Vietnami ärikeskkond

Alljärgnev tekst on vaid põgus tutvustus Vietnami ärikeskkonnast, tegelik elu Vietnamis  on märksa mitmepalgelisem ja -kihilisem; nii peab konkreetseks tegevuseks ja kooliraha kokkuhoiuks ennast märksa põhjalikumalt ette valmistama. Tuleb arvestada, et iga seadusega käib kaasas palju erandeid, samuti on olemas soodustused teatud piirkondades, tööstustsoonides jne. Peab arvestama, et ministeeriumide haldusalad vahel kattuvad, seadusi tõlgendatakse erinevate instantside poolt erinevalt, otsused ei ole alati läbipaistvad; levinud on korruptsioon, intellektuaalse omandi kaitse on ebaefektiivne jne. Need on vaid mõned Vietnami majanduskeskkonnaga kaasas käivad väljakutsed. Kooliraha aitab kokku hoida suhtlemine välismaalastega, kellel on ühes või teises piirkonnas ja valdkonnas tegutsemiskogemus.

INVESTEERIMISVIISID

Et tagada äriline kohalolek Vietnamis, tuleb ettevõtjal hankida üks kolmest allpoolnimetatud litsentsist:

Esindusbüroo litsents. Selle väljastab Kaubandusministeerium ja seda on üldiselt lihtne hankida, samas on selle tegevusulatus kõige piiratum. Esindusbüroo võib rentida büroo- ja elamispinnad; võib palgata kohalikku tööjõudu koos piiratud arvu välistööjõuga ja võib läbi viia piiratud ärilisi operatsioone. Esindusbüroo tegevus piirdub turu-uuringute, emafirma poolt läbiviidavate müügiprogrammide assisteerimise ja pikaaegsete investeeringute eeltööga.

Kuna esindusbürood ei peeta iseseisvaks äriüksuseks, siis ei ole sellel iseseisvalt õigus läbi viia tulunduslikke ettevõtmisi. Tuleb silmas pidada, et üks litsents võimaldab avada vaid ühe büroo terve riigi peale. Kui on soov avada mitu bürood, siis on lihtsuse mõttes kõige otstarbekam taotleda litsentsi kõikide jaoks korraga, kuna ükshaaval taotledes, võib Kaubandusministeerium küsida täiendavalt dokumente seniste esindusbüroo(de) tegevuse kohta. Esindusbüroo on vabastatud auditeerimiskohustusest ettevõtete tulumaksu suhtes, nii esindusbüroo välismaalastest töötajad kui kohapealt palgatud töötajad tasuvad üksikisiku tulumaksu vastavalt seadusele. Haruldased ei ole võimude kontrollreidid esindusbüroodesse veendumaks, et tegemist ei ole illegaalse äritegevusega.

Esindusbüroo litsentsi taotlus koos lisadokumentidega tuleb esitada Kaubandus-ministeeriumile, s.h. nii taotlus kui firma profiil tuleb esitada nii inglise kui vietnami keeles. Pärast litsentsi saamist tuleb see 90 päeva jooksul registreerida kohalikus rahvakomitees. Riigilõiv litsentsi eest on mln VND (ca 65 USD) ja tavaliselt see kehtib kolm aastat ning seda võidakse pikendada veel kolmeks aastaks.

Haruettevõtte litsents.  Vietnami seaduste kohaselt tähendab „harubüroo“ mõiste täielikult  välismaalastele kuuluvat ettevõtet, mis võib tegutseda kindlates teenustesektori valdkondades. Valdkondade hulka, kus välismaalaste tegevusvabadus on piiratud ja mille tegevus toimub võimude valvsa pilgu all, on pangandus, kindlustus ja õigusabiteenused.

Haruettevõtte litsents võimaldab kohapeal arveid välja kirjutada ja ellu viia kohalikke lepinguid.  Haruettevõte on Vietnamis maksukohuslane nii oma tegevuse kui varade osas. Taotlused haruettevõtte loomiseks tuleb esitada  vastava valdkonna ministeeriumile või selle allasutusele.

