Kurt Volker
Endine USA suursaadik NATO juures, praegu Johns Hopkins University Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi Transatlantiliste Suhete Keskuse vanemteadur ja tegevjuht, USA NATO ühingu vanemteadur.
Väike riik, suured ideed
Väikeriigil on eeliseid, kui osata neid kasutada. Tänu väiksemale bürokraatiale ning osaliste arvule, kellest enamus on omavahel ammused tuttavad, saab väikeriik kohati tegutseda operatiivsemalt ja strateegilisemalt kui suurriik. Mõistagi võib esineda ka tagasilööke ja liigset haavatavust, kuid siin tuleb appi tark poliitika.
1990ndatel aastatel aitas just ulatuslik majandusreform Eestil kiiresti Euroopa Liidu kandidaatriigiks tõusta ning nüüd ollakse tänu mõistlikule majandamisele euro kasutuselevõtu taotlejate esirinnas. Ka praegune julgeolekupoliitika püüab seada tasakaalu „kodus“ ja „võõrsil“, tsiviil- ja militaarvaldkonna, Venemaa ja Ida – seda moel, mis on NATO-le endale eeskujuks.
NATO-l on käsil uue strateegilise kontseptsiooni ettevalmistamine ja alliansski näeb vaeva mõistetega „kodus“ ja „võõrsil“. NATO peab raudkindlalt tagama Artiklist 5 tuleneva territoriaalse kaitse kõigile liitlastele Euro-Atlandi piirkonnas. Vajadus kaitseks territoriaalse ründe korral Euroopas on NATO-le üks ebatõenäolisemaid stsenaariume – ning valmisolek aitab taolise võimaluse teket eemal hoida.
Samal ajal peab NATO tegelema kõige pakilisemate julgeolekualaste väljakutsetega, millega inimkond hetkel silmitsi seisab – need väljakutsed lähtuvad aga väljastpoolt Euro-Atlandi piirkonda ning on seotud riikide ülesehitamise ja vägivaldsest äärmuslusest väljatoomisega, seda eelkõige Afganistanis.
NATO, mis keskenduks üksnes Euro-Atlandi piirkonnale, kaotaks USA silmis kiiresti väärtust, kuna USA-le valmistavad enim muret otsesed ohud mujal maailmas. Kuid NATO, mis ei panusta piisavalt Artiklis 5 sisalduvasse kaitsekohustusse, kaotab Euroopa silmis nii usaldusväärsuse kui tahte osaleda kaugetel missioonidel nagu Afganistan seda on. Mõistlik tasakaal nende kahe vahel – kodus ja võõrsil – on NATO eduks pikas perspektiivis hädavajalik.
Eesti teab, et arvestades riigi pindala ja relvajõudude suurust, ei suudeta üksi oma julgeolekut tagada. Tuleb kuuluda julgeolekuühendusse, mis enesekaitseks jõud koondab, peaks selleks kunagi vajadus tekkima. Kuid et sellises koosluses vajalik olla, peab Eesti panustama ka alliansi üleüldisesse edusse, sealhulgas välismissioonidel. Pärast küberrünnakuid teab Eesti sedagi, et julgeolekut ei määratle üksnes militaarohud, vaid ka erisugused 21. sajandi ohud.
Just siin juhib Eesti igal rindel. Eesti on üks neist riikidest, kes tõukab NATO-t täitma tema põhilist ülesannet: kaitseplaneerimist ja õppusi kõigi liikmesriikide julgeoleku tagamiseks. See on NATO igapäevane leib – mitte mõni provokatiivne uus samm. On šokeeriv, et see üldse kunagi poleemikat tekitas, ja NATO liitlased on nüüd rõõmsalt päri Eesti ja teiste Balti riikide meeldetuletusega jätkata asjakohase ennetava planeerimise ja õppustega.
2009. aastal oli Eestil Afganistanis rohkem sõdureid ühe elaniku kohta kui ühelgi teisel NATO liikmesriigil – see näitas pühendumust NATO kõrgeimale tegevusprioriteedile tuhandete kilomeetrite kaugusel Eestist.
Ja Eesti on koduks NATO Küberkaitse Kompetentsikeskusele, kus praktikas tegeletakse mitte üksnes tavapäraste sõjaliste ohtudega, vaid uute, 21. sajandi julgeolekuohtude ja väljakutsetega.
