Eesti välismeedias 16.-22. juuli 2009

RAHVUSVAHELINE AJAKIRJANDUS

THE WALL STREET JOURNAL
Baltic, Ukrainian Woes Push Swedbank Into the Red

Swedbank kavatseb üle vaadata oma laenupoliitika Balti riikides ja Ukrainas ning jätkab töötajate koondamist, kuna panga halbadest laenudest tingitud kahjum teises kvartalis oli oodatust suurem. Järgmise aasta lõpuks kavatseb Swedbank kahandada oma tegevust Ukrainas 30% võrra. Balti riikides sulges pank eelmises kvartalis 19 filiaali. Järgmise aasta lõpuks väheneb pangagrupi töötajate arv 3600 võrra. Swedbanki juht Michael Wolf kinnitas, et pank vähendab riskantsete varade mahtu ning keskendub oma põhiklientidele neljal koduturul – Rootsis, Eestis, Lätis ja Leedus.
(Baltic, Ukrainian Woes Push Swedbank Into the Red, Anna Molin, The Wall Street Journal, 18.07)

BUSINESS NEW EUROPE
The niche industries that could save Estonia

Eesti jaoks on käes tõeliselt rasked ajad. Ehkki naaberriigist Lätist kirjutatakse kui Euroopa kõige suuremast majanduskriisi ohvrist, pole Eesti olukord eriti parem. Seda kinnitavad hiljutised andmed 15,1%lisest SKP langusest ja 10%lisest töötuse määrast. Eestil pole mõtet loota, et aastail 2005-2006 majanduse õitsema pannud kinnisvara- ja ehitusbuum võiks niipea korduda. Seepärast on väikeriik asunud otsima uusi lahendusi, mille abil majandust mustast august taas välja upitada. Õnneks võivad Eestile päästerõngaks saada mõned päris uued arenevad sektorid.
Üheks nendest võib kujuneda alternatiivenerga, täpsemalt tuuleenergia ja biokütuste kasutuselevõtt. Need valdkonnad arenevad Eestis väga kiiresti tänu Euroopa Liidu ettepanekule tõsta taastuvate energiaallikate osakaalu 2020. aastaks 20%le. Eriti kuum teema on tuuleparkide rajamine, kuna nende jaoks on asukoht – tuuline Läänemere rannikuala – väga soodne. Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni (ETEA) teatel on Eestis hetkel töös tervelt 22 tuuleenergia arendusprojekti, mis juhul, kui kõik viiakse lõpule, kasvataksid Eesti energiatootlikkust seniselt 78 megavatilt 660 megavatini.
ETEA esimees Jaan Tepp kinnitab, et veelgi suuremat mõju võiks majandusele avaldada tuuleenergia tehniliste seadmete allhangetega globaalse tuuleenergia sektori jaoks. Tepi sõnul on tegemist uue tegevusvaldkonnaga, hetkel varustavad kuus kohalikku ettevõtet näiteks Taani tuuleturbiinide tootjat Vestas Wind erinevate osadega. Kui Eesti suudab kindlustada oma koha tehniliste seadmete varustajana maailma üha kasvavale tuuleenergiaturule, toob see riigi majandusele sisse märkimisväärse tulu.
Kuid Eesti rohelise energia varud ei piirdu ainult tuulega. Maikuus avas Soome firma Fortum Tartus 1,2 miljardit krooni maksma läinud elektri ja soojuse koostootmisjaama, mis põletab peamiselt turvast ja puidujääke. Jaam on esimene omataoline Eestis. Fortumi esimehe sõnul on praegu veel raske hinnata, kui suurt kasu jaam Eesti majandusele toob, ent uute töökohtade ja Läti-suunalise ekspordi näol on kasu siiski kindel. Fortum kavatseb 2010. aasta lõpuks rajada samasuguse jaama ka Pärnusse.
Sellal kui maapiirkondades tegeletakse elektri tootmisega, on pealinlased ametis rahategemisega. Nimelt kavatsetakse muuta Tallinn Baltikumi finantsteenuste keskuseks. Tegelikult pole plaan sugugi nii hullumeelne, kui see algul tundub. Kesk- ja Ida-Euroopa investeerimiseksperdi, Cicero Capitali tegevjuhi James Oatesi sõnul ei hakata Tallinnast tegema uut Londonit, Tokyot ega Wall Streeti, vaid tahetakse lihtsalt ühendada riigi kõrgetasemelised IT-lahendused vähese bürokraatiaga teatud nišivaldkondades nagu näiteks erapangandus. Samuti tuleks muuta seadusandlust veidi inimsõbralikumaks, see võtaks Oatesi sõnul aega aasta-paar. Mõju majandusele oleks aga tohutu.
Oatesi sõnul tuleks Eestis arendada veel kolmandat suure potentsiaaliga valdkonda, logistikat. Ehkki Tallinna Sadam on viimastel aastatel oma tähtsust Venemaa suunal kaotanud, kujuneb sadam tulevikus uueks suureks väravaks Hiina konteinervedude jaoks. Muuga konteinersadam - ainuke omataoline siinkandis - peaks lõplikult valmima lähema kahe aasta jooksul ja hakkab toimima ühenduslülina Euroopa Liidu, Venemaa ja Kasahstani vahel. Eestist võib saada oluline vahendaja Euroopa Liidu ja Hiina vahel.
Raske öelda, millal taastuvenergiast ja logistilistest lahendustest saadav tulu upitab Eesti majanduse taas jalule. Kuid Eesti suutlikkus kohaneda maailmaturu üha muutuvate oludega määrab, kas Eesti hakkab kriisijärgses Euroopas kuuluma võitjate või kaotajate ridadesse.
(The niche industries that could save Estonia, Steve Roman, Business New Europe, 17.07)