Välisinvesteeringu litsents. Välisinvesteeringutega seotu kuulub plaani- ja investeerimisministeeriumi haldusalasse, viimastel aastatel on osa pädevust edastatud provintside, linnade ja investeerimistsoonide võimutasandile; kõige suuremate ja ka nn. tundlikumate projektide osas langetab otsuse peaministri kantselei. Välisinvesteeringute litsentsi alusel tehtava äritegevuse võib üldistatult jagada nelja kategooriasse:

1. Ühisettevõtted (edaspidi ÜE). Kuigi reformid on kasvatanud täisomanduses olevaid välisettevõtteid, ei ole viimastele veel kõik sektorid avatud ja nii peavad investorid otsima endale kohaliku partneri, milleks on sageli riigiettevõte (edaspidi RE). ÜE RE-ga annab ärieduks olulise juurdepääsu võimudele ja klientidele, RE panustab hea turutundmisega, kõrgelt kvalifitseeritud tööjõuga ja teadmistega maakasutusõiguse osas. ÜE litsents antakse tavaliselt ka pikemaks ajaks, kui täielikult välisinvestorite omanduses olevale firmale. ÜE negatiivseks küljeks on vietnamlastest partnerite erinev töökultuur, tagasihoidlik asjaajamisvõimekus, erinev nägemus firma strateegiast, kõhklused julgete otsuste vastuvõtmisel ja harva panustavad nad märkimisväärse kapitaliga firma arengusse. ÜE eraettevõtetega toob tavaliselt firmasse vähe lisa kapitali osas, samuti ei ole neil ametnikkonnas nii head suhete võrgustikku. Samuti on nad ise valitsuse hoolikama tähelepanu all, eriti mis puudutab maakasutust, kaubanduslitsentse ja sisenemisbarjääre teatud sektoritesse. Umbes 100 000-st Vietnamis registreeritud ettevõttest umbes 3300 on RE-d. Reformi käigus lähevad nendest pankrotti, kuuluvad likvideerimisele, liidetakse või erastatakse – olukord, mis loob teatud võimalused eraettevõtjatele ja ka välisinvestoritele. Sageli tähendab ÜE investorile kohustust tehnoloogia kaasa tuua, millega käivad  kaasas keerukad ja ranged reeglid, näiteks kindla tähtaja, garantiide suhtes, piirangud autoritasude osas jne. 
2. Ärikoostööleping (inglise k. Business cooperation contract (BCC)) võimaldab edendada firma ärihuve koostöös Vietnami partneriga ilma osalusi firmas määratlemata. See on üks paindlikumaid välismaalastele pakutavaid ühistegevusvorme, kuigi ärikoostöölepingu korral ei rakendata maksupuhkusi ega jagata teisi välisinvestoritele tehtavaid soodustusi. Ärikoostööleping on eelistatuim koostöövorm naftatööstus- ja telekomisektoris, millele ligipääs on välismaalastele piiratud.
3. Täielikult väliskapitalile kuuluv ettevõte on viimastel aastatel kogunud Vietnamis populaarsust, kuna ollakse juba õppinud kohalikus ärikeskkonnas navigeerima ning ei soovita probleeme, mille põhjustajaks võib olla ebaõnnestunult valitud kohalik partner. Antud ettevõtlusvormi peamisteks miinusteks Vietnamis on raskendatud ligipääs maakasutusõigusele (v.a. tööstus- ja ekspordi tootmistsoonides) ja litsentsi lühem kehtivusaeg.
4. "Ehita-kasuta-loovuta (build-operate-transfer – BOT)"
   investeerimislepingu puhul jätab õiguslik, regulatiivne ja rahaline raamistik veel soovida. Välisinvesteeringu litsentssüsteem võimaldab ka ehita-kasuta-oma (build-operate-own – BOO), ehita-loovuta-kasuta (build-transfer-operate – BTO) ja ehita-loovuta (build-transfer – BT) investeerimisvorme. Vietnami valitsus loodab sedalaadi võimaluste pakkumisega oluliselt parandada majandusarengu pudelikaelaks kujunenud infrastruktuuri. Praeguseks on palju tehtud teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide arenguabi rahadega, kuid sellest jääb kaugelt veel väheks. BOT-lepingu skeemi kohaselt ehitab rahastaja valmis infrastruktuuriobjekti, kasutab seda,  teenides raha tagasi ja hiljem ka kasumi ning seejärel loovutab selle valitsusele ilma täiendava kompensatsioonita. Põhimõtteliselt kinnitab BOT-projektid peaministri kantselei ja neid  võib ellu viia nii ühisettevõte kui täielikult väliskapitalile kuuluv ettevõte. Firma on vabastatud maakasutusmaksust ja importtollimaksust kaupade pealt, mis on vajalikud projekti realiseerimiseks. Firma maksab madalamat tulumaksu (10%), naudib kaheksa-aastast maksupuhkust (alates esimesest kasumiaastast) ja valitsuse poolt garanteeritakse tulude konverteerimine välisrahasse. BOT-i kehtivusaega võidakse pikendada 50 aastani, misjärel läheb omandiõigus üle valitsusele.  

