Välisminister Urmas Paeti kõne Varssavis mõttekojas "demosEuropa"

Euroopa Liidu väljakutsed

Ekstsellentsid,
daamid ja härrad,
kallid sõbrad!

Esmalt tänan teid meeldiva võimaluse eest kõneleda täna selles auväärses mõttekojas. Samavõrra eriline kui minu võimalus siin viibida, on ka aeg, milles elame. Kui möödunud aastal tähistasime ühiselt Berliini müüri langemist, mis avas tee vaba ja ühtse Euroopa sünnile, siis tänavu septembris möödub kolmkümmend aastat Solidaarsuse algusest, mis viis Berliini müüri langemisele ning Euroopa ühinemiseni. Poola rahva vapruse ja ohvrimeeleta ei saaks ma täna rääkida vabast Euroopast, ühistest plaanidest ega väljakutsetest.

Lubage mul järgnevalt teile tutvustada, milline on Eesti nägemus Euroopa Liidu ees seisvatest väljakutsetest ning millised on Eesti ettepanekud nende lahendamiseks. Tahan peatuda Lissaboni lepingul, majanduskriisil, Euroopa konkurentsivõimel, energia- ja kliimaküsimustel ning innovatsioonil. Kuna elame Läänemere kaldal, räägime ka Läänemerest. Ettekande teise poole pühendan Euroopa Liidu ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale.

Head sõbrad!

Euroopa lähiajaloo üks tähtsamaid verstaposte on 1. detsembril jõustunud Lissaboni leping. See Euroopa ühtsuse tugevdamiseks sõlmitud leping ei sündinud kergelt, kuid on nüüd olemas. Ilmselt üks Euroopa ajaloo läbikaalutumaid dokumente muudab Euroopa Liidu kodanikulähedasemaks, mõistetavamaks ja teovõimelisemaks. Lissaboni lepingu alusel toimivas liidus saame muuta Euroopa majanduse konkurentsivõimelisemaks ja avatumaks, luua uusi töökohti ning aidata kaasa meie kodanike heaolu kasvule. Ent see kõik juhtub ainult siis, kui me oma mõtted ja paberile pandu ka ellu rakendame.

Majanduskriis ja sellega kaasnenud Euroopa Liidu majanduse 5% langus 2009. aasta esimesel poolaastal oli ränk hoop kõigile eurooplastele. Euroopas kadus üheksa miljonit töökohta, see on sama palju kui neid majanduskasvu aastatel 2006 – 2008 loodi. Majanduse kasvuteele viimine nõuab suuri jõupingutusi. Vaid kuus liikmesriiki, nende seas ka Eesti, on tänaseks suutnud hoida oma riigieelarve defitsiiti allpool 3% piiri, nagu Euroopa stabiilsus- ja kasvupakt ette näeb. Kuna üks nendest teguritest, mis toovad kaasa majanduse kiirema taastumise ja heaolu kasvu, on euro, soovib Eesti 1. jaanuaril 2011 liituda euroalaga.

Euroopa Liidu ülesanne on tuua ühendus välja majandusseisakust ning anda impulss uueks arenguks. Oleme kindlad, et Hispaania Euroopa Liidu eesistujana suudab siin tõhusalt kaasa aidata. Eesti soovib näha Euroopa Komisjoni tugevamat rolli siseturu edendamisel ja nn viienda vabaduse – teadmiste vaba liikumise – ellurakendamisel. Palju tööd on veel ees, sest Euroopa Liidu siseturg ei ole kaugeltki valmis ning teenuste turu liberaliseerimine on algusjärgus. Et kõigi nende ülesannetega toime tulla, peab Euroopa jätkuvalt väärtustama oma avatust ning vältima kaldumist protektsionismi.

Uusi võimalusi ühiseks arenguks annab Euroopa Liidu uuendatud konkurentsivõime strateegia „EU 2020“, mis keskendub Eesti arvates peamisele – haridusele ja teadusele kui olulisimatele teguritele liidu konkurentsivõime tõstmisel. Sellest strateegiast võiks saada Euroopa Liidu uus majanduspoliitiline suunanäitaja. Samuti soovib Eesti hea seista selle eest, et Euroopa Komisjoni mandaatperioodi jooksul välja töötatav eelarveperspektiiv oleks senisest selgem ning tihedamalt seotud eesmärgiga suurendada Euroopa Liidu konkurentsivõimet. Euroopa Liidu konkurentsivõimet aitab suurendada toimiv Läänemere strateegia, mille juurde hiljem tagasi tulen.

