Eesti kajastused välismeedias

Kultuur

Antoine Chalvin

Ida Keelte ja Kultuuride Instituudi (Pariis) dotsent, tõlkija

Ajal, mil Euroopa ühiskonnad ja elustiilid muutuvad üha sarnasemaks, on kultuur jäänud eripärasuse privilegeeritud valdkonnaks: kultuuriloomes väljendub kõige puhtamal ning ligipääsetavamal viisil ühe riigi ja rahva identiteet.

Oma pindalalt küll väike Eesti, on ilmekalt näidanud, et suudab olla suur vaimult, seda juba alates 19. sajandi keskpaigast, mil ilmus praeguseks tosinasse võõrkeelde tõlgitud eesti rahvuseepos „Kalevipoeg“. Eesti nüüdisaegne muusika, kujutav- ja kinokunst saavad mujal maailmas järjest tuntumaks ja pakuvad välismaalastele teid eesti hinge erinevate tahkude avastamiseks. Ometi laseb kõigist loomevaldkondadest just kirjandus, mis toimib nii keele, tunnete kui ka ideede kaudu, Eestit ja tema inimesi kõige sügavamalt mõista.

Sellest seisukohast üks iseloomulikumaid teoseid on Anton Hansen Tammsaare viieosaline romaanitsükkel „Tõde ja õigus“ (1926-1933), mille tervikliku tõlke esimesed osad ilmusid Prantsusmaal 2009. aastal. Monumentaalne teos, ühtaegu perekonna- ja arenguromaan, heidab omalaadset valgust eesti ühiskonna ja ajaloo erinevatele aspektidele alates 19. sajandi lõpu igapäevasest taluelust kuni kahekümnendate aastate linnakodanluse kommeteni. Puudutamata ei jää ka 1905. aasta revolutsiooni sündmused. Romaani esimene ja viimane osa toovad pea käegakatsutaval moel ilmsiks eestlaste talupoeglikud juured ja näitavad võrratute kirjelduste abil nende loodusearmastust, mis on välismaalase silmis tänapäevalgi üks eestlaste hämmastavamaid jooni. Tammsaare loodud lai tegelaskujude galerii illustreerib eesti karakterit kogu tema mitmekesisuses: alates riukalikust ja riiakast talupojast Pearust kuni vaevaga elukeerises oma teed otsiva ausa ja tundliku südametunnistusega Indrekuni. Ühe välismaise ja kolmveerand sajandi vanuse raamatu kohta on eesti kirjanduse silmapaistva klassiku Tammsaare romaan saanud Prantsusmaal imekspandava edu osaliseks. See tõestab, kui tõestust vaja oleks, et universaalset sõnumit saab edasi anda ühe maa ja identiteedi eripärasuse kaudu.

Muusika
Film
Kirjandus
Teater
Kunst
Kokakunst
Sport

Muusika

Ajatu muusika looja Arvo Pärt

Veebruari algul kõlas University of Utah Singersi ja Salt Lake Choral Artistsi interpreetide esituses eesti, sloveenia, vene, ungari ja tšehhi muusika, mis viis kuulajad nauditavale kujuteldavale reisile. Programmi üks osa suunas aga veel kaugemale. Lauljate sõnul tundus eesti helilooja Arvo Pärdi ladinakeelne „Te Deum” tulevat justkui teispoolsusest. Pärdi muusikastiili on kirjeldatud kui hüpnootilist ja vaimulikku minimalismi, tema muusika on ajatu ja sisendab kuulajasse rahu. (The Salt Lake Tribune, 14.2)

Külastades 2002. aasta oktoobris Londoni Tate’i galeriid, sattus müstiline eesti helilooja Arvo Pärt korraga segadusse hiigelsuure Anish Kapoori installatsiooni „Marsyas” ees. Helilooja tundis, nagu seisaks ta vastamisi oma kehaga, surnult, kinni ajalõhes oleviku ja tuleviku vahel. Ta oli sunnitud endalt küsima, mida ta suudaks talle jäänud aja jooksul veel korda saata. See ilmutushetk andis tõuke uuele albumile „Lamentate”. (Los Angeles Times, 9.3)

Enim mängitud kaasaegne helilooja Arvo Pärt sai valmis uue teose „In principio“. Keskaegset muusikat uurides jõudis Pärt omaenese muusikalise keele, kellade helinast inspireeritud tintinnabulini. Tulemuseks on ajatu muusika, püüe leida üks ja ainus õige noot. Pärdi anne ja unikaalsus vastanduvad tänapäeva muusikas nii sageli kohatavale sisutühjale keerukusele, minimalismi on Pärdile isegi ette heidetud. Tema loomingus võib leida ühest palast 15 versiooni. Näiteks tuntuimast teosest „Fratres“ on versioonid viiulile ja klaverile, löökriistade ansamblile, kitarrile ja keelpillidele jne. „In principio“ segakoorile ja orkestrile on tähendusrikas, suurepärane saavutus. (L’Express, 19.–25.3)

Arvo Pärt pühendas oma 4. sümfoonia vene ärimehele Mihhail Hodorkovskile. Euroopa esiettekanne leiab aset Helsingis vaid mõni kuu pärast Los Angeleses toimunud esmaesitust. Pärt ütleb, et sümfoonia on pühendatud kõigile Venemaa represseerituile. Pärt on tuntud näiliselt lihtsa ja vaimse muusika loojana, kes väldib avalikkust, kuid viimastel aastatel tundub ta olevat politiseerunud. „See ei ole poliitika,“ ütleb Pärt, „poliitika asemel täidab meie meeli haletsus ja kaastunne ohvrite vastu.“ Pärt arvab, et 4. sümfoonia on kuulajale ühtaegu nii raske kui kerge. „See on tabula rasa, tühi leht. Kuulaja peab laskma sel täituda ise avanedes.“ (HS, 16.4)

Selles jaanuarikuu kauges reisis on midagi mõistatuslikku, võib-olla eksitavat. Eestist pärit helilooja Arvo Pärt, kes sarnaneb rohkem munga kui kunstnikuga, sõidab Californiasse, kuid tooni annab reisile kunagine miljardär, Siberi töölaagris kinni peetav Mihhail Hodorkovski. Los Angelese Walt Disney kontserdisaalis juhatab Esa-Pekka Salonen 10. jaanuaril Pärdi 4., Hodorkovskile pühendatud sümfoonia maailmaesiettekannet. Nüüd kõlab teos esimest korda Saksamaal Leipzigis. Kremerata Balticas mängib kaasa ka orkestri kontsertmeister Gidon Kremer, dirigeerib ukrainlane Roman Kofman. Napilt neljakümneminutiline sümfoonia algab tardunud harfiakordiga, millele järgnevad viiulid. Partituuris on selle kohale märgitud con sublimità – üleva suursugususega. See vastab ehk pühendusekandjale, aga kas ka teda tabanud barbaarsele saatusele? Gidon Kremeri sõnul soovitakse üritusega julgustada neid poliitvange, kes võitlevad õigluse ja vabaduse eest ning keda seetõttu taga kiusatakse. Juba Pärdi 3. sümfoonia (1971) puhul on näha eemaldumist igasugusest avangardist, enese sidumist keskaegse muusikaga ning tee leidmist harmoonilise lihtsuse, muusikaliste vahendite vähendamise ja sugestiivse kõlavagaduse juurde. Alates sellest ajast on Pärt tõusnud lääne ilmalikustunud ühiskonnas kultusfiguuriks. (SZ, 31.10)

Paavo Järvi – muusikamaailmade ühendaja

Kaks ja pool aastat tagasi rippus kogu maailmas tuntud Paavo Järvi üleelusuurune plakat Frankfurdi kesklinnas kaubamaja seinal. Mõte oli üle saada hirmudest, mis inimestel klassikalise muusika suhtes tekivad. Alates ajast, mil Järvi Hesseni Ringhäälingu sümfooniaorkestri peadirigendi kohale asus, viib orkester läbi projekte, kus ühendatakse noorte kõlamaailm klassikalise muusika kõlamaailmaga. Järvi on koos noorte DJde ja elektromuusikutega uuesti mõtestanud ja mänginud Dvoraki 9. ja Beethoveni 5. sümfooniat. Nüüd on käsil kolmas sellelaadne projekt. Uue interpretatsiooni saab Järvi orkestri ja Berliini elektro-DJ esituses Gustav Holsti orkestrisüit „Planeedid“. Kahe maailma kohtumise eesmärgiks on ühekssaamine. (Frankfurter Rundschau, 13.2)