Vastuseid selle kohta, millised protseduurid tuleb läbida investeeringu tegemisel, leiate järgmiselt veebilehelt: http://www.investinvietnam.vn/

TOOTMINE VABAKAUBANDUSTSOONIDES

Firmad võivad tootmiseks kasutada ekspordi tootmistsoone, kus nad saavad kasutada tolli-maksuvabastust sisseseadele, toorainele ja kaupadele, mis on tootmiseks vajalikud. Kogu eksporditsoonides toodetud toodang tuleb Vietnamist välja vedada.

Tööstustsoonid pakuvad välisinvestorile mitmeid soodustusi ja selle toodangut võib nii eksportida kui ka müüa Vietnami koduturul. Kui toodang läheb ekspordiks tehakse tollimaksu osas soodustusi.

Investeerimisvõimluste, maksusoodustuste, seaduste jms. kohta tööstusparkides on võimalik saada põhjalikumat informatsiooni antud veebilehel: http://viipip.com/homeen/

MAKSUD

Käibemaksu kogumist reguleerib 1997. a vastuvõetud Käibemaksuseadus, millega sätestatakse kaupadele ja teenustele kolm tariifimäära: 0%; 5% ja 10%. Esimesse kategooriasse, tulumaksu tasumisest vabastatud toodete nimekirja kuulub 28 toodet, mis on seotud põllupidamise, taimede istutamise, vee, meditsiiniteenustega jne. Sellesse kategooriasse kuuluvad ka ekspordiks minevad kaubad. Teise kategooriasse kuuluvad nende valdkondade kaubad ja teenused, mille arengut soodustatakse ja kuhu püütakse meelitada rohkem investeeringuid. Kõik teised teenused ja kaubad on maksustatud 10 %-lise määraga, mis on seega standardtariif.

Eritarbimismaksuga on maksustatud rida kaupu ja teenuseid, mille tootmine ja tarbimine nõuab reguleerimist. Sinna kuuluvad kaupadest tubakatooted, alkohol, vähem kui 24 istmega sõidukid, autokütus, autokütuse tooraine, suurevõimsusega õhukonditsioneerid, mängukaardid, palvetamisel kasutatav traditsiooniline põletatud paber ja teenustest diskoteegid, massaažisalongid, karaokekohad, kasiinod, golfiklubid, rahalised mängud, s.h. loterii. Tavaline tariifimäär on 25 % (näiteks autokütuse puhul), kuid see võib olla kuni 100 %. Näiteks teatud õllesordid on maksustatud 50-75 %-lise tariifimääraga.

Ettevõtte tulumaksu peavad tasuma nii väliskapitali osalusega kui kohalikud ettevõtted. Ettevõtte tulumaks on üldjuhul 28% tulust; suuremad, loodusressursse kasutavad ettevõtted on kohustatud tulumaksu tasuma 28-50%, sõltuvalt konkreetsest firmast või projektist. Taime-, looma- või kalakasvatusega tegelevad majapidamised ja põllumajanduskooperatiivid on ettevõtte tulumaksust vabastatud, kui ei ole tegemist suuremastaabilise ettevõtmisega.  

Üksikisiku tulumaksu tuleb tasuda nii regulaarsetelt kui ühekordsetelt tuludelt. 5 %-lise tariifimääraga on maksustatud tehnoloogia müügist saadud tulu; 10% tuleb loovutada auhindade hinnast ja loteriivõidu suurusest. Regulaarsete tulude puhul rakendatakse progresseeruvat tulumaksu: 5 - 15 mln VND suuruse kuusissetuleku puhul on tulumaks 10%; 15 - 25 mln VND korral 20%; 25 - 40 mln VND korral 30% ja üle 40 mln VND suuruse kuusissetuleku puhul 40 %.