Nii näitab Eesti tõepoolest NATO-le teed tulevikku. Kui NATO suudab oma strateegilises kontseptsioonis samamoodi tasakaalustada „kodus“ ja „võõrsil“ ning integreerida tsiviil- ja sõjalise julgeoleku, nagu Eesti on näidanud oma panusega NATOs, on ühendus astunud suure sammu edasi.
Tulevikus võib Eestist saada ka tasakaalustatud poliitika katalüsaator Venemaa ja Ida suunal. Täna on NATO Vene-suunalises poliitikas vähemalt kolm selgelt eristatavat vaatepunkti: Venemaa „mõjusfääri“ seisukohast tulenev kaitsevajadus, rõhumine kaasamisele kui pingete vähendamise vahendile ning paremate väljavaadete loomine koostööks Venemaaga. Samuti soovitakse suhtes Venemaaga keskenduda globaalsetele, strateegilistele küsimustele – nii loodame edu saavutada Iraani küsimuses – ja ühtaegu vältida vastasseisu Euroopast lähtuvate lahkhelide pärast (näiteks Georgia ja Ukraina toetamine).
Taas kord on vaja tasakaalustatud poliitikat – sellist, mis tunnistaks legitiimseks ja integreeriks kõik kolm vaatepunkti Venemaale: kaitset, kaasamist ja strateegilist partnerlust. Ning selle asemel, et kartuses Venemaad ärritada tuua ohvriks toetus Georgiale, Ukrainale või teistele Euroopa idaosas asuvatele riikidele, tuleks mõista, et tugev ühispositsioon Venemaa suhtes võimaldab toetada ka Euroopa idanaabreid.
Eesti juba annab väärtuslikku majanduslikku ja poliitilist nõu Georgiale ja teistele riikidele Euroopa idaosas. Eesti on ELi Idapartnerluse initsiatiivi tugev eestkõneleja. Ning olles üks NATO riikidest, kes muretseb kõige rohkem kaitse pärast, rõhutades seejuures NATO poliitika teisi suundi, kaasamist ja globaalset strateegilist partnerlust, saab Eesti pakkuda innovatiivse väikeriigi eestvedamist alliansile, mis vajab suuri ideid.
NATO liikmesus asetab Eesti tugevalt maailmakaardile
Eesti valitsus kiitis heaks sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009–2018. Kaitsekulude kogumaht neil aastatel on 60 miljardit krooni, millest 40 protsenti läheb relvastushangeteks ja kaitsejõudude ehitustegevuse rahastamiseks. Järgmise kümne aasta jooksul panustatakse Eesti kaitsevõime tõstmiseks ennekõike osalemisse rahvusvahelistes operatsioonides, üksuste kohandamisse koostööks NATOga ning juhtimis- ja sidevõimete loomisse. (TS, 25.1)
Tugeva alliansi liikmena võib Eesti-sugune väikeriik saada jõudu, mis parimal juhul takistab jõu kasutamise tema vastu. Või kui see ei aita, ei tule võidelda üksinda. Teisalt on NATO liikmesus ka väärtuste valik. Alates NATO loomisest on alliansi keskne ülesanne olnud kaitsta läänelikke väärtusi – demokraatiat, inimõigusi ja õigusriiki. Nende väärtustega tahab ka Eesti end selgelt siduda. Kuid liikmesusel on ka oma hind ning Eesti järgib oma õpetussõnu, kandes vastutust ühise julgeoleku eest. Tallinna on rajatud NATO uurimiskeskus, kus arendatakse kogu alliansi võimet kaitsta end küberrünnakute vastu. Eestlased kannavad ühist vastutust ka Iraagis ja Afganistanis. Eesti NATO liikmesus pole suunatud kellegi vastu. See asetab Eesti tugevasti maailmakaardile. (Satakunnan Kansa, 28.2)
Eesti kuulumine NATOsse on ka väärtuste valik. Fotol kaitseminister Jaak Aaviksoo ja NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen
© Kaitseväe Peastaap
President Barack Obama sai maailmameedias hiljuti kuulsaks sooviga vajutada USA-Vene suhetes reset-nuppu. Kuid Venemaa läänepiiri äärsed riigid, kellel seljataga pikk ühine ajalugu Kremliga, ei ole sellest metafoorist sugugi vaimustuses. Nii kommenteeris Eesti president Toomas Hendrik Ilves NATO tippkohtumise eelõhtul kuivalt, et arvutil reset-nuppu vajutades ei kustu mällu salvestatud failid siiski ära. (The Guardian, 7.4)
