Eesti humanitaarabi andjana

Humanitaarabi on inimestevahelise universaalse solidaarsuse põhiline väljendusvorm ja moraalne kohustus, mistõttu on humanitaarabi andmine, sealhulgas humanitaarabi missioonidel osalemine Eesti välispoliitika oluline osa. Humanitaarabi andmise ja selle koordineerimise eest vastutab Välisministeerium. Humanitaarabi missioonidel osalemisel teeb Välisministeerium tihedat koostööd Siseministeeriumi ja Päästeametiga.

Humanitaarabi andmist näevad ühe Eesti rahvusvahelise tegevusena ette Riigikogus 15. jaanuaril 2003 heaks kiidetud Eesti arengukoostöö põhimõtted. Eraldi tegevusvaldkonnana käsitleb humanitaarabi temaatikat põhjalikult ka Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava aastateks 2011-2015.

Humanitaarabi andmise õiguslik alus on Eestis sätestatud Vabariigi Valitsuse 21. jaanuari 2010. a määruses nr 8 Arengu- ja humanitaarabi andmise tingimused ja kord [1] (vt §§-id 12 ja 13).  Humanitaarabi andmise viisi ja ulatuse otsustab eelmainitud korra § 13 alusel välisminister. Sama säte näeb ette, et ministeerium hindab  iga humanitaarabivajadust eraldi ja osutab abi viisil, mis on asjakohases olukorras kõige vajalikum ja kooskõlas ülejäänud abiosutajate tegevusega.  

Kui arengukoostöös on Eestil neli prioriteetset riiki, kellega koostööd tehakse (Gruusia, Moldova, Ukraina ja Afganistan), siis humanitaarabi puhul selline lähenemine mõistlik ei ole. Eesti lähtub abi andmisel abivajajate tegelikest vajadusest, tuginedes enamasti ÜRO, Euroopa Ühenduste Komisjoni või Punase Risti organisatsioonide analüüsile või riikide otsestele abipalvetele. 2011. aastal toetasime nii pikaajalisi ja keerukaid hädaolukordi nagu Lõuna-Sudaan, Afganistan, Liibüa, Elevandiluurannik, Pakistan, Jeemen, Gaza kui ka selliseid loodukatastroofides kannatanud riike nagu Jaapan, Türgi ja Somaalia. 2012. aastal on toetatud põua ja näljahäda käes kannatavaid riike nagu Tšaad, Kesk- Aafrika Vabariik, Niger ja Somaalia; kuid ka inimesi kriisikolletes - Süürias ja Lõuna-Sudaanis.

Humanitaarabi annetused rahvusvahelistele organisatsioonidele

1998. aastal tegi Eesti oma esimese vabatahtliku annetuse rahvusvahelisele humanitaarabi organisatsioonile, milleks oli erapooletu ja sõltumatu Rahvusvahelise Punase Risti Föderatsioon (ICRC). Seda võib pidada hetkeks, mil Eesti hakkas doonorina teadlikult toetama globaalse humanitaarabisüsteemi toimimist.

Eesti on aastaid kasvatanud toetust ÜRO-le ja Punasele Ristile kui globaalse humanitaarabisüsteemi kesksetele panustajatele. Suurema osa humanitaarabist eraldab Eesti ÜRO abiorganisatsioonidele ning Rahvusvahelisele Punasele Ristile. Seda eelkõige põhjusel, et enamasti on need rahvusvahelised organisatsioonid katastroofi/kriisiolukorras kohapeal esindatud. Seetõttu tunnevad nad  kohalikke olusid, suutes abi tõhusalt ja kiiresi ohvriteni suunata. Lisaks suudavad need organisatsioonid erinevate doonorite panuseid kohapeal kiiresti   koordineerida.

Eesti toetab iga-aastaselt vabatahtlike annetustega järgmiste rahvusvaheliste humanitaarabiorganisatsioonide tegevusi:  ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR), ÜRO humanitaarasjade koordineerimisbüroo (OCHA), ÜRO Hädaabi Keskfond (CERF) ja Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (ICRC). Ühtlasi on võimalik humanitaarabi annetada ka vastusena kanntanud riigi abipalvele – näiteks 2010. aastal vastas Eesti Moldova abipalvele seoses ulatusliku üleujutuse tagajärgede leevendamisega, saates kohapeale oma eksperdid ja varustuse.

Eesti Päästemeeskond

Eesti on aastate jooksul saavutanud rahvusvahelistele standarditele vastava pääste- ja humanitaarabi osutamise võimekuse, mis lubab Eestil saata vajaduse korral katastroofipiirkonda Eesti Päästemeeskonna (Estonian Disaster Relief Team, EDRT).

