1. ÜLDINFO

Maa ja rahvas

USA on nii territooriumilt kui ka rahvaarvult suuruselt kolmas riik maailmas.[1] Riigil on maismaapiir põhjas Kanada ning lõunas Mehhikoga, territoriaalveed puutuvad kokku Kanada, Venemaa ja mitmete Kariibi mere riikidega. USA-s on esindatud kõik geograafilised kliimavöötmed, samuti on unikaalselt esindatud mitmekesised maastikud ja looduskooslused.

USA-s elab rohkem kui 313 miljonit inimest, kes etnilise päritolu järgi jagunevad järgmiselt:

• valged - 79,96%;
• afro-ameeriklased - 12,85%;
• asiaadid - 4,43% (sh. Hawaii ja teiste Vaikse ookeani saarte põliselanikud);
• Ameerika põlisrahvad - 0,97%; muud – 8,1%.
• Ladina-Ameerika päritolu (loetakse eraldi kategooriasse, mis hõlmab kõiki eelnevaid) - 15,1%.

Usulise koosseisu järgi on üle poole rahvastikust protestandid (51,3%), kellele järgnevad rooma-katoliiklased (23,9%), mormoonid (2%), juudid (1,7%), teised kristlased (1,6%) ja muhameedlased (0,6%).

Poliitiline süsteem

USA on demokraatlik föderaalne vabariik, mis baseerub 1789. aastal jõustunud Föderaalkonstitutsioonile ning seda järgivatele osariikide konstitutsioonidele ja nende muudatustele. Riik jaguneb 50 osariigiks, mis on jaotatud maakondadeks. Lisaks on 15 muud haldusüksust, sh. pealinn Washington, DC[2] ja viis sõltuvat territooriumi Vaikses ookeanis ning Kariibi meres.

Ameerika Ühendriikides toimib kolmetasandiline valitsemisskeem – kohalik omavalitsus, osariigi valitsus ja kesk- ehk föderaalvalitsus. USA Konstitutsiooni kohaselt on föderaalvalitsusel selged volitused tegelemiseks riigikaitse, välissuhtluse, raha väljaandmise ja –ringlusega, osariikide vaheliste kaubandus- jmt suhete reguleerimise ja inimõiguste kaitsmisega. Lisaks lubab Konstitutsioon föderaalvalitsusel tegeleda veel muude „vajalike ja sobilike” teemadega, mistõttu on peamiselt läbi Ülemkohtu otsuste föderaalvalitsus saanud endale õigused ka näiteks sotsiaal- ja hariduspoliitikaga tegelemiseks.

Riigipea

Riigipeaks on president, kes täidab ka valitsusjuhi ja sõjaväe ülemjuhataja funktsioone. Praegune riigipea Barack H. Obama vannutati ametisse 20. jaanuaril 2009. aastal. Põhiseaduse kohaselt valitakse president 4-aastaseks perioodiks ning võib saada ühel korral tagasivalituks.

Seadusandlik võim

Kõrgeim seadusandlik võim on kahekojaline Ameerika Ühendriikide Kongress. Samuti on kahekojalised osariikide kongressid (ühe erandiga, Nebraska osariigi parlament on ühekojaline). Maakondade, linnade, alevite jmt. kohaliku omavalitsuse üksuste moodustamispõhimõtted ja struktuurid on erinevad.

Föderaalparlamendi kotta ehk Senatisse valitakse kaks liiget igast osariigist, neile lisandub Senati esimehe (President of the Senate) ametit täitev riigi asepresident. Teises kojas ehk Esindajatekojas on liikmeid kõigist osariikidest proportsionaalselt vastavalt rahvaarvule ja üks hääleõiguseta koht on ka eraldi föderaalalluvuses oleval haldusüksusel - USA pealinnal Washingtonil. Föderaalparlamendi valimised toimuvad iga kahe aasta järel (nn vahevalimised), mil valitakse uuesti kõik Esindajatekoja 435 liiget ja 1/3 Senati valitavast 100 liikmest.

Täidesaatev võim

Föderaalvalitsust juhib president, valitsusasutuste hulka kuulub 15 ministeeriumi ja üle 100 ametkonna või föderaalvalitsuse osalusega ettevõtet. Lisaks 15 ministeeriumi juhile on valitsuse liikme staatus ka veel viiel valitsusasutuse juhil.

Täidesaatvat võimu osariikides juhib reeglina neljaks aastaks valitav osariigi kuberner, kelle alluvusse jäävad osariigi ministeeriumid ja valitsusasutused.

