Eesti ja NATO

Eesti on NATO liige 29. märtsist 2004. Aktiivne liikmelisus NATOs jääb Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika pikaajaliseks strateegiliseks prioriteediks, kuivõrd võimaldab tulemuslikult osaleda rahvusvahelises julgeolekukoostöös ning kõige otstarbekamalt tagada Eesti riigi kaitse.

Eesti julgeolek on tänu liikmelisusele NATOs ja Euroopa Liidus paremini kindlustatud kui kunagi varem, kuivõrd NATO ja EL aitavad tagada Eesti rahvusvahelise seisundi stabiilsuse ja integreerituse demokraatlikusse läänemaailma. Liikmelisus NATOs kindlustab usutava sõjalise heidutuse ja kollektiivkaitse. Eesti rõhuasetus sarnaselt teiste NATO liikmesriikidega on mobiilsete ja jätkusuutlike relvajõudude arengul ning rahvusvahelistesse rahuoperatsioonidesse panustamise võime tõstmisel.

Rahvusvaheline julgeolekukeskkond on mitmekülgses muutumises, millest tulenevalt on julgeoleku mõiste laienenud ja julgeolekuküsimused kerkinud ka valdkondades, kus neid varem ette ei tulnud ehk nn uued ohud (terrorism, energia- ning küberjulgeolek). Seega muutuvad julgeoleku tagamise ülesanded ajas nii NATO kui ka Eesti jaoks.

NATO julgeolekupoliitika põhialuseid täiendati ning uuendati oluliselt 2010. aastal, kui Lissaboni tippkohtumisel kinnitasid allianssi liikmete riigipead uue NATO strateegilise kontseptsiooni.  

25. NATO tippkohtumine toimub 20.-21. mail 2012 Ameerika Ühendriikides Chicagos. Tippkohtumise põhiteemaks kujuneb NATO juhitud Afganistani missiooni tulevik ning NATO kaitsevõimekuse tugevdamine.

Loe lisaks välisminister Urmas Paeti artiklit NATO Chicago tippkohtumisest.

NATO uus strateegiline kontseptsioon

Eelmine NATO strateegiline kontseptsioon (SK) pärines 1999. aastast, seega vajas see tulenevalt julgeolekupoliitilises keskkonnas toimunud muutustest uuendamist.

3.-4. aprillil 2009 toimunud Strasbourg/Kehli tippkohtumisel anti mandaat alliansi strateegilise kontseptsiooni koostamiseks eesmärgiga see 2010. aasta tippkohtumisel heaks kiita. Selleks moodustati strateegilise kontseptsiooniga tegelev ekspertide kogu (Group of Eminent Persons), kuhu kuulus 12 liiget ja seda juhtis USA endine välisminister Madeleine Albright. SK koostamisel oli oluline roll ka liikmesriikide avalikkusel, julgeolekupoliitikaga tegelevatel teadlaste ja valitsusvälistel mõttekodadel.

Uus strateegiline kontseptsioon võeti vastu NATO tippkohtumisel Lissabonis 19.-20. novembril 2010.

Strateegiline kontseptsioon sätestab NATO strateegilised eesmärgid ja nende täitmiseks vajalikud vahendid umbes kümne aastase perspektiiviga.

Uues strateegilises kontseptsioonis on NATO põhiülesanded – kollektiivkaitse, kriisiohje ja koostöine julgeolek heas tasakaalus ning julgeolekukeskkonna hinnang suunab tähelepanu nii konventsionaalsetele kui uuematele ohtudele (ballistilised raketid, küberohud, ohud globaalsetele hüvedele ja ressursside kättesaadavusele ning energiajulgeolekule).

SK sõnastab muuhulgas, et

• alliansi kaitse ja heidutuse hoiak on suunatud kogu ohuspektriga tegelemisele ning seda arendatakse vastavalt muutuvale olukorrale maailmas;
• jätkuvalt on tuumaheidutus oluline osa alliansi võimetest;
• jätkub NATO avatud uste poliitika.

Kontseptsioon on kooskõlas ka Eesti julgeolekualaste eesmärkidega, muuhulgas seetõttu, et :

• rõhutab ühena kolmest põhiülesandest NATO territooriumi ja elanikkonna poliitilist ja sõjalist kaitset;
• lubab kollektiivkaitse raamistikus kaitseplaane, õppuseid ja nähtavat heidutust;
• rõhutab, et tavarünnaku ohtu ei saa eirata;
• toob välja uued ohud, erilise rõhuga küberkaitsel;
• sätestab EL-NATO koostöö vajaduse;
• pöörab varasematest kontseptsioonidest enam tähelepanu koostööle partneritega.