USA president Barack Obama leidis keset kibekiiret tööaega mahti plaaniväliseks kohtumiseks Eesti presidendiga. Sellega tunnustas USA Eestit Afganistani konfliktis osalemise eest, kus Eesti sõdurid lahingutegevuses saavad surma ja vigastada ajal, mil enamik NATO sõdureid üritab konfliktist kõrvale hiilida. Samuti peegeldab kohtumine USA Ida-Euroopa lemmikpoliitiku, terava ja nutika loomuga president Ilvese isiklikku mõjujõudu. Lisaks saatis Obama kohtumisega varjatud sõnumi Venemaale: Ameerika toetus NATO idapiiril olevatele riikidele on vankumatu, seda hoolimata kahe suurriigi soojenenud suhetest. (The Economist, 18.6)
Mõjukad riigipead Valges Majas. President Toomas Hendrik Ilves ja USA president Barack Obama
© Pete Souza, White House
NATO põhiülesanne on kollektiivkaitse
NATO viis 7. aprillil läbi ulatusliku kaitseõppuse Baltimaade õhuruumis. Kaitseminister Jaak Aaviksoo hinnangul kinnitab see, et kõigi liikmesriikide julgeolek on võrdselt oluline ning et NATO-l on reaalne võime sekkuda võimalikesse olukordadesse Baltimaade õhuruumis. Õppused näitasid hästi NATO tehnilist tugevust – psühholoogiline sõjapidamine seegi. Moskva Eestile suunatud propagandaprogrammi puhul on tegemist mõjutamisega (impressum), mõju avaldamisega ühiskonnas valitsevale õhkkonnale. Psühholoogiliste operatsioonide eesmärk on lääneriikide tahte murendamine ning Baltimaade hoidmine Moskva mõjusfääris. Venemaa infosõda erineb lääne omast selle poolest, et Venemaal on psühholoogilisele mõjutamisele rõhutatult tähelepanu pööratud nii sõja kui rahu ajal. (HS, 15.4)
Läänemerel peetud NATO mereõppustel osales lisaks USA-le ka 11 Euroopa riiki, sh Eesti, ent mitte Venemaa. Venemaa näeb 12-päevases BALTOPS treeningperioodis enda vastu suunatud sammu. USA mereväe kontradmiral John Christenson nendib, et Läänemere kandis on palju võimsaid riike. Christensoni sõnul ei tule otsustada, milline riik on ohtlik, vaid tuleb olla valmis tegutsema sõjalise rünnaku puhul. Tuleva aasta BALTOPS on otsustava tähtsusega, sest Venemaa osalemine või mitteosalemine sellel paneb paika Vene-NATO suhete tuleviku. NATO on väljendanud soovi Moskvaga häid suhteid hoida. Eesti on aga hoiatanud, et see ei tohiks sündida NATO solidaarsuse arvelt. (Wired News, 18.6)
Põhja-Atlandi Nõukogu pikendas Balti õhuturbemissiooni vähemalt 2014. aasta lõpuni. Sõjandusekspertide hinnangul tuleb liikmesriikidel Baltimaade õhuruumi valvata veel järgmiselgi aastakümnel. Baltimaade õhuruumi valvamine on jäänud NATO riikide õlule, kuna Baltimaadel oma õhuväge ei ole. Vähemalt lähiaastatel ei oodata, et Balti riigid hävitajatesse investeeriksid. Selle asemel loodab NATO, et maad panustaksid rohkem õhuruumi valvamise kulude katmisse. NATO hävitajad on ööpäev läbi stardivalmis. Kui Baltimaade ühine õhuseiresüsteem Baltnet annab hoiatuse, stardivad lennukid Zokniai baasist kontroll-lennule. Zokniai lennubaasi asukoht ei ole kõige parem. Enim õhuruumirikkumisi on toimunud Kirde-Eestis ning need on kestnud lühikest aega. Sellisel juhul ei jõua lennukid aga enam kui 500 km kaugusel asuvast baasist kohale. Uute lennubaasidena on arutletud Ämari ja Lätis asuva Lielvarde üle, mis on mõlemad endised Nõukogude pommitajate baasid. Baltimaade õhuruumi valvamine pole olnud NATO liitlastele meelepärane. Osa liikmesriikidest on arvanud, et hävitajate valmisolek ööpäev läbi pole isegi vajalik. Baltlaste hinnangul ei tohiks aga mõne hävitaja regioonis paiknemine olla probleem, kuna NATO riikidel on Euroopas üle tuhande hävitaja. (ESS, 13.10)
NATOl on reaalne võime sekkuda võimalikesse olukordadesse Baltimaade õhuruumis.
