Välisminister Urmas Paeti kõne Läänemere regiooni koostööst ja selle tulevikust Läänemeremaade Nõukogu 16. ministrite nõukogu kohtumisel

4. juuni 2009, Helsingør


Head kolleegid, daamid ja härrad

Mul on heameel oma tänast sõnavõttu alustada tõdemusega, et Läänemeremaade Nõukogu (LMN) reform on vastavalt reformideklaratsioonis kokku lepitule tänaseks teoks saamas. See annab alust loota, et 17 aastat tagasi hoopis teistsugustes oludes loodud organisatsioon on muutumis- ja õppimisvõimeline. Rootsi ja Läti eesistumiste ajal algatatud ja Riias peaministrite poolt heaks kiidetud protsess on veel algusjärgus, ent Taani juhtimisel on LMNi reformi vallas ära tehtud tubli töö ning loodame, et järgmine eesistuja Leedu seda tänuväärset tegevust jätkab.

Usku LMNi tulevikku kinnitab ka üksmeel Läänemeremaade koostöö pikaajaliste prioriteetide osas, mis annavad meile sihi järgnevateks aastakümneteks. Prioriteetide elluviimine sõltub aga suuresti meie valmisolekust kaasajastada LMNi sisemise toimimise mehhanismi. Ümberkujundamine paindlikkuse, proaktiivsuse ning projektipõhisuse suunas on LMNi edasise arengu seisukohalt ainuõige valik. Eesti on seisukohal, et tegevuse projektikesksemaks muutumine aitab tõsta nii organisatsiooni efektiivsust kui ka poliitilist mõjukust. Tegemist on ühe pere lastega, kus ühe areng ja positiivne eeskuju kandub täiesti loomulikult üle ka teistele.

Uuenemise tuhinas ei saa aga unustada nende suundade arendamist, mis on aastatega tõestanud oma perspektiivikust. Eesti hindab kõrgelt LMNi tegevust kodanike kaitse sfääris, rõhuga riskilastel ja inimsmugeldamise vastasel võitlusel, aga samuti tuumaohutuse tõstmise vallas. Uutest valdkondadest näeme suurimat lisaväärtust tööjõuturgude- ja integratsiooni ning merenduspoliitika-alaste selge mandaadi ja tähtaegadega ekspertgruppide käivitamises. Seejuures on oluline silmas pidada, et loodavad ekspertgrupid vastaksid LMNi reformi põhimõtetele, s.o põhineksid selgelt piiritletul mandaatidel ning ülesannetel.

LMNi tulemuspõhise poliitika silmapaistvaks näiteks on Pihkva Euroteaduskonna projekti edukas käivitumine. Tegemist on ühtlasi hea näitega Põhjamaade Ministrite Nõukoguga tehtavast koostööst ühes LMNi prioriteediks seatud valdkonnas.

Lisaks piirkondlikele organisatsioonidele on oluline tõhustada koostööd ka LMNi strateegiliste partnerite ning vaatlejaliikmetega. Eesti tervitab kolme uue riigi – Hispaania, Rumeenia ja Valgevene lisandumist LMNi vaatlejaliikmete hulka 1. juulist ning loodab tulemusrikkale koostööle kõikide vaatlejariikidega.



Head kolleegid,

Kuussada aastat tagasi pidid kõik siin Helsingøri lähistel Taani väinadest Läänemerre või vastupidi liikuvad laevad Taani kuningale lõivu maksma. Saadud sissetulekute eest lasti muuhulgas ehitada ka suursugune Kronborgi loss, kus meil tänu võõrustajate külalislahkusele oli eile võimalus viibida.

Kõikide laevade vaba sissepääs Läänemerele sai võimalikuks alles Kopenhaageni konventsiooniga aastal 1857. Nüüdseks on olemas Helsingi konventsioon, mille järelevalveks loodud Helsingi Komitee (Helcom) oli ühtlasi esimene Läänemere riikide koostöökogu. Seega võib väita, et kuningas Erik Pommerist (Erik af Pommer) andis oma moel tõuke Läänemere koostöö sünnile.

Ka ilma ajalugu tundmata on ilmselge, et eeskätt Läänemere tulevikust sõltub mitte ainult siinsete riikide ja asukate, vaid ka regionaalsete koostööorganisatsioonide homne päev. On üldteada, et Läänemere näol on tegemist äärmiselt tundliku ja madala merealaga, mis on koormatud tiheda ja üha kasvava laevaliiklusega. Tänasel päeval läbib nii Taani väinu kui ka Botnia ja Soome lahte iga päev vähemalt 2000 laeva, millest umbkaudu 200 on naftatankerid. Meretranspordi kasvuks Läänemerel aastatel 2003-2020 prognoositakse 93%, ELi keskmiseks kasvuks samal ajal aga vaid 66%.