Vt lisaks NATO strateegiline kontseptsioon

Eesti osalemine rahuoperatsioonides

Eesti julgeolekupoliitika oluline osa on rahvusvaheline julgeolekukoostöö ning selle üks elemente on osalemine rahvusvahelistes kriisireguleerimis- ja rahuoperatsioonides. See on meie olulisim panus koostöösse NATO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Eesti alustas osalemist rahvusvahelistes operatsioonides 1995. aastast. Eesti on kriisipiirkondadesse saatnud erinevaid üksusi ja spetsialiste järgmistelt sõjaväelistelt erialadelt: jalaväelased, sõjaväepolitseinikud, staabiohvitserid, meedikud, demineerijad (EOD), lennujuhid, sõjalised vaatlejad, transporditeenindajad ja kaubakäitlejad. Erinevatel missioonidel on tänaseni viibinud kokku ligi 2000 Eesti kaitseväelast. 2010. aastal viibis erinevatel operatsioonidel pidevalt keskmiselt 200 Eesti kaitseväelast. Kõige enam kaitseväelasi viibib hetkel Afganistanis (ca 160).

Panustamisel sõjalistesse operatsioonidesse lähtub Eesti põhimõttest, et rahu- ja stabiilsuse loomiseks ei piisa üksnes sõjalistest operatsioonidest, vaid seda tuleb toetada tsiviilpanuste ja arenguabiga.

Lähemalt Eesti osalemisest NATO, EL jt operatsioonides vt: http://operatsioonid.kmin.ee.

Suuremad sõjalised operatsioonid:

Afganistan. Eesti alustas osalust Afganistani sõjalistes operatsioonides 2002. aastal, liitudes USA juhitava terrorismivastase operatsiooniga "Kestev vabadus".
Alates 2003. aastast osaleb Eesti NATO juhitavates rahvusvahelistes julgeolekuabijõududes (ISAF - International Security Assistance Force in Afghanistan), millest tänaseks on saanud alliansi tähtsaim välisoperatsioon.

NATO liikmesriigina on osalus ISAFis üks Eesti välispoliitilistest prioriteetidest. See on meie kaitsejõudude suurim ja tähtsaim sõjaline operatsioon, kus osaleb 170 Eesti kaitseväelast. Suurem osa Eesti kontingendist paikneb Lõuna-Afganistanis, riigi stabiliseerimise seisukohalt tähtsas Helmandi provintsis koos Suurbritannia üksustega. Eesti jalaväekompanii on Helmandis arvestatava jõuga manööverüksus, mis viib koos Suurbritannia ja Afganistani üksustega läbi lahinguoperatsioone Talibani vastu.

Rahvusvahelise kogukonna, eelkõige ISAF ja sealhulgas Eesti, pikaajalise sõjalise ja tsiviiltegevuse pühendumuse ja jõupingutuste tulemusena on Afganistani Valitsuse võimekus riigis julgeolekut tagada tõsiselt kasvanud. 2011. aastal alanud julgeolekuvastutuse üleandmise (transition) protsess on toimunud jõudsalt. Eeldatavalt tagavad 2014. aastal kogu riigis edukalt julgeolekukorda juba Afganistani enda jõud ja Afganistani Valitsus saab edukalt keskenduda riigi ülesehitusele ja reformidele. Olulised on edasised arengud hariduse, inimõiguste ja kindlasti ka õigusriigi valdkonnas.

Eesti peab Afganistani riikliku ülesehituse seisukohalt hädavajalikuks sõjaliste ja tsiviilsete vahendite koordineeritud kasutamist, mistõttu on Afganistan 2012-2015 üks Eesti arengukoostöö prioriteetseid sihtriike. Oleme seetõttu lähetanud Afganistani ka oma tsiviilametnikke:  diplomaatilise missiooni juhi, tervishoiueksperdi, kaitsealase nõustaja, neli politseinikku Euroopa Liidu politseimissiooni (EUPOL) raames ning 3 politseinikku NATO Afganistani väljaõppemissiooni NTM-A raames.

NATO tippkohtumisel Chicagos 20.-21.05. keskendutakse NATO operatsiooni profiili muutmisele ja NATO toetusele peale 2014 aastat.

Vt täiendavalt: Eesti suhted Afganistaniga ja Eesti panus Afganistani ülesehitusse.