© Delfi Pressifoto
Järgmiseks aastaks on Baltikumi kavandatud NATO õppus. Venemaa relvastus võib olla lagunev, kuid seda on ka paljude NATO Euroopa liitlaste oma. Alliansi võimekus Balti riike kaitsta sõltub peaaegu täiel määral USA kaasatusest. Ida-Euroopat huvitab NATO uus strateegiline kontseptsioon. NATO, mis praegu keskendub peaasjalikult sõdimisele Afganistanis, peab selgelt kinnitama, et kollektiivkaitse NATO liikmesriikide territooriumil on endiselt prioriteet. Nähes Venemaa jõudemonstratsioone, veenab vaid see kodanikke vägede Afganistani saatmise mõttekuses. (Economist, 30.10)
Ajalootraumad on teinud eestlased ettevaatlikuks, eriti Venemaa suhtes. Praegu on 26 protsenti Eesti elanikest vene rahvusest. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktori Kadri Liigi sõnul on Eesti Lätiga võrreldes vähem haavatav. Siinsed venelased annavad oma hääle Eesti Keskerakonnale ega vali vene parteisid, nagu Lätis. Ron Asmus Marshalli Fondist arvab, et tõeline oht ei ole mitte Venemaa sõjaline liigutus, vaid sunnivõim. Kardetakse, et Vene poliitiliselt motiveeritud investeeringud ja energiasõltuvus Venemaast õõnestavad Baltikumi suveräänsust. Kirjeldatud poliitilises, ajaloolises ja geograafilises kontekstis tekitab küsimusi Obama administratsiooni plaan lähtestada Ameerika suhted Venemaaga. Eestlased muretsevad NATO väekontingendi puudumise pärast piirkonnas. Eesti president Toomas Hendrik Ilves ütleb, et Venemaa vähetõenäolise sissetungi korral puudub NATO-l täpsem tegutsemisplaan. See ei ole juhus, vaid NATO teadlik püüd vältida vastustamist Venemaale. Ometi on planeerimist vaja, arvab Liik. „Mida tõsisemad plaanid sul on, seda väiksem on tõenäosus, et pead neid kasutama.“ Eestlased soovivad, et NATO välisministrid arutaks kaitseküsimust 2010. aasta aprillis Tallinnas toimuval kohtumisel. Näitamaks oma solidaarsust alliansile, on Eestil praegu Afganistanis 150 meest, Lätil 175 ja Leedul 250. Eesti välisminister Urmas Paet iseloomustab riigi panust nii: „Kui tahame, et vajadusel meile appi tuldaks, peame olema valmis ka ise teisi aitama.“ (National Journal, 14.11)
Läänemere gaasitoruprojekt ja eelmise aasta Gruusia sõda on selgesti näidanud, kui erinevalt suhtuvad eestlased ja soomlased Venemaasse 20 aastat pärast Berliini müüri langemist. Lihtsustatult nähakse Venemaad Eestis eelkõige ohuna, Soomes võimaliku koostööpartnerina. Tegelikult on pilt Venemaast mitmetahulisem, ütles politoloog Iivi Anna Masso. „Eesti eesmärk ei ole Venemaad ELi partnerite nimekirjast välja tõrjuda,“ kinnitas Eesti suursaadik Soomes Merle Pajula. „Venemaa ei ole halb. Samas ei ole hea, kui üks osapool on teisest täielikus sõltuvuses.“ Tampere Rahu-uuringute instituudi teaduri Marko Lehti sõnul oli Gruusia sõda eestlastele tähenduslikum pöördepunkt kui 11. septembri terrorirünnak USA-le. EList ega NATOst polnud Venemaale vastast. Suursaadik Pajula sõnul on enamikul eestlastest NATOsse siiski usku. Hiljutises arvamusküsitluses toetas Eesti kuulumist NATOsse 61 protsenti vastanutest. Eestlaste toetus NATO-le oli 89 protsenti, venelaste hulgas 31 protsenti. (Aamulehti, 21.11)