SUURBRITANNIA AJAKIRJANDUS

MIRROR
Midnight golfing in Estonia

Iga golfimängija unistus on lüüa nii hästi, et pall kaob vaateväljast. Seda juhtub vahel, aga mitte kunagi piisavalt. Minul õnnestus see tolles maagilises raundis igal löögil. Tere tulemast kesköise golfi maale, Eestisse.
Eesti on kõige põhjapoolsem kolmest Balti riigist, mille koolilapsed alati segamini ajavad. Eesti on maa, kus näeb suvel vabalt ka öösel golfi mängida. Golf, paar õlut, ja võid koidukiirtes enne hommikusööki taas mänguväljakule siirduda. Kui see tundub sulle täiuslik, siis pole sinu jaoks paremat paika kui Eesti. Kindlasti mängitakse öösel golfi mujalgi põhjataeva all, kuid vaevalt võiks see olla sama lõbus ja meeldejääv kui Eestis. Golf on siinkandis veel uudne mäng, kuid kogub kiirelt populaarsust. Golfiklubis Estonian Golf & Country Club kasutas möödunud pühapäeval üle 350 inimese võimalust tasuta golfi mängida.
Uskumatu, et kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, polnud golfi siinmail veel olemas. Praegu on Eesti Golfiliidul üle 3000 liikme, kellel kõigil võimalus osaleda kaheksal erineval kursusel. Niitvälja golfiklubi Tallinna lähedal on vanim. See asub maalilises kohas ja pakub kaasaegsele golfinautijale, mida tolle hing ihkab.
Kuid ka kõik, mis ühele golfimängule pealinnas Tallinnas järgneb, on muljetavaldav. Tallinn on küll keskaegne linn, kuid taasiseseisvumise järel on siin lahvatanud uus energia. Inimesed naudivad elu ja oma uut vabadust. Keerukad munakivisillutisega tänavad mõjuvad nagu filmis, siin asuvad parimad hotellid ja söögikohad. Nii lennujaam kui ka golfiklubi asuvad kõigest veerand tunni teekonna kaugusel. Ka ööelu pakub siin meelelahutust kõigile.
Laulul on eestlaste jaoks oma tähendus. Kunagi laulis see rahvas end okupatsioonivõimude alt vabaks ning tänapäevalgi tulevad laulukoorid iga viie aasta tagant kokku suureks ülemaaliseks laulupeoks. Eurovisioon, hoia alt!
Kuid õhtul väljas olla on siin kummaline. Baarist välja astudes tundub, et väljas on nüüd valgem kui ennist sisse minnes. Kui taevas on selge, tungivad koidukiired hämarusest läbi. See on nii ebamaine.
(Midnight golfing in Estonia, Nic Brook, Mirror, 18.07)