Pariisi Orkestri koori liikmed ootavad esimest kohtumist Paavo Järviga kannatamatult, hinges terake ärevust. Järvi on avatud ja kontakt kooriga on algusest peale meeldiv, lihtne ja vahetu. Proovi esimesele osale järgneb põhjalik töö – mees, kes teab, mida tahab, armastab kujundada, täiustada, lihvida. Järvi taotleb oma nägemust paindlikult ja elegantselt. Ta kõneleb lühidalt ja täpselt. Järgmisel päeval toob orkestriproov kaasa töö detailide kallal. Järvi on kannatlik. Ta loob ja ehitab, arendades tehnilist külge, unustamata vaimset õhkkonda, mida valitud teosed nõuavad. Õnnelikud on need muusikud, kes saavad Järviga koostööd teha. Kaua ei ole Pariisi Orkester kõlanud Mozarti esitades nii kergelt, lausa õhuliselt. Pariisi Orkestri ees on mitmeid väljakutseid: parandada tuleb kunstilist taset, meelitada publikut, luua endast kaasaegne kuvand. Tere tulemast Pariisi, maestro! (Association des amis d’Arthur Oldham, 9.2)

Dirigentide perekonnas üles kasvanud Paavo Järvi on südamest tänulik oma kodusele taustale. „Ma olen alati teadnud, et minust saab dirigent,“ kinnitab ta. Koolipõlves mängis Paavo Järvi orkestris löökpille, see andis hea võimaluse jälgida teisi muusikuid ja mõista paremini omavahelist koostööd. Pidades suhtlemist muusikutega dirigenditöö õnnestumise võtmeks, on Järvi seda oskust üha lihvinud. Ameerika Ühendriikides omandas ta orkestrijuhi kutset sääraste suurmeeste juures nagu Leonard Bernstein. Tuntuse on Paavo Järvile toonud töö Cincinnati, Hesseni Ringhäälingu ja Bremeni orkestriga. Täna võib 47-aastane Paavo Järvi võtta vastu suurimaid väljakutseid, näiteks Beethoveni üheksa sümfoonia esitamine kolme päeva jooksul. Sädet peab olema, ütleb Paavo Järvi. See tuleb üles leida, seda tuleb jagada. (Le Figaro Magazine, 28.3)

Hesseni Ringhäälingu sümfooniaorkestri suveturneed kroonisid kontserdid Eesti kahes suuremas linnas: pealinnas Tallinnas ja ülikoolilinnas Tartus. Kontserte juhatas orkestri peadirigent Paavo Järvi, solistina esines hollandi viiuldaja Janine Jansen. Eestist koos perega emigreerunud ning USAs üles kasvanud Paavo Järvi jaoks on Tallinna kontsert turnee tähtsaim ülesastumine. Tundub, et ka orkester tunnetas seda. Kavas on Béla Bartóki viiulikontsert nr 1, rapsoodia nr 1 viiulile ja orkestrile ning Bruckneri 4. sümfoonia. Programm pole küll eksootiline, kuid siin, põhjalas, siiski mingil määral ebatavaline. Kõrkuseta võib oletada, et Tallinnas ei olda niivõrd viimistletud mängukultuuri tunnistajaks just väga tihti. Publik reageeris esitusele igatahes tänuliku ning sugugi mitte põhjamaiselt jaheda vaimustusega. (Frankfurter Rundschau, 31.8)

Suurepärane eesti dirigent Paavo Järvi ammutab sügavast erinevate kultuuride anumast, kus on koos vene hing, skandinaavia karmus ja euroopalik rikkus. Bremeni Saksa Kammerfilharmooniaorkester esines Järvi juhatusel sel suvel Salzburgi festivalil, kus nad kandsid ette kõik üheksa Beethoveni sümfooniat. Beethoven oli üllatavalt rütmiline, dramaatiliselt pulseeritud ning samas retooriliselt terav – selleaastase festivali sümfooniline sensatsioon. Järvi interpretatsioonis on Beethoven pigem anarhist kui klassikust autoriteet. (Die Zeit, 11.9)

Andekad eesti muusikud

Müncheni Kammerorkestri kontsert oli erakordselt ergutav, vaheldusrikas ja värskendav. Ette kanti Aaron Coplandi, Esa-Pekka Saloneni, Jean Sibeliuse ja Erkki-Sven Tüüri teoseid – programm täis vaateid muusikamaastikule, tempokat virtuoossust, rõõmu ja melanhooliat. Külalisdirigent Olari Elts osutus kummaliseks, taktikepita dirigeerivaks, kuid mõtteerguks ja targalt juhatavaks dirigendiks. (Süddeutsche Zeitung, 16.2)

Frankfurdis tuli Paavo Järvi juhatusel Hesseni Ringhäälingu sümfooniaorkestri esituses esmaettekandele Erkki-Sven Tüüri 7. sümfoonia koorile ja orkestrile. Helilooja ammutab arvukatest allikatest: barokist, minimalismist, jäikadest kõlamaastikest, rokiepisoodidest. Tüüri muusika imeline omadus seisneb selles, et see ei mõju stiilide seguna. Tüüril õnnestub kõik üheks helikeeleks sulatada. (FAZ, 22.6)

Eesti on küll väike riik, kuid Eesti Riiklik Sümfooniaorkester näitab lausa kolossaalset muusikalist talenti. ERSO kontsert Kansase osariigis Carlsen Centeris pakkus publikule kogu hooaja ühe nauditavama muusikaelamuse. Muu hulgas tulid esitamisele Arvo Pärdi „Cantus”, Sibeliuse „Sümfoonia nr 2” ja „Finlandia”. Helid olid tõeliselt suurepärased. (Kansas City, 22.3)

Detroiti Sümfooniaorkestri juht maestro Neeme Järvi pöördub oma kodulinna Tallinna juhatama ERSOt, orkestrit, kus tema karjäär pool sajandit tagasi alguse sai. Järvi on teinud karjääri väljapaistva rahvusvahelise dirigendina. Ta on pälvinud laialdast tunnustust ka Detroiti Sümfooniaorkestri taaselustamise eest, tema rõõmsameelne tööstiil, spontaanne iseloom ja lai repertuaar on toonud Detroiti muusikaellu uue hingamise. Eesti publiku austust Järvi ja tema sümboolse naasmise vastu on võimatu ülehinnata. Terve Eesti armastab teda väga ja hindab tema püüdlusi tutvustada eesti kultuuri maailmas. Eksiiliaastail viis Järvi piiri taha kodus keelatud heliloojate – Arvo Pärdi, Eduard Tubina ja paljude teiste – loomingut. Järvi patriotismimeelsusest kantud kontserdid ja salvestused annavad tunnistust väikese rahva suurest muusikavarast. (Detroit Free Press, 18.8)

Eesti muusikaelu raskekahurvägi, dirigendid Eri Klas ja Neeme Järvi.
© DelfiPressifoto

Eri Klas tähistas oma 70 aasta juubelit küll juba Tallinnas, kuid Tampere Filharmooniaorkester tahtis oma endisele peadirigendile ja praegusele audirigendile eraldi peo korraldada. Eri Klasi nimi jääb igaveseks orkestri ajalukku, sest tema peadirigendiks oleku ajal sai linnaorkestrist Tampere Filharmoonia, täies koosseisus sümfooniaorkester. „See on mu karjääri üks oluline verstapost,“ ütleb Klas uhkelt. Tampere-aastate järel on Klas oma hoogsat karjääri jätkanud nii ooperimajades kui sümfooniaorkestrite juhina. Klas on püüdnud juba aastaid tempot maha võtta, kuid üsna edutult. „Viimase pooleteist kuu jooksul pole ma kordagi jõudnud koju Tallinna. Enne Tamperesse tulekut dirigeerisin muu hulgas Tšiilis, Edmontonis, Moskvas ja Turus,“ ütleb Klas. (Aamulehti, 12.12)

Eestis on tähtsal kohal vokaalmuusika, samas ei kardeta erinevaid muusikastiile omavahel põimida. Tallinnas Nõmme kirikus toimunud Vox Clamantise kontsert kõlas tõeliselt maagiliselt ning vaimuliku muusika ja modernsete elektrikitarride kooslus mõjus originaalselt. Selline stiilide segunemine võib kuulajaid üllatada, puritaanlasi aga suisa ärritada. Vox Clamantise juhi Jaan-Eik Tulve sõnul ei olda Eestis muusikalise eksperimenteerimise osas liiga tundlikud, pigem vastupidi – erinevate žanrite kombineerimist kuuleb sageli. Professionaalsetest kooridest tähtsaimaks võib pidada ka rahvusvahelisel areenil tuntust kogunud filharmoonia kammerkoori. Vox Clamantis on väiksem, nende liikmeskond paindlikum: siit võib leida õigeusu preestri, punkbändi laulja, poliitiku ja džässmuusiku. Aina enam arendatakse ühisprojekte teiste muusikutega, näiteks sopran Adriana Savalliga. (La Croix, 7.4)

Europa XXL kultuurifestivali raames võis Roncq’is kuulda Eesti meeskoori Vox Clamantis. Publik võis Saint-Piati kirikus nautida keskaegset polüfoonilist laulu ja gregooriuse laulu. Tunnustatud muusikud ei jätnud publikut külmaks – emotsioonid sel erilisel kontserdil helisesid nii lauljate häältes kui kuulajate kõrvus. (Nord Eclair, 19.4)