Kosovo. Eesti osaleb NATO rahutagamisoperatsioonis Kosovos (KFOR - Kosovo Forces) alates 1999. aastast. Kuni 8. veebruarini 2010. aastal panustas Eesti kaitsevägi 30 kaitseväelasega KFORi Taani pataljoni koosseisus. Käesoleval hetkel jätkab Eesti ühe staabiohvitseriga KFORi peakorteris. Kuivõrd Kosovo puhul on tegemist Euroopas asuva probleemiga, mille lahendamine on tähtsal kohal nii NATO kui ka ELi päevakorras, jätkab Eesti panustamist KFORi, kuni vastav vajadus püsib.

Liibüa. NATO operatsioon Unified Protector algas NATO juhtimise all 31.03.2011 ja kestis kokku 7 kuud. NATO jaoks oli tegemist mitmes mõttes erilise operatsiooniga, mida võiks iseloomustada kolme sõnaga: kiirus, edukus, lõpetatus. Eesti ise sõjaliselt operatsioonis ei osalenud, kuid toetas operatsiooni poliitiliselt. Operatsiooni eesmärk teostati ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1973 alusel ja eesmärk oli kaitsta tsiviilelanikke ja tsiviilelanikkonnaga asustatud piirkondi rünnakute eest. 

NATO reageerimisjõud (NRF). 2003. aastal loodud NRF on 5- kuni 30-päevase etteteatamisega valmis sisenema konfliktikoldesse 15 000 km raadiuses Brüsselist ning läbi viima erineva iseloomuga operatsioone. Reageerimisjõud ei ole valmis üksus vaid reageerimisvalmiduses võimete pakett, mille baasil komplekteeritakse üksus vastavalt püstitatud ülesandele. Vt lisaks

Alates 2005. aastast on Eesti panustanud NRF-i mereväekomponenti mereväe staabi- ja toetuslaevaga "Admiral Pitka", miinijahtijatega "Admiral Cowan" ja "Sakala" ning maaväekomponenti demineerimis- ja sõjaväepolitseiüksuste ning liikumise koordineerimise üksusega. 2010. aasta esimesel poolel osales Eesti NRF-i ühispataljonis koos Läti ja Leeduga 204 kaitseväelasest koosneva kompanii suuruse üksusega. 2010. aastal osales Eesti NRF-15 koosseisus miinijahtija "Admiral Cowaniga".

Sõjalise kaitse arengukava 2009-2018 näeb ette Eesti sõjaliste võimete ja üksuste jätkuvat panustamist NATO ja Euroopa Liidu juhtimisel läbiviidavatesse rahvusvahelistesse operatsioonidesse.

Vt lähemalt ka http://operatsioonid.kmin.ee.

Õhuturve

Õhuturve on NATO rahuaja tavapärane sõjaline kaitsetegevus, mille eesmärgiks on liitlasriikide õhuruumi järjepidev kontrollimine. Kuna Eestil endal puudub võime tagada oma õhuruumi turvalisus, siis alates Eesti liitumisest NATOga 2004. aastal teostavad rotatsiooni korras Eesti kohal õhuturvet meie liitlaste hävituslennukid. Eesti õhuruumi kaitstakse koos Läti ja Leedu õhuruumiga, lennukite baas asub Leedus Šiauliais. Balti riigid suurendavad järk-järgult omapoolset panustamist NATO õhuturbeoperatsioonide läbiviimisel. Antud kontekstis oli Eesti jaoks oluline 2010 sügisel sõjalise lennuvälja avamine Ämaris, mis peaks lähitulevikus andma võimaluse teostada õhuturbe missiooni vähemalt osaliselt Eestis ning parandama Eesti õhuväe operatiivvõimet.
Eesti jaoks on NATO õhuturve tähtis nii praktiliselt kui ka poliitiliselt, sest tegemist on osaga NATO ühiskaitsest, mis on olnud NATO nurgakiviks organisatsiooni loomisest alates. (Vt ka Balti riikide koostöö, vt täiendavalt: http://www.mod.gov.ee/).

NATO partnerlussuhted ja koostöö

Euro-Atlandi julgeoleku edendamise tagab kõige paremini lai partnerlussuhete võrk, mis hõlmab riike ja organisatsioone kogu maailmast. NATO partnerlussuhete skaalale asetuvad nii riigid, kes jagavad NATOga nii ühiseid väärtusi ja julgeolekuhuvisid, kuid ka riigid, kelle puhul võib rääkida eelkõige ühistest huvidest (eelkõige julgeolekuhuvidest) NATOga. Sellest tulenevalt on ka partnerriikidega koostöö ulatus ja aktiivsus erinevad.

