit vähe. Eesti turg on üks konkurentsivõimelisemaid ja avatumaid maailmas. (NZZ, 22.4)
Võrreldes teiste Balti riikide pealinnadega on Tallinn väga rahulik. „Paari viimase aasta jooksul kogesime kiiret kasvu. Ka nüüdne langus on äkiline. Praegu on elanikkonnal raske aru saada, mis toimub,“ seletab politoloog Anu Toots. „Kõige enam kannatab tööstustoodang. Ettevõtted koondavad töötajaid. Valitsus kärbib kulutusi ja reformib tööseadust, eelistades paindlikkust töökoha kindlustatusele,“ lisab prantsuse majandusanalüütik Laurent Charpin. „See-eest protestiaktsioone peaaegu pole. Valitsus on pühendunud ja rahvas vaikib.“ Eurotsooni pääsemine on nii majanduslik kui ka poliitiline eesmärk, mida rahvas ootab flegmaatiliselt. (Le Progrès, 27.7)
Eesti SKT kukkus teises kvartalis 16,6 protsenti, kuid sellest hoolimata on Eesti väljavaated majanduskriisist väljumiseks Baltikumis kõige paremad. Balti regioon vajab häid uudiseid. Standard & Poor’s langetas sel nädalal Eesti ja Läti reitinguid ning vaatab üle Leedu oma. Kuid kolmest riigist kõige paljutõotavam väljavaade on Eestil. Ka Danske Banki analüütikute väitel on majanduslangus jõudnud põhja ning Eesti majandus on paremas seisus kui teiste Balti riikide oma. (WSJ, 13.8)
Eesti krooni seotus euroga viitab kõigele peale vaba turu. Inimesi innustati eurotsooni tasemel odavaid laene võtma, mis õhutas majanduse tõusu ja nüüd pikendab krahhi. Šokk tuleb talvel. Enamik valitsusi üritaks lööki pehmendada, Eesti aga surub peatse euroga ühinemise nimel läbi veel ühe kärbetepaketi. Valitsus võiks rohkem kulutada. Riigivõlg on kõigest 5 protsenti SKTst. Kuid riik otsustab seda mitte teha. See nõuab imetlusväärset distsipliini. Eestlastest saab särav eeskuju meile kõigile, kui nad sellega hakkama saavad – ja hoiavad samal ajal ka oma ühiskonna koos. (Daily Telegraph, 20.9)
Eesti majandus langeb, töötus kasvab, paljudel on suured võlad. Kuid streikidest ja meeleavaldustest pole jälgegi. Valitsuse tähtsamad eesmärgid on range eelarvedistsipliin ja majanduse eurokursil hoidmine. Lisaks suhtelisele stabiilsusele majanduses valitseb suhteline stabiilsus ka Eesti poliitikas. Nelja aasta jooksul, mil Eesti peaminister Andrus Ansip ametis on olnud, on Lätis riiki juhtinud kolm peaministrit. Ansip juhib nüüdseks küll vähemusvalitsust, kuid kardetud valitsuskriisi on suudetud vältida. Kui majanduskriisist ka midagi head on saadud, siis on see kiiresti kahanev inflatsioonimäär. (Deutschlandradio, 6.10)
Eesti teel eurotsooni
Ida-Euroopa riikide majanduste kokkuvarisemine võib endaga kaasa tõmmata terve Euroopa Liidu. Seetõttu on eriti oluline, et Balti riigid ja Bulgaaria liituksid euroga võimalikult kiiresti. Samas pole nad lähiajal võimelised Maastrichti kriteeriume täitma, mistõttu euro nendes riikides niipea kasutusele ei tule. Balti riigid on küll väikesed ja nende puhul ei looks euro sisseviimine soovimatut pretsedenti teiste riikide jaoks ega vähendaks ka usaldust ühisvaluuta suhtes. Siiski on Euroopa Keskpank ja Euroopa Komisjon kindlalt sellise sammu vastu. (The Economist, 26.2)
Tavapärane lahendus sügavas majanduslanguses oleks devalveerimine. Aga Balti riikide jaoks on nende valuutade seotus euroga rahvusliku uhkuse asi. Lisaks on enamik eralaene eurodes, nii et devalveerimine tähendaks paljude inimeste jaoks vaesusse langemist. Selle asemel on konkurentsivõime taastamiseks kärbitud palkasid. Kõik kolm riiki tahavad võtta euro kasutusele nii pea kui võimalik, kuid ilma reegleid muutmata: asja mõte on suurendada usaldusväärsust, mitte lasta viia end klubisse „kanderaamil“, nagu ütles üks ametnik. Balti riigid on hakanud lõpuks ellu viima reforme, mis pärast Euroopa Liitu astumist soiku jäid. Mõningat edu on ka näha – inflatsioon alaneb ja jooksevkonto defitsiit väheneb. Samas on osa vajalikest reformidest endiselt toppamas, nagu näiteks haldusreform Eestis. Poliitikas paistab praegu kõige tugevam olevat just Eesti valitsus. (Economist, 8.4)
Eesti sai üllatuslikult IMFi heakskiidu plaanile liituda 2011. aastal eurotsooniga.