Eesti Päästemeeskond on osa pääste- ja kriisireguleerimisvaldkonna väljaõppe, koolituse ja ettevalmistuse süsteemist, millel on Eesti välispoliitikas täita oluline roll: selle põhieesmärk on Eesti Vabariigi valmisoleku tagamine rahvusvahelistel pääste- ja  humanitaarabioperatsioonidel osalemiseks.

Tegu on vabatahtlikkuse alusel moodustatud pidevas valmisolekus oleva meeskonnaga, mis reageerib vajaduse korral rahvusvahelistele suurõnnetustele. Eesti Päästemeeskonna lähetab missioonile Välisministeerium koostöös Päästeametiga ÜRO, ELi või kannatanud riigi esitatud abipalve alusel.

Iga üksiku missiooni tarbeks pannakse meeskond kokku konkreetsetest vajadustest lähtudes. Eesti Päästemeeskonda kuuluvad spetsialistid on peamiselt tuletõrje- ja päästeteenistusest, kuid liikmeid on ka piirivalvest, politseist, meditsiiniasutustes ja teistest valitsusasutustest. Operatiivsest võimekusest on moodustatud otsingu- ja päästerühm, meditsiinirühm ja keemiarühm. Peale selle kuuluvad meeskonda ka toetusrühm ja ekspertide grupp, mis toetavad ja korraldavad meeskonna tööd missioonil, õppusel ja igapäevategevuses.[2] Eesti Päästemeeskond on osalenud humanitaarabi missioonidel Namiibias, Pakistanis, Indoneesias, Haitil, aga ka lähemal –  Moldovas, Poolas ning Lätis, kus takistati Daugava jõel õlireostust.

Tänaseks on Eesti Päästemeeskond tõestanud end maailmatasandil arvestatava ja tõsiselt võetava professionaalide meeskonnana. Üha sagedamini kutsutakse selle liikmeid rahvusvaheliste õppuste planeerimis- ja hindamismeeskondadesse. Eesti on saatnud oma spetsialiste nii ÜRO (United Nations Disaster Assessment and Coordination, UNDAC) kui ka Euroopa Liidu katastroofide hindamis- ja koordineerimismeeskondadesse, mille ülesanne on anda esmane hinnang kriisi ulatusest.  2009. aastal osales Innar Malleus ÜRO (UNDAC) missioonil Indoneesias, 2010. aastal töötas Gert Teder ELi hindamis- ja koordineerimismeeskonna koosseisus Haitil.

Vt Eesti Päästemeeskonnast lähemalt: http://www.rescue.ee/1454

Eesti osalemine rahvusvahelises päästekoostöös

Humanitaarabi on sageli kõige tõhusam anda riikide ressursse ja teadmisi ühendades. Eesti Päästemeeskond osaleb ka rahvusvahelises päästekoostöös. Alates 2006. aastast on Eesti Rahvusvaheline Humanitaarpartnerluse  (International Humanitarian Partnership, IHP) liige. Tegemist on siduvate lepinguteta mitteametliku organisatsiooniga, mille põhieesmärk on teostada ühiselt humanitaarabi andmist – seda peamiselt läbi ÜRO ja selle allorganisatsioonide humanitaarabi missioonide toetamise. Lisaks korraldatakse ühiseid õppuseid. Ühisjõudude rakendamisel kooskõlastatakse omavahel humanitaarabi andmine ja saavutatakse suurem abi andmise võimekus. IHP liikmete hulka kuuluvad lisaks Eestile ka Soome, Rootsi, Norra, Taani, Suurbritannia, Saksamaa ja Holland.

Eesti on osalenud kuues IHP ühisoperatsioonis. Ühismissioonideks olid ka 2010. aasta missioonid Haitil ning 2010-2011 Pakistanis, mille puhul nii varustus kui ka personal oli pärit viiest eri riigist. Võrdväärse IHP liikmena on Eestil võimalus üha sagedamini osaleda ühiselt koos teiste partneritega erinevatel rahvusvahelistel päästeoperatsioonidel. 2012. aastal annavad Eesti eksperdid logistilist abi UNHCR põgenikelaagris Dollo Ados, Etioopias.

Vt Rahvusvaheline Humanitaarpartnerluse  kohta: http://www.ihp.nu/

[1] Vabariigi Valitsuse 21. jaanuari 2010. a määrus nr 8 Arengu- ja humanitaarabi andmise tingimused ja kord. RT I 27.01.2010, 5, 15. https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13269954

[2] Maailmaparandaja Teejuht, lk. 66-67.