Konkurentsivõimega on lahutamatult seotud innovatsioon. Eesti on selle nimel teinud suuri jõupingutusi ning julgen öelda, et meid on saatnud edu. Toon ühe näite valdkonnast, mis Eestit väga otseselt puudutab. Eestit on mõnelgi korral nimetatud IT-tiigriks ning samas küsitud, kas me oleme seda ka täna või on keegi vahepeal veel suuremaks tiigriks kasvanud. Kinnitan teile, head sõbrad – Eesti ei ole ega tahtnud kunagi olla tiiger, Eestile piisab sellest, et võimalikult paljude teenuste pakkumine e-keskkonnas on muutnud meie kodanike suhtlemise riigiasutuste ja omavalitsustega kiiremaks, mugavamaks ja mis eriti oluline, odavamaks. Eesti e-valitsus ja e-hääletus on vaid mõned näited, mida teistele soovitame. Möödunud nädalal oli mul meeldiv võimalus tutvustada Korea Vabariigis Eesti IT-alaseid edusamme avaliku sektori arendamisel. On loomulik, et Eesti on poolteist aastat teinud sihipärast tööd, et saada uue loodava justiits- ja siseküsimuste IT süsteemide agentuuri asukohamaaks. Samuti on loomulik, et Eesti on juba aastaid panustanud tõhusa küberkaitse ülesehitamisele, et kõike loodut ohtude eest kaitsta. Meil on hea meel, et Eestis on oma kodu leidnud NATO küberkaitsekeskus.

Toimivad ja kaitstud IT-lahendused pakuvad meile ammendamatuid võimalusi, aga mitte siis, kui elektrit pole ja toas on hanged.
2010ndate aastate Euroopal on vältimatult vajalik lahendada ühenduse üks tungivamaid probleeme – kuidas saavutada kindel energiavarustatus ning selle kaudu energiajulgeolek. Eesti seisukoht on, et Euroopa ühtse ja toimiva energiaturu loomine pole pelgalt varustuskindluse, vaid rahvusliku julgeoleku küsimus. Me oleme Poolaga ühel meelel selles, et Euroopa energiajulgeoleku tagamiseks tuleb mitmekesistada tarneid ja luua liikmesriikide vahel täiendavaid energiaühendusi. Eesti ja kõigi Läänemere äärsete riikide jaoks on oluline roll Läänemere energiaühenduste kaval (Baltic Energy Market Interconnection Plan).

Kuidas Euroopa ühtse energiapoliitikani ning energiajulgeolekuni jõuda? Eesti soovib, et liikmesriikide kõrval võtaks Euroopa Komisjon endale senisest suurema rolli nii energiajulgeoleku kui energia tarnekindluse edendamisel, samuti Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika eestkõnelejana suhetes kolmandate riikidega. Ent eeskätt tähendab see loobumist iganenud arusaamast, et energiapoliitika on iga liikmesriigi enese asi ega puuduta teisi. Aasta eest, talvel, kui paljud Euroopa kodud jäid kõige külmemal ajal toasoojata, veendusime kõik, et üksikud probleemid muutusid kiiresti üheks suureks ja ühiseks mureks. Samuti nägime, et kui probleem selleks korraks lahenes, taandus teema paljude jaoks taas tagaplaanile. Nagu eelnevalt mainisin, saaks selliseid muresid vältida vaid tarneallikate mitmekesistamise teel ja Euroopa ühtse, mitte deklaratiivse, vaid toimiva energiapoliitika olemasolul. Euroopa ühtsus ei kao ilmselt ka siis kui tuba on külm, küll aga sunnib Euroopa kodanikke põhjendatult küsima, miks maailma rikkaim ja atraktiivseim ühendus ei suuda kokku leppida milleski nii põhimõttelises kui energiasolidaarsus.

See on keeruline ülesanne, kokkulepete ja kompromisside kunst, kuid Euroopa Liit on raskemategi ülesannetega hakkama saanud.