© DelfiPressifoto
Terve iseseisvusaja on Eesti elanud üle jõu. Ka praeguse kriisi ajal pole juhtunud, et eksport oleks ühes kuus ületanud importi. Kaubandusbilansi puudujääki on rahastatud kahel viisil: laenatud peamiselt Rootsi pankadelt 250 miljardit krooni ning müüdud välisinvestoritele ettevõtteid või kinnisvara. Nüüd on pangad märganud, et laenukahjumid kasvavad. Eestlased arvavad, et lahendus olukorrale oleks euro. Eurole üleminek lõpetaks devalveerimisjutud ning taastaks usalduse pankade ja investorite silmis. Selleks, et Eesti võiks lähiaastatel euroga liituda, peaks sündima ime. Tekib ka küsimus, kas eurost oleks nii palju kasu kui arvatakse. Omal moel on ju Eestil juba euro. Eesti kroon on seotud euroga fikseeritud kursiga, ka eestlaste laenud on eurodes. (Kaleva, 7.6)
Endine majandusminister ja praegune Prantsusmaa suurima erakindlustusfirma CNP Assurances president Edmond Alphandéry toetab Balti riikide kiiret liitumist euroalaga. Alphandéry soovitab „soodustada Balti riikide sisenemist euroalasse“, et pakkuda neile stabiilsust ja finantssolidaarsust praegusel kriisiperioodil. Eurotsooni liikmed omakorda on seda teemat teadlikult vältinud, kartes euroala destabiliseerumist. (Forex.fr, 26.6)
Balti riigid kannatavad teel turvalise eurotsooni poole sügava majanduslanguse käes. Hoolimata kahekohalisest SKT languseprotsendist, püüavad Eesti, Läti ja Leedu ikkagi piirata oma eelarve defitsiiti eesmärgiga liituda eurotsooniga nii ruttu kui võimalik. Devalveerimise asemel kärbitakse palku, et taastada konkurentsivõimelisus, ning loodetakse, et euro tulek toob endaga taas investorite usalduse Baltikumi suhtes. Paraku tundub, et ei Eesti, Läti ega Leedu suuda niipea euro kriteeriume täita. Tulemuseks võib olla ühepoolne eurole üleminek või devalveerimine. (The Economist, 3.7)
Euroopa kardab Baltimaade valuutade devalveerimist, ehkki see võiks riike aidata. Vaatamata sellele, et Baltikumi regioon on võrdlemisi väike, ei tohiks siinse majanduskriisi mõju ülejäänud Euroopale alahinnata. Vead kohalikus panganduses või rahvusvaluuta devalveerimine võivad ohustada kogu ülejäänud mandri niigi hapraid taastumisprotsesse. (FT, 4.8)
IMFi Eesti missiooni juht Christoph Rosenberg teatas, et Eesti valitsuse praeguste ja varasemate jõupingutuste tulemusel on euro saavutamine käeulatuses. Reitinguagentuur Moody’s seevastu kahtleb endiselt, kas Eesti suudab vajalikke kriteeriume täita. (Dagens Nyheter, 27.10)
Eesti sai üllatuslikult IMFi heakskiidu oma plaanile liituda 2011. aastal eurotsooniga. Lätis ja Leedus tekitas see uudis pahameelt, sest kolm Balti riiki on paljuski üsna sarnases olukorras. Viimase aasta jooksul on tegeldud peamiselt katastroofi ärahoidmisega, ometi paistab nüüd, et Eesti võiks 2010. aasta keskel vastata kõigile euro kasutuselevõtu kriteeriumidele. Inflatsioon on madal, riigivõlg pea olematu ning järgmise aasta plaanitav eelarvedefitsiit 2,95 protsenti. IMFi hinnangul on see saavutatud tänu kokkuhoiule avalikus sektoris. Valitsus on kärpinud kulusid õigel ajal ja tuntavalt. Kiiresti viidi ellu EL rahastatud projektid, mis stimuleerisid majandust. Turvalisuse huvides soovitab IMF suurendada maksubaasi. (Economist, 30.10)