Välismaalastest residendid (kes viibivad Vietnamis üle 183 päeva 12 järjestikuse kuu jooksul) peavad tasuma tulumaksu nii välismaalt saadud korraliste tulude kui Vietnamis teenitud tulude pealt: 8 - 20 mln VND suuruse kuusissetuleku juures tuleb tasuda 10%; üle 120 mln VND suurune kuusissetulek on maksustatud 50%-lise määraga.  Välismaalased, kes ei ole Vietnami residendid (seega kes viibivad Vietnamis vähem kui 183 päeva 12 järjestikuse kuu jooksul) peavad tasuma tulumaksu 25% kõikide Vietnamis viibitud aja jooksul teenitud regulaarsete ja ühekordsete tulude pealt.  

Sotsiaalkindlustusmaksuna maksavad töövõtjad 15 %   ja tööandjad 5% oma brutopalgast. Lisaks peavad tööandjad tasuma 1 % ja töövõtjad 2 % oma brutopalgast meditsiini-kindlustusfondi.

Maakasutusmaksu on kolme tüüpi:

1. Põllumajandusmaa kasutamise eest  (s.h. kalakasvatused, looduslikud veekogud, metsamaa);
2. Elamumaa kasutamise eest;
3. Maakasutusõiguse võõrandamise eest.

Põllumajanduslik maa on jagatud 11 kategooriasse ja hind selle kasutamise eest võib kõikuda 12 korda. Elamumaa hinnatakse sarnaselt põllumajandusmaaga kvaliteedi järgi ja see korrutatakse läbi vastava kordajaga sõltuvalt selle asukohast: mägipiirkondades on elamumaa kasutusõiguse hind sarnane põllumajandusmaa hinnaga; keskmäestikus on see poolteist korda, lauskmaa külas kaks korda ja linnades 25 korda kallim kui põllumajandusmaa. Maakasutusõiguse võõrandamise eest saadav tulu maksustatakse vähemalt 5%-lise määraga, kuid see võib tõusta kuni 40%-ni, kui muudetakse maakasutuse sihtotstarvet, näiteks põllumajandusmaa muudetakse elamumaaks. Maakasutusväärtuse hindab provintsi- ja linnavõim iga aasta alguses ümber. 

Loodusvarade kasutusmaksu peavad organisatsioonid ja indiviidid, kes ekspluateerivad selliseid loodusvarasid nagu mineraalid, nafta, mets, kalaressursid, looduslikud veekogud. Tariifimäärad erinevate loodusvarade puhul on erinevad: kui metallimaagi puhul kõigub see 2 - 5% vahel, siis teiste mineraalide puhul võib kõikumine olla 1 - 8% vahel. Ümarpalk võib olla maksustatud kuni 30%-lise määraga.    

Kodumajapidamise ettevõtlusmaks on aastamaks, mida kogutakse vastavalt äri- või investeerimislitsentsil äratoodud kapitalile: 3 mln VND (kapital üle 10 mln VND ) ; 2 mln VND (kapital 5-10 mln VND); 1,5 mln VND (kapital 2-5 mln VND); 1 mln (kapital alla 2 mln VND.) Väiksemaid majapidamisi võidakse maksustada ka kuusissetuleku põhiselt, kusjuures aastamaks ei ole alla 50 000 VND majapidamistelt, mis teenivad alla 300 000 kuus, maksimumina nõutakse aastas1 mln VND neilt, kes teenivad kuus üle 1,5 mln VND.

VIETNAMI TÖÖJÕUD

Tööjõu olukord.

Vietnami ühiskond on väga noor  - koolilõpetajate, maalt linna paremat elu otsima tulnud inimeste, samuti riigiettevõtetest koondatavate arv on väga suur, nii on Vietnamis töökäsi piisavalt. Töövõimelise elanikkonna suurus jääb 45 - 50 mln vahele. Vietnam vajab aastas miljoni uue töökoha loomist, et tööpuudus ei kasvaks. Vietnami tööjõud on 90%-lise kirjaoskusega haritud võrreldes sama jõukusastmega riikidega. Paraku on ettevõtjale probleemiks ja Vietnami majandusele pudelikaelaks töötajate puudulik ettevalmistus. Kolmveerand tööjõust on hõlvatud põllumajanduses; vaid 32% tööjõust on saanud mingisuguse väljaõppe; 14% on ette näidata lühiaegse kutsehariduse sertifikaat. Vietnami juhtkond on väljendanud arvamust, et sellises olukorras tuleb hakata eksportima odavat tööjõudu ja importima kvalifitseeritud tööjõudu, loodetakse siiski et uute välisfirmade tulek aitab ka kohalikku tööjõudu välja õpetada. Sellises olukorras on kesktaseme tööjõu palgad kiired kasvama. 2007. a uuringu põhjal on vietnami kesktaseme tööjõu palgad tõusnud 40%, samal ajal kui sama arengutasemega maades on see 7% - asjaolu, mis kindlasti Vietnami konkurentsitaset ei tõsta.

Tööjõu värbamine. Välisettevõtjad võivad värvata tööjõudu otse või läbi valitsuse tööbüroode. Ettevõtja on kohustatud saatma värvatud inimeste nimekirja kohaliku omavalitsuse tööjõuagentuuri. Kui välisfirma ei leia kohaliku tööjõu hulgast vajaliku kvalifikatsiooniga töötajaid, võib firma tööjõudu importida. Samal ajal on firmal kohustus välja õpetada kohalikku tööjõudu, et nad saaksid hiljem ameti üle võtta. Kui välismaalased töötavad üle kolme kuu, peab neil olema riikliku tööjõuagentuuri väljastatud tööluba. Tööluba antakse töölepingu kehtimisajaks, kuid mitte pikemaks ajaks kui kolm aastat, hiljem võidakse seda pikendada. Kuid arvestama peab, et pikendamine ei ole kerge, kuna Vietnami valitsus on huvitatud töökohtade täitmisest kohaliku tööjõuga, mistõttu nõutakse paralleelselt välismaise tööjõu kasutamisega koolitust kohalikule.

Töötingimused. Vastavalt Vietnami tööseadusele on tööpäeva pikkus kuni 8 h ja töönädala pikkus kuni 48h. Kokkuleppel töövõtjaga võib teha ületunde mitte üle 4 h päevas ja mitte üle 200 h aastas. Ületunde ei tohi teha seitsmendat kuud last ootav või kuni 12 - kuist last omav naine ega alla 18-aastased töötajad. Ületundide eest tuleb argipäeval tasuda 150%,  nädalavahetusel 200 % ja riiklikel pühadel 300% tavalisest palgast. Riiklike pühade eest tuleb tasuda tavaline töötasu, pärast 12-kuist tööd firmas on töötajal õigus puhkusele 12 päeva aastas, kui tööstaaž ulatub viie aastani, lisandub puhkusele üks päev.

Töötasu lepivad omavahel kokku tööandja ja töövõtja, kuid see tohi jääda alla valitsuse kehtestatud miinimumi. Lihttöölise miinimumkuupalk Hanois ja Ho Chi Minhis on 55 USD; Haiphongis, Danangis, Vung Taus, Can Thos 50 USD ja mujal 45 USD.  Tööandjad peavad järgima tööohutus- ja hügieenireeglitest kinnipidamist: töövõtja surma või töövõtja töövõime kaotus vähemalt 81 % ulatuses tuleb omakestele või töövõtjale kompenseerida, kui tööõnnetus ei ole tingitud töövõtja süül. Tööandja peab kompenseerima ka kõik tööõnnestusest tulenevad ravikulud.

Ettevõtte peab võimaldama ametiühingu loomise kuue kuu jooksul firma loomisest ja aktsepteerima selle rolli töövõtjate huvide eest seismisel. Tööalased konfliktid lahendatakse kohtus, mis võib aega võtta kuni aasta; tööjõu ekspordiga seotud kohtuprotsessid võivad aega võtta kuni kolm aastat.

ÄRIPARTNERI LEIDMINE

Kuigi täielikult välismaalastele kuuluvad firmad koguvad Vietnamis populaarsust, on enamus välisinvestoritest leidnud Vietnami firmade seast endale partneri. Üks võimalus kohaliku partneri leidmiseks on Vietnami Tööstus- ja Kaubanduskoja filiaalide või erialaliitude kaudu. Koja ridadesse kuuluvad nii riigiettevõtted, börsiettevõtted kui ka erinevate valdkondade keskmise suurusega ja väikeettevõtted. Veel võib partnerit otsida Ho Chi Minhis asuva Investeeringute ja Kaubanduse Edendamise Keskuse ja kohalike äriassotsiatsioonide kaudu. Sarnast teenust pakuvad ka nii Vietnami kui välismaised konsultatsioonifirmad.

