"Mõtle ja tegutse lokaalselt" pole nüüdisaegne mõtteviis

Eesti Päevaleht 09.10.2009
Urmas Paet, välisminister

Julgeolek on tervik, mille heaks töötavad nii sõjalised kui ka tsiviil- ja humanitaarmeetmed, kirjutab välisminister Urmas Paet. Hoolivus ja seda tegudega tõestavad sammud on kõige selgemad pehme julgeoleku vahendid ja neisse ei tohi suhtuda kergemalt kui klassikalistesse julgeolekut suurendavatesse meetmetesse.

Olukorrale ei ole võimalik leida lahendust ainult sõjaliste vahenditega – selline väide kõlab järjest sagedamini paljude konfliktide puhul. Kõige rohkem kuuleb seda väidet viimasel ajal mõistagi Afganistani olukorra hindamisel. Tõsi see on: pelgalt jõuga armsaks ei saa ja meeli ning südameid enda poole ei võida. Seal, kus lõpevad hea ja kestva lahenduse leidmiseks jõu kasutamise argumendid, tulevad mängu nn pehme julgeolekuga seotud võimalused.

Afganistani olukorra rahustamisel on need ennekõike tsiviil- ja humanitaarkoostöö ning -tegevused. Et kohalik elanikkond tõepoolest näeks ja tunneks, et rahvusvahelise kogukonna tegelik huvi ongi selle ühiskonna areng ja inimeste elatustaseme paranemine. Seda eesmärki peavadki täitma kõikvõimalikud programmid koolivõrgu rajamiseks, tervishoiusüsteemi ülesehitamiseks, uute teede ja sildade ehitamiseks, veevõrgu loomiseks ning paljuks muuks, mille otsene tulemus on kohalike elanike elatustaseme paranemine.

Afganistan on iseenesest äärmuslik näide, kus paraku ei suuda ainult pehme julgeoleku elemendid üksi suurendada julge-olekut tervikuna. Need peavad paraku veel käima käsikäes sõjaliste meetmetega.

Olgugi et Afganistanist tulevast telepildist pääsevad mõjule peamiselt teated pidevatest rünnakutest, lahingutest, hukkunutest ja suurest inimlikust traagikast, on tänu sõjalise tegevuse ja pehme julgeoleku koostööle Afganistani ühiskonnas viimastel aastatel palju paremuse suunas muutunud.

Sellest paraku aga kuigi tihti ei kuule. Kui veel kaheksa aastat tagasi Talibani režiimi ajal oli täiesti välistatud, et tüdrukud ja naised võiksid käia koolis ja/või tööl, siis nüüd õpivad juba rohkem kui pooled tüdrukud. See väljendub ka märkimisväärses kirjaoskuse laienemises. Kui Lõuna-Afganistanis asuvas Helmandi provintsis, kus on ka Eesti sõjaväelased, polnud veel neli aastat tagasi ühtki korralikku haiglat (kuigi Helmandis elab kaks korda rohkem inimesi kui Eestis) ja iga neljas naine suri sünnitades, siis nüüdseks on ka meie meditsiinieksperdi abiga loodud mitu nüüdisaegse tehnikaga haiglat ja kümneid tervishoiupunkte. See tähendab päästetud ja säästetud elusid.

Need on paar näidet, mis peaksid kohalikele elanikele looma kindlustunde rahvusvahelise kogukonna huvist, et Afganistani ühiskond saaks ise endaga hakkama ja sellega käiks koos inimeste elujärje parandamine. Lihtsat ei ole siin midagi, sest Afganistanis on paraku praeguseks üles kasvanud juba kaks põlvkonda inimesi, kes pole peale sõja ja vägivalla muud peaaegu näinudki.

See on näide pehme julgeoleku väljendusest Afganistani kui konkreetse konfliktipesa näitel.

Eesti julgeoleku kasv

Ühtlasi saab pehme julgeoleku vahendeid kasutades suurendada otseselt ka Eesti enda julgeolekut. Jah, ka Afganistani olukorra stabiliseerimine ja julgeolekuolukorra parandamine suurendab otseselt Eesti julgeolekut, näiteks narkoteede ära-lõikamise ja terrorismijuurte kärpimise kaudu, kuid lisaks peituvad pehmes julgeolekus ka üldisemad ja laiemad võimalused.

Nii on Eesti julgeoleku suurendamisel otsene seos sellega, milline on Eesti kuvand nii meie Euroopa Liidu ja NATO partnerite silmis kui ka mujal maailmas, sealhulgas ÜRO-s. Meie tegevustel, mis mahuvad pehme julgeoleku mõistesse, on siin täita väga oluline roll.

Ennekõike tähendab see hoolimist. Hoolimist nii neist, kes on meist kehvemal järjel ja kel pole olnud nii palju õnne ja võimalusi, kui ka hoolimist neist, kes on meiega koos näiteks Euroopa Liidus ja NATO-s. Nagu inimestevahelistes suheteski – suurem tõenäosus vajaduse korral abi saada on neil, kes on ise olnud hoolivad, avatud ja teisi aidanud. Eesti puhul väljendub see energias, oskustes ja rahas, mida kulutame nende aitamiseks, kes tahavad muuta oma ühiskonda meiesarnaseks, või nende abistamiseks, kelle peamine mure on endiselt tohutu vaesus, mis halvab kõiki eluvaldkondi. Ükskõikselt ei tohi suhtida ka kõikvõimalike looduskatastroofide ja muude hädade all kannatavate ühiskondade abistamisse. Need on ka põhjused, miks Eesti arendab nn arengukoostöö valdkonda. Ehk miks aitame Gruusial, Ukrainal, Moldoval ja teistel muutuda, miks aitame Afganistanil ja teistel vaesusest tingitud hädadega toime tulla, miks ei ole me jäänud ükskõikseks suurte tragöödiate puhul, nagu Darfuri ja Iraagi põgenikud, Gruusia sõja tagajärjed, üleujutused ja nälg paljudes paikades.

Suured õnnetused võivad tabada ka jõukamaid ühiskondi, nagu kevadine maavärin Itaalias. Nagu mitmete teiste looduskatastroofide korral varem, oleme ka pakkunud oma abi maavärinakahjustuste likvideerimiseks. Hoolivust oma Euroopa Liidu ja NATO partnerite vastu saame väljendada ennekõike selle kaudu, et me ei jää ükskõikseks nende murede osas. Olgu see siis põgenikeprobleem Lõuna-Euroopa riikides, metsapõlengud Kreekas või majandusmured Islandil või kas või Guantanamo sulgemisega seotud mured Ameerika Ühendriikides.

Seega on hoolivus ja seda tegudega tõestavad sammud kõige selgemad pehme julgeoleku vahendid ja neisse ei tohi kindlasti suhtuda kergemalt kui klassikalistesse julgeolekut suurendavatesse meetmetesse, nagu kaitseväe areng ja NATO operatsioonidesse panustamine. Need ei ole omavahel vastandlikud, vaid vastupidi: julgeolek on tervik, mille heaks töötavad nii sõjalised kui ka tsiviil- ja humanitaarmeetmed.

Niisiis ei ole Eesti julgeoleku huvides sugugi kitsarinnalisus ja sajatused, mis saadavad iga teiste ühiskondade ja nende inimeste aitamiseks tehtud kulutust. Vastupidi – vaid oma ninaesise eest hoolitsemine kärbib oluliselt meie võimet Eesti julgeoleku eest seista. Üleskutse „Mõtle lokaalselt ja tegutse lokaalselt!” ei aita meid praeguses maailmas kuidagi.