Tänaseks on Läänemere ohutuse ja keskkonnahoiu eesmärgil sündinud mitmeid projekte ja tegevuskavu. Siinjuures on heameel, et LMNi loodav merenduspoliitika ekspertgrupp on võtnud eesmärgiks merendusalase tegevuse koordineerimise piirkonnas ning tasakaalu saavutamise majanduslike, sotsiaalsete ja ökoloogiliste tegurite vahel.

Ühe töötava koostöönäitena võib välja tuua Soome lahel liiklevate laevade jälgimissüsteemi GOFREP (The Gulf of Finland Mandatory Reporting System). Tänu sellele on suurenenud meie võimekus laevaõnnetusi vältida või õnnetuse korral kiirelt sekkuda. Kuid üha tihendamaks muutuv liiklus nõuab ka tõhusamaid meetmeid. Läänemere tegevuskava (Baltic Sea Action Plan) edasine rakendamine ning Läänemere tippkohtumine Helsingis tuleval aastal on olulised sammud selles suunas.

Läänemere regiooni keskkonna heaolu sõltub aga ka paljudest teistest teguritest nagu energiatootmine ja kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise vähendamine. Ka siinjuures on tagajärjed tuntavad kogu regioonis, sest heitgaasid nagu ka puhas õhk, ei tunne piire. Hetkelise majandusedu nimel pikaajalise keskkonnareostusega riskimine on kuritegu nii tänaste kui tulevaste põlvede ees. Looduslik keskkond on hindamatu väärtusega ja sellele ei saa külge riputada hinnasilti.

Rääkides Läänemere regiooni ees seisvatest väljakutsetest tervikuna, peamegi eelkõige püüdlema piiriülese, sektorite vahelise ja subregionaalse koostöö parandamise suunas. „Meil on juba praegu olemas kõik detailid, millest saab kokku monteerida võimsa ja efektiivse mootori. Ta ei ole kokku monteeritud.” Nii kõneles Lennart Meri aastal 1992 küll ühe teise organisatsiooniga seoses, kuid sama mõte sobitub hästi ka tänasesse regionaalsesse konteksti.

Meil on Läänemeremaade Nõukogu, peagi valmiv Euroopa Liidu Läänemere strateegia, Põhjadimensioon ja teised piirkondlikud organisatsioonid. Eraldi võttes ei ole ükski neist täiuslik. Aga koos? Selles peitubki nii LMNi kui ka teiste regionaalsete koostööformaatide tuleviku edu võti. Lubage mul rõhutada kolme märksõna - koostööst sündiv sünergia, omavaheline koordineerimine ja dubleerimise vältimine. Ainult nende märksõnade järgimine tagab nii LMNi kui ka teiste regionaalsete koostööformaatide töö efektiivsuse ning pikaealisuse.

Üks suuremaid väljakutseid seejuures on koostöö käima panna nii, et kaoksid kõik takistused, mis ei lase meil maksimaalselt ära kasutada kogu piirkonna kasvupotentsiaali. Kuigi Läänemerest on saanud praktiliselt ELi sisemeri, kus piirid on vabad ja liikumine lihtne, leidub ikka veel nii silmale nähtavaid kui nähtamatuid tõkkeid ja piiranguid, mis piiravad siseturu toimimist ja milleta meie piirkonna konkurentsivõime võiks olla oluliselt suurem. Nagu ka hommikusel energiaseminaril rääkisime, vajavad Läänemere piirkonna energiaturg ja energia infrastruktuur edasist integreerimist. Sama kehtib transpordiühenduste, infrastruktuuri võrkude, teenuste vaba liikumise ja mitmetes teistes valdkondades. Ka siin on tegemist ühe perekonnaga, kus ühe liikme/riigi edu on kasuks kogu regioonile ning vastupidi.

Mikrotasandi koostöö väikesaarte, sõpruslinnade ja piiriregioonide vahel, samuti inimestevahelised kontaktid on piirkonna edasise arengu seisukohalt oluliseks inspiratsiooniallikaks. Olen kindel, et unistus Tallinnat Kopenhaageni ja miks mitte ka Helsingøriga ühendavast otselaevaliinist, ühisest rahast ja dioksiinivabast kodumere räimest ei pea ühiseid väärtusi jagavate riikide vahel jääma teostamatuks unistuseks.

Head kolleegid, daamid ja härrad

Lubage mul lõpetada oma ettekanne LMNi tulevikust meenutusega minevikust, sest ainult minevikku mäletades ja sellest õppides suudame olla edukad ka homme. Nii on LMNi loomise üks algatajaid ning ühtlasi Balti riikide suuri toetajaid Uffe Ellemann-Jensen öelnud järgmist: „Kui Külm Sõda lõppes, paistis olevat tark väita, et see oli ‚ajaloo lõpp’. Kuid kui me seda usume, kui paneme ajaloole kaane peale ja jätame ta seljataha, siis riskime sellega, et ajalugu taaselustub ja seda kogu oma õuduses. Seepärast peame oma ajaloo osas kokkuleppele jõudma ja seda eriti Läänemere piirkonnas, kus selline äratundmine on vastastikuse usalduse ja koostöö põhiline eeldus.”

Tänan tähelepanu eest!