Korduvatele kinnitustele vaatamata on Ida-Euroopa mures oma turvalisuse pärast. NATO peaks visandama plaane, kuidas ohu korral Balti riike kaitsta. Hiljutine ulatuslik militaarõppus Venemaal näitab selle piirkonna haavatavust. Ometi ei ole alliansis just palju teoksil. NATO ametnikud süüdistavad selles „konsensuse puudumist“. Lääne-Euroopa, eriti Saksamaa ja Itaalia, on kõige vastu, mis ei ole venelastega eelnevalt kooskõlastatud. Ilmselt tutvustatakse detsembris kolmele Balti riigile üldist plaani, mis ei keskendu konkreetsetele ohtudele. Keegi ei pea ju sõjalise konflikti puhkemist tõenäoliseks. Kuid kui NATO annab kas või vihjamisi märku, et ei garanteeri enam kõigi oma liikmete julgeolekut, võib see julgustada Kremlit rahurikkumistele teemadel, nagu vene vähemuste õigused või transiit Kaliningradi. (The Economist, 27.11)
Eesti kannab vastutust ühise julgeoleku eest
Eesti on uhke oma liikmestaatuse üle NATOs ja heade suhete üle USAga ning on üks kõige usinamatest rahu tagavatest riikidest Iraagis ja Afganistanis. Väikeriik saatis esimesed rahuvalvajad Al-Qaeda ja Talibani vastu võitlema juba 2002. aastal. 2003. aastast kuulub Eesti Iraagi sõjas osalevate nn vabatahtliku koalitsiooni liikmete hulka. Eelmainitu tähtsus tuleneb asjaolust, et kuni 1994. aastani, mil Vene väed Eestist lahkusid, polnud Eesti riigil oma sõjaväge. Armee loomist tuli nullist alustada. Eesti esimene armeepõlvkond treenib nüüd rahvusvaheliste missioonide tarbeks Paldiski lähedal endiste Nõukogude Liidu sõjaväebaaside alal. Enne Talibaniga silmitsi seismist tuleb noortel sõduritel läbida rasked õppused lumistes metsades. Sõdurid keskenduvad oma riigi tulevikule ja hindavad kõrgelt rahvusvahelistel missioonidel saadavat võitluskogemust. (World Focus, 13.3)
Eesti kaitseväelased seisavad Afganistani laste julgeoleku eest
Näitamaks end usaldusväärse NATO liikmena, on Eesti saatnud Afganistani kõige rahutumatesse piirkondadesse missioonile 300 kaitseväelast. Siiani on Afganistan nõudnud kuue Eesti sõduri elu, mis teeb elanikkonna suurust arvestades Eesti kaotuse proportsionaalselt pea kaks korda suuremaks kui USA oma. (WSJ, 24.9)
Eesti jalaväekompanii sõdib Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis koos Suurbritannia, Ühendriikide ja Taani üksustega. Piirkond on nii rahutu, et teised riigid oma sõdureid sinna ei saada. Eestlased läksid Lõuna-Afganistani, et kindlustada Afganistani taasülesehitamist. Kokkupõrked Talibani võitlejatega on muutunud peaaegu igapäevasteks. Alati, kui mõni eestlane Afganistanis hukkub, annavad kaitseminister Jaak Aaviksoo ja kaitseväe ülemjuhataja Ants Laaneots pressikonverentsi, kus riigi juhtkond põhjendab Eesti osalemist Afganistani operatsioonis. Põhjendused on samad kui Soomes: terrorismi- ja narkoärivastane võitlus, kaose vähendamine, rahvusvaheline vastutus. Lisaks on Eesti valitsusel veel üks põhjendus: eestlased saavad häda korral paluda lääneliitlastelt abi vaid siis, kui on ise oma liitlasi aidanud. See on vaigistanud rahva kriitikat. Teises maailmasõjas jäi Eesti üksinda. Kuigi Eesti on praegu nii ELi kui NATO liige, pole kadunud hirm Venemaalt lähtuva sõjalise ohu ees. (HS, 25.10)