Avalikkuse tulipunkti on kerkinud ka energiaküsimustega vahetult seotud kliimamuutuse teema – üks olulisemaid väljakutseid ühinenud Euroopale ja kogu maailmale. Äsja toimunud Kopenhaageni tippkohtumine ei vastanud meie kõigile ootustele, kuid kõigele vaatamata ei ole põhjust seda lõplikuks läbikukkumiseks pidada. Ka omaenese kohustuste teadvustamine ning nende põhimõttekindel täitmine on saavutus enda jaoks ning hea eeskuju teistele. Eesti pooldab tugevat ja võimalikult kõikehõlmavat kliimakokkulepet. Seda põhjusel, et mittetaastuvatel energiaallikatel põhinev energiatootmine lihtsalt ei ole jätkusuutlik ning keskkonnasõbralikele tehnoloogiatele keskendudes võidame me kõik. See tõdemus on lihtne, samas kulukas, eriti Eesti-sugusele väikeriigile. Ent kui tahame säilitada elamisväärset keskkonda ja teadvustame selle küsimuse globaalsust, peame suutma ka teisi ambitsioonika kliimapoliitika vajalikkuses veenda. Seega on tõhusa ja toimiva ülemaailmse kliimakokkuleppe saavutamine väljakutse Euroopa Liidu jaoks.

Head kohalviibijad!

Kahe maailmasõja vahelisel ajal tegutsenud Eesti – Poola ajakirjanike sõprusühingu esimees Stanisław Poraj nimetas meid otsesõnu „naabreiks mere tõttu“. On loomulik, et Eesti ja Poola paljude ühishuvide seas oli juba siis hästi toimiv Läänemere koostöö. Kui 1930ndate aastate Läänemeres helkisid laineharjade kõrval pahatihti vaenulikud allveelaevad, siis täna kuulub dominium maris Baltici Euroopa Liidule ja esimest korda ajaloos on võimalik Läänemeri muuta tõeliseks ja ühiseks sünergia allikaks. Läänemere strateegias kajastatud eesmärgid – muuta Läänemere piirkond keskkonna-alaselt jätkusuutlikuks, jõukaks, atraktiivseks ja ligipääsetavaks ning luua eeldused inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vabaks ja takistamata liikumiseks – on ulatuslikud ja ambitsioonikad ning nende rakendamine tegelikkuses on vajalik kõigile. Meil on hea meel, et Rootsi on oma eesistumise ajal Läänemere strateegiat tugevalt tähtsustanud ning selle rakendamisele kaasa aidanud. Samuti tahan tänada siin mõttekojas äsja esinenud Soome välisministrit Alexander Stubb`i, kes oli koos Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvesega üks Läänemere strateegia algatajaid.

Valminud Läänemere strateegia toetab Euroopa Liidu konkurentsivõime strateegia „EU 2020“ eesmärki parandada kogu Euroopa Liidu konkurentsivõimet. Probleeme, mis meid kõiki puudutavad ja kus saame kõik kaasa aidata, on palju. Rahutul 20. sajandil on Läänemerre lastud umbes 150 000 miini, neist umbes veerand on tänaseks kahjutuks tehtud, ülejäänud lebavad veel senini meres. Pärast Teise maailmasõja lõppu uputati Läänemerre massiliselt keemiarelvi. Lisaks juba praegu varitsevatele ohtudele on ette näha uusi: on tõenäoline, et juba aastal 2015 ulatub Läänemere kaudu veetava nafta kogus 250 miljoni tonnini, mis suurendab ebapiisava järelevalve korral suurõnnetuste võimalikkust. Nende vältimiseks on nii Eestil kui Poolal vajalik toetada iga sammu, mis takistab Läänemere edasist saastumist. Vajalik on välja arendada terviklik merejärelvalvesüsteem.

Ent ennekõike on meil vajalik teadvustada, et Läänemere strateegia on täpselt nii suur, kui suures ulatuses seda ühiselt ellu rakendatakse. Eesti keskendub kolmele valdkonnale, kus meie silmis on võimalik saavutada kõige rohkem. Need on merekeskkond ja navigatsioon, Läänemere piirkonda paremini ühendavad kommunikatsioonid ja teadmistepõhine ühiskond.

Rõhutan, et oma piirkondliku strateegia arendamine aitab mõista ja toetada sarnaseid algatusi mujal Euroopa Liidus, näiteks Doonau piirkonnas. Tulemuseks on loov Euroopa, mis on ühtne oma mitmekesisuses.

Kallid sõbrad!

Oma sõnavõtu teise poole pühendan Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikale.

Nii enne kui pärast Lissaboni lepingu sõlmimist oleme kokku puutunud vastandlike arvamuste ja spekulatsioonidega Euroopa rollist maailmapoliitikas. Mõnelgi juhul nähakse Euroopa Liitu nii täna kui näiteks 2025. aastal pelgalt omavahel konkureerivate rahvusriikide intriigiderohke kogumina, mis on küll arvestatav ühisturg, kuid jõuetu vähimakski sisuliseks välispoliitiliseks ühistegevuseks.