NATO partnerlussuhete all tuleb mõista eelkõige laiemat koostööd nagu Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (EAPC), Partnerlus rahu nimel programmi (Partnership for Peace Programme - PfP), kuid ka regionaalsema ulatusega koostööd nagu Vahemere Dialoog (VD), Istanbuli Initsiatiiv (ICI), ning samuti kahepoolseid partnerlussuhteid nagu NATO – Vene Nõukogu (NRC), NATO – Ukraina Komisjon (NUC), NATO – Gruusia Komisjon (NGC).
Eraldi ära märkimist ja edasiarendamist vajab NATO-EL partnerlus, eriti arvestades viimases suurt ühisosa – 21 liikmesriiki on kattuvad. Partnerlus ÜROga on vajalik eelkõige kriisiohje- ja humanitaaroperatsioonide koostöö ja koordineerimise kontekstis.

Võimalikud ohud Eesti julgeolekule on suures osas globaalse taustaga, mistõttu Eesti väärtustab tõhusat dialoogi ja koostööd NATO partnerlusprogrammides osalevate riikidega, et tagada seeläbi euroatlantiline julgeolek. Eesti pooldab paindlikku lähenemist partnerlussuhetele, mis võimaldaks teha koostööd kõikide riikidega, kellega NATOt seovad ühised väärtused või huvid.

Lissaboni tippkohtumisel 2010. aasta novembris andsid riigipead ja valitsusjuhid ülesande ka uue partnerluspoliitika väljatöötamiseks ning kolmest põhidokumendist koosnev NATO partnerluspoliitika strateegia, nn. Berliini pakett kinnitati NATO välisministrite mitteametlikul kohtumisel Berliinis 14.-15. aprill 2011.

NATO ja Euroopa Liit

EL ja NATO teevad koostööd aitamaks kaasa kriiside ja relvastatud konfliktide ennetamisele ja lahendamisele Euroopas ja väljaspool Euroopat. Kahe organisatsiooni koostöö on seni toimunud nn "Berliin Pluss" (2003) kokkulepete alusel. Kokkulepped võimaldavad ELil teatud juhtudel juurdepääsu NATO kollektiivsetele vahenditele ja võimetele ELi juhitud operatsioonides kasutamiseks. NATO võimaldab kasutada vahendeid, mida ta ise hetkel ei vaja ning mida saab vajadusel kiiresti tagasi kutsuda. NATO ja EL esimene praktiline koostöö "Berliin Pluss" raames oli operatsioon CONCORDIA (märts-detsember 2003) Makedoonias.

Eesti toetab algatusi, mis aitavad kaasa EL-NATO koostöö süvendamisele nii poliitilisel kui operatiivsel tasandil. Heaks näiteks on koostöö seoses EL tsiviilmissioonidega Kosovos ja Afganistanis, samuti koostöö piraatlusevastases võitluses Aafrika Sarve piirkonnas (EL mereväeoperatsioon ATALANTA, NATO pikaajaline operatsioon Ocean Shield, koostöö African Union Mission in Somalia raames).

NATO strateegiline kontseptsioon nimetab Euroopa Liitu ainulaadseks ja oluliseks partneriks. Aktiivne ja tõhus Euroopa Liit toetab Euro-Atlandi piirkonna üldist julgeolekut. Omades 21 ühist liikmesriiki ühiste väärtustega saab kasutada kummagi organisatsiooni oskuseid ja vahendeid, seega on tihe partnerlus viljakas ja kasulik nii operatiivses kui ka rahalises mõttes. Ehk siis paljudel juhtudel on NATO ja ELi sõjalised võimenõuded samad, vaja on määratleda prioriteetsed valdkonnad ning jõuda koostöö ning informatsiooni vahetuse osas kokkuleppele. Jagades kaitsekulutuste rahastamiskoormat õiglasemalt ning tehes targemalt kulutusi saadakse madalama hinna eest parem julgeolek ja tõhusam NATO, mis on kasulik liikmesriikide valitsustele ja maksumaksjatele.
Vt lisaks

Euro-Atlandi partnerlusnõukogu (The Euro-Atlantic Partnership Council, EAPC)

Külma sõja lõppemisega võttis NATO suuna tihedamale koostööle ja dialoogile väljaspool allianssi olevate Balkani, Ida-Euroopa, Lõuna-Kaukasuse ja Kesk-Aasia riikidega. 1991.a. loodi Põhja-Atlandi Koostöönõukogu, mis 1997. a. NATO Madridi tippkohtumisel arendati edasi Euro-Atlandi Partnerlusnõukoguks (EAPC), muutes selle julgeolekufoorumi osalevate riikide jaoks senisest laiemaks ja sügavamaks.

