Välisminister Urmas Paeti sõnavõtt Okupatsioonimuuseumis näituse „Konvoi nr. 73 – erilise saatusega konvoi“ avamisel

Mul on au tervitada kõiki kohalviibijaid sel mälestusväärsel päeval, mil meie ees avaneb järjekordne traagiline peatükk inimsaatustest meeleheite ja lootusetuse ajal.

Alustaksin väikese teekonnaga Eesti ajalukku enne Teist maailmasõda. Meie iseseisvusdeklaratsiooniga – 24.02.1918 avaldatud „Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele“ lubas vastsündinud Eesti Vabariik juudi rahvale kultuuriautonoomia. 1926. aastal välja kuulutatud juudi kultuuriautonoomia pälvis rahvusvahelise juudi kogukonna tunnustuse, oli tähtis sündmus Eesti juudi kogukonna jaoks ja ainulaadne nähtus Euroopas. 1930ndatel aastatel leidsid Eestis varjupaiga mitmed Saksamaalt põgenenud juudi vaimuinimesed. Aasta pärast seda, kui Hitler oli Saksamaal võimule tulnud, loodi Tartu Ülikooli juures judaica õppetool. See kõik oli õitseng enne hävingut.

1940. a juunis, mil Poola, aususe ja vabaduse kaitseks välja astunud Prantsusmaa pidas surmaheitlust natsi-Saksamaaga, kasutas NSVL võimalust ja okupeeris Eesti. Eestis kehtestatud nõukogude okupatsioonivõim likvideeris muuhulgas juudi kultuuriautonoomia. 14.06.1941 küüditasid nõukogude võimuorganid teiste hulgas umbes 400 eesti juuti – ligi 10% siinsest juudi kogukonnast, kes tembeldati „kodanlikeks natsionalistideks“ ja muidu progressiivse inimsoo vaenlasteks.

1941. aasta suvel-sügisel tõrjusid natsi-Saksamaa väed nõukogude armee Eesti aladelt välja ning kehtestasid siin oma okupatsioonivõimu. Ligikaudu 1000 Eestisse jäänud juudi rahvusest Eesti kodanikku tembeldati vaenlasteks ja hukati Saksa okupatsioonivõimu eestvõttel. Natsivõim kuulutas okupeeritud Eesti juudivabaks. Saksa okupatsioonivõim tõi aastail 1942 – 1944 kogu oma võimu alusest Euroopast siin rajatud laagritesse rohkem kui kümme tuhat juuti, kellest peaaegu kõik hukati. Me ei tea senini täpselt ega ei saa ilmselt kunagi teada, kui palju hävitamisele määratud inimesi okupeeritud Eestisse toodi – inimestest olid saanud numbrid, mis olid teada vaid kuriteo kavandajatele ja täidesaatjatele. Holokaustiohvrite nimekirja täpsustamine toimub veel tänagi.

Me võime püüda, kuid ei suuda kunagi lõpuni mõista, mida tundsid need inimesed, kes 1944. aasta maikuus „konvoiga nr 73“ okupeeritud Prantsusmaalt okupeeritud Eestisse toodi. Vaid mõne aasta eest oli hävitatud vana ja õitsev demokraatia – Prantsusmaa ja noor, kuid arenev Eesti, keda Albert Einstein ise juudi kogukonna suhtes ilmutatud tolerantsuse eest oli kiitnud. Tulevik oli läbi lõigatud ja endine Euroopa oli ikestatud rahvaste jaoks muutunud ühtviisi halliks raudteejaamade ning koonduslaagrite ämblikuvõrguks, mille iga niit oli saatanliku süsteemi teenistuses. Ajal, mil vaid väga väheseid oli võimalik lõpuni usaldada, sai kindlaks jääda vaid soovile püüda kõigele vaatamata ellu jääda ja säilitada teadlikkus oma kuulumisest inimsoo hulka, hoolimata sellest, et natsid vastupidist tõestada püüdsid. Kahjuks läks vähestel korda säilitada enda ja oma pere elu.

1945. aastal sai see kohutav peatükk ajaloos läbi, kuid Teise maailmasõja ajal toime pandud inimsusvastased kuriteod vajavad endiselt meie kõigi tähelepanu. Me peame ühiselt töötama selle nimel, et arhiivid kõikjal avataks, inimeste teadlikkus toimunust suureneks ning et inimsusvastased kuriteod kunagi ei korduks. Viimaste aastakümnete jooksul on holokausti uurimisel ja mälestuse jäädvustamisel tehtud hindamatult palju tööd. Eestis tekkisid selleks võimalused pärast meie maa vabanemist nõukogude okupatsioonist 1991. aastal. Tänane, vaba Eesti on uhke oma aktiivse juudi kogukonna üle, kelle eestvedamisel on loodud Eesti Juudi Muuseum. Palju seal säilitatavatest dokumentidest on avaldatud Internetis ning sel moel kogu maailma jaoks kättesaadavad. Nii Prantsusmaa kui Eesti kuuluvad liikmesriikidena Holokausti Hariduse, Mälestamise ja Uurimise Rahvusvahelisse Rakkerühma (Task Force for International Co-operation on Holocaust Education, Remembrance and Research) ja aitavad sel moel kaasa holokausti mälestuse jäädvustamisele ja meie tuleviku kujundajate – noorte – vastutustundlikule harimisele.

Tänan assotsiatsiooni „Konvoiga nr. 73 deporteeritute lähedased ja sõbrad“, Shoah mälestusfondi ja Prantsusmaa Suursaatkonda Eestis selle olulise näituse ning 2. juunil avatava mälestustahvli eest. Süvendagu teadmine jagatud saatusest meie ühiseid pingutusi parema ja õiglasema tuleviku nimel.