Homme Islandil

Olen homme, 20. augustil Islandil. Päeval, mil 18 aastat tagasi kuulutas Eesti end taas iseseis­vaks. Ja esimene riik, kes pikalt ei kõhelnud, vaid tunnustas Eesti iseseisvust vaid mõnikümmend tundi hiljem, oli Island. Selle ajaloolise ja julge otsu­sega tegi Island tee lahti ja otsustamise lihtsamaks pal­judele teistele riikidele, kes selle väikese saareriigi ees­kuju järgisid. Praegu võib vaid oletada, kui palju päe­vi või nädalaid oleks võinud Eesti tunnustamislaine viibida, kui poleks olnud kiiret ja julget esimest, kelle eeskujul oli teistel keeruline samasuguse otsusega reageerimata jätta.

Eesti ühiskond on Islandile ja islandlastele 18 aas­ta taguse meelekindluse eest tänulik, ja see jääbki nii. Islandi väljak Tallinna kesklinnas on üks linnapilti jäädvustatud tänuväljendus. Samas tunneb Eesti ühis­kond Islandi ja islandlaste suhtes tugevat sümpaatiat, millele on lisaks Islandi tunnustamisotsusele oluliselt kaasa aidanud ka meie oma kirjamehed, nagu Arvo Alas ja Henrik Sepamaa, kes on islandi kultuuri ka Eestis kättesaadavaks teinud.

Aga praegu on Islandi ühiskond keeruliste valiku­te ees. Rängad ja seninägematud majanduslikud va­pustused sundisid Islandit küsima, kuidas edasi. Nüüdseks on Islandi parlamendi enamus otsustanud esitada ühinemistaotluse Euroopa Liiduga.

Eesti seisukohalt on see otsus muidugi ainult ter­vitatav. Islandi näol saaksime Euroopa Liidus juurde selge mõttekaaslase ja riigi, kelle vaated peaaegu kõi­gile küsimustele on Eestiga väga sarnased. See võimal­das meil näiteks aktiivselt kaasa lüüa ka Islandi kampaanias ÜRO Julgeolekunõukokku kandideerimisel. ELi laienemine ka Põhja-Euroopas on vägagi teretul­nud, et siinse kandi arengute ja murede mõistmine Euroopas libedamalt läheks ning ka näiteks ELi Arktika-poliitika tugevneks.

Ka ei saa Islandi liitumiskõnelused Euroopa Liidu­ga olla ülemäära rasked, sest Island on juba näiteks Schengeni viisaruumi liige, kuhu ei kuulu isegi kõik olemasolevad ELi liikmesriigid. Ka on NATO liikmes­riigist Islandil ELiga pikaajalised ja põhjalikud majanduslepingud. Nii on Island 1994. aastast ELi siseturu osa ehk järgib koos ELi liikmesmaadega kaupade, tee­nuste, isikute ja kapitali vaba liikumise põhimõtteid. Samuti on Island näiteks panustanud ELi rahuvalve­jõududesse.

Seega võib öelda, et vähemalt kaks kolmandikku tööst ELiga liitumiseks on Islandil juba tehtud ning tegemist on ELile väga lähedase riigiga. Ja loomulikult pole Islandi puhul mingit põhjust rääki­da vajadusest õigusriigi- või demokraatiaalaste refor­mide järele, mis on olnud teemaks suurema osa vii­maste ELiga liitunud riikide puhul.

Ometi on liitumiskõnelused spetsiifilised ja keerulised ning seda saavad need olema ka Islandiga, näiteks kalanduse valdkonnas. Olen oma Islandi kolleegile pak­kunud Eesti igakülgset abi ka Islandi läbirääkijate toe­tamisel ja nõustamisel, arvestades meie hiljutist kogemust. Ja seda ikka eesmärgiga, et Islandi liitumiskõne­lused kulgeksid võimalikult kiiresti ja edukalt.

Loomulikult on väga oluline ka see, et Islandi po­liitikud ja euroläbirääkijad suudaksid Islandi Euroo­pa Liidu liikmelisuse eelistes veenda ka suuremat osa rahvast. Ehk on siingi käsu Eesti kogemusest. Ka Ees­ti oli 2003. aastal ELiga liitumise üle peetud referen­dumi tulemuste põhjal skeptilisim kümnest 2004. aastal liitunud riigist. Ometi on viimase viie aasta jooksul usaldus Euroopa Liidu vastu ja rahulolu Ees­ti liikmelisusega oluliselt kasvanud. Ehk aitab ka see näide ja tõsiasi vähendada osa islandlaste umbusku euroliidu suhtes.

Praegu käivad enne igakuist ELi välisministrite kohtumist ühiselt hommikust söömas ja eelseisva kohtumisega seotud küsimusi arutamas nn NB 6 ehk kuue Põhja- ja Baltimaa - Rootsi, Taani, Soome, Ees­ti, Läti ja Leedu - välisminister. Ootan väga, et õige pea saaks sellest NB 7, sest Island on juures, ja ehk ku­nagi ka NB 8 koos Norraga. Nii nagu me nüüd Islan­dil kogunemegi - kaheksa Põhjamaa ja Balti riigi välisministrit, et kõnelda sellest, kuidas meie osa Euroo­past võimalikult hästi areneda saaks.

Aja kulg on mõnikord toredalt kentsakas - kes oleks 1991. aasta augustis pärast Islandilt saabunud esimese tunnustamisteate joovastust osanud arvata, et ka meil avaneb mõne aja pärast võimalus olla sellele südikale saareriigile toeks tema ajaloolistes valikutes.