THE ECONOMIST
If wishes were horses

Sõnumid ei jõua üle Atlandi kergelt. Kui nad tulevad aga sellistelt isikutelt nagu Vaclav Havel ja Lech Walesa, siis võetakse neid kuulda isegi Washingtoni kärarikastes koridorides. 21 riigitegelast, Havel ja Walesa nende seas, saatsid möödunud nädalal president Obamale avaliku kirja, milles väljendasid muret USA poliitika üle Kesk- ja Ida-Euroopas. Kõik allakirjutanud kuuluvad USA suurte toetajate hulka ja tunnustavad USA panust nii N. Liidu kokkuvarisemisesse kui endiste rõhutud riikide kaasamisse NATOsse. Kirjale allakirjutanute seas on kunagised presidendid (kaks Poolast, üks Lätist, Leedust, Slovakkiast ja Rumeeniast), hinnatud poliitikud ja riigitegelased ning lisaks regiooni kaks kõige väljapaistvamat rahvusvahelist poliitikaanalüütikut – Kadri Liik Eestist ja Ivan Krastev Bulgaariast.
(If wishes were horses, The Economist, 16.07)

SAKSAMAA AJAKIRJANDUS

DEUTSCHLANDFUNK
Laulupidu und Tantsupidu - Sängerfest in Estland

Kes sellel nädalavahetusel Oleviste kiriku tornist alla vaatas, märkas keskaegsete majade vahel liblikaparve sarnast värvilist rahvarõivastes inimgruppide sagimist. Alates 1934. aastast toimub paralleelselt laulupeoga ka tantsupidu ja seetõttu võib igal pool Tallinna tänavatel näha laulvaid ja tantsivaid gruppe. Seda, kui tihedalt traditsioon ja tänapäevasus üksteisega Eestis läbi on põimunud, saab kõige paremini näha just nendel laulupeo päevadel. See, mis esmapilgul nii tagasihoidlikult kõlab, on tegelikult suurüritus. Alates veebruarist on kõik Tallinna ja selle lähiümbruse hotellitoad välja müüdud. Tuhanded turistid ja laulukoorid on üle Euroopa kohale tulnud. Aet Maatee seletab, et laulupeo puhul ei ole tegemist pelgalt kooride laulmisega, vaid selle väikerahva kultuurilise identiteedi olulise osaga. Maatee sõnul annab see üheks rahvaks olemise tunde. Tõesti, pidu sai alguse rahvuslikust vastuhakuvaimust. Eestile on vaid korra antud võimalus oma riigile ja keegi ei ole ära unustanud selle taasiseseisvumist tänu laulvale revolutsioonile. Lauluga "Mu isamaa on minu arm" nõuti Gorbatšovilt iseseisvust.
Vahepeal on see iga viie aasta tagant toimuv pidu kantud UNESCO maailmakultuuri pärandi nimekirja. Kui peo algusaastatel 140 aastat tagasi osales üritusel 845 lauljat, siis tänaseks on see arv kasvanud 30 000ni. Enne kui koorid lavale laulma lastakse, peavad nad läbima karmid katsed. Sellele, miks eestlased laulmise maailmameistrid on, leiab iga eestlane oma seletuse. Eesti laulud on vahel tundlikud ja armsad nagu kevad, vahel väärikad nagu sügis, romantilised nagu suvi ja sünged nagu Põhjamaa talveõhtu, aga nad kõik on punutud hästikõlavast keelest, millest külastajatel juba varsti pea meeldivalt ringi hakkab käima.
(Laulupidu und Tantsupidu - Sängerfest in Estland, Mirko Schwanitz, Deutschlandfunk, 5.07)