Eesti Filharmoonia Kammerkoor on tõenäoliselt tuntuim Eesti professionaalne muusikakollektiiv ja üks paremaid koore terves maailmas. Filharmoonia kammerkoori võib näha esinemas maailma tähtsaimatel koorifestivalidel. Silmapaistva koori ülesastumine Prantsusmaal on suursündmus. (Le Progrès, 11.7)

Oks ja Edur – partnerid laval ja elus

Balletis on hea partnerlus kõige olulisem, ent samas harv nähtus. Tantsijad Age Oks ja Toomas Edur on balletti tantsinud juba 20 aastat. Nende tavapärasesse repertuaari on kuulunud peamiselt traditsioonilised balletid nagu „Luikede järv“ ja „Pähklipureja“. Ent nüüd, mil Age Oks on teatanud oma karjääri lõpetamisest ja tema abikaasa Toomas Edur peab mõtlema tuleviku üle, tantsivad nad esmakordselt Kenneth MacMillani balletis „Manon“. „Manoni“ stiil ja teema erinevad suuresti Oksa ja Eduri senisest repertuaarist, kuid mõlemad kinnitavad, et naudivad uut rolli. (WSJ, 9.1)

Baleriin Age Oks pälvis Londonis Sadler’s Wellsi teatris Critics’ Circle’i parima naistantsija auhinna. Oksa sõnul jagab ta seda loomulikult oma abikaasa ja partneri Toomas Eduriga. Oksa ja Eduri ühine karjäär sai alguse Tallinna balletikoolis, kuid suurema osa oma karjäärist on nad veetnud Inglise Rahvusliku Balleti laval. Pärast üliedukaid karjääriaastaid kuuluvad paari tulevikuplaanidesse rahulik elu ja pere loomine. (The Times, 8.2)

Age Oks ja Toomas Edur kummardasid Briti publikule viimast korda. Üks kaunis ja kummaline peatükk Briti tantsuajaloos sai läbi. Eestlaste luigelauluks oli valitud vaimustav Püha Pauli katedraal. Oli tunda iga vaataja imetlust lahkuva balletipaari vastu ning orkester andis oma parima. Muu hulgas tuli esitamisele Toomas Eduri originaalballett „Vaiksed monoloogid“, mis oma intiimsuse, melanhoolsuse ja liigutavusega meenutas, kui raske on tegelikult mõista kõige lähedasemaid inimesi. Kuid just vastastikune telepaatia on teinud Oksast ja Edurist balletiajaloo ühe säravama paari. Toomas Edur suundub kodumaale juhtima Estonia balletti, Age Oks on kolmandat kuud lapseootel. Publik saadab nad teele sügava kiindumuse ja piiritu tänutundega. (The Daily Telegraph, 1.7)

Eesti popmuusika maailmalavadel

Turus esinev bänd The Sun on kindlasti Eesti tuntuim rokkansambel. Bändi muusikas on kosta raskema kitarriroki mõju. Nende laulutekstides on ehk rohkem mõtet sees kui rokilugudes üldiselt. Tekstid sisaldavad tihti aforistlikke ja vanasõnalaadseid mõtteteri. Kuid Tanel Padar ütleb, et ei kuuluta mingit sõnumit. „Kui muusika paneb kuulaja mõtlema, unustama, armastama, nutma ja naerma, siis oleme oma ülesande täitnud,“ ütleb ta. (Turun Sanomat, 11.2)

J.M.K.E. esimene kauamängiv „Külmale maale“ tuli välja 20 aastat tagasi. Villu Tamme ja J.M.K.E. pääsesid 1989. aastal esimest korda läände, Soome esinema. Viisa saadi nii, et kommunistid kutsusid bändi vasakpoolsete foorumile. 30 aastat punkar olnud Villu mäletab veel lipsustatud poliitikuid, kuid samal õhtul toimus ka punkkontsert. 1980ndate keskel hakkasid glasnost ja perestroika tasapisi vabadust tooma. J.M.K.E. alustas 1986. aastal. „Paljud arvasid, et olen perestroika hääl, kuid olin anarhistlik hääl keldrist,“ ütleb Villu Tamme. Nüüd on poliitika kõrvale jäänud ning Villu tekstide olulisemaks teemaks on tõusnud ökoloogia. „Teemasid jätkub alati, kuigi pungiga on raske maailma muuta,“ ütleb laulja. (Helsingin Sanomat, 20.3)

Popidiot on eriti viimastel kuudel Eesti muusikamaailmas laineid löönud ja tuhandete Eesti fännide südameid võitnud. Ka Soomest on bänd saanud tunnustavat tagasisidet. Ansambli liige Hendrik Luuk leiab, et Popidiotil pole olnud raske Eesti lavadel läbi lüüa, eriti kuna see on ainus omataoline ansambel Eestis. Luuk peab bändi teist albumit „Antenna of Love“ esimesest terviklikumaks ja täiskasvanulikumaks. (FREE! Magazine, 2.8)

Kaunid Vanilla Ninja neiud on kontserdilavadel toimetanud juba maast madalast. Nüüd, kus kogemustepagas juba küllaldane, teavad tüdrukud kindlalt oma sihte ja soove. Maailmalavadel läbilöömiseks läheb Vanilla Ninja neidude sõnul vaja häid tutvusi, kuid selline õnn tabab harva. Tänaseks juba seitse aastat tegutsenud Vanilla Ninja võtab oma töödes nüüd aja maha ning neiud proovivad vahelduseks kätt muudes asjades, et mõne aasta pärast värskete ideedega lavale naasta. (FREE! Magazine, 9.8)

Väikelinnas sündinud Kerli on laulja, kes ei karda suuri väljakutseid. Otsustades püüelda oma muusikalise unistuse poole, lahkus ta noorelt USAsse. Kuigi leidus palju neid, kes temas kahtlesid, on Kerli pingutused pärast albumi „Love is Dead“ edu vilja kandmas. (FREE! Magazine, 10.6)

Eestlannast lauljatar Hannah Ild lööb Suurbritannias laineid. Hannah’l on plaanis läbimurdeline kampaania, mille raames jagatakse huvilistele Londoni kesklinnas 50 000 tasuta ajalehte Daily Hannah. Ajalehe sisu koondub lauljatari ja tema uue singli ümber, lisaks tutvustatakse lugejatele Eestit ja Tallinna, millest saab 2011. aastal Euroopa kultuuripealinn. Õige ajalehena sisaldab Daily Hannah ka Eesti brändide kuulutusi ja spordilehekülge. (UtalkMarketing, 21.10)

Crosshalli algkooli õpilased said hea üllatuse, kui Eesti popstaar neile külla tuli. Lauljatar Hannah külastab koole üle kogu Suurbritannia. Tallinnast pärit lauljatar loodab pärast kodumaa edetabelite vallutamist nüüd Suurbritannias endale nime teha. Hannah elab Londonis ja edendab koostöös Eesti saatkonnaga Eesti kultuuri. Hannah laulis lastele neli laulu, rääkis neile Eestist ning innustas neid planeedi eest hoolt kandma. Lauljatari sõnul võtsid koolilapsed teda soojalt vastu. Kooli asejuhi Anne Eardley sõnul oli Hannah „sensatsiooniline“ ning kool oli kingitud Eesti-raamatu eest tänulik. (Cambridge News, 25.11)

Laulupidu kui eestlaste kultuuriidentiteedi osa

Tallinna laululava murul on lauluisa Gustav Ernesaksa kuju. Laulukaare all on lõputud tühjad pingiread. Juuli alguses, kui on taas kord laulu- ja tantsupeo aeg, täituvad need äärest ääreni. „See on sõnulseletamatu tunne, kui laule esitab üheskoos üle 20 000 koorilaulja,“ ütleb koorijuht Hirvo Surva. Sel aastal möödub esimesest laulupeost 140 aastat. Öeldakse, et iga eestlane on kooris laulnud ja osalenud laulupeol vähemalt publiku seas. Laulupeo programmi hakati kokku panema juba kolm aastat tagasi, teatud nüansid on säilinud läbi aegade: laulupidu algab alati lauluga „Koit“ ning lõpeb lauluga „Mu isamaa on minu arm“. Hirvo Surva rõhutab, et tegemist pole ainult ühislaulupeoga, vaid sündmus viib edasi ka eesti koorilaulutraditsiooni. (TS, 20.5)

Muusika on eestlaste meeleolu ülendanud varemgi. Nõukogude okupatsiooni viiel aastakümnel leidsid eestlased haruldase viisi oma kultuuripärandi elushoidmiseks, kogunedes tuhandete kaupa laulma isamaalisi laule. 1980ndate lõpu iseseisvumisliikumist on nimetatud isegi laulvaks revolutsiooniks. Hiljutise uuringu kohaselt on koorilaul eestlaste seas kõige populaarsem kultuuritegevus, üle riigi tegeleb sellega 41 000 lauljat 1400 kooris. Enamik neist osaleb ka laulupeol. (The Washington Post, 5.7)