Kas tõesti – „Nierządem Europa stoi?“ Me ei saa nii väita. Asjaolu, et Euroopa Liidu ühises välispoliitikas kehtib ka edaspidi ühehäälsuse põhimõte, on Euroopa riikide sajanditepikkune praktika ning seda ei saaks ka suurima tahtmise korral muuta üleöö. Tänased arengud – Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja institutsiooni loomine ning Euroopa Liidu välisteenistuse loomine annavad reaalse võimaluse välis-ja julgeolekupoliitika tugevdamiseks. On selge, et me ei saa kohe tulemusi näha, aga oleme veendunud, et need ei jää tulemata.

Nii Eesti kui Poola huvides on tugev, ühtne ja rahvusvaheliselt mõjukas Euroopa Liit, mis suudaks olla ühtaegu turvaline kodu oma elanikele ja mõjukas partner maailmapoliitikas. Seetõttu toetame tugevat ja laiahaardelist Euroopa Liidu välisteenistust, mis peaks tõhusalt abistama Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning olema efektiivseks vahendiks Euroopa Liidu välistegevuse sidustamisel. Selleks peab loodaval välisteenistusel olema kõiki regioone ja välispoliitika teemasid hõlmav kompetents. Meil ei tohi olla kahtlust, et Euroopa Liidu välisteenistus on vahend, mille abil saab Euroopa Liidu mõjukust maailmas suurendada ning siin tuleb kõigil liikmesriikidel konstruktiivselt ja kompromissivalmilt kaasa aidata.

Ajalugu on küllap kõigile rahvastele näidanud, et külluslik rahuaeg lõpeb ruttu, kui kapseldutakse ning piiri taga toimuvaid murettekitavaid arenguid ignoreeritakse. Teame seda ka oma ajaloost. Eesti eesmärk on aidata kaasa turvalisuse ja heaolu kasvule Euroopa Liidu lähinaabruses ja kogu maailmas, toetada inimõiguste ja demokraatia levikut ning aidata kaasa massihävitusrelvade leviku tõkestamisele ja terrorismi vastu võitlemisele. Seda ei saa keegi teha üksi, Euroopa Liidul kui tervikul peab olema piisavalt võimekust kriiside ärahoidmiseks ja lahendamiseks.

Eesti on seadnud eesmärgiks aidata aktiivselt kaasa demokraatlike väärtuste levikule ja stabiilsuse loomisele ennekõike Euroopa Liidu naabruses, sest peame seda parimaks rahu tagamise vahendiks. Eesti toetab Euroopa naabruspoliitika tugevdamist ning on osalenud vastavate meetmete väljatöötamisel. Nii Eesti kui Poola jaoks on tõhus idapartnerlus tähtis väljakutse. Eesti eesmärk on, et idapartnerlusest saaks väärtustepõhine poliitika, mis on tõhus vahend sihtriikide lähendamiseks Euroopa Liidule. See poliitika tähendab Euroopa Liidu tuge ja vahendeid, assotsieerumislepingute sõlmimist, majanduslikku integratsiooni, viisavabadust ning sisulist koostööd energia- ja infrastruktuuriküsimustes. Partnerriikidega on vajalik edasi liikuda viisadialoogiga, et aidata neil Euroopa Liidule läheneda. Samuti on vajalik silmas pidada, et idapartnerlus on protsess, kus mõlemal poolel on kohustused. Et oma kohustusi täita, peame keskenduma programmidele, millel on selged ja käegakatsutavad tulemused, näiteks sihtriikide institutsioonide tugevdamine koolituste teel, korruptsioonivastane võitlus, toetus väikeettevõtetele ja piirihalduse parendamine. Need valdkonnad pakuvad kõigile liikmesriikidele avaraid võimalusi kaasa aidata. Üks näide Eesti panusest on meie valmisolek alustada järgmisel aastal sihtriikide ja liikmesriikide spetsialistidele mõeldud praktilisi seminare ning selle baasil luua Tallinnas idapartnerite koolituskeskus.