FINANCIAL TIMES DEUTSCHLAND
Baltikum zieht SEB in rote Zahlen

Ida- Euroopa majanduslik langus on kaasa toonud rootsi suurpangale SEB miljonitesse ulatuvaid kahjumeid ja kõige hullem ei ole SEB juhi Annika Falkengreni meelest veel möödas. SEB teenis 170 miljonit Rootsi krooni kahjumit. SEB on Rootsi üks suuremaid panku ja Baltikumis suuruselt teine pank.
Kahjumi põhjuseks on halbade laenude osakaal Eestis, Lätis ja Leedus. Falkengren leiab, et Baltikumi turg on väljakutseid pakkuv, kuid pikaajalises perspektiivis loodab ta olukorra paranemisele.
(Baltikum zieht SEB in rote Zahlen, Financial Times Deutschland, 20.07)

SOOME AJAKIRJANDUS

TURUN SANOMAT
Tallink ui yhä syvemmällä

Tallinki majandusaasta üheksa kuu tegevusaruanne näitab pea 40 miljoni euro suurust kahjumit. Kogu majandusaasta kahjum jääb tõenäoliselt väiksemaks kui juurde arvata suvekuude tulemused, kuid miski ei viita sellele, et laevafirma võiks olukorrast lähiajal välja tulla. Tallink kannatab majanduskriisi tõttu nii nagu teisedki laevafirmad. Konkurents on suur ning kaubaveo maht ja hinnad on langenud. Tallinki kaubaveotulud vähenesid 37 miljonit eurot üheksa kuu jooksul. Tallink Silja tegevjuhi Keijo Mehtoneni hinnangul võib kaubaveo turg elavneda kõige varem järgmisel aastal. Reisijate arv kasvas märtsist maikuuni üle 12 ja juunis üle 18 protsendi võrreldes eelmise majandusaastaga, kuid tulud ühe reisija kohta vähenesid. Mehtoneni sõnul koostatakse sügisel uus säästuprogramm ning laevu püütakse ka müüa või välja rentida. Investeerijate usk Tallinki on kokku varisenud, ettevõtte aktsiate väärtus on kahe aasta jooksul vähenenud üle 80 protsendi.
(Tallink ui yhä syvemmällä, juhtkiri, TS, 22.07)

Tälläisilla tappioilla ei voi elää

Tallink Silja raskused on süvenenud. Laevafirma tegeleb parajasti uue säästuprogrammiga, milles kogu tegevus hoolikalt üle vaadatakse. Tegevjuht Keijo Mehtoneni sõnul tehakse otsused septembris. Tallinki möödunud üheksa kuu tegevusaruanne on karm, suure võlakoormaga laevafirma kahjum suurenes pea 40 miljoni euroni. Ka müügitulu vähenes eelmise aasta 550 miljonilt eurolt 537 miljoni euroni. Tekkinud raskuste üheks põhjuseks on kaubaveotulude järsk vähenemine ning kaubaveo kiiresse elavnemisse Mehtonen ei usu. Kasumit toodavad laevaliiklus Soome ja Eesti vahel ning Silja Line Soome–Rootsi-liinid Helsingist ja Turust. Tallink kavatseb osa laevadest müüa või välja rentida. Mehtoneni sõnul on Tallinki laevade vastu huvi olemas, kuid ostjatel on raskusi finantseerimisega. Tallink on suutnud üheksa kuuga vähendada administratiivkulusid paarkümmend protsenti kuid veelgi püütakse leida võimalusi kokkuhoiuks. Firma juhtkond on teinud ettepaneku vähendada töötasu 20 protsenti.
(”Tälläisilla tappioilla ei voi elää”, Kirsi Turkki, TS, 21.07)