Kohtusüsteem

USA-s eksisteerib paralleelselt nii föderaalne kui ka osariikide kohtusüsteem. Sisuliselt on tegemist viiekümne kahe erineva mitmetasandilise kohtusüsteemiga – kolmetasandiline föderaalsüsteem, millele lisandub 50 osariigi, Washington DC ja Puerto Rico kahe- või kolmetasandiline kohtusüsteem. Osariikide lõikes on kohtute tegutsemine reguleeritud erinevalt, samuti on erinev kohtunike ametisse määramine – mõnes osariigis määratakse kohtunikud ametisse kohalike võimuesindajate poolt, teistes on kohtunikud valitud rahva poolt.

Föderaalkohtusüsteemis õigust mõistvad kohtunikud pakub kandidaatidena välja USA president, seejärel läbivad kohtunikukandidaadid põhjalikud küsitlusvoorud ja hääletuse USA Senatis. Pärast Senati enamuse toetuse saamist nimetatakse kohtunikud ametisse kogu eluks.

Föderaalkohtusüsteemis nimetatakse esmatasandi kohtuid föderaalseteks piirkonnakohtuteks ning neid kohtupiirkondi on kokku 94. Piirkonnakohtud tegelevad nii kriminaal- kui ka tsiviilasjadega ning kohtumõistmisel kasutatakse sellistes kohtutes nii üksiku kohtuniku kui ka vandemeeste kohtu mudelit.

Teise föderaalkohtutasandi moodustavad piirkonnakohtutest ulatuslikumat territooriumi katvad apellatsioonikohtud, mis on kohustatud esmatasandi kohtuotsuse reeglitepärase edasikaebamise puhul kaebuse läbi vaatama. Üldjurisdiktsiooniga föderaalseid apellatsioonikohtuid on kokku 12, neile lisandub alles 1982. aastal moodustatud mh. riigihangete, rahvusvahelise kaubanduse, patentide ja kaubamärkidega seotud hagidele keskendunud USA Föderaalringkonna Apellatsioonikohus (The United States Court of Appeals for the Federal Circuit). Föderaalsetes apellatsioonikohtutes vaatavad hagisid läbi erinevate kohtuasjade puhul erinevast arvust kohtunikest koosnevad kohtukoosseisud.

Föderaalse kohtusüsteemi kõrgeim tasand on Ameerika Ühendriikide Ülemkohus, millele on vastavalt USA Põhiseadusele antud nii esma- kui ka apellatsioonijurisdiktsioon. Seejuures on Ülemkohtu esmajurisdiktsioon (õigus teha antud vaidluses otsus esimese kohtuna) piiratud vaid kohtuasjadega, milles üheks osapooleks on riik või mis on seotud välisriikide esindajatega. Kuigi USA Konstitutsioon ei määra kindlaks Ülemkohtu kohtunike arvu, on alates 1869. aastast Ülemkohtu koosseisu kuulunud selle esimees ning kaheksa kohtunikku. Seoses pidevalt suurenenud töökoormusega on alates 1925. aastast USA Ülemkohtul õigus valida, milliseid talle esitatud vaidlusi arutlusele võtta (sealjuures pole kohtul kohustust põhjendada oma kaebusi tagasilükkavaid otsuseid).

Lisaks ülalkirjeldatud kolmetasandilisse föderaalsesse kohtusüsteemi kuuluvatele kohtutele on tavakohtute aja säästmiseks ja erialase pädevuse tagamiseks aja jooksul asutatud veel mitmed erikohtud (erinevad sõjaväekohtud, maksukohus, valitsuse lepingutega seotud vaidlusi arutav föderaalnõuete kohus jne). USA õigussüsteemiga kokku puutudes peab arvesse võtma, et erinevates kohtutes kasutatakse õigusemõistmisel elemente nii keskaegselt Inglismaalt pärinevast pretsedendiõigusest kui ka tänapäevasemast statuudiõigusest. Samuti on USA kohtusüsteemi oluline omapära, et hagide puhul on sageli võimalik valida, kas anda see sisse osariigi- või föderaalkohtusse, mistõttu on levinud praktika sobivaima kohtu otsimine omale parima tulemuse kindlustamiseks. Tehes valiku ühe kohtusüsteemi kasuks, ei ole hiljem enam reeglina võimalik kohtuasja teise kohtusüsteemi edasi kaevata. Erandiks on juhtumid, mille puhul USA Ülemkohtusse võib edasi kaevata osariikide ülemkohtute otsused, milles on tõlgendatud USA föderaalseadust, Põhiseadust või USA poolt sõlmitud välislepinguid.

Erinevad regioonid

Tulenevalt USA kui riigi üsna lühikesest, värvikast ning multikultuursest ajaloost, võib väita, et isegi üksikutes osariikides on raske leida täielikku homogeensust. Oma toodetele või teenustele turgu otsivatele ettevõtjatele on siiski kõige olulisemaks püüda mõista suuremaid erinevusi kultuuritaustas, tarbijaeelistustes ja kindlasti seadusandluses osariikide lõikes. USA majanduse olukorrast, tööstuse struktuurist või ka ilmast rääkides on väga levinud riigi territooriumi jagamine suuremateks regioonideks. Olenevalt sellise jaotuse täpsest alusest ja eesmärgist võivad regioonide nimetused ja regioonidesse kuuluvad osariigid varieeruda, kuid enamlevinud jaotus teeb vahet viiel suuremal regioonil. Selline jaotus tuleneb nii geograafilistest ja majanduslikest eripäradest kui ka riigi ajaloolise arengu etapilisusest.

Kirdeosa osariigid

Connecticut, Delaware, Maine, Maryland, Massachusetts, New Hampshire, New Jersey, New York, Pennsylvania, Rhode Island, Vermont, Washington DC (föderaalringkond).

Nende osariikide puhul on tegemist majanduslikult ja tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud piirkonnaga, kus asub suur osa USA finantssektorist, kõrgtehnoloogilisest tootmisest ja juhtivatest uurimisinstituutidest. Tiheda asustuse, arenenud transpordiinfrastruktuuri ja arenenud tööstuse tõttu on piirkond ka levinud logistika- ja transiidikeskus.

Lõunaosa osariigid

Alabama, Arkansas, Florida, Georgia, Kentucky, Louisiana, Lõuna-Carolina, Lääne-Virginia, Mississippi, Põhja-Carolina, Tennessee, Virginia.

USA lõunaossa kuuluvate osariikide traditsioonilisteks majandusharudeks on tubaka- ja puuvillatööstus, millele hiljem on lisandunud nafta- ja söetööstus. Siseriiklike ja globaalsete muutuste tulemusena on traditsioonilistele tööstusharudele lisandunud turismitööstus, puuviljakasvatus, samuti kõrgtehnoloogiline uurimis- ja tootmistegevus, mis on seotud arvukate tehnoparkide ja ülikoolidega.

Kesklääne osariigid

Illinois, Indiana, Iowa, Kansas, Michigan, Lõuna-Dakota, Minnesota, Missouri, Nebraska, Ohio, Oklahoma, Põhja-Dakota, Wisconsin.

Keskläänest on oma sobilike looduslike tingimuste (kliima, mullad, maastik) ja geograafilise asendi - ligipääs Suurele Järvistu kaudu põhja ja itta ning Mississippi jõe kaudu lõunasse - tõttu kujunenud välja USA võimsamaks traditsioonilise põllumajandusega regiooniks. Samas, kuigi kesklääne nimetamine tuletab ameeriklasele sageli meelde just lõputuid viljapõlde või hiiglaslikke veisekarju, pole põllumajandus siiski tööstusharuna domineeriv. Kesklääs on USA kirdeosa osariikide kõrval USA tööstuskeskus, kus asuvad kõige olulisemad autotehased, raskemasinate koosteliinid ning kaitsetööstuse ettevõtted.

Läänepoolsed osariigid

Arizona, Colorado, Idaho, Montana, Nevada, New Mexico, Texas, Utah, Wyoming.

Tegemist on väga eripalgeliste osariikidega. Lõunapoolsete osariikide majandusi mõjutab Mehhiko lähedus ja kõrbelähedased looduslikud tingimused. Tööstusharudest on olulisel kohal põllumajandus, loodusressursside kasutamine ja kaevandamine, aga ka turism ja järjest enam kõrgtehnoloogia, seda eriti Texase osariigis.

Vaikse ookeani osariigid

Alaska, California, Hawaii, Oregon, Washington.

Tegemist on nii looduse kui ka majandustingimuste poolest väga erinevate osariikidega. Osariikide puhul võib ühiste joontena tuua neist enamikes esile olulisel kohal oleva põllumajanduse, kalanduse ja metsanduse ning turismitööstuse. Eelkõige California ja Washingtoni osariigi puhul on väga oluline roll kõrgtehnoloogial ja kõrgtehnoloogiliste teenuste väljaarendamisel, millega tegelevad ülikoolid ja mitmed teadusasutused.

[1] Kui territooriumina mitte arvestada siseveekogusid, siis on Hiina pindalalt USA-st suurem.

[2] DC – District of Columbia – Columbia föderaalringkond.