Järgnevalt käsitlen üht Euroopa ees seisvat olulisimat väljakutset: Euroopa Liidu ja NATO strateegilise koostöö tõhustamist. Tuleb tunnistada, et see on täna oluliselt tagasihoidlikum kui mõlema organisatsiooni potentsiaal seda lubaks. Koostööst on palju räägitud, kuid tegevus, mis selleni viiks, on tabavalt kokku võetud teie mõttekoja ja ajakirja „Polityka“ analüüsis „Europe can do better“: A new phase should begin with a better understanding of the strategic environment in which both organisations function. Oleme selle seisukohaga nõus, sest Eesti välispoliitika esimene eesmärk on julgeoleku kindlustatus ja jagamatus. Ka meie arvates on vaja dialoogi kõrgel poliitilisel tasemel, mis looks aluse efektiivseks ühiseks planeerimiseks ning praktiliseks koostööks. Vajalik on toetada kõiki algatusi, mis Euroopa Liidu ja NATO läbikäimist tihendavad ning Eesti on seda ka teinud.

Valdkond, kus Euroopa Liidul ja NATO-l oleks võimalik senisest rohkem koostööd teha, on terrorismivastane võitlus ning paik, mis seda vajab, on Eesti ja Poola, nagu kogu NATO prioriteet Afganistan. Afganistanis seisavad tänavu ees parlamendivalimised ja nii vastutusrikkal ajal on ennatlik, isegi ohtlik rääkida vägede väljatoomisest, sest see võib anda terroristidele võimalusi, mida nad kindlasti kasutamata ei jäta. Eesti panustab ISAF-is senisel tasemel, peamiselt Helmandi provintsis viibivate kaitseväelasega, ja sedan ii kaua, kuni see on vajalik. Eesti on otsustanud 2010. aastal suurendada Afganistanis oma tsiviilpanust. Kindlasti on Afganistanil vajalik suurendada omaosalust. Euroopa Liidu, NATO ja teiste panustajate üks koostöövõimalus ja ühine väljakutse võiks olla sõjaliste ja tsiviilvahendite koordineeritud kasutamise parandamine Afganistanis.
Poola diplomaatia suurkuju Juliusz Szymański on öelnud, et ajalugu ei tunne väikesi ja suuri rahvaid. See tähendab, et ajalugu tunneb rahvaid, kes mõttekaaslastena üksteise eest ka rasketel hetkedel seisavad. Za wolność naszą i waszą.

Daamid ja härrad!

Nüüd jõuan Euroopa Liidu ees seisva kõige olulisema väljakutseni. See on vajadus rakendada solidaarsus tegudesse ja oma erihuvide ühiste huvide altarile toomine. Ehk tundub see mõnel pool mõeldamatuna, kuid ärgem unustagem, et ka Teise maailmasõja järgsel Euroopal oli ühinemise kõrval alternatiiv – tagasipöördumine harjumuspärase elustiili juurde, takerdumine ning kibestumine. Külma sõja algul, 1940ndate aastate lõpul, oli vähe neid, kes uskusid, et Vanal Maailmal on nooruslikku energiat, et veel midagi uut luua. Õnneks pidid skeptikud ka sel korral pettuma. Euroopa kesk- ja idaosa vabanemine ning koju pöördumine oli väljakutse, mis pani proovile nii kodus viibijad kui koju pöördujad. On imetlusväärne, et Euroopa sellega vähem kui kahekümne aasta jooksul ühiselt väga hästi toime on tulnud.

Head sõbrad!

10. augustil 2010 möödub kaheksakümmend aastat ühest Poola ja Eesti suhete tipphetkest – Poola riigipea esimesest visiidist Eestisse iseseisva Eesti ajaloos. Tol korral Eesti ajakirjanduses avaldatud juhtkirjas tõdes Poola mitmekordne välisminister ja hilisem president paguluses, August Zaleski, et Eesti ja Poola hingesugulus on parim alus meie lähenemisele ja koostööle. See ei kehti üksnes Eesti ja Poola, vaid kogu Euroopa kohta. Sarnaselt mõtlevate inimeste ühine tahe aitab meil varem või hiljem kõigi väljakutsetega toime tulla.

Tänan tähelepanu eest!

1 Tuletis väljendist „Polska nierządem stoi” või „nierządem Polska stoi”, millega tähistati Poola-Leedu aadlivabariigis (I Rzeczpospolita 1569 – 1795) kehtinud põhimõtet „Poola püsib valitsematusel” ehk „Poolat pole võimalik/vajalik valitseda”. Sellega mõeldi, et riiki valitseb aadel igas piirkonnas ise ning suurriigi ühtne toimimine pole eesmärk, mille pärast muretseda. Poola valgustusfilosoofid viitasid seda lauset kasutades, et erahuvide võit ühishuvide üle viib riigi vältimatule hävingule (mis ka lõpuks juhtus).

2 Poolakate ja venelaste (eeskätt dekabristide) seas populaarne lause, mis on saatnud pea kõiki võitlusi vabaduse eest