TALOUSSANOMAT
Tallinkin Mehtonen: Pitää näyttää esimerkkiä

Tallinki juhtkond kavatseb tunduvalt kärpida oma töötasusid ning innustada sellega ka teisi juhte säästlikult tegutsema. Tallinki nõukogu käsitleb tuleval nädalal juhatuse ettepanekut juhatuse töötasude ajutisest vähendamisest 20 protsendi ulatuses. Tallinki Soome tegevjuhi Keijo Mehtoneni sõnul soovib juhtkond sellega eeskujuks olla ning loodab, et teised Tallinki juhid järgivad juhtkonna eeskuju. Juhtkonna ettepaneku kohaselt väheneksid Tallinki juhtide palgad 15 protsenti. Kokkuhoiu peamiseks põhjuseks on vähenenud kaubavedu. Mehtoneni sõnul peab Tallink vähendama väljumisi nendel liinidel mis ei tasu end ära. Tallink plaanib ka vanemate laevade müüki või neile renditulude leidmist.
(Tallinkin Mehtonen: Pitää näyttää esimerkkiä, Heidi Vaalisto, Taloussanomat, 16.07)

HELSINGIN SANOMAT
Itämeren nuoret soittavat nyt yhteen

Baltic Youth Philharmonic on Läänemeremaade muusikaõpilastest koosnev orkester. Kontsertreisile suunduva orkestri harjutused toimusid Tartus ning nüüd antakse kontsert Helsingi Johannese kirikus. Möödunud aastal kokkupandud orkestri eesmärgiks on kontaktide loomine Läänemere piirkonna noorte muusikute vahel. Samal ajal saavad õpilased kogemusi rahvusvahelise orkestri toimimisest ning koostööst eri kultuuride vahel. Orkestri koosseisu poolest sarnaneb Baltic Youth Philharmonic teiste Euroopa noorte orkestritega nagu näiteks Orkester Nordeniga või Euroopa Liidu noorte orkestriga. Orkestri dirigent on Kristjan Järvi.
(Itämeren nuoret soittavat nyt yhteen, Samuli Tiikkaja, HS, 17.07)

VENEMAA AJAKIRJANDUS

ПОЛИТКОМ.RU
Кавказское направление внешней политики Латвии

Poliitilise ja sõjalise analüüsi instituudi rahvustevaheliste suhete osakonna juhataja Sergei Markedonov teeb ülevaate Läti Kaukaasia-suunalisest poliitikast läbi aastate ning asetab selle Läti-Vene suhete konteksti. Lõppjäreldus: Läti Venemaa-poliitikat ei saa küll nimetada sõbralikuks, kuid „vaenlaste“ kilda Lätit liigitada oleks ilmne liialdus. Nullist oma riiklust ülesehitava riigi ja ühiskonna jaoks on pragmaatilisuse puudumine välispoliitikas andeksantav.
Väga aktiivne on Baltikumi suunal Aserbaidžaan. Ka nii Läti kui ka Eesti poliitikud ja diplomaadid on seal sagedased külalised. Aserbaidžaani aga huvitab mitte niivõrd majanduslik koostöö iseenesest, kuivõrd „sõprade ringi laiendamine“, et lahendada tulevikus territoriaalse terviklikkuse probleem. Baltimaadel pole küll lääne suurriikide geopoliitilist kaalu, kuid nende hääl kostub kõikjal, pealegi on nad siiski NATO ja ELi aktiivsed liikmesriigid. Nende initsiatiivlikus Kaukaasi küsimustes võiks olla eeskujuks teistelegi. Aserbaidžaan ei püüa niivõrd hetketulemusi, kuivõrd ehitab üles poliitilise mõju võrgustikku läänega. Keskmist ja kaugemat perspektiivi silmas pidades ei saa „balti faktor“ siinkohal sugugi alahinnata. Transsatlantiliste ja üldeuroopaliste positsioonide saavutamiseks mitmetes küsimustes on see faktor isegi äärmiselt oluline.
(Кавказское направление внешней политики Латвии, Сергей Маркедонов, Политком.ru, 15.07)

