Välisminister Urmas Paeti kõne EV 91. aastapäeva aktusel Tallinna Ülikoolis

Eesti diplomaatia areng – iseõppijast elukutseliseks

20.02.2009

Austatud rektor,
head tudengid ja õppejõud!

Tänan teid võimaluse eest kõneleda tänasel pidulikul päeval siin Tallinna Ülikoolis, ühelt poolt akadeemilisust, teiselt poolt aga nooruslikku entusiasmi esindava kuulajaskonna ees. Kindlasti on paljud siinviibijad kogenud, kuidas õpihimuline ja ambitsioonikas, maailmavalus ja mässumeelne noor inimene õpiraamatutesse kinnistunud teadmisi küsimärgi alla seab, neid ümber lükata püüab ja oma nägemuse nimel ka nö lahingusse läheb. Õnneks saab see tänapäeval olla vaid vaimne ja veretu lahing.

Heites pilgu ajalukku, võib vaid oletada, et ilma selliste noorteta, kes kõhklemata haarasid tõelise relva järele, ei oleks Eesti ehk suutnud kindlustada oma riigi sündi. Kui Eesti Wabariik 91. aastat tagasi välja kuulutati, järgnes sellele tõelise vabaduse kättevõitmine relva abil, teiselt poolt aga aktiivne diplomaatiline tegevus Eesti riigile rahvusvahelise tunnustamise väljavõitlemisel ja seda diplomaatia põhirelva – sõna – abil.

Omariikluse aate elluviimisel oldi saavutatud kõrgeim eesmärk ning edaspidine tegevus oli rakendatud Wabariigi säilitamise ja tugevdamise vankri ette. Noore riigi diplomaatide intensiivse tegevuse tulemusel saavutati de facto tunnustamine välisriikide poolt üsna kiirelt. Eesti omariiklusele de jure ehk juriidilise tunnustamise taotlemisel tuli Eesti esindajatel välisriikides pidada pikki läbirääkimisi, seejuures ise ametlikku diplomaatilist staatust omamata. Seetõttu olid Eesti välisesindajad Wabariigi algusaastatel üsna ebamäärases olukorras. Alles Tartu rahu sõlmimisele 2. veebruaril 1920, järgnes Eesti riigi de jure tunnustamine Euroopa riikide poolt. Eesti riik sai oma esimesed täievolilised saadikud ning asuti välja arendama saatkondade ja konsulaatide võrku.

Ajaloolise võimaluse ärakasutamisest ja riigi tulevikku määravatest valikutest pidas väga põhjaliku ettekande Eesti diplomaatia 90ndale juubelile pühendatud konverentsil mullu sügisel Tallinna Ülikooli professor Karsten Brüggemann, kes tänagi teie ette kõnepulti astub. Kuigi Eesti Wabariigi sünnile avaldas mõju Euroopa suurriikide poliitika, kinnitab professor Brüggemanni arutluskäik, et omariiklus saavutati esmajoones oma jõudude abil, kasutades maksimaalselt ära kohalikku diplomaatilist ja sõjalist võimekust.

Noor Eesti riik lähetas maailma oma parimaid poegi ja tütreid, kel küll esialgu puudus praktiline kogemus, kuid mida sedavõrd asendas kõrgendatud entusiasm ja töötahe. Välisminister Ants Piip saatis 1922. aastal Eesti saadikuid välismaale, andes kaasa järgmise nõuande: „Saadik on oma valitsuse suu ja kõrv. Tema peab kõige otstarbekohasemalt edasi andma oma valitsuse soovid ja mõtted, kuid mitte vähem ei pea ta katsuma kõike teada saada, mis aga iganes võimalik, ükskõik, mis teel ja abinõudega, ning kõigest sellest valitsusele kõige üksikasjalisemalt ja põhjalikumalt teatama.” Seega oskus kuulata, ise infot hankida, võõrkeelte oskus ning teadmistejanu on diplomaatiliseks tööks hädavajalikud omadused. Iseküsimus on see, kuidas keegi neid oskusi oma töös kõige efektiivsemalt rakendab.

