Kliimamuutused rahvusvahelistes suhetes

Kliimamuutused võivad järgneval aastasajal kujuneda üheks tõsisemaks globaalseks keskkonna- ja ka sotsiaalprobleemiks. Praegu on peamiseks kliimamuutuste osas jälgitavaks trendiks maalähedase õhu ja ookeanivee keskmise temperatuuri muutused.

Ennustatava globaalse soojenemise probleemsemateks tagajärgedeks hinnatakse veetaseme tõusu, maakasutuse muutust (sh kõrbestumist), magevee kättesaadavuse muutust, samuti seonduvaid sotsiaalprobleeme nagu näiteks toidu-, vee- või maapuudusest tulenevat migratsiooni.

Viimati arutati maailma riikide poolt kliimamuutustega seonduvat 2011 Durbanis. Teema olulisust mõistavad ja sellega seotud probleemidega tegelemist peavad vajalikuks kõik maailma riigid.

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (1992)

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (UNFCCC – United Nations Framework Convention on Climate Change) on rahvusvaheline leping, mis loodi 3-4 juunil 1992 aastal Rio de Janeiros toimunud ÜRO keskkonna ja arengu konverentsil (Conference on Environment and Development (UNCED), informaalselt tuntud kui Earth Summit) eesmärgiga arendada globaalset koostööd kliimamuutusi põhjustavate kasvuhoonegaaside inimtekkeliste emissioonide stabiliseerimise ja vähendamise osas; põhieesmärgiks on inimtekkeliste kliimamuutuste ärahoidmine.
UNFCCC leping ise ei sea piire kasvuhoonegaaside emissioonidele ja selles ei ole mehhanismi kasvuhoonegaaside emissioonide piiramise tagamiseks: kohustused sisalduvad lepingu protokollides. Tuntuim nendest protokollidest on Kyoto protokoll; võiks isegi leida, et Kyoto protokoll on saavutanud suurema tuntuse kui UNFCCC põhileping ise.

Kyoto protokoll (1997)

UNFCCC kolmandal kohtumisel 1997. aastal koostati konventsiooni eesmärkide saavutamiseks Kyoto protokoll, mis jõustus 2005. aastal. Kyoto protokoll on UNFCCC rakendusvahend, mis sätestab nende kasvuhoonegaaside, mis ei ole kaetud Viini osoonikihi kaitse konventsiooni Montreali protokolliga (süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4), dilämmastikoksiid (N2O), fluorosüsivesinikud (HFCd), perfluorosüsivesinikud (PFCd) ja väävelheksafluoriid (SF6)), vähendamise eesmärgid, vahendid, metoodika ning riikide kohustused. Protokolli kohaselt on selle ratifitseerinud riikide kohustuseks aastatel 2008-2012 vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid arenenud tööstusriikide puhul 5% võrreldes aastaga1990. Arengumaadel konkreetseid kvantitatiivseid kohustusi ei ole.

Eesti ratifitseeris Kyoto protokolli 3. septembril 2002. aastal, võttes kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 8% ajavahemikus 2008-2012 võrreldes 1990. aasta heitkogustega. Seoses majanduse restruktureerimisega oli 2005. aasta seisuga Eesti vähendanud kasvuhoonegaaside emissioone 52,6%.

Post-2012 arengud

Seoses Kyoto protokolli esimese kohustusperioodi lõppemisega 2012 lõpus, algasid 2007. aastal UNFCCC 13. tippkohtumisel Balis läbirääkimised kindlustamaks kliimamuutuste stabiliseerimisele suunatud tegevuste jätkumist. Bali kohtumise tulemusel algatatud protsess pidi lõpule jõudma 2009. aasta tippkohtumiseks Kopenhaagenis, ent kaks aastat väldanud pingelised läbirääkimised ei andnud Kopenhaageni kohtumise lõpuks oodatud tulemust—ei suudetud fikseerida uut siduvat eesmärki. Jõupingutustega jätkati UNFCCC 16. tippkohtumisel 2010 detsembris Cancúnis. 2011 detsembris toimunud 17. tippkohtumisel Durbanis pandi alus protsessile uue protokolli, muu õigusliku instrumendi või õigusliku tulemuse väljatöötamiseks: loodi vastav töögrupp (Ad Hoc Working Group on the Durban Platform for Enhanced Action). Tegemist on nö teekaardiga, töötamaks välja Kyoto protokolli teise kohustusteperioodiga edasiminekuks vajalikku raamistut. Töögrupp peab alustama tööd 2012 esimesel poolaastal ja jõudma resultaadini mitte hiljem kui aastal 2015, tulemused jõustuks 2020.

Rahvusvaheline kliimamuutuste paneel

ÜRO Rahvusvaheline kliimamuutuste paneel (IPCC – Intergovernmental Panel on Climate Change) on kliimamuutustest aruandev organ, mille eesmärgiks on hinnata kliimamuutuste poolt põhjustatavaid riske. IPCC neljanda aruande kohaselt tuleb ohtlike kliimamuutuste vältimiseks 2050. aastaks ülemaailmseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada 50% võrreldes 1990 aastaga: selle eesmärgi täitmiseks peaksid heitkoguseid vähendama nii tööstusriigid kui ka arenguriigid.

Eesti kliimamuutuste läbirääkimistes

Eesti on kliimamuutustega tegelemist toetanud ning riiklikke kasvuhoonegaaside vähendamise kohustusi võtnud nii enne kui pärast Euroopa Liiduga liitumist. Kinnitamaks oma valmisolekut anda panus kliimaküsimustega tegelemisse on Eesti võtnud EL kliimaseadusandlusega täiendavad kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamise kohustused.