ФОНТАНКА
Славяне с эстонским акцентом

Levinud arvamuse kiuste, et baltlased suhtuvad slaavi rahvastesse põlglikult, toimus Jõhvis rahvusvaheline slaavi rahvaste etnograafiline festival. Jõhvis, mis asub võrdsel kaugusel nii Tallinnast kui ka Peterburist, rahvusküsimust pole.
(Славяне с эстонским акцентом, Ксения Потеева, Фонтанка, 16.07)

ПЯТЫЙ КАНАЛ (ПЕТЕРБУРГ)
Город в Эстонии стал центром славянской культуры

Telereportaaž Jõhvist, slaavi rahvaste festivalilt. Vaatamata poliitilistele lahkhelidele kogunesid siia slaavi kollektiivid Venemaalt, Valgevenest, Poolast, üle terve Eesti. Osalevate riikide nimistut tahetakse laiendada, sest ega slaavlased piirdu üksnes venelaste, poolakate, ukrainlaste ja valgevenelastega.
(Город в Эстонии стал центром славянской культуры, Пятый канал, 18.07)

REGNUM
Иностранцы уверенно вкладывают деньги в российское сельское хозяйство

Eesti farmeril Heiko Volveril läheb Pihkva kandis hästi. Ta kutsuti Venemaale suurfarmi ehitama ning seda juhatama. Kuna Eestil on suurfarmide osas kogemusi, kutsub Heiko nõustajaid ja abilisi Eestist. Ehitusinvestoriks on Taani-Soome-Vene firma, kogu projekti toetab ka Vene riiklik arenguprogramm.
(Иностранцы уверенно вкладывают деньги в российское сельское хозяйство, Regnum, 15.07)

РОССИЙСКАЯ ГАЗЕТА
Балтийский экспресс

Balti riikide ettevõtted ja kaubad naasevad üha jõulisemalt Venemaa turule. Kuna Euroopas on endiselt piiranguid Baltimaade investeeringutele ja kaupadele, on venemaa neile väga atraktiivne. Majanduskriis aitas baltlastel aru saada, et nad on Euroopa ääremaa, ning pani otsima uusi teid. (Üksikasjalikult Läti ja Leedu investeeringutest Venemaale.)
(Балтийский экспресс, Алексей Чичкин, Российская газета, 14.07)

РУССКИЙ ЖУРНАЛ
Государство защищает память

Peterburi ajalooprofessor Nikolai Koposov kurdab selle üle, et riik on hakanud oma mälu kaitsma. Mitte rahvas, vaid riik. Võrdlus holokausti eitajate vastaste seadustega Euroopas pole korrektne, sest holokaust on kuritegu, Punaarmee aga riigi institutsioon. Seega ei hoia riik mitte mälestust riigi ohvritest, vaid riigist endast. Memoriaalseadusandlus teistes riikides on suunatud ohvrite mälestamisele. Kui Venemaal hakatakse seadustega reguleerima suhtumist ajaloosündmustesse, siis Venemaa spetsiifikat arvestades juhtub kindlasti see, et leiavad aset repressioonid ja tagakiusamised. Iga prokurör saaks iga ajaloolase aastateks türmi saata väite eest, et Punaarmee võit soodustas kommunistlike režiimide kehtestamist Ida-Euroopas. Ajaloolased kogu maailmas protesteerivad taoliste initsiatiivide vastu. On loodud koguni rahvusvaheline assotsiatsioon „Ajaloo vabaduse eest“, mis on suutnud saavutada sõnavabadust piirava memoriaalseadusandluse tühistamise Prantsusmaal. Venemaal kahjuks puudub avalike debattide ja protestiaktsioonide traditsioon. Suurem osa Vene ajaloolasi on isegi ajaloovõltsimise vastase komisjoni loomise vastu, kriminaalseadusandluse täiendustest rääkimata.
(Государство защищает память, Николай Копосов, Русский Журнал, 15.07)