Tänaseks istuvad EAPC laua taga 50 riiki, millest 28 on NATO liikmed ja 22 on partnerriigid. Vt lisaks

Partnerlus rahu nimel (Partnership for Peace, PfP)

"Partnerlus rahu nimel" on NATO praktilisele koostööle suunatud partnerlusprogramm, mis loodi 1994. aastal eesmärgiga aidata programmis osalevatel Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel arendada demokraatiat, ümber korraldada ja üles ehitada oma riigi sõjalist struktuuri ning võimalust osaleda NATO juhitud rahuoperatsioonidel. PfP annab partnerriigile võimaluse arendada oma koostööd NATOga vastavalt oma prioriteetseid koostöövaldkondi silmas pidades.

Osalemine nii EAPCs kui PfP programmis alates 1994. aastast andis Eestile hea raamistiku valmistamaks ette NATO liikmelisust. Olulist osa pakkus PfP programmi poolt pakutav sõjaväelaste ja julgeolekupoliitikaga tegelevate ametnike väljaõpe, samuti koostöökogemused alliansi riikidega rahuoperatsioonidel. Vt. lisaks

NATO-Ukraina komisjon (NATO-Ukraine Commission, NUC)

Ukraina on andnud partnerriigina märkimisväärse panuse rahu loomisesse ja tagamisse, osaledes tänaseks kõikides NATO rahutagamisoperatsioonides. NATO ja Ukraina koostöö ja partnerlus põhineb 1997. aasta Madridi tippkohtumisel sõlmitud eripartnerlushartal (Charter for a Distinctive Partnership), millega loodi alaline NATO-Ukraina komisjon (NUC). Komisjon annab hinnangu harta rakendamisele ja teeb ettepanekuid, kuidas koostööd parendada ja edasi arendada.

Kuigi Ukraina praegune valitus ei pea liitumist NATOga eesmärgiks, ei ole see vähendanud praktilist koostööd Ukraina ja NATO vahel.

Lissaboni tippkohtumisel 2010 väljendasid liikmesriikide juhid lugupidamist Ukraina blokivälise staatuse suhtes ning tervitasid Ukraina valitsuse valmidust jätkata täieulatuslikku partnerlust NATOga. Samuti jätkatakse avatud uste poliitikat, mis tähendab, et vastavalt 2008 toimunud Bukaresti tippkohtumise otsusele võib Ukrainast tulevikus saada NATO liige. Vt lisaks

Eesti on jaganud Ukrainale oma kogemusi iga-aastase riiklikku programmi (Annual National Program, ANP) koostamisest nagu ka muid liitumisprotsessi käigus omandatud reformikogemusi. 1997. aasta mais avati Kiievis NATO informatsiooni- ja dokumendikeskus, mis oli esimene selline NATO poolt partnerriiki rajatud keskus. Kiievis tegutseb hetkel ka NATO sidekontor (NATO Liasion Office).
2008. aasta novembris korraldas Eesti NATO-Ukraina kaitseministrite tasemel kohtumise (NUC) Tallinnas.

NATO-Gruusia komisjon (NATO-Georgia Commission, NGC)

Gruusia on olnud NATO aktiivne koostööpartner alates 1992. aastast (EAPC, PfP). 2002. a. teatas Gruusia ametlikult oma soovist saada NATO täisliikmeks ning alustas 2004. a. individuaalse partnerluse tegevuskava (Individual Partnership Action Plan, IPAP) täitmisega, mis on praktiliseks abiks riigis demokraatlike, institutsionaalsete ja kaitsereformide läbiviimisel.

Gruusia osaleb NATO rahutagamisoperatsioonis Afganistanis, kus tema panus per capita on kõrgeim ISAFi riikide hulgas.

2008. a. alguses teatas Gruusia oma soovist alustada NATO liikmelisuse tegevuskavaga (MAP), NATO tippkohtumisel Bukarestis MAPi andmiseks positiivset otsust ei tehtud, kuid otsustati, et Gruusiast saab NATO liige. Gruusiaga alustati seejärel intensiivistatud dialoogi. Septembris 2008 loodi suuresti Vene-Gruusia konfliktist tingituna alaline NATO-Gruusia komisjon, et maksimeerida NATO abi Gruusiale ning tõhustada liikmelisust taotleva riigiga strukturaalset koostööd ja dialoogi.

Uue NATO strateegilise kontseptsiooni kohaselt jätkatakse ja arendatakse partnerlussuhteid Gruