Majandus

Majanduse üldiseloomustus

20. sajandi sõdadest räsitud ja 80-ndate esimese poole äärmuskommunistlike katsetuste tõttu kurnatud Vietnam otsustas majandusarengus uue lehekülje pöörata Vietnami Kommunistliku Partei VI kongressil 1986. aastal. Tulemused olid kiired tulema: liberaalse majanduspoliitika reformide (vietnami keeles kasutatakse terminit doi moi (uuendamine)) tulemusena muutus nälgiv riik kiiresti suureks toidukaupade eksportijaks. Selleks loobuti põllumajanduse kollektiviseerimiseksperimendist, sinna koondatud maad jagati leibkondade vahel võrdsete tükkidena individuaalseks kasutamiseks; majanduse stabiliseerimise tulemusena suudeti kontrolli alla saada ligi 1000%-line inflatsioon; põllumajandustoodete hinnad lasti järkjärguliselt vabamaks. Praeguseks on Vietnam tõusnud maailma suurimaks kohviubade eksportijaks,  teiseks riisi eksportijaks (saadakse kaks saaki aastas, uuemate riisisortide puhul kolm) Tai järel, samas toodetakse kõike alates pähklitest ja vürtsidest ning lõpetades kautšukiga. Viimase kümne aastaga on põllumajanduses, metsanduses ja kalanduses hõivatud inimeste arv langenud kahelt kolmandikult poolele, maal elab ühtekokku 70 % Vietnami elanikkonnast; samas põllumajanduse osakaal sisemajanduse koguproduktist on vähenenud 42 %-lt (1989) 20 %-le (2007).

Teiseks valdkonnaks, mis vajas hädasti reformi, olid ebaefektiivsed kuid priviligeeritud riigiettevõtted (edaspidi RE), 100 %-liselt riigile kuuluvate ettevõtete arv on langenud 90-ndate alguse 12 000-lt praegusele 2000-le (kuigi tütarfirmadega kokku on see arv suurem); eesmärgiks on jätta riigi kontrolli alla 500 ettevõtet, seda riigile strateegiliselt tähtsates valdkondades. Eraettevõtted said riigi poolt õnnistuse alles 2000. a ja alates sellest ajast on erasektori osakaal tööstus- ja teenindussfääris kiiresti kasvanud, paraku on RE-te osakaal SKP-s veel suur: alates 2000.a. stabiilselt 38-39% ning 2011-12 skandaalide tõestatuna, on REd jätkuvalt väga ebaefektiivsed. Vietnam on edukalt kasvatanud eksporti sellistes tööjõumahukates valdkondandes nagu mööbel, tekstiil, riided ja jalatsid; lisaks toodab Vietnam arvestatavas koguses ka toornaftat. Välisfirmade abiga ehitatakse tehased, kus toodetakse elektroonilisi seadmeid. Vietnami arenguperspektiivid toetuvad  tööstustootjate „Hiina+1“ strateegiale (mille kohaselt ei soovita riskide hajutamiseks teha panust vaid Hiinale ja soovitakse leida veel vähemalt üks riik investeerimiseks), toiduainetetööstusele, põllumajandusliku toorme (kautšuk jms) hankimisele tööstuse tarbeks, turismile ja ka teadusmahukamale tööstusele (milles osalemist vietnamlased aktiivselt õpivad.)  

Alates 2000.a avatud börsil Ho Chi Minh’is ja teisel, väiksemal Hanoi börsil on noteeritud üle 240 firma kogukapitaliga (2010.a) üle 28,3 mlrd USD.        

Reformide tulemusena muutus Vietnam üheks maailma kiiremini arenevaks majanduseks: 2005-07 oli majanduskasvuks keskmiselt 8.3 % aastas. Samas on majanduskriis ning hiljutised riigifirmade hiigelkahjumid toonud Vietnami majanduse olukorda, kus paljud eeldavad, et riik küsib abi IMFist. 2012 majanduskasv saab olema 5% kandis ning 2011 inflatsioon ületas 18%. Samas on valitsus saamas inflatsiooni kontrolli alla ning 2012 II p.a. majandusnäitajad tõotavad olukorra paranemist.

Kiiresti on kasvanud eksport, ulatudes 2011. a rekordilise 96.9 mlrd USD-ni; 2010.a oli see juba üle 70 mlrd USD, samas saadi kaubavahetus tasakaalu (2011), kuigi Vietnam impordib jätkuvalt rohkesti toorainet, naftasaadusi, ehitusmaterjale, masinaid ja seadmeid.

Pärast riigi avanemist välisinvesteeringutele 1988. aastal on need kiiresti kasvanud, 2007.a ulatusid lepingulised investeeringud 20,3 mlrd USD-ni; 2011. a lubati lausa 65.5 mlrd USD. Vietnam on investeeringute meelitamisel kasu  lõiganud  rahvusvaheliste firmade "Hiina+1" strateegiast.

Vaatamata muljetavaldavale ja jätkusuutlikule majanduskasvule, kuulub Vietnam siiski vaeste riikide hulka, mille sisemajanduskoguprodukt (edaspidi SKP) ühe elaniku kohta on vaid 1407 USD (2011,võrdluseks 2008.a 1070 USD) – 123 mlrd USD suuruse kogu SKP-ga oli Vietnam 2011.a maailma 56. majandus, kuigi rahvaarvu poolest on Vietnam 13. kohal.

Ostujõu alusel on SKP ühe elaniku kohta 3300 USD. Inflatsioon tase Vietnamis on 2012 II poolaastal vähenenud, kuid oli endiselt kõrge - 7 %, 2011. a oli see lausa 17 %.

Vietnami peamised eksporditurud 2007.a olid USA (18%), Hiina (11%), Jaapan (11%), ja Saksamaa (3.7%).

Taotledes liikmelisust Maailma Kaubandusorganisatsioonis (edaspidi WTO), pidi Vietnam üle vaatama kõik oma kaubandust ja investeeringuid käsitlevad seadused ja määrused. Uus seadusteraamistik ja madalamad tariifimäärad annavad välisinvestoritele parema juurdepääsu  Vietnami kiiresti kasvavale turule, seda nii kaupade kui teenuste osas; kohalikele firmadele tähendab see suuremat konkurentsi.

Kiiresti areneb ka Vietnami turismitööstus: 2011.a väisas Vietnami 6.0 mln külastajat, mis on 19 % rohkem kui 2010. a. Poolteist miljonit turisti tuli Mandri-Hiinast, sadades tuhandetes saabus turiste ka Lõuna-Koreast, USAst ja Jaapanist. Suur osa välisinvesteeringutest läheb turismiinfrastruktuuri (hotellid, restoranid, golfiväljakud, spaad, supelrannad) väljaehitamise peale, samas pudelikaelaks võib siin kujuneda infrastruktuur tervikuna: lennuväljad ei suuda piisavalt külalisi vastu võtta, maanteedel liikumine on aeglane ja ohtlik, ka raudtee kaasajastamine nõuab suuri väljaminekuid. Sadamad on kimpus järjest suuremate kaubamahtude teenindamisega. 

Sõltuvalt maailmamajanduse arengust ennustatakse aastateks –2013-15 Vietnami majanduse kasvu aeglustumist: välisinvesteeringud jäävad oluliseks, väliskaubandus kasvab, inflatsioon jääb kõrgeks. 2013. aastaks ennustatakse Vietnamile 5 %-list majanduskasvu ning jätkuvat kõrget 8% inflatsiooni.. Dongi nominaalne väärtus ilmselt odavneb järk-järgult. Jooksevkonto defitsiit jääb probleemiks. Valitsuse eelarvepuudujääk 2013. a. kasvab eeldatavasti 162 triljoni Dongini. Seoses Vietnami peamiste eksporditurgude majandusraskustega ning siseriiklike raskustega ei ole Vietnami majandus kõige paremas olukorras.