Keeleoskuse kohta on Tammsaare oma „Tõe ja Õiguse” tegelase Ramilda suu läbi öelnud: „Inimene on oma emakeeles palju ausam ja otsekohesem kui ükskõik mis võõras. Seepärast peavadki diplomaadid /../ ikka võõraid keeli mõistma, muidu ei saa nad hästi valetada.” Utreeritud ütlus tänapäeva diplomaatia mõistes, kuid oma tõetera siin peitub. Võõrkeelte nagu ka emakeele hea valdamine on üks neid kokkupuutepunkte, mida nii Tallinna Ülikool kui Välisministeerium ühtemoodi kõrgelt hindavad. Välisministeeriumis on näiteks juba mitmeid aastaid heaks traditsiooniks emakeele päeva puhul märtsis premeerida hea keelekasutuse ja kirjasõna valdajaid.

Iseloomustamaks Eesti diplomaatia algusaega, sobib meenutada keeleteadlase haridusega Oskar Kallase tegevust. Kallas oli Eesti esimene diplomaatiline esindaja Helsingis aastail 1918-1922. Olles omandanud abikaasa Aino emakeele, soome keele, oli see mõistagi abiks hõimuvendadega suhtlemisel. Tänu Soome sõprade abile ja omi sääste kasutades õnnestus Kallasel juba 1919. aastal soetada Eesti saatkonnale krunt Helsingi mainekas Kaivopuisto linnaosas. Diplomaatiliste suhete sõlmimiseni Eesti ja Soome vahel jõuti aga alles juunis 1920. Kui Oskar Kallas läks Helsingis sama aasta sügisel üle andma oma volikirja Soome presidendile, selgus, et välisministri allkiri oli puudu ning Kallasel tuli kasutada oma isiklikke tutvusi, et volikirja korralikult vormistada. Kaivopuistosse muretsetud krundile rajati 1933. aastal Eesti saatkonna hoone, mis jäi pikkadeks aastateks – kuni 1999. aastani - ainsaks Eesti riigi poolt ehitatud diplomaatiliseks esindushooneks. Ka täna, 76. aastat hiljem, tegutseb Eesti saatkond samas majas, olles sellisena meie riigi järjepidevuse meenutajaks.

Oskar Kallase tegevus on vaid üks näide sellest, kuidas segased ajad sunnivad meid langetama kiireid otsuseid. Sellest, kas tegu on ka õige otsusega, annab diplomaatias tavaliselt tunnistust aeg. Oskar Kallase puhul on kindel, et praktiline meel, ühendatud kiire otsustus- ja teovõimega, tegid temast ennesõjaaegse Eesti diplomaatia ühe kõige edukama ja väljapaistvama esindaja.

I Maailmasõja järgse võimaluste akna ärakasutamisele sarnane moment Eesti jaoks saabus ligikaudu 70 aastat hiljem. Seekord oli meie relvaks laul ja nüüd sõltus vabaduse saavutamine suuresti oskusest Eesti omariikluse taastamist toetavate välisriikidega suhelda ja neilt tuge otsida. Toonase välisministri Lennart Meri otsusekindlal juhtimisel taaskäivitus vahepeal küll roostetanud diplomaatiline masinavärk, kuid seda suurema tempo ja entusiasmiga pandi rattad käima. Meie esimene pilk pöördus mõistagi riikide poole, kes järgisid Eesti okupeerimise mittetunnustamise poliitikat.

1991. aasta augustis oli aega napilt, kuna Moskvas olid toimumas pöördelised sündmused. Tollase hetke dramaatilisust meenutab ka Välisministeeriumi ajaloonurga seinal raamituna rippuv Lennart Meri poolt käsitsi kirjutatud paber. Selles, 21. augustil 1991. aastal kell 1.10 öösel dateeritud kirjas andis Lennart Meri Välisministeeriumile käsu koostada tekst, milles oleksid esitatud poliitilised ja riigiõiguslikud argumendid, millega Eesti Vabariik kõige kiiremas korras taotleb rahvusvahelist tunnustamist. /../ „Meie taotluse riigiõiguslikuks realiseerimiseks tuleb aega lugeda tundidega,” toonitas Meri avanenud võimaluse kiire ärakasutamise vajadust. Taotluskirjad saadeti ja võeti vastu ning reaktsioon oli kiire järgnema. Nagu me teame, tunnustas Eesti taasiseseisvumist esimesena Island, millest kõneleb ka Välisministeeriumi paiknemine Islandi väljaku ääres.