Nordea panga hinnangul on Läti ja Leedu sünged majandusväljavaated takistuseks nende liitumisele eurotsooniga lähiajal, samas kui Eestil on veel võimalus ELi põhivaluutale üle minna 2011. aastal. Balti riigid tahavad minna eurole üle nii ruttu kui võimalik, kuid üleilmne finantskriis, sügavad siseriiklikud majandusprobleemid ja ülemäärane eelarvedefitsiit ähvardavad purustada nende lootused. Eesti on euro kasutuselevõtuks vajalike kriteeriumide täitmisele kõige lähemal tänu õitsenguaastatel kogutud säästudele ning inflatsiooni ja riigivõla kontrolli all hoidmisele. Ainsaks takistuseks on olnud eelarvedefitsiit, mis pärast tõsiseid kärpeid on jäänud nõutud piiresse. (WSJ, 17.11)
Eelolevatel nädalatel kinnitavad paljude Kesk- ja Ida-Euroopa riikide parlamendid järgmise aasta riigieelarve. See saab olema keeruline protsess. Viimastele majandusnäitajatele tuginedes võib arvata, et Baltikumis on kriisi põhi praeguseks saavutatud. Kuid languse peatumine ei tähista veel tingimata tõusu algust. Olles väljaspool euroala, mis jagab Euroopa tänaseni kaheks, on Baltimaad majanduskriisis enam haavatavad, euro tooks neile aga senisest suurema stabiilsuse. On alarmeeriv, et meie liitlased ELis peavad üleilmse majanduskriisiga üksi ja omal jõul hakkama saama. Samuti on kahetsusväärne, et rahvusvahelise abi andmist juhib IMF, mitte EL. (WSJ, 19.11)
Eesti võib 2010. aasta juunis saada ametliku kinnituse euro kasutuselevõtuks 2011. aastal, teatas ELi kõrge finantspoliitika ametnik. „Euroalaga liitumiseks 2011. aastal on üks võimalik kandidaat – Eesti,“ ütles Joaquin Almunia. „See riik on teinud suuri edusamme liitumiskriteeriumidele vastamiseks. Kui kõik läheb hästi, saame juunis anda liitumiseks rohelise tule järjekorras juba 17. eurotsooni liikmele.“ Jean-Claude Juncker, kes juhatab euroala rahandusministrite regulaarseid kohtumisi, on varem väljendanud kahtlusi Eesti suutlikkuses 2011. aastal euroalaga liituda. (Forbes, 23.11)
Eestist saab proovikivi, kuivõrd on euroala riigid eesotsas Saksamaaga üldse huvitatud eurotsooni laienemisest. Kui nad soovivad stabiilse rahapoliitika ja jõukuse levimist Ida-Euroopasse, tuleks nõustuda Eesti vastuvõtmisega euroala liikmeks 2011. aastast. Samas on Lääne-Euroopa ametnikud ja keskpankurid eravestlustes nentinud, et eurotsoonis on ka ilma uute liikmesriikideta küllalt probleeme. „Milleks kiirustada? Las ootavad, kuni nende majandus tõesti meie omale järele on jõudnud,“ ütles üks anonüümsust palunud keskpankur. Ida-Euroopale valmistab muret, et euroga liitumise kriteeriume on nende puhul rangemalt rakendatud. Nii pingutabki Eesti, et tingimused oleksid täpselt täidetud. Mõned majanduseksperdid on seisukohal, et Eestiga koos peaks euroalasse vastu võtma ka Läti ja Leedu, kel liitumistingimusi rangelt tõlgendades sellist võimalust lähiaastatel veel ei ole. Bruegeli mõttekoja teadur Zsolt Darvas soovitab euroga liitumise kriteeriumid üle vaadata ja kolm Balti riiki korraga eurotsooni võtta. „Kuna kõik teavad, et reeglid pole täiuslikud, tuleb neid muuta.“ Et aga ELi ametivõimud vaevalt soovivad suuremate liikmesriikide jaoks pretsedenti luua, liitub Eesti Balti riikidest tõenäoliselt siiski üksi. (NYT, 15.12)
Balti riikides loodetakse, et kõige raskem aeg on möödas ning et piirkonna majandus hakkab järgmise kaheteist kuu jooksul taas tõusma. Eestil on optimismiks ka põhjust. Kui kõik läheb nagu plaanitud, saab riik 2010. aastal heakskiidu euro kasutuselevõtuks 2011. aastal. (Monsters and Critics, 24.12)
Transiidivärav Tallinn
Eesti ja Venemaa suhted transpordi ja logistika valdkonnas pole just kõige paremad, põhjuseks eelkõige poliitikute avaldused. Need kahjustavad sidemeid, kuid ei lõhu neid alatiseks. Ühised huvid – transpordivoogude kasv ja kulude kokkuhoid – sunnivad osapooli teineteist aitama. OÜ Muuga ST juhatuse esimees Sergei Artjomov: „Kriis on meie jaoks suur eksam. Muuga sadam on selleks valmis ja pakub uusi võimalusi transiidi teenindamiseks. Kasvanud on teenuste kiirus ja kvaliteet.“ (Гудок, 13.3)
Muuga sadam pakub uusi võimalusi transiidi teenindamiseks.
© Tallinna Sadam
Märtsi viimasel nädalal külastas Eesti logistikadelegatsioon Hiinat ja sealseid kaubanduspartnereid. Koosolekutel saavutati Hiina kaubavedajatega kokkuleppeid, mille tulemusel hakkavad juba lähikuudel Muuga konteinerterminali kaudu liikuma suured kaubavood. Transiidiketti Hiinast otse Moskvani pakkunud ettevõtted olid Eesti Raudtee AS, Transiidikeskuse AS, AS Sillamäe Sadam, Moskva Tolliterminali esindaja Eesti Logistika- ja Ekspedeerimise Assotsiatsioon ning mitmed ekspediitorfirmad. (Cargonews Asia, 24.4)
Kesk- ja Ida-Euroopa investeerimiseksperdi, Cicero Capitali tegevjuhi James Oatesi sõnul tuleks Eestis arendada suure potentsiaaliga valdkonda, logistikat. Ehkki Tallinna Sadam on viimastel aastatel oma tähtsust Venemaa suunal kaotanud, kujuneb see tulevikus uueks suureks väravaks Hiina konteinervedude jaoks. Muuga konteinersadam – ainuke omataoline siinkandis – peaks lõplikult valmima lähema kahe aasta jooksul ja saaks osaks maismaad pidi kulgevast transiidikanalinalist Euroopa Liitu läbi Kasahstani ja Venemaa. Eestist võib saada oluline transiidilüli Euroopa Liidu ja Hiina vahel. (Business New Europe, 17.7)
Tallinna sadam otsib strateegilist partnerit. Praegu on pilk suunatud Kasahstanile. Käib hoogne investeerimine konteinervedude terminalide laiendamisse. Üheks paremaks ja perspektiivikamaks äripartneriks peavad eestlased Kasahstani ning sealsete toorainete (naftasaadused, vili, metallid, keemiatooted) transiiti. Baltimaade kaudu toimub praegu üsna suur osa Kasahstani impordist. Samas on eestlaste ettepanekute majanduslik mõttekus küsitav. Kasahstani erakäitajatel on kasutada üsna suur valik sadamaid, pole mõtet panustada vaid ühte neist. (Гудок, 13.9)
Rootsi pangad Eestis
Praegune majanduslangus meenutab Rootsile 1990. aastate panganduskriisi, kuid tookord saadud kogemus annab nüüd pankuritele kindlusetunde Balti riikides toimetulekuks. Rootsi rahandusministri Andres Borgi sõnul tunnevad rootslased suurt kohustust Baltikumi aidata, kuna tegemist on uute demokraatiate ja ühise majandusregiooni riikidega. Soov vältida järjekordset lõhet ida ja lääne vahel sunnib Rootsi panku Balti riike üha rohkem toetama. (NYT, 12.3)
ELi eesistujamaa Rootsi ees seisvate käsitlemist ja otsustamist vajavate ülesannete nimekiri on pikk, kuid Rootsi jaoks on olulisim takistada Baltimaade täielikku majanduslikku kokkuvarisemist. Rootsi riik ja pangad kannavad erilist vastutust Baltimaade majanduskriisi eest. Kriisi põhjuseks on Rootsi pankade lõtv laenupoliitika. Pankade tegevust pole juhtinud normaalne ärieetika, vaid ohjeldamatu maksimumkasumijaht. ELi eesistujamaana kannab Rootsi hoolt muidugi terve ELi eest, kuid Põhjamaad peaksid koostama ühise kava Baltimaade majanduste päästmiseks. Kui Põhjamaad näitavad koos üles solidaarsust Balti riikide suhtes, peaksid need omalt poolt austama näiteks Põhjamaade tööturutava. (Kaleva, 6.7)
Swedbank teatas, et laenuvõlgnevuste kasv, mis tuleb peamiselt kinnisvaralaenude arvelt, on Balti riikides kolmanda kvartali jooksul aeglustunud. Baltikumi pangandus arvatakse nüüd olevat jõudnud põhja lähedale. Eestis pole kõige mustem stsenaarium käiku läinud ja riik on olukorraga oodatust paremini toime tulnud. (WSJ, 21.10)
„Rahvusvahelise majanduskriisi tõttu on tähelepanuta jäänud vajalike struktuursete muudatuste tegemine nii Baltimaades kui Soomeski,“ ütleb Põhjamaade Investeerimispanga tegevdirektor Johnny Åkerholm. Baltimaade põhiprobleemiks on Åkerholmi sõnul liiga väike tootmissektor. Teiseks on riikide suhtelised eelised viimastel aastatel oluliselt kokku kuivanud. Pärast iseseisvumist läksid Baltimaad kiiresti üle turumajandusele. Nad korrastasid oma seadusi ning neil oli soodne kulude tase. Nii olid nad ligitõmbavad investeerimisobjektid just Põhjamaade ettevõtetele. „Praeguseks alles jäänud eelised on haritud tööjõud ja kiire kohanemisvõime.“ Åkerholm õhutab Balti riike panustama suhteliste eeliste tugevdamisse, samuti kannustab ta Baltimaid suunama oma energiat ühtse turu ülesehitusse, moodustamaks suurema ja ahvatlevama piirkonna. (Kauppalehti, 4.11)
Svenska Handelsbankeni asepresident, Eesti krooni ristiisa Bo Kragh rõhutab 1992. aasta rahareformi olulisust Eesti iseseisvusele. Bo Kragh ei näe poliitilist ega majanduslikku vajadust rahvusvaluutast loobumiseks, ainult et valuutakurss võiks olla vaba. Baltlasi sunnitakse pühalt jälgima Maastrichti kriteeriume, samas kui suur osa ELi liikmesriikidest korraldab tõelisi raamatupidamismahhinatsioone, et neid kriteeriume näiliselt täita. (Эксперт, 2.11)
Tallinnast Helsingisse – rongiga
Helsingi linnapea Jussi Pajunen pole kaotanud usku Helsingi-Tallinna vahelisse raudteetunnelisse. Ent ELi raha jagav Interregi programm keeldus tunneli teostatavusuuringut rahastamast. Kas linnad hakkavad uurimistööd tegema omal jõul või taotletakse selleks ELi raha muid kanaleid pidi? Helsingi-Tallinna vaheline raudteeühendus on osa Rail Baltica projektist ja rahast ilmajäämine oli Helsingi jaoks pettumus. (HS, 21.1)
Soome otsib raha raudteetunneli ehitamiseks Helsingist Tallinna. Eesti Raudtee ei soovi projekti suuri investeeringuid teha, sest kahtleb Soome ja Lääne-Euroopa vaheliste kaubavedude võimalikus mahus. Transsiberi kaubavedude rahvusvahelise koordinatsiooninõukogu peasekretär Gennadi Bessonov teatas, et Vene investorid võivad teatud määral projektis osaleda. Poliitilise konjunktuuri keskuse juhtivekspert Dmitri Abzalov leiab samas, et projekt on ELi soodustusrežiimi ja finantseeringuta mõeldamatu. Helsingi linnapea leiab, et Soome on võimeline vajaliku raha leidma iseseisvalt. (Гудок, 3.2)
Mis oleks elu ilma unistuste ja visioonideta? Eesti ja Soome pealinn arutlevad juba mõned aastad tunneliehituse üle. Tunneli suurim puudus on, et see on ette nähtud kaubaveoks, mitte inimeste jaoks. Samas oleks mõttekas just inimeste vedu, kuna igal nädalal kasutab linnadevahelist laevaliiklust kuni 12 000 inimest. (Die Presse, 6.3)
Tallinki raske aasta
Tallinki majandusaasta üheksa kuu tegevusaruanne näitab pea 40 miljoni euro suurust kahjumit. Kogu majandusaasta kahjum jääb tõenäoliselt väiksemaks, kui juurde arvata suvekuude tulemused, kuid miski ei viita sellele, et laevafirma võiks raskest olukorrast lähiajal välja tulla. Tallink kannatab majanduskriisi tõttu nagu teisedki laevafirmad. Konkurents on suur ning kaubaveo maht ja hinnad langenud. Tallink Silja tegevjuhi Keijo Mehtoneni hinnangul võib kaubaveo turg elavneda kõige varem järgmisel aastal. Mehtoneni sõnul koostatakse sügisel uus säästuprogramm ning laevu püütakse ka müüa või välja rentida. Investeerijate usk Tallinki on kokku varisenud, ettevõtte aktsiate väärtus on kahe aasta jooksul vähenenud üle 80 protsenti. (TS, 22.7)
Tallink Grupi laevad tegid reisijate veoga sel suvel Läänemere rekordi.
© Tallinna Sadam
Majanduslangus tuli Tallinki jaoks õigel ajal. Suuri kahjumeid kandva ja suure võlakoorma all ägava Tallinki piletimüük on just madalkonjunktuuri ajal rekordiliselt kasvanud. Juunis vedasid Tallink Grupi laevad koguni 1 054 087 reisijat, mis on Läänemere rekord. Majanduslanguse negatiivne pool on aga see, et reisijad kulutavad laevadel endisest vähem raha. Samuti on vähenenud kaubavedude arv. Tallink ennustab, et majandusaasta lõpeb kahjumiga. (Talouselämä, 7.8)
Eesti majanduse lipulaev Tallink seilab suures võlalastis, millest võib päästa vaid pankade halastus. Tallinki lugu on kui taasiseseisvunud Eesti majandusajalugu. Samal ajal kui Eesti 2004. aastal ELiga liitus, algas laevafirma hirmuäratav ekspansioon. Firma uuendas oma laevastikku ning ostis laenu abil endast suurema laevaettevõtte Silja Line’i ning Saksamaa liinidel kurseeriva Superfasti. Tallink oli uute laevade ja madalamate kuludega kahmanud turuosa oma mõlemalt konkurendilt, Silja Line’ilt ja Viking Line’ilt, kuid viimase majandusaasta kahjumiga lõpetanud ettevõte ei suuda maksta tohutute laenude osamakseid. Tallinki raskused kulmineeruvad hetkel, mil Eesti usub, et kõige hullem majanduses on möödas ning et majanduskriisist väljatulek edeneb jõudsalt. (TS, 17.12)
Eesti heitmekvoodid Euroopa Kohtus
Euroopa Kohus tühistas Euroopa Komisjoni otsuse kehtestada rangemad piirangud süsihappegaasi heitkogustele Poolas ja Eestis aastateks 2008-2012. 2007. aastal teatas komisjon, et Poola ja Eesti määratud heitkogused on liiga kõrged ja soovis neid vähendada vastavalt 26,7 ja 47,8 protsendi võrra. Kuid Esimese Astme Kohus teatas, et komisjon on ületanud oma pädevust. Euroopa Komisjoni pressiesindaja keskkonnaküsimustes Barbara Helfferich: „Komisjon on kohtu otsuses äärmiselt pettunud. Analüüsime lahendit põhjalikult ning sellest lähtuvalt otsustame edasikaebamise üle.“ Ta lisas, et hetkel on vara öelda, missugused on kohtulahendi mõjud heitkogustega kauplemise süsteemile Euroopas. Analüütikud ja süsinikuturul osalejad väljendasid muret kohtuotsuse võimalike tagajärgede pärast. (WSJ, 24.9)
Üleeuroopalist kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi tabas eile tõsine löök, kui Euroopa Kohus tegi otsuse, mis alandab heitmekvootide hindu ja töötab vastu EK jõupingutustele heitkoguste vähendamise nimel. Pöördepunktiks saanud otsusega toetas Esimese Astme Kohus Poola ja Eesti soovi olla heitmekvootide jagamisel heldem. Kohus ütles, et komisjonil polnud mingit õigust kehtestada madalamaid heitkoguseid Eestile ja Poolale, lükates kõrvale siseriiklikud jaotuskavad. Kohtuotsus on võit Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele, kes võitlesid komisjoni püüete vastu vähendada heitmekvoote. (The Times, 24.9)
Eelmisel kuul vaidlustasid Poola ja Eesti EK otsuse kasvuhoonegaaside heitmekvootide piiramise kohta ja võitsid, sillutades teed sarnastele otsustele Ungari, Bulgaaria, Tšehhi, Läti, Leedu ja Rumeenia heitkoguste piiramise kohta. Otsus kutsus esile spekulatsioonid, et heitkogustega kauplemise süsteem ujutatakse üle uute ELi heitmekvootidega, kuna need riigid said õiguse suuremale heitkoguste emissioonile. Tegelikult tähendab otsus aga seda, et kõik uued kvoodid tuleb määrata emissioone puudutavate parimate olemasolevate ja värskeimate andmete järgi, mis näitavad, et heitkogused on tänu majandussurutisele kogu ELis vähenenud. (Business Green, 7.10)
Positiivne väljavaade
Rahvusvaheline ettevõte Oxford Sustainable Group usub, et Eestist peaks 2009. aastal saama tõusvatele turgudele investeerijate peamine sihtriik. Tugev ja stabiilne valitsus ning kohanemisvõimeline majandusstruktuur aitavad Eestil teistest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest kiiremini majandussurutisest taastuda. Eesti peibutab oma avarate võimalustega ka Briti investoreid. Eesti tugevuseks on madalad hinnad ja väikesed palgad, mis annavad Euroopa Liidus tugeva konkurentsieelise. Brittide meelest on Eesti kõige soodsam investeerimispaik Euroopas, sest riigil on väike võlg ja majandussurutise lõppedes on siin oodata teistest suuremat SKT kasvu. Eelkõige meelitavad britte Eestisse siinne arenenud IT-valdkond ja taastuvenergia kasutamine. (Investment Week, 13.7)
Tallinn kavatsetakse muuta Baltikumi finantsteenuste keskuseks. Tegelikult pole plaan sugugi nii hullumeelne, kui see algul tundub. Kesk- ja Ida-Euroopa investeerimiseksperdi Cicero Capitali tegevjuhi James Oatesi sõnul ei hakata Tallinnast tegema uut Londonit, Tokyot ega Wall Streeti, vaid tahetakse lihtsalt ühendada riigi kõrgetasemelised IT-lahendused vähese bürokraatiaga teatud nišivaldkondades, nagu näiteks erapangandus. Samuti tuleks seadusi veidi muuta, mis võtaks Oatesi sõnul aega aasta-paar. Mõju majandusele oleks aga tohutu. (Business New Europe, 17.7)
President Ilves annab Ettevõtluskonkursside auhinnaõhtul üle auhinna VKG Oil AS-le.
© EAS
Eesti on suutnud kriisiga erakordselt edukalt toime tulla, mis tõestab, et tegemist on paindliku, tõhusalt toimiva ja piiranguteta majandusega. Need omadused teevad selle nutika väikeriigi välisinvestorite jaoks hinnatud sihtkohaks. Lisaks haritud tööjõule on Eesti tuntust kogunud uuendustega nii biotehnoloogia, infotehnoloogia kui ka tarkvaraarenduse valdkonnas. Eestit teatakse Skype’i sünnimaana ning inimgenoomi uuringute tegijana. Lisaks oskavad eestlased hästi võõrkeeli ja on ettevõtliku loomuga. (fDi Magazine, 1.10)