КОММЕРСАНТЪ
МИД России попросил за СССР

Vene välisministeerium saatis Riigiduumasse tegevussuunised, kus muuhulgas soovitatakse aktiviseerida ajaloovõltsimisvastast tegevust parlamentidevahelise suhtlemise tasandil. Saadikutel soovitatakse nõu ja jõuga abistada ODCE PA Vene delegatsiooni läbirääkimistel teiste parlamentidega, et saavutada tuleval aastal teistsuguse resolutsiooni vastuvõtmine.
Ajalookonflikt OSCEga on vaid poliitiliste vastuolude peegeldus. Moskva nõuab OSCE reformi, süüdistades teda muutumises ELi ja NATO filiaaliks. OSCE esindavat liikmesriikide grupihuvisid. Samas paneb välisministeerium rõhku just läbirääkimistele nende delegatsioonidega, kes Venemaa spetsiifilisi huvisid toetavad.
(МИД России попросил за СССР, Юлия Таратута, Коммерсантъ, 16.07)

ВЕДОМОСТИ
Постояли за сталинизм

13. juulil saatis vene välisministeerium Riigiduumasse instruktsioon, kuidas reageerida OSCE resolutsioonile natsismi ja stalinismi võrdsustamisest. See koosneb kuuest punktist, kus soovitatakse distantseeruda OSCE PA seisukohtadest, aktiviseerida parlamentidevahelist ja parteidevahelist suhtlemist Venemaad toetavate riikidega, organiseerida Moskvas ja Peterburis OSCE PA istungeid „meid huvitavatel teemadel“ ning valmistada ette PA alternatiivne resolutsioon 2010. aasta juulis Oslos toimuvaks kohtumiseks. Viimases tuleks rõhutada NSV Liidu otsustavat panust võitu fašismi üle. Samas on Ida-Euroopa riikide ideoloogilised seisukohad üsna kindlakujulised ning deklaratsioonidega neid ei muuda. Venemaa sammud kutsuvad esile üksnes vastureaktsiooni. Et sellest nõiaringist pääseda, tuleks Venemaal lõpuks hakata tunnistama stalinliku režiimi konkreetseid kuritegusid. Enne ei muutu midagi.
(Постояли за сталинизм, Вера Холмогорова, Ведомости, 16.07)

ИТОГИ
Краткий экскурс

Vaidlustes maailmasõja ümber on nõnda palju subjektiivsust, et tundub, see vaidlus ei lõpe kunagi. Miks me ei suuda senini eraldada riiki, mida juhtis Stalin, Stalini isikust? OSCE resolutsioonis pole Venemaast sõnagi, isegi NSV Liitu nimepidi ei nimetata. Kuid meie teadvuses on nad Stalinist lahutamatud. Kui tahame kaitsta Venemaa renomeed Euroopast tulevate rünnakute eest, siis tuleb distantseerida Stalin maast, mida ta juhtis. Kuni meie massiteadvuses elavad edasi Stalini-aegsed müüdid, tundub stalinismi hukkamõistmine meile „miljonite hukkunute mälestuse rüvetamisena“. Ignoreerides „neetud“ küsimusi, anname vabatahtlikult initsiatiivi võõrastele. Meil oli lühike patukahetsuse periood, mis on läbi saanud. Nõukogudejärgsel perioodil leiab aset stalinismi tõusvas joones rehabiliteerimine. Mida aeg edasi, seda sagedamini kostab võimueliidi suust, et Stalinile ja tema juhtimismeetoditele ei saa anda ühest hinnangut. Meie suhetes teiste maade ja rahvastega ei muutu midagi, kuni me põrkume eemale meie endi kappides peidusolevatest luukeredest. Me võime ju süüdistustele vastata stiilis „aga teil lintšitakse neegreid“, samas ei võta see päevakorrast maha meie enda maal toimunu lahtimõtestamise. Paraku sõltuvad poliitikud valijaskonnast, kes on meelestatud isikukultuse suhtes tolerantselt. Venemaa tahab tunda uhkust sõjaväe, rakettide, riigi rahvusvahelise positsiooni ja energiaressursside üle, kuid kõik see pärineb Stalini ajast. Uusi saavutusi pole (innovatsioonid, investeeringud, infrastruktuur) jne.
(Краткий экскурс, Андрей Камакин, Итоги, 13.07)

НЕЗАВИСИМАЯ ГАЗЕТА
Руки прочь от мирного сталинизма!

