Mis on humanitaarabi?

Humanitaarabi on abi, mille eesmärgiks on loodus- või inimtegevusest põhjustatud katastroofide ajal või nende järel inimelude päästmine, inimeste kannatuste vähendamine ja inimväärseks eluks hädavajaliku tagamine, samuti abi, mis on mõeldud nimetatud olukordade ennetamiseks ja nendele reageerimiseks valmisoleku parandamiseks; Humanitaarabi antakse olukorras, kus kohalikud abiandjad on juba ülekoormatud, võimetud või ei soovi tegutseda.[1] Humanitaarabi osutamisel lähtutakse abivajava riigi, territooriumi, ühenduse, režiimi, rühmituse või rahvusvahelise organisatsiooni abipalvest.  Humanitaarabi on inimestevahelise universaalse solidaarsuse väljendusvorm ja moraalne kohustus. 

Humanitaarabi ja arengukoostöö erinevus?

Arengumaadele antavale abile mõeldes kerkib silme ette sageli pilt toidukottidest näljastele, arstiabi, ajutised telklinnakud looduskatastroofide ohvritele või sõjapõgenikele. Eelnimetatud juhtudel ei ole enamasti tegemist arengukoostöö, vaid hoopis humanitaarabiga.

Kui arengukoostöö on aeglane protsess, mida võivad mõjutada poliitilised ja majanduslikud huvid ja mille eesmärgiks on saavutada sellised pikaajalised muudatused nagu vaesuse vähendamine ja arengumaade majandusliku ja sotsiaalse arengu soodustamine, siis humanitaarabi on kiireloomuline ja üldjuhul lühiajaline. „Humanitaarabi erineb teistest abiliikidest selle poolest, et tema ainsaks eesmärgiks on osutada hädaabi elude päästmiseks ja kaitsemiseks ning inimkannatuste ennetamiseks ja leevendamiseks vastavalt vajadusele olukorras, kus kohalikud abiandjad on juba ülekoormatud, võimetud või ei soovi tegutseda. Inimelude päästmise seisukohalt on kõige tähtsam valmisolek ja reageerimine kohalikul tasandil. Kuigi humanitaarabi käsitlevad põhimõtted ja eeskirjad erinevad muud liiki abi põhimõtetest, peab siiski olema tagatud nende kooskõla muude tegevusvahenditega, eelkõige kriisijuhtimise ja arengukoostööd käsitlevate vahenditega.“[2]

Humanitaarabi ja arengukoostöö on omavahel tihedalt seotud. Katastroofide ja kriiside tõttu hävinenu taastamisest on eluolu üldise parandamiseni vaid väike samm ja seega on oluline nende abinõude omavaheline kooskõlastamine.[3]

Hädaabi, esmase taastamistöö ja arengukoostöö ühendamine

Suurõnnetuse järel riikide ülesehitamine on suur väljakutse, mis vajab kohese hädaabi kõrval ka arengumeetmeid. See on oluline tagamaks sujuv üleminek humanitaarabilt arengukoostööle. Põhjusel, et humanitaarabi osutamise lõpetamine on valdkonniti ja piirkonniti erinev, viibivad humanitaarabi ja arengukoostöö töötajad üha enam ja  pikaajalisemalt katastroofipiirkonnas üheaegselt. Hädaabi, esmase taastamistöö ja arengukoostöö (linking relief, reconstruction and development, LRRD) tõhus ühendamine toetab jätkusuutlikku arengut. 

Humanitaarabi andmise põhimõtted - inimlikkus, erapooletus, neutraalsus ja sõltumatus

Humanitaarabi andmise põhimõtted on sätestatud Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu ning suurõnnetuste tagajärgede leevendamisega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide tegevusjuhendites ja ÜRO Peaassamblee resolutsioonis nr 46/182.

Inimlikkus. Inimlikkuse põhimõte tähendab, et inimkonda tuleb kohelda inimlikult igas olukorras, päästes inimeste elusid ning leevendades kannatusi üksikisiku õigusi austades. Erilist tähelepanu tuleb pöörata elanikkonna kõige haavatavamatele rühmadele.

Erapooletus. Humanitaarabi andmine peab olema erapooletu ning selle andmise aluseks ei tohi olla kodakondsus, rass, usutunnistus ega poliitilised vaated. Abi antakse ainult vajadustele vastavalt.

Sõltumatus. Humanitaarabiorganisatsioonid peavad esitama ja rakendama oma meetmed valitsuse (muudest) poliitikatest ja meetmetest sõltumatult.

Neutraalsus. Neutraalsus tähendab seda, et vaenutegevuse korral ei eelistata üht poolt ning ei osaleta poliitiliste, rassilistes, ideoloogilistes ega usuga seotud vastuoludes.[4]