Et päästa rohkem inimelusid

POSTIMEES 09.03.2006

Carin Jämtin, Rootsi arengukoostööminister
Urmas Paet, Eesti välisminister
Jonas Gahr Støre, Norra välisminister


Meid kõiki vapustasid 2005. aastal suured katastroofid – India ookeani tsunami, Pakistani maavärin, põud Aafrikas ja teised samalaadsed sündmused.

Inimkonda tabanud kriiside mõju oli kaugeleulatuvam kui kunagi varem. Palju riike ja miljonid inimesed hakkasid koos tegutsema. Traditsioonilistele abiandjatele lisaks aitasid kannatanuid ka uued doonorriigid, kelle tahe ja suutlikkus humanitaarkriisidele reageerida on kasvamas. Mõju ühiskonnale on näha sellestki, kuidas avalikkus tegi toetuseks annetusi.

Eelmise aasta detsembris peaassambleel otsustasid 191 ÜRO liikmesriiki toetada ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) ettepanekut uue hädaabi keskfondi (CERF) loomiseks. See näitab liikmesriikide kindlat otsustavust aidata katastroofides ja õnnetustes kannatanud inimesi.

Täna, 9. märtsil käivitatakse New Yorgis uus CERF, et kiirendada kriisiolukordades rahvusvahelise humanitaarabi andmist. Selleks tagab fond ÜRO abiorganisatsioonidele miinimumrahastamise, millega saab abioperatsioone alustada.

Raha eraldamisel lähtutakse vajadustest ja ükski riik ei jää esmasest humanitaarabist ilma seetõttu, et piirkond ei ole geograafiliselt oluline või on jäänud meedia tähelepanuta.

Üldiselt on riigid muutunud humanitaarabi andmisel heldemaks. Ent suur osa ülemaailmsetest humanitaarabivajadustest jäi 2005. aastal rahuldamata. OCHA andmetel finantseeriti ainult 63 protsenti ÜRO humanitaarabipalvetest. Samas ei lahenda üksnes annetussummade suurendamine probleemi. ÜRO abiandmise suutlikkuse arendamisel on kaks otsustava tähtsusega aspekti, mida on hädavajalik täiustada.

Esiteks peaksid rahvusvaheline üldsus ja ÜRO organisatsioonid oma reageerimiskiirust parandama, et katastroofi ilmnemisel viivitamatult tegutseda. Hädaolukorrad tekivad ootamatult, kuid see ei tähenda, et kohalikud omavalitsused, riigid ja rahvusvaheline üldsus ei peaks olema selleks valmistunud. Kahjuks on liiga palju juhtumeid, kui abikäsi ei ulatu hädaolukorda sattunuteni küllalt kiiresti. Liiga palju aega raisatakse otsustusprotsessidele ja rahaülekannetele.

Paljude kannatavate inimeste jaoks saavad need, sageli bürokraatlikud viivitused rahvusvahelises abitagamissüsteemis surmaotsuseks. Kõige rohkem elusid kaotatakse looduskatastroofile vahetult järgnevatel päevadel – päästemeeskonnad peavad alustama tegutsemist 48 tunni jooksul, muidu ei ole nende tööst enam kasu.

Sellepärast on esmatähtis suurendada rahalist valmisolekut, et asjaomased inimesed ja organisatsioonid saaksid alustada päästetegevust kohe, kui katastroof on aset leidnud.

Teiseks ei ole rahvusvaheline humanitaarabi kõikidele kannatanud inimestele, regioonidele ja riikidele võrdselt kättesaadav. Sellised ülemaailmse mastaabiga katastroofid, nagu Lõuna-Aasia tsunami, väärivad kindlalt rahvusvahelise meedia ja rahvusvahelise üldsuse täit tähelepanu ja pühendumist.

Samas peavad nii ÜRO kui ka teised doonorid ja annetajad leidma sobivaid viise ja vahendeid, et aidata ohvreid ka väiksemates hädaolukordades. Viimaseid ehk peetakse maailma mastaabis kohaliku tähtsusega probleemideks, kuid kannatanud riigile ja inimestele võib häving olla võrdväärselt suur.

Me kõik usume, et iga hädasolev ohver on väärt abi, kuid tegelikkuses ei pruugi asjad alati nii minna.

Näiteks 2005. aastal seisis Aafrika rannikul paiknev väike vabariik Djibouti, mille rahvaarv on vaid 500 000 inimest, kolme järjestikuse põuaperioodi tõttu pooles riigis silmitsi ränga toidupuudusega. ÜRO palus toiduabi ligikaudu 30 000 inimesele, vett 18 000 inimesele ja lisatoitu ligikaudu 6000 kaitsetule lapsele.

Kuna saadi vaid kolmandik taotletud finantseeringust, siis jäid paljude inimeste põhivajadused rahuldamata. Kahjuks ei olnud Djibouti ainus riik, mis ei saanud katastroofiolukorras toimetulemiseks rahvusvahelist tähelepanu ja abi. Siinkohal ei räägi me ülesehitus- või taastusvajadusest. Me räägime rahast, mida on vaja eriti naiste ja laste elude päästmiseks.

Meie heameeleks on ÜRO hädaabi keskfond seatud otseselt tegelema nende kahe eelmainitud ülesandega. Toetades uut ÜRO hädaabi keskfondi, loodame päästa rohkem elusid ja tuua väärikust üha rohkemate inimeste ellu.