Kes sellel nädalavahetusel Tallinnas Olevi kiriku tornist alla vaatas, märkas keskaegsete majade vahel liblikaparvesarnaste värvilistes rahvarõivastes inimgruppide sagimist. 1934. aastast toimub paralleelselt laulupeoga ka tantsupidu ja seetõttu võib igal pool Tallinna tänavatel näha laulvaid ja tantsivaid rühmi. Seda, kui tihedalt on Eestis traditsioonid ja tänapäev üksteisega põimunud, saab kõige paremini näha just laulupeopäevadel. Tuhanded turistid ja laulukoorid on üle Euroopa kohale sõitnud. Laulupeo puhul ei ole tegemist pelgalt kooride laulmisega, vaid väikerahva kultuurilise identiteedi olulise osaga. Tõesti, pidu sai alguse rahvuslikust vastuhakuvaimust. Laulupidu on kantud ka UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Kui peo algusaastatel osales üritusel 845 lauljat, siis nüüdseks on see arv kasvanud 30 000ni. Sellele, miks eestlased laulmise maailmameistrid on, leiab iga eestlane oma seletuse. Eesti laulud on vahel tundlikud ja armsad nagu kevad, vahel väärikad nagu sügis, romantilised nagu suvi ja sünged nagu Põhjamaa talveõhtu, aga need kõik on punutud hästikõlavast keelest, millest külastajatel pea meeldivalt ringi hakkab käima. (Deutschlandfunk, 5.7)

Traditsioone au sees hoidev laulupidu on kantud ka UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse. Foto: Anton Klink

Film

„Laulev revolutsioon“

Kusagil mujal pole kultuuri, laulu ja trotsi koosmõju olnud nii võimas kui väikeses Balti riigis Eestis. Vaevalt on peale Eesti veel kusagil korraldatud edukat revolutsiooni laulu abil. Austusavaldus sellele ajaloolisele sündmusele on James ja Maureen Castle Tusty 2006. aastal vändatud film „Laulev revolutsioon”. Vaatajale tutvustatakse eestlasi kui laulurahvast – laulutraditsioone antakse edasi vanematelt lastele ning laulusõbrad kogunevad laulupidudele, kus ei laula mitte ainult esinejad, vaid ka publik. (Filmcritic, jaanuar 2009)

“Laulev revolutsioon” jutustab Eesti 20. sajandi ajaloost ja väikese rahva suutlikkusest pika okupatsiooni vältel alal hoida oma rahvuslikku identiteeti ja kultuuri. Idabloki iseseisvumisest on tehtud palju lugusid, ent Eesti oma on eriliselt kaunis just tänu laulupidude traditsioonile. (Independent Film Channel, 3.2)

Rääkides revolutsioonist, mõtlevad vähesed seejuures laulmisele. Ometi on just laulev revolutsioon eestlaste ajalooline testament. Eesti-Ameerika päritolu James Tusty ja tema abikaasa Maureen Castle Tusty samanimeline film on ilus dokumentaal sellest ainulaadsest sündmusest. Filmis kasutatavad ajaloolised kaadrid ja intervjuud näitavad väikese rahva vabaduseiha. Hämmastavaim on see, et iseseisvus suudeti taastada tilkagi verd valamata. Film „Laulev revolutsioon“ teeb sügava kummarduse eesti kultuurile. Miljoni-rahval on üks maailma suuremaid rahvalaulude kogusid. Film peegeldab ehedalt laulu kui eestlaste rahvustunde ülimat väljendust; sel on eriline, peaaegu sakraalne võim. Kirg laulu vastu ei ole eestlaste jaoks uus, esimene üleriigiline laulupidu peeti juba 1869. aastal. Laulupidude traditsiooni õnnestus hoida ka Nõukogude perioodil, mil see kujunes oluliseks eestluse alalhoidjaks. Kultuurilise dimensiooni kõrval on laulul ka poliitiline mõõde. Laulva revolutsiooni õnnestumises oli laulu kõrval oluline roll ka eestlastele iseloomulikul vägivallatusel ja ettevaatlikkusel. (Nouvelle Europe, 12.5)

Eesti filmikunst

Inimlikkus hirmuvalitsuse all on Imbi Paju mõtteid vallanud juba aastaid. Tema uus dokumentaalfilm räägib liigutavalt Eesti ja Soome loo läbi kahe vana naise sõpruse: Soome lahe õed olid mõlemal pool Läänemerd töötanud naiskodukaitsjad. Nii Eesti kui Soome vabatahtlikud naised tegid alates 1920ndatest koostööd, panustades tsiviilkaitsesse. Paju joonistab sõja julmusest ja totalitaarse süsteemi trööstitusest armetu pildi, kuid puistab siiski lootuseseemne – üksikisiku tasandil. Ohvrid ei pea vaikima ega häbenema nende isiku ja inimsuse vastu toime pandud kuritegusid. Ajaloost saab tänapäev, kui filmis liigutakse praegusele Balkanile. Inimese hullumeelsus püsib, aga samuti püsib lootus paremast. (Suomen Kuvalehti, 6.11)

Imbi Paju dokumentaalfilm „Soome lahe õed“ räägib Eesti ja Soome loo läbi kahe naise sõpruse

Imbi Paju eelmine dokumentaalfilm ning sellele järgnenud raamat „Tõrjutud mälestused“ on kõneainet pakkunud. Uue filmi „Soome lahe õed“ teostusviis astub eelmise jälgedes. „Tahan ajaloo personaalsemaks muuta, anda numbritele näod,“ ütleb Paju. „Minu idee oli näidata läbi tegemise ja tunde, milline oli inimeste elu keset sõja toorust, milline tahe ja julgus neid noori ja kogenematuid inimesi kandis.“ Paju sõnul tegid tema filmi kangelased tööd suure südamega, kuid alles jäid ka igavesed painajad. Neist pihitakse filmis üsna avameelselt. Nõukogude Eestis oli naiskodukaitsjatest rääkimine keelatud ja isegi ohtlik. Nüüd on autentsete intervjuude tegemiseks peaaegu liiga hilja, kuna kodutütardest on elus veel vaid mõned. Pärast seda kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, pandi Naiskodukaitsesse kuulunud naisi vangi või hukati, osa neist küüditati sunnitöölaagritesse. Soomes oli naiskodukaitsjaid ehk lottasid umbes 180 000 – 200 000, Eestis 17 000. Naiskodukaitsjad siin- ja sealpool lahte ühendasid oma jõud, korraldades ühiseid õppe- ja kultuuriüritusi. Filmis on liigutavalt talletatud kahe maa ja kultuuri „lottade“ taaskohtumisi. Filmi autori arvates tuleb ohvrite lugusid rääkida ja neid teistele avada. (HS, 4.11)

Kiur Aarma ja Jaak Kilmi on teinud dokumentaalfilmi Soome televisiooni mõjudest Eesti kultuurile. Film „Disko ja tuumasõda“ annab ka mõista, et üle Soome lahe jõudnud telesaated mõjutasid omalt poolt Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. See pole sugugi pöörane väide. Kõige olulisem oli siiski kahe telekanali pakutav aken, mille kaudu saabus Eestisse pilt Soome eluviisidest ja elatustasemest. „Propaganda vastu saab võidelda vastupropagandaga, kuid Soome teleprogrammid ja ajakirjad edastasid jõulisemat ning vastupandamatumat sõnumit kui Ameerika Hääl,“ arvab Aarma. Esimesed andmed selle kohta, et Põhja-Eestis Soome televisiooni vaadati, pärinevad 1960ndate teisest poolest. 1990ndatel katkes aga järsku Soome televisiooni tõmme, kuna iseseisvunud riik sai oma vabad telekanalid. „Soome televisiooni ei vaadatud sellepärast, et seal oleks olnud poliitiliselt julge programm. Pildid olid palju kõnekamad,“ tõdeb Kilmi. Põhja-Eestis teati asju, millest teistel sadadel miljonitel raudse eesriide taga elanud inimestel polnud aimugi. Näiteks seda, et Lech Walesal olid vuntsid. Aarma ja Kilmi jaoks tähendas filmimaterjali kogumine tagasipöördumist tähenduslikku ametlike valede ja kahetähenduslikkuste maailma. Nende sugupõlve jaoks polegi see aeg täiesti kadunud. „Nõukogude aja absurdsus elab veel meie sees. Iroonia kujundas meie mõtteviisi. Midagi ei saa võtta täiesti tõsiselt, sest juba lapsepõlves oli näha, et kõigel on alati mitu nägu,“ arutleb Kilmi. „Soomlaste jaoks oli televiisor väike osa elust, kast elutoa nurgas. Meile tähendas see kanalit, mille kaudu nägime vabadust,“ ütleb Aarma. (Suomen Kuvalehti, 39/2009)

Veiko Õunpuu film „Sügisball”, mis jõuab kohe Manhattani publiku ette, kajastab nõukogudeaegse Eesti eluolu ning üksilduse ja võõrandumise meeleolusid. Mati Undi 1979. aasta samanimelise romaani põhjal vändatud film näitab tegelasi võitlemas elumurede ja meeleheitega, janunemas armastuse või vähemalt mõistmise järele. Õunpuu sõnul on see film kõigile, kellel on õrn hing ja nõrk maks. Ilmselt ei jookseks ka rõõmus meel mööda külge maha. (NYT, 3.6)

Väikese Eesti suhteliselt tagasihoidlik kinotööstus toodab mingil ime moel neli-viis täispikka mängufilmi aastas. Suurem osa neist on toodetud koostöös välisriikidega, populaarsed kodus ning võidavad regulaarselt mitmesuguseid auhindu rahvusvahelistel festivalidel. Eestlased on viimastel aastatel tõepoolest õppinud tegema täiesti korralikke Euroopa tasemel filme, sidudes köitvad intriigid tugevate ja selgete sotsiaalsete sõnumitega. (Коммерсантъ-Украина, 18.12)

Eesti filmipäevad Peterburis avanud Ilmar Raagi film „Klass” on avameelselt sotsiaalne, psühholoogiliselt väga sisukas film. Põhja- ja Madalmaade vaimus kunst. Venemaal on juba ammu unustatud, kuidas selliseid filme teha. Tuleks eestlastelt õppida. (Деловой Петербург, 13.3)

Ameerika Filmiakadeemia iga-aastasel parima filmi konkursil esindab parima võõrkeelse filmi kategoorias Eestit Asko Kase linateos „Detsembrikuumus“. Eestis kassahitiks tõusnud „Detsembrikuumus“ jutustab 1924. aasta 1. detsembril Tallinna haaranud mässust ja kommunistlikust riigipöördekatsest. Film on pühendatud Eesti Vabariigi 90. aastapäevale. (Variety, 29.9)

Sevastopolis lõppes maailma üks suuremaid joonisfilmide festivale “KROK“. Festival sai 20-aastaseks. Grand Prix omistas žürii Riho Undi filmile „Lilit“. Kui teistes auhinnakategooriates langes publiku ja žürii arvamus enam-vähem ühte, siis „Lilit“ vaatajatele atraktiivne ei tundunud. Ega olnud sellisena ka mõeldud. Žüriile meeldis autori vaatenurk sõja teemale ning kasutatud tehnikad. Täpselt 20 aastat tagasi sai festivali esimese Grand Prix’ samuti Riho Unt. Tema seekordne võit sulges kenasti festivali „juubeliringi“. (Московский Комсомолец, 7.10)

Kirjandus

Sofi Oksanen ja Imbi Paju – Eesti kultuurisaadikud

Kõik on ühte meelt, et Sofi Oksaneni „Puhastus“ on suurepärane ja haarav romaan ning Oksanen on tõesti Finlandia kirjanduspreemia ära teeninud. Ja Kalevi Jäntti auhinna. Ja Soome Kirjanike Liidu tunnustusauhinna. Ja Suure Soome Raamaturingi tunnustusauhinna. Ja Mika Waltari preemia. Ja Aasta Kristiina auhinna. Ja Varjo-Finlandia preemia. Nüüd tegi Sofi Oksanen ajalugu, võites ka Runebergi auhinna. Oksanen ühendab endas elamise omas ajas, oma tee käimise, soomluse ja rahvusvahelisuse, mineviku ja tuleviku. (Aamulehti, 8.2)

Soome-eesti kirjaniku Sofi Oksaneni romaan „Puhastus“ on tunnustust väärt. Oksaneni teos on selles mõttes haruldus, et nii kriitikud kui ka lugejad on raamatu heaks kiitnud. „Puhastus“ käsitleb Eestit, mis oli aastakümned pärast Teist maailmasõda oma lähedusest hoolimata paljude soomlaste jaoks valge laik kaardil. Mitmetest Eesti ajaloosündmustest vaikiti. Tore, et nüüd on Eesti ajalugu selgitatud ja käsitletud soomekeelsetes ilukirjanduslikes ja teatmeteostes. (ESS, 8.2)

Sofi Oksanen on romaaniga „Puhastus“ võitnud arvukalt auhindu.
© DelfiPressifoto

Finlandia kirjanduspreemiaga pärjatud Sofi Oksanen viib oma teose „Puhastus“ raamatu kodumaale. Vastuvõtt on segu soojusest, uhkusest ja pisaratest. „Minult on küsitud, miks Eesti on peitnud nii uhket kirjanikku nagu Sofi,“ ütles Eestis raamatu välja andva kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaer. „Tahaksime Sofit ka oma kirjanikuks pidada, kui ainult soomlased on valmis teda jagama.“ Esmaspäeval tähistati Soome saatkonnas Tallinnas „Puhastuse“ eestikeelse tõlke ilmumist. Raamatu kirjastamise leping on sõlmitud juba 23 riigiga. Eestis on Oksaneni kirjeldatud kui asjatundlikku Eesti eestkõnelejat, kellest paremat mitteametlikku esindajat pole Eestil võimalik saada. (TS, 13.5)

Seda raamatut oodati. Selle raamatu pärast minnakse tänavale. Ning seda raamatut mäletatakse kindlasti veel kaua. Sofi Oksaneni ja Imbi Paju toimetatud teosesse „Kõige taga oli hirm“ on teiste hulgas panustanud Aigi Rahi-Tamm, Tauno Tiusanen, Jukka Rislakki ja Anne Applebaum. Autorid üritavad selgitada, miks Gulag on võrreldes natsikuritegudega tagaplaanile jäänud. Miks Nõukogude terrori ohvrid ei võinud rääkida läbielatust avalikult ning millised tagajärjed sellel olid ja on. Raamatu esitlus toimub olulisel hetkel. Möödub 60 aastat massiküüditamiste algusest Eestis. Novembris möödub 20 aastat Berliini müüri langemisest, kuid sellest hoolimata jätkub inimestel mõttes Nõukogude okupatsiooni lammutamine. (Aamulehti, 23.3)

Sofi Oksaneni ja Imbi Paju toimetatud mahukas ja asjatundlik artiklikogumik käsitleb kriitiliselt ja mitmekülgselt Eesti ajalugu. See on ka eetiliselt oluline teos. Kogumik loob tervikpildi Eesti sügavatest ajaloolistest traumadest ning nende kujutamise ja käsitlemisega seotud väljakutsetest ja küsimustest. Kõige suurema trauma põhjustab ebaseaduslik Nõukogude okupatsioon ning sellele järgnenud sovetiseerimine. Okupatsioonitragöödia kulmineerub süsteemse genotsiidiga. Taasiseseisvumine toob esile uued probleemid, materiaalsed kaotused, selle, et heaoluriigi alused ja majandussüsteem on lagunenud ning Nõukogude armee baasid on põhjustanud ulatuslikku keskkonnakahju. Eesti ajalookirjutamise kõige uuemad väljakutsed on turumajanduses üles kasvanud noored, kes ei taha samastuda küüditatute sugupõlvega ning, nagu rõhutas Iivi Anna Masso, läänes valitsev tõe- ja moraalirelativism. (Suomen Kuvalehti, 15–16/2009)

Põhjamaa Zola Tammsaare

1900. aastal avaldas Anton Hansen oma esimesed novellid, milles realism segunes ühiskonnakriitikaga. Kirjanik oli siis vaid 22-aastane. Ka hiljem avaldatud loomingus jääb ta ühiskonnakriitilisele realismile truuks. Tammsaare loomingut on mõjutanud Dostojevski romaanid, tema lemmikute hulka olevat kuulunud ka Zola. Osates prantsuse, inglise, soome ja rootsi keelt, kujunes A. H. Tammsaarest üks oma maa juhtivaid intellektuaale. Jean Pascal Ollivry on äsja tõlkinud prantsuse keelde A. H. Tammsaare epopöa „Tõde ja õigus“ 5-köitelise suurteose esimese osa. „Tõde ja õigus” on 20. sajandi kirjanduse suurteos nii sisult kui vormilt, mille 1944. aastal ilmunud esimese osa tõlke eessõnas kirjutas Jean Giono: „Vaevalt olen iial lugenud midagi kaunimat.“ (Le Monde, 14.5)

A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus" I osa uue prantsusekeelse tõlke ilmumisele pühendatud kirjandusõhtu. Fotol paremalt: Eesti suursaadik Prantsusmaal Margus Rava, „Tôe ja ôiguse” tõlkija Jean Pascal Ollivry, kirjastuse Gaïa toimetaja Evelyne Lagrange, A. H. Tammsaare Muuseumi juhataja Maarja Vaino ning Pariisi Ida Keelte ja Kultuuride Instituudi eesti keele lektor Katre Talviste.
© Eesti suursaatkond Pariisis

Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“ on mõõtmatu teos ja Tammsaare tõeline põhjamaa Zola. Epopöa haarab tervikuna poole sajandi pikkuse perioodi ja sellesse on põimitud rikkalikult kütkestavaid natuure ja metsikuid maastikke. Tammsaare lõpetas oma suurteose 1933. aastal, mõni aasta hiljem, 1940, inkorporeeriti Eesti Nõukogude Liitu. „Tõde ja õigus“ – vaimustav saaga – on märk, tunnistus ühe maailma, vähemalt ühe Euroopa lõpust. (L’Europeen, september)

Prantsuse kirjastus Gaia annab kahe aasta jooksul välja Eesti kirjandusklassiku Anton Hansen Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ viis köidet, äsja nägi trükivalgust kolmas osa. Ühtpidi ühe perekonna lugu, teisalt filosoofiline teos valmis perioodil 1926–1933. „Tõe ja õiguse“ esimene osa räägib inimese võitlusest maaga, teine inimese võitlusest Jumalaga, viimatiilmunu keskendub inimese võitlusele ühiskonnaga. Mõne kriitiku hinnangul võib Tammsaare loomingus näha paralleele Balzaciga. (Page, oktoober)

Silmapaistvad eesti autorid

Maimu Berg on Eesti kaasaegse proosa esinimesid. Samas on ta ka aktiivne poliitik. Bergi loomingus on „kirjanduslik” lahutamatu „eestipärasest”. Kõik tema elamuste kirjeldused on justkui metafoor spetsiifiliselt eestipärasele. Kõik tema jutustused on püüd öelda midagi uut Eesti kohta. Justkui tahtes nüüd kohe eesti kirjandust luua, mille läbi vormuks Eesti tervikuks ning taasleiaks oma koha Euroopa ja Venemaa vahel. (Коммерсант-Weekend, 27.2)

Maimu Bergi romaan „Ma armastasin venelast“ ilmus vene keeles. Tegemist on esimese eesti kirjaniku teosega, mis on Venemaal ilmunud pärast Eesti taasiseseisvumist. Esimesed arvustused nimetavad Maimu Bergi psühholoogiliselt osavaks jutustajaks. Kiita saavad Nõukogude Eesti elu kujutamine ning see, kuidas Berg 1940ndate lõpu küüditamisest räägib. (HS, 20.3)

USA kirjastus Dalkey Archive Press on võtnud nõuks anda välja Mati Undi romaani „Brecht ilmub öösel“ tõlke. Raamat ilmus kirjastuse Ida-Euroopa kirjanduse seerias ja selle on tõlkinud Eric Dickens. „Brecht ilmub öösel“ on kirjaniku ja innovaatilise lavastaja Mati Undi neljas inglise keelde tõlgitud romaan. (Los Angeles Times, 9.8)

Luuletaja looming võib olla justkui tuttava tee jätkumine, ühe teema pidev arendus – või siis mitte. Kümme luulekogu avaldanud Hasso Krull on muutunud läbi oma loomingu. Muutunud pole mitte ainult teemad, vaid kogu poeetika. (HS, 21.8)

Eesti kaasaegsest luulest rääkides on raske mainimata jätta Hasso Krulli, kelle peateos „Meeter ja Demeeter“ ilmus äsja soome keeles, sarjas „Maailma luule“. Teos ilmus Eestis 2004. aastal ning järgmisel aastal auhinnati see Balti Assamblee kirjanduspreemiaga. Krull ammutab ainest maailma usunditest ja erinevatest mütoloogiatest. Oma eeposes muudab Krull tuttava ebatavaliseks, lõhub osadeks müüdid ja lood, mis uutes seostes näivad teistsugused. Teos koosneb sajast laulust ning korduste ja rütmi loodaval vormil on tähtis osa teose esteetikas. Veeuputusest uue sünnini kulgev eepos on ühtaegu nii keel kui muusika. (Aamulehti, 26.8)

Teater

Teatrifestivalide favoriit NO99

Tallinna teater NO99 tõi Moskvasse lavastuse „Kuumad eesti poisid“. Sketšide, aforismide ja huumoriga võetakse käsile tõsised, väljapoole Eesti piire ulatuvad probleemid. Kantakse rahvariideid ja räägitakse internetist, lauldakse rahvalaule ja kuulatakse Led Zeppelini. Autorit otseselt polegi, etendus on fikseeritud improvisatsiooni korras proovide käigus. (Радио Свобода, 23.3)

Rahvusvahelisel teatrifestivalil „Kuldne mask“ näidati teiste hulgas NO99 teatri etendust „Kuumad eesti poisid“. Seda lavastust tavatseb oma külalisi vaatama viia Eesti president. Teater on läbi rännanud pool Euroopat sõnumiga, et „uppuja päästmine on uppuja enda asi“. Demograafilisest kriisist ei päästa poliitikud ega entusiastid, vaid perekonnad, kus naine ja mees armastavad teineteist. (Новые Известия, 23.3)

Demograafilisest kriisist päästab vaid mehe ja naise vaheline armastus
© Tiit Ojasoo

Peterburi teatrifestivalil „Baltiiski dom“ esitas NO99 taas provokatiivse tüki, kultuuripoliitikateemalise pamfleti „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“. Vene publikut hämmastas kõige rohkem see, et etendusele, mille sihtmärgiks on Eesti kultuuriminister, ilmus seesama minister ise kohale. Ja võttis etenduse lõppedes koguni sõna, demonstreerides nõnda imelist poliitilist vabadust, tolerantsust ja kompleksivabadust. (Время новостей, 12.10)

NO99 teatri lavastus „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ on mõtisklus sellest, kas tänapäeva ametnikud on suutelised mõistma kunsti ja kunstis toimuvat. Põhiideeks on lüüriline arutelu tänapäeva kunsti saatuse üle. See pole poliitiline pamflett, ehkki Vene vaatajale, kes pole säärase piiramatu loomingulise vabadusega harjunud, võib just selline mulje jääda. (Video.) (TB100, 7.10)

NO99 arutleb kunsti saatuse üle
© Ene-Liis Semper

Eriilmeline eesti teater

Eesti Nukuteater võlus Strasbourgi publikut kahe lavastusega: „Nukumängu ABC“ ning „Vanamees ja emahunt“. „Nukumängu ABC“ tõi saali puupüsti vaatajaid täis. Jevgeni Ibragimovi lavastatud tükk näitab, kui lihtsate vahenditega on võimalik teatrit teha. Lavastus esitleb kõikvõimalikke nukukäsitsemise tehnikaid – lõbusatest muusikalistest sketšidest ja virtuoossetest etüüdidest moodustub kollaaž. Eestist pärit nukunäitlejad on ekstra klassist. Marionette liigutati tõelise meisterlikkusega, lausa perfektselt. Näitlejate liigutused olid sünkroonsed, täpsed, lihvitud viimse detailini. Nende klassikaline ja veatu tehnika hämmastas ja köitis publikut jäägitult. (Les Dernières Nouvelles d’Alsace, 31.3)

Pärnu teatri Endla lavastus „Kangelane“ räägib soomepoistest – eesti meestest, kes võitlesid Jätkusõja ajal Soome sõjaväes. Soomepoistest ei teata ei Eestis ega Soomes kuigi palju. Nõukogude ajal Eestis meeste tegudest ei räägitud ning ka Soome ei saa meenutada oma eesti sõpru ilma süümepiinadeta. Pärast sõda andis Soome üle kümne soomepoisi Nõukogude Liidule välja. Lavastus esietendus 2007. aasta oktoobris ning sai hea vastuvõtu osaliseks. Endla teatri dramaturg Triinu Ojalo meenutab, et Eestis on olnud alates 1990ndatest suur vajadus rääkida ajaloost ka teatris ning „Kangelane“ lülitub sellesse protsessi. (Aamulehti, 4.8)

Soomepoisid – eesti poisid Soome rindel
© Ants Liigus

Eestlased tõid Tampere teatrifestivalile Teatterikesä Mart Kivastiku meelierutava ja arutelu tekitava näidendi „Kangelane“ Soome Talve- ja Jätkusõjast. Eestist Soome tulnud vabatahtlikud joonistavad näidendis sõjale tuttavaid, aga ka väga erinevaid piirjooni. „Kangelane“ on mitmes mõttes aktuaalne näidend. Sõjas ei ole ju kangelasi. Kus on meie aja ELi ja NATO sõdurite isamaa, mida tuleks kaitsta? Sarnaselt Sofi Oksaneni näidendiga „Puhastus“ lõhub ka „Kangelane“ müüte ning toob välja inimeste rasked või võimatud valikud. Legendaarse teatripedagoogi ja lavastaja Kalju Komissarovi lavastus on õnnestunud. Tema tõlgendus on visuaalselt väljapeetud ja stiliseeritud. (HS, 7.8)