Hea koht esialgsete kontaktide sõlmimiseks ja arengutendentside uurimiseks vastavas valdkonnas on messid. Üle Vietnami  toimub aasta jooksul kümneid erineva ulatuse ja erineva valdkonna  kaubandusmesse, kus võib kohata hulgaliselt kaubapakkujaid, kellel sageli on ka päris laialdane rahvusvahelise äri kogemus. Ära langeta otsuseid enne, kui oled läbi kaalunud kõik võimalikud variandid.

Äripartneri valikul ei maksa alahinnata eelluuret. Kiiresti areneva riigina koos kiiresti rikastuvate ettevõtjatega ei ole „ratsa rikkaks“ mentaliteet võõras ja selle saavutamiseks ei valita sageli vahendeid. Seega tuleb ettevaatlik olla teile antud lubaduste suhtes ja kindlalt tasuks pikalt asjad läbi mõelda enne, kui oma rahalisi kohustusi täitma hakkad. Sulle võidakse lubada pikaaegset äriperspektiivi, mis pärast mõningate rahaliste kohustuste täitmist võib osutuda vaid lühiaegseks pettuseks.

Kahjuks ei ole Vietnamis avalik ega ka kommertsalustel korraldatud krediidiinfo kättesaadav. Enamus Vietnami firmasid ei ole rahvusvaheliste standardite alusel auditeeritud, kui ei ole tegemist just börsifirmaga. Erafirmad ei soovi sageli paljastada oma finantstulemusi, riigifirmade puhul ei nõustu sellega võimud. Nii on kõige parem võimalus oma partneri tundmaõppimine läbi selle äripartnerite: kui saate infot potentsiaalse äripartneri partnerite kohta, võiks neid põhjalikult küsitleda. Seda tööd võib paluda teha ka rahvusvahelistel advokaadi- ja konsultatsioonibüroodel. Kohalikud konsultatsioonibürood ei tarvitse oma tööd korralikult teha.

INTELLEKTUAALSE OMANDI KAITSE

Vaatamata mõningasele edule seadusloomes, on intellektuaalse omandi rikkumine  Vietnamis laialt levinud.  See on tingitud seaduste puudulikkusest, suutmatusest praeguseid seadusi ellu viia, puudulikust arusaamast intellektuaalse omandi kontseptsioonist ja suurest kasumist selle rikkumise eest. Rahvusvaheliste suurfirmade kogemus näitab, et mitteametlikud läbirääkimised ja kokkuleppele jõudmine koos vastava koolitusega on tulemuslikum, kui õiguskaitseorganite kaudu oma õiguse nõudmine.

ÄRIVAIDLUSTE LAHENDAMINE

Kuna Vietnami õigussüsteem jätab tublisti soovida ja ei tarvitse välismaalaste suhtes erapooletu olla, on kõige paremaks lahenduseks ärivaidluses läbirääkimised. Arvestada tuleb ka kultuuriliste erinevustega seaduste tõlgendamisel, mis võib hagejal ja kohtul küllaltki erinev olla. Kuigi lepingut on Vietnamis raske jõustada, tuleks see siiski korralikult läbi mõelda, lisades klausli ärivaidluste lahendamise korrast, kuigi see mingeid garantiisid lahenduse osas ei anna.

Spetsialiseerunud majanduskohtud tegelevad lisaks pankrotikaasustele ka ärivaidluste lahendamisega. Administratiivkohtud tegelevad administratiivsete protseduurireeglite rikkumisega ametnike poolt.

Arbitraaž. Väljaspool kohtusüsteemi tegutseb küllaltki paljudes Vietnami provintsides ja linnades arbitraažikeskused, mille usaldusvääruses ja efektiivsuses välisfirmad siiski kahtlevad. Teine valdkonna eest vastutav üksus on Vietnami Rahvusvaheline Arbitraažikeskus, mis teeb tihedat koostööd Vietnami Kaubandus- ja Tööstuskojaga, kuid mille suutlikkus rakendada rahvusvahelisi arbitraažinorme on  kahtluse all, samuti ei saa keskuse otsuseid kohtusse kaevata.

Välisfirmad eelistavad kohalike vaidluselahendajate asemel „kolmanda osapoole“ poole pöörduda, kuid ka see ei toimi alati. Kuigi Vietnam ühines vastava New Yorgi konventsiooniga 1995. a (New York Convention on the Recognition and Enforcement of Foreign Arbitral Awards), ei tarvitse see Vietnami õigussüsteemis reaalselt toimida. Välisriigi arbitraažiotsust ei tarvitseta ellu viia või sellele võib järgneda kohaliku kohtu poolt vastukäiv otsus.