Ka iseseisvuse taastamisel olenes palju meie diplomaatide võimekusest. Välisministeeriumis ei töötanud sel hetkel ainsatki professionaali. Kuid vajalike isikuomaduste, keeleoskuse ja laia silmaringiga inimesi meil jätkus. Hetkeolukorra tabamine, selles kiire orienteerumine ja tulevikuperspektiivi nägemine on diplomaatilise tegevuse edukuse võtmeks ning tihtipeale tulevad need võimed kõige paremini esile äärmuslikes situatsioonides. Diplomaatia ja diplomaatide põhiülesanne on meid aga äärmuslikest olukordadest võimalikul kaugel hoida, jäädes ise seejuures nähtamatuks. Seega – mida paremini läheb Eestil välispoliitikas, seda vähem peaks välja paistma meie diplomaatide töö selle taga.

Nii Oskar Kallase kui Lennart Meri näitel saab kinnitada, et heaks diplomaadiks saamiseks ei ole määrav vastav väljaõpe, vaid avatus, leidlikkus, ettenägelikkus ja isiksuse tahe õppida läbi terve elu. Tegemist on nö elukestva õppega, mida ka tänases Välisministeeriumis igati soodustame ja mille edendamisel Tallinna Ülikool on Eestis esirinnas.

Oleme Välisministeeriumis olnud head iseõppijad ning aastatega sisse töötanud traditsioonilise välissuhtluse skeemi, arendades samas kaasaegsetel IT-lahendustel põhinevat kommunikatsioonisüsteemi, mida kadestavad nii mõnedki suurema ja konservatiivsema välisteenistusega Euroopa riigi diplomaadid. Eesti integreerumine maailmasüsteemi oli Lennart Meri üks võtmeteese, sest ilma sujuvalt töötava ja turvalise sidesüsteemita ei ole ka hästi toimivat välissuhtlust.

Tänaseks on Eestil oma virtuaalsaatkond Second Life’is, Välisministeeriumile on võimalik helistada läbi Skype’i, lugeda reaalajas meie Afganistani-asjuri blogi, oleme loonud pildikeskkonnas flickr Välisministeeriumi tegevust peegeldava lehekülje. Virtuaalsaatkonnas Eesti fotonäituse avamise puhul eile siinsamas Tallinna Ülikoolis toimunud arutelu Eesti identiteedist ja selle kujutamisest on hea näide Välisministeeriumi ja Tallinna Ülikooli vahelisest koostööst.

Leian, et vastastikusel koostööl on veelgi perspektiivi. Eesti diplomaatia II maailmasõja eelset perioodi käsitleb tollaste diplomaatide mälestuste kõrval vaid üks põhjalik teos – Eero Medijaineni „Saadiku saatus”. Eesti välisteenistuse ja saatkondade taasloomise lugu on üsna põhjalikult kirja pandud Välisministeeriumi poolt koostatud raamatu „Teine tulemine” kahes köites, kuid valgeid laike peitub Eesti diplomaatia ajaloos veel küllalt. Loodan, et Tallinna Ülikooli tudengitel jätkub tahtmist ajaloo seniuurimata tahkudele valgust heita ja seda ka koostöös Välisministeeriumiga. Meie töötajad on omalt poolt igati valmis nõu andma ning tänase välispoliitika erinevatest tahkudest kõnelema.

Tänasel päeval iseloomustab diplomaatilist tööd küll kogemustega omandatud suurem vilumus ja professionaalsus, ent töö eesmärk – seista Eesti huvide eest – on jäänud samaks. Eesti huvide jätkuv kaitse vajab pidevat hoolitsust. Meie nähtamatu töö viljad peavad küpsema puudel, mida on toidetud iga päev, hoolimata isiklikest probleemidest või halvemal juhul ka riikidevahelistest vastuoludest.

Eesti on väike ja me kõik oleme väljaspool kodumaad oma riigi saadikud. Olen kindel, et kõik täna siin saalis viibijad kannavad endaga kaasas tugevat eesti kultuuri ja ajaloo, emakeele ja võõrkeelte pagasit, mis võimaldab kustahes maailma nurgas viibides oma riiki väärikalt esindada. Parafraseerides Noor-Eesti loosungit, soovitan avastada kõigepealt oma kodukant, seejärel terve Eesti, Euroopa ja maailm.

Selleks soovin teile kõigile kustumatut teadmistejanu!