Eesti kavatseb panustada Afganistani küberekspertiisiga, kuid lisavägede saatmine ei ole kavas, ütles Eesti kaitseminister Jaak Aaviksoo oma USA visiidil pärast kohtumist Robert Gatesiga. Afganistani strateegia ülevaatamise valguses vajab Eesti ja ka teised missioonil osalevad riigid selgesti sõnastatud eesmärke – mida soovitakse saavutada kuue kuu, mida aasta pärast. Aaviksoo teatas, et 1,3 miljoni elanikuga Eesti kavatseb oma kontingenti Afganistanis vähendada 290 mehelt 170-le. Ka pärast seda jääb Eesti oma rahvaarvu arvestades viie enam panustava riigi hulka. Aaviksoo võttis riigi seisukohad Afganistani sõja osas kokku järgmiselt: „Kui tegutsetakse julguse ja pühendumusega, siis me tahame seda toetada – sõjaliselt, poliitiliselt, samuti panustada koolituse ja tsiviiltegevusega.“ (Defence News, 3.11)
Eesti panustab Afganistani Helmandi provintsi tervishoiusüsteemi ülesehitusse. Fotol välisminister Urmas Paet ja Helmandi provintsi asekuberner Abdul Satar Miszakwal
© Välisministeerium
Läänemere ääres asuv Eesti on üks NATO nooremaid ja pisemaid liikmeid. Viimastel kuudel on Eesti sõdurid teeninud Afganistanis peamiselt Masoodi ja Shamshadi piirkonnas. „Eestlased on head jalaväelased,“ ütles Anglico komandör major Matthew Maz. „Me pakume neile vajalikku tuge, et nad saaksid teha seda, milles nad tugevad on.“ (Blackanthem Military News, 21.11)
Eesti saatis oma väed Afganistani 2003. aastal, aasta enne liitumist NATOga. Lisaks Afganistani sõjale osalevad Eesti sõdurid veel ka NATO missioonidel Kosovos, Iraagis ja Bosnias. Afganistanis ei ole Eesti väeosad aga mitte esimest korda. Enne taasiseseisvumist sunniti paljusid eestlasi teenima Nõukogude armees ning nii sattusid toona Afganistani ka praegu seal sõdivate poiste isad. (Daily Telegraph, 25.8)
Eesti leinas kaht sõdurit, kes hukkusid pommiplahvatuses Lõuna-Afganistanis. Viimastel aastatel on Afganistanis hukkunud kuus Eesti sõdurit. See on suur arv võrrelduna Eesti üksuste koguarvuga. Sel suvel suurendas Eesti oma vägede arvu Afganistanis 289 sõdurini, mis tähendab, et Eestil on rahvaarvu arvestades Afganistanis kõige rohkem sõdureid. Eesti sõdurite ja sisside vahelised lahingud on muutunud nii igapäevaseks, et neid eraldi uudistena ei kajastata. Kokkupõrkeid on iga päev. Eesti pole seadnud oma sõjalisele tegevusele Afganistanis piiranguid, nagu mitmed teised riigid. Kaitseminister Jaak Aaviksoo põhjendas Eesti panust nii: kui Afganistanis olukord rahuneb, kasvab vabadus maailmas. Teisalt tõuseb Eesti maine liitlaste silmis. (HS, 25.8)
Eesti leinab välismissioonidel hukkunud sõdureid.
© Kaitseväe Peastaap
Kui teised suured Euroopa riigid määratlevad ise, kuidas ja kus nende sõdurid võivad tegutseda, on Eesti tahtnud end NATO liikmena tõestada ning pannud välja 150 sõduriga lahingrühma ühes Afganistani ohtlikemas piirkonnas. Eesti sõdurid on osalenud rasketes lahingutes alates saabumisest 2006. aastal. Eesti on kaotanud seitse sõdurit, viimati hukkus 19-aastane nooremseersant Kristjan Jalakas. Kaks päeva varem sai teine sõdur raskelt haavata, olles 57. haavata saanud eestlane Afganistanis. See aasta on olnud eestlastele Afganistanis kõige raskem, hukkunud on neli sõdurit. Vaid 1,3 miljoni elanikuga riigis jälgitakse sõdurite tegevust suure hoolega ning iga surm on rahvuslik tragöödia. (Stars and Stripes, 26.12)
Ravo Hirvesool oli valik: kas võidelda Afganistanis või minna vangi ja lõpuks ikkagi Afganistani. Nii suundus 18-aastane noormees Kesk-Aasiasse ja kannatas kaks aastat rünnakuid, halvaksläinud toitu ning ebasobiva riietuse tõttu kõrvetavat kuumust ja tohutut külma. See oli sealsamas Afganistanis, kus ta võitleb ka praegu, kuid teise lipu all ja teises sõjas. 1985. aastal sõdis Hirvesoo Nõukogude Liidu armee ridades, võideldes ettekaotatud lahingus. Nüüd on Hirvesoo 42-aastane seersant ja ta on neljandat korda Afganistanis Eesti kaitsejõudude koosseisus, seekord vabatahtlikuna. Ta näeb praeguse ja Nõukogude konflikti vahel palju erinevusi. Hirvesoo hinnangul on NATO Venemaa läbikukkumisest õppinud ning mingil moel on võimalus sõda lõpetada. (Stars and Stripes, 26.12)
Mistral – muret tekitav laevatehing
Venemaa plaan osta Prantsusmaalt Mistral-tüüpi dessantlaev on tekitanud Eestis mitmeid küsimusi. NATO liikmesmaa Eesti rannik jääb Peterburist umbes saja kilomeetri kaugusele. Eesti kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots ütles, et juhul kui Venemaa hangib endale mitu sellist laeva, võib neile mahutada terve merejalaväe brigaadi ning Eesti jaoks tähendab see rannavalve ülesehitamise vajadust. „Oht merelt kasvaks Eesti jaoks oluliselt,“ ütles Laaneots intervjuus rahvusringhäälingule. (NYT with AP, 24.11)
Eesti ametnike sõnul kaaluvad nad uusi julgeolekumeetmeid juhul, kui Venemaa ostab Prantsusmaalt dessantlaeva. Mistral-tüüpi laevalt saab helikopteriga kiiresti maale viia sadu dessantväelasi, samuti soomukeid ja tanke. „Kui Venemaa omandab nüüdisaegse ja efektiivse sõjalaeva, mis võib peale võtta tankipataljoni ühes sadade meestega ja moodsa tehnoloogiaga juhtida oma operatsioone, annaks säärase varustuse kasutamine näiteks Läänemerel Venemaale suure eelise“, ütles Eesti julgeolekuanalüütik Eerik Niiles Kross. (Upi.com, 22.11)
Eesti, keda teeb murelikuks prantslaste kavatsus müüa Venemaale Mistral-tüüpi sõjalaev, kavatseb Prantsusmaalt tehingu üksikasjade kohta aru pärida. Eesti välisminister Urmas Paet teatas ajakirjandusele, et ootab vastust küsimusele, mis sorti tehnikaga laev varustatud on. Venemaa kaitseministeerium kinnitas 19. septembril ametlikult, et läbirääkimised laeva ostuks on Pariisiga käimas. 200 meetri pikkusele ja 32 meetri laiusele alusele mahub kuus helikopterit, neli dessantalust, 13 Leclerc-tanki, sadakond sõidukit. Samuti on alusel ruumi 69 haigevoodile. (Marine-marchande/AFP, 24.11)
Prantsuse roheliste partei ei poolda Prantsusmaa plaani müüa venelastele võimas sõjalaev, sest Venemaa autoritaarne suhtumine endistesse liiduvabariikidesse on ilmne. Kui kolm Balti riiki – Eesti, Läti ja Leedu – kuuluvad nii Euroopa Liitu kui NATOsse, mis tagab nende julgeoleku, siis näiteks Ukraina ja Gruusia ei kuulu kummassegi. (Fenêtre sur l’Europe, 30.11)