Teater Polygon astus Helsingi rahvusvahelisel teatrifestivalil Baltic Circle üles Ivan Võrõpajevi näidendiga „Hapnik“. Kristjan Sarv ja Elina Pähklimägi kujutavad lavastuses räppides kahe vene noore täiskasvanu kohtumist. DJna astub üles Päär Pärenson, kes reageerib näitlejate mängule miksides ning juhib etendust rütmidega. Hiphopi stiilis kujutatakse Võrõpajevi piibellike sümbolite kaudu avanevat, nii piltlikult kui ka otseselt õhku ahmivat tänapäevainimest. Hingamine on lavastuses elu ja lootuse sümbol, hapniku saamiseks võivad inimesed korda saata ka meeleheitlikke tegusid. Laval kulgeb mitmete poliitiliste probleemide kaudu sujuvalt inimese lugu. Piibli kümme käsku saavad omapäraseid variatsioone: näiteks ei piisa vaenlasele teise põse ette keeramisest, vaid tähtis on, et ta ka lööks. Sarve ja Pähklimäe esitus tõendab, et sõna pole laval surnud. Vahepeal räpitakse nii, et publik kuuleb vaid osa tekstist, kui näitlejad reageerivad kõrvaklappides kostvale taustale. See lahendus toob esile ühe lavastuse põhiküsimuse: kas me kuuleme veel üksteist, kui elame igaüks oma iPodi-maailmas. (HS, 23.11)

„Stanislavski hooaja“ juhtmotiiviks oli seekord klassika interpreteerimine. Kõige eriskummalisemaks osutus soomlase Kristian Smedsi lavastatud ja Von Krahli teatri esitatud „Kajakas“. Smedsi „Kajakas“ narrib vaatajat, tekitab segadust, provotseerib. Peaosades suurepärane Ulfsakite dünastia. Paiguti mängitakse nõnda meisterlikult ja nii heas vene keeles, et saalis vallanduvad ovatsioonid. Mõnikord jääb mulje, et see polegi etendus, vaid pigem mingi teatrilabrakas. (GZT.ru, 17.11)

Tänavune november kujunes teatriajaloos eriliseks. Ristusid kaks suursündmust – festival „Uus Euroopa teater“ ning „Stanislavski hooaeg“. Peale euroopaliku tolerantsuse teema kattis kumbagi üritust Hamleti vari. Midagi hamletlikku oli ka Von Krahli teatri „Kajakas“. Kogu lavastuse materjal, selle hing ja sisu on läbi ja lõhki kaasajastatud, tänapäevane, meist enestest. Mängivad kuulus Lembit Ulfsak ja tema poeg. Kuid lavastuses tõuseb peaaegu et peaossa Mašat mängiv Tiina Tauraite, kes sai 2007. aastal Eesti parima naisnäitleja tiitli, tema särav ja sundimatu mäng on kogu etenduse energeetiline keskpunkt. Baltimaade ja Skandinaavia lavastajad ja näitlejad on sattunud kõige elavama, teravama ja sügavalt puudutava teatri keskpunkti. See on see, millest Venemaal praegu nõnda puudust tuntakse. (Российская газета, 16.11)

Kunst

Kõnekas kujutav kunst

Turus asuva Wäinö Aaltoneni muuseumi suveperioodi põhinäitus esitab Leonhard Lapini, eesti kunstniku ja arhitekti mitmekülgset loomingut 1960ndatest kuni tänapäevani. Okupatsiooniaja teisitimõtleja retrospektiiv on kõnekas just seetõttu, et meenutab lähiajalugu ning loob pildi sotsialistliku raudeesriide taga eksisteerinud eesti mitteametlikust kunstist. Näitus on praegu ka aktuaalne: augustis möödub 70 aastat Baltimaadele saatuslikuks saanud Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest ning 20 aastat Ida-Euroopa kommunistlike režiimide ja Berliini müüri langemisest. Kronoloogiliselt kulgev näitus ongi kohati kui kangestavalt kõle visuaalne retk Euroopa jaoks epohhiloovasse aega. (TS, 8.8)

Leonhard Lapin on inspiratsiooni ammutanud ka kapitalistlikest märkidest
© Wäinö Aaltoneni muuseum

Hämeenlinna kunstimuuseumis on üleval Leonhard Lapini ülevaatenäitus „Märgid ja tühjus“. Lapini näitus osutab sellele, et Nõukogude Eestis haldasid kunstnikud ka palju sellist informatsiooni, mida ametlikult ei levitatud. Tunti Ameerika pop- ja opkunsti, teati happening’ide kohta. Vanimad näitusel olevad tööd on kaks opkunsti eskiisi aastast 1967. 1970ndatel siirdus Lapin popkunsti. „Leiutasime termini sots-art,“ ütleb Lapin. 1980. aastal tegi Lapin Kazimir Malevitši auks sarja „Märgid“ ning kümme aastat hiljem uue sarja „Märkide konversatsioon“, kus on näha mitut ebapüha liitu: stalinism kohtub abstraktsionismiga, sirp ja vasar moodustavad haakristi. Hiljem, pärast Eesti iseseisvumist on Lapin teemasid otsinud kapitalistlikest märkidest: reklaamidest, pakenditest ning eriti triipkoodidest. (HS, 4.10)

Foto- ja videokunstnik Mark Raidpere võitis esimese eestlasena Ars Fennica auhinna. „See on märk, et mu teoseid väärtustatakse ka väljaspool Eestit,“ ütleb kunstnik. 1990ndate lõpus märgati tema alasti autoportreesid, mis olid karused ja ehmatavad oma avameelsuses. Raidpere „Io“ sarjast sai uue eesti kunsti klassika. 2005. aastal esindas ta Eestit Veneetsia biennaalil. Pärast biennaali muutis ta suunda ja hakkas otsima uusi teemasid. Raidpere kunsti vastuvõtt oli esialgu reserveeritud. Teoste otsekohesus ja enesekesksus ning kunstniku seksuaalne orientatsioon tekitasid segadust. Stockholmis residentuuris olles sündis videoteos „Majestoso Mystico“, mis on teistsugune, oma elukeskkonnast kaugemale vaatav. (HS, 1.3)

Kokakunst

Eesti kokandusolümpial

Tõeline kokk investeerib maitsesse, aga ka silmailusse.

Maailma olulisima kokandusvõistluse Bocuse d’Or lõppvõistlus toimub Prantsusmaal Lyonis. Võistlusel osaleb 24 riiki üle maailma, teiste hulgas ka Eesti. Parimad kokad annavad oma panuse kokandusolümpia kuldmedali nimel. Eesti osaleb koos Tšehhi, Malaisia ja Lõuna-Koreaga võistlusel esimest korda. Eestit esindab restorani Egoist peakokk Vladislav Djatšuk. (NYT, 28.1)

Eesti kööki on mõjutanud mitmed kultuurid, nüüd on aga Eestis võetud suund kodusele, vanaema kokakunstile. Esile kerkib tahe otsida traditsioonilist eesti toitu. Aukohale tõusevad näiteks ulukiliha, kala ja metsamarjad. Toidukultuur on ka üks osa Tallinna kultuuripealinna-aasta teemast „Roheline Tallinn“. Eesti gurmeemaailm areneb. Eriti tänu Dimitri Demjanovile, kes hakkas jäärapäiselt kohalikku toorainet kasutama juba siis, kui see veel moes polnud. Demjanov on viinud Eestit edasi Euroopa tippgurmee alal, mille tõestuseks on see, et Eesti kutsuti esimese Baltimaana Bocuse d’Or’i võistlusele Lyoni. „Tuleb leida oma värskus, oma struktuur, oma köök. Kokk peab investeerima maitsesse ja sügavusse, mitte silmailusse,“ ütleb Demjanov. (TS, 15.4)

Eesti kokad Bocuse d’Ori võistlusel Prantsusmaal Lyonis.

Sport

Edukad eesti sportlased

Võimalik, et Liberecis toimuvatel maailmameistrivõistlustel mängitakse pärast 15 km klassikadistantsi soomlastele tuttavat viisi Eesti moodi. Nimelt on vana rebane Andrus Veerpalu enne suurvõistlusi jälle tippvormis. „Ma poleks sugugi üllatunud, kui Andrus võidaks,“ ütleb Soome suusataja Ville Nousiainen. „Libereci raske rada sobib talle suurepäraselt.“ Veerpalul on arvukalt medaleid suurvõistlustelt, nii et teda võib pidada tõeliseks vormi ajastamise meistriks. (Aamulehti, 20.2)

Andrus Veerpalul on arvukalt suurvõistluste medaleid

Andrus Veerpalu on suusatanud läbi mitme aastakümne. 1999. aastal sai ta Ramsaus hõbemedali, 2009. aastal tuli Liberecis maailmameistriks. 38-aastane eestlane ei jõua enamasti maailmakarikasarjas pjedestaalile, kuid kui tegemist on suurvõistlustega, on 15 km klassikadistantsi maailmameister löögivalmis. Veerpalu on võitnud selle distantsi ka Salt Lake City ja Torino olümpiamängudel. Veerpalu olümpiatee algas 1994. aastal Lillehammeris. „Ehk on need mu viimased maailmameistrivõistlused,“ ütleb Veerpalu, „aga kui tervis lubab, plaanin sõita veel 2010. aastal Vancouveris.“ (Kaleva, 21.2)

Kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanteri ja Saksa kettaheitja Robert Hartingu duelli peetakse Berliinis toimuva IAAFi Kuldliiga peaatraktsiooniks. Olümpiavõitjana võib Kanter endale nalju lubada ning Pekingis kasutas ta selleks kohe esimest võimalust, milleks oli auring. 100 meetri jooksu starti jõudes hakkas Kanter sprinti jooksma. 120 kilogrammi liikus kõminal üle jooksuraja, Eesti lipp pea kohal lehvimas. Finišisse jõudnud, tõstis Kanter käed taeva poole nagu Usain Bolt. Kui Pekingi mängudel oleks jagatud auhindu kõige näitemängulisema etteaste eest, oleks Kanter kindlasti medali võitnud. Kanter leiab, et kui sportlane suudab tulemusi näidata, peab ta ka publikule midagi pakkuma. Et teha sama Berliini olümpiastaadionil, peab ta võitma tugevaid konkurente. Kanteri arvates on praegune maailmarekord – 74,08 m – ületatav. Selleks on vaja ainult head päeva, kus kõik klapib. (Der Tagesspiegel, 14.6)

Gerd Kanteri õlul on pingeid. Ta on kettaheite valitsev maailmameister ja olümpiavõitja. Eesti ootab, et võitude seeria jätkuks augustis Berliinis. Kanteri kodulehel on kirjas, palju päevi on möödunud Jürgen Schulti kettaheite maailmarekordist. Loendur meenutab Kanterile, et kuigi ta on tippkettaheitja, pole ta ometi tippude tipp. See närib kogukat meest, kelle rekord on 73,38 m. Kanter tahaks olla esimene, kelle ketas lendab üle 75 meetri. See on uhke eesmärk mehele, kes hakkas spordiga tõsiselt tegelema alles 17-aastaselt ning kes ei leidnud treenerit, kes tema unistustesse usuks. Pöördepunktiks sai 2000. aasta suvi, kui Kanter hakkas koostööd tegema Raul Rebase ja Islandi rekordimehe, peatreener Vésteinn Hafsteinssoniga. Rebane arvutab, et Kanteril on seljataga 77 laagrit, 4200 treeningut ja 106 000 heidet. Olümpiamedali eest sai Gerd Kanter Valgetähe I klassi teenetemärgi. „See näitab, et Eesti president ja rahvas hindavad tehtut,“ ütleb Kanter. Eesti-sugusele väikerahvale on võit spordis suur asi. (Apu, 4.8)

Olümpiakuld Kanter, keda 21-aastaselt peeti andetuks noormeheks, võtab nüüd oma elu õppetunnid kokku uues raamatus ,,15 sammu võiduni”. Kanter loodab oma raamatuga innustada sadu lapsi tipu poole püüdlema. Juba lapsepõlvest meenub Kanterile, kui oluline oli saada lihtsat nõu. Raamatu esimeses osas antakse lugejale 15 nõuannet, kuidas olla edukas nii elus kui ka spordis. Teises osas kirjutab sportlane lapsepõlveiidolitest ja nende osast oma isiksuse kujunemisel. Kõige tähtsamaks peab Kanter elus kõrgete sihtide seadmist ja rasket tööd nende saavutamiseks. (Spikes Magazine I Spikes Magazine II, oktoober 2009)

Selleaastasel FBD Insurance Rasi velotuuril osaleb rattur, kes on väidetavalt kõige kogenum sõitja võistluse ajaloos, Jaan Kirsipuu. 39-aastane Kirsipuu on neljakordne Tour de France’i etapivõitja. 14-aastase profikarjääri jooksul on Kirsipuu saanud üle 130 võidu ja kuigi ametlikult profisõidust loobunud, jätkab ta edukalt võistlemist. (Irish Times, 22.4)

Golfirajad igale maitsele

Tere tulemast kesköise golfi maale Eestisse. Kindlasti mängitakse öösel golfi mujalgi põhjataeva all, kuid vaevalt võiks see olla sama lõbus ja meeldejääv kui Eestis. Golf on siinkandis veel uus mäng, kuid kogub kiiresti populaarsust. Uskumatu, et kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, polnud golfi siinmail veel olemas. Praegu on Eesti Golfiliidul üle 3000 liikme. Niitvälja golfiklubi Tallinna lähedal on Eesti vanim. See asub maalilises kohas ja pakub kaasaegsele golfinautijale kõike, mida hing ihkab. (Mirror, 18.7)

Omega Mission Hills World Cupi nime kandev golfi riikidevaheline meeskondlik MM on maailma üks prestiižsemaid golfivõistlusi. Seekord toimub selle Euroopa regiooni finaal Jõelähtmes Estonian Golf & Country Clubis ning on esimene maailma tipptasemel profiturniir piirkonnas. Võistlustel osaleb 18 riiki ning kolm paremat meeskonda sõidavad Hiinas toimuvale 5,5 miljoni dollarilise auhinnafondiga golfi MMile. (European Tour, 23.9)

Estonian Golf and Country Club korraldab World Cupi kvalifikatsiooniringi. EGCC avati 2005. aastal ja see on üks vaid kaheksast golfiväljakust Eestis. Põlismetsa rajatud golfirajad ulatuvad mereni ja Jägala jõeni. Kõrguste vahe kuni 40 meetrit, tammealleed, vanad kivirahnud ja looduslikud tiigid on võimaldanud rajada sellise golfipärli, mida mujalt maailmast naljalt ei leia. Oma golfiradade pikkuse ja keerukusega on Sea Course väljakutse ka kõige kõrgema tasemega mängijale. (Eurosport, 19.9)

Jalgpall toob rahvad kokku

Tänavu 12. augustil kohtuvad Tallinnas Lilleküla staadionil Brasiilia ja Eesti jalgpallimeeskond. Brasiilia meeskond tuleb eestlastele külla Eesti Jalgpalli Liidu 100. sünnipäeva puhul. Liidu esimehe Aivar Pohlaku sõnul on see kohtumine midagi palju enamat kui lihtsalt jalgpall – sellest kujuneb tähtis sündmus kogu rahva jaoks. (Sports Ya, 3.2)

Jalgpallifännid valmistuvad sõpruskohtumiseks

Brasiilia ja Eesti kohtuvad jalgpalliväljakul esimest korda ajaloos ning seetõttu tuleb A. Le Coqi staadion puupüsti rahvast täis. Kui eestlased loodavadki näha brasiillaste aktiivset ründemängu, siis kahtlemata elab neis mängu lõpuni ka tilluke lootus, et nad võidavad brasiillasi ja pääsevad nii jalgpalliajalukku. (Goal.com, 12.8)

Šoti suurklubi Glasgow’ Celticu peatreener Tony Mowbrayd on kannustatud Baltimaade Arjen Robbenit mitte käest laskma ja Eesti imelapse Sander Puriga lepingut sõlmima. Puri vastu on huvi tundnud ka Werderi Bremen ja Borussia Dortmund, kuid Mowbrayl on võimalus mängija endale napsata. Puri treener Tarmo Rüütli on rõõmus kõrgelthinnatud tippmängija võimaluse üle oma annet Glasgow’ Celticus edasi arendada. Rüütli teab, et koduklubi jaoks on Puri edasiminek suur kaotus, kuid usub, et pikemas perspektiivis võidab terve Eesti mängijast, kes Euroopas laineid lööb. (The Daily Record, 4.12)

Celticul ei õnnestunud Sander Purit oma meeskonda meelitada – poolkaitsja võttis kiiresti vastu Kreeka klubi Larissa pakkumise ja sõlmis nendega viieaastase lepingu. Puri võitis tähelepanu oma särava mänguga Brasiilia vastu ning Celtic kutsus ta nädalaks enda juurde testimisele. Kuna Celticu vastus viibis, otsustas Puri Vahemere-äärse klubi kasuks. (STV.tv, 16.12)

Enne Türgi-Eesti jalgpallimatši kutsusid Türgi fännid oma eestlastest külalised pidulikule õhtusöögile. Kuna jalgpallimatš langes ajale, mil türklased pühitsevad paastukuud ramadaani, kujunes õhtusöögist ühine pidusündmus ja laual olid parimad Kayseri road. Fänniklubi juhi Hasan Yaldızlı naine Fatma kinnitas, et spordivõistlused ei peaks olema pelgalt pingeallikaks ja rivaalitsemine võiks jääda väljakule. Tähtis on, et sport ühendaks eri rahvusi omavahel ning selle parimaks näiteks oligi fännide ühine õhtusöök. Fatma Yaldızlı usub, et sellega on pandud alus kauakestvatele sõprussuhetele ning tugevatele sidemetele Türgi ja Eesti vahel. Ka Eesti suursaadik Aivo Orav väljendas oma vaimustust Kayseri elanike külalislahkuse üle. Orav kinnitas, et Eesti ja Türgi on head sõbrad ning jalgpallimatš tugevdab suhteid veelgi. (Today’s Zaman, 7.9)