Vene välisministeeriumi muutis murelikuks OSCE resolutsioon „Lõhestatud Euroopa taasühendamisest“. Tahetakse initsieerida uus resolutsioon, mis rõhutaks NSV Liidu panust võitu fašismi üle. OSCEs ilmselt hakatakse murdma pead, milleks selline asi vajalik on. Niigi ilmne ja teada-tuntud fakt. Venemaa poliitikud on OSCE resolutsiooni ümber nõnda palju lokku löönud, et sobilik oleks nüüd see resolutsioon rahulikult läbi lugeda. Seal ei räägita midagi vastutusest maailmasõja vallapäästmise eest, võrreldakse vaid kahte totalitaarset režiimi, rõhutatakse holokausti eripära, kirjeldatakse raskusi üleminekul kommunismilt demokraatiale, mõistetakse hukka ksenofoobia ja agressiivne natsionalism, kutsutakse üles avama arhiive ning ajalooküsimusi objektiivselt arutama. Sõda ise on siin kusagil sulgudes. Ilmselt läks meie omadel silme eest mustaks punkt 10 lugemisel, kus OSCE tuletas meelde Europarlamendi initsiatiivi kuulutada 23. august stalinismi ja natsismi ohvrite mälestamise päevaks. Siit ka assotsiatsioon režiimide „võrdsustamisest“ ning sõjast. „Vastutuse võrdsustamise“ väide on puhtalt venelaste interpretatsioon. Hüsteeriline ning suurriigile kohatu solvumisega. Meie silme all areneb Venemaal ohtlik sotsiaalse amneesia vorm – meie jaoks seostub Hitler ja Stalin üksnes sõjaga. Sellest lihtsakoelisest matriitsist taganemine võib kaasa tuua süüdistused „ajaloo ümberkirjutamises“. Vaatamata sellele, et on üldtuntud fakt - Teist maailmasõda alustasid Saksamaa ja NSV Liit liitlastena, kiruvad meie poliitikud ja välisministeerium maapõhja ka kõige ohutumad resolutsioonid, kus seda seika otse ei mainitagi.
(Руки прочь от мирного сталинизма!, Станислав Минин, Независимая газета, 17.07)

ЭХО МОСКВЫ
Двойные стандарты отечественной истории

Teleajakirjanik Nikolai Svanidze ning kirjanik Viktor Jerofejev räägivad Vene ajalooteadvuse topeltstandarditest. Svanidze (Medvedevi ajaloovõltsimise komisjoni liige) märgib, et Venemaal tahetakse kirjutada üksnes positiivset kodumaa ajalugu, kõik oli tore, on tore ja aina paremaks läheb. Kes midagi halba leiab, on ise halb, ei ole patrioot. Näiteks pannakse 1945. aastaga punkt ning vaikitakse maha Ungari, Tšehhoslovakkia ja Poola sündmused. Me ei tea, kuidas suhtuda nõukogude perioodi. Piiri enda ja selle perioodi vahele ei taheta tõmmata, sest tahetakse endiselt olla NSV Liit. Aga kuritegude pärast on piinlik, need vaikitakse maha. Või siis tunnistame midagi ning seejärel võtame sõnad tagasi. Uuemates ajalooõpikutes on Stalini välispoliitika üdini hea, sisepoliitika aga üdini paha. Kommunistid olid halvad, kuid meie kui imperialistid olime head. Meiega on kõige parem. Ja miks nad kõik laiali jooksid (1991), ei saa sellest aru… Meie loodud ajaloomüütide ja reaalsuse vahel on juba nii suured erinevused, et meie üle lausa naerdakse.
(Двойные стандарты отечественной истории, Владимир Рыжков/Виталий Дымарский, Эхо Москвы, 19.07)