Võimalik laevaost on tekitanud piirkonnas ärevust. Eesti, Läti, Leedu ja Gruusia on Venemaaga meritsi otseselt või lähedaselt piirnevad riigid. Esimesed kolm on NATO liikmed, mis annab neile julgeolekugarantii, ometi nõudsid Balti riikide ametnikud Prantsusmaalt selgitusi tehingu üksikasjade kohta. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Marko Mihkelsoni hinnangul oleks sel tehingul mõju NATO turvalisusele. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüütik Kaarel Kaas aga märkis, et see oleks liiga suur investeering ainult Läänemerel või Mustal merel kasutamiseks. (NYT, 28.11)
Toimetulek spionaažijuhtumiga
Herman Simmi karjäär kaitseministeeriumis algas analüüsibüroo direktorina 1995. aastal. Tema töö leidis tunnustust ning 2000. aastal määrati ta julgeolekuteenistuse juhiks. Aastail 2001–2006 osales Simm regulaarselt läbirääkimistel ja kohtumistel ELi ja NATO partneritega. Herman Simmi süüdimõistmine riigireetmises näitab, et Venemaa ei ole kaotanud huvi selle vastu, mis toimub tema endises impeeriumis. Simm võidi agendiks värvata 1995. aastal Marokos, kuid mõnede arvates toimus see juba varem – 1980ndail, enne NSVLi kokkuvarisemist. Teada on, et alates teenistusest kaitseministeeriumis on Simmi kaudu jõudnud venelaste kätte enam kui 3000 konfidentsiaalset dokumenti. Vastutasuks on ta saanud 100 000 dollarit. Meedias on olnud iseäranis juttu tundlike sõjasaladuste lekitamisest, näiteks alliansi dokumentidest, mis kajastavad tegevust Kosovos, operatsioone Gruusias ja raketikilbi paigaldamise kavasid Kesk-Euroopasse. Juba 2007. aasta mais, mil Eestit tabas ajaloo esimene küberrünnak, pühiti NATO peakorteris hirmuhigi – kas elektrooniliselt hoitud saladused on ikka piisavalt kaitstud, et need kübersõjas vaenlase kätte ei satuks? Mitmete uurijate arvates ei osutunud Eesti toonase küberrünnaku märklauaks mitte oma serverite nõrkuse, vaid hoopis hea reputatsiooni tõttu. Siit oleks võinud saada väärtuslikku infot mujal toimuva kohta. Alliansi liikmed on eestlasi tunnustanud selle eest, et Simmi süü õnnestus tõestada ilma temas endas kahtlusi äratamata ja seega sai võimalikuks ka tema arreteerimine. (La Nouvelle Europe, 24.3)
Endine kõrge riigiametnik Herman Simm mõisteti süüdi riigireetmises ning talle määrati karistuseks 12 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus. Kui Eesti 2004. aastal NATOga liitus, sai Simmist vaatamata tema kasinale inglise keele oskusele Kremli silm ja kõrv kogu alliansis. Simmi oli keeruline lähedalt jälgida ilma temas kahtlusi äratamata. Eesti sai jälgimisega siiski hakkama ning on selle eest palju kiita saanud. Viis, kuidas Eesti Herman Simmi avalikult kohtu ette andis, on rabav. Teistes riikides lahendatakse need küsimused pigem diskreetselt kui avalikult. (The Economist, 26.2)
Vastuseks Eestis aset leidnud Herman Simmi spiooniskandaalile saatis NATO välja kaks Vene diplomaati. NATO allika teatel töötasid mõlemad diplomaadid Venemaa NATO esinduse juures ning olid tegelikult luureagendid. Venemaa ei reageerinud NATO sammule, kuid kuna lääs üritab pärast Vene-Gruusia sõda Venemaaga uuesti suhteid taastada, langes väljasaatmine välispoliitiliselt tundlikule ajale. Väljasaadetud Vene diplomaadid ei olnud küll Eesti spiooniafääriga otseselt seotud, kuid Simmi skandaal tekitas NATOle nii suurt kahju, et nõudis karmi reageerimist. (FT, 30.4)
Kahe Vene agendi väljasaatmises Tšehhist pole midagi juhuslikku, sellele eelnes NATO 11 kuud kestnud operatsioon likvideerimaks Venemaa rahvusvahelist ja hästi organiseeritud agentide võrgustikku, mis hankis NATO liikmesriikides olulist julgeolekuinformatsiooni. Alliansi kaitseoperatsiooni põhjustas Eesti kaitseministeeriumi kõrge ametiisiku Herman Simmi vahistamine 2008. aasta septembris. Karistusaja lühenemise saavutas Simm eelkõige seetõttu, et hakkas lisaks ületunnistusele rääkima ka NATO riikides tegutsevast Vene spioonide võrgustikust. Järgnes NATO operatsioon, mille käigus saadeti erinevatest NATO maadest välja mitu spiooni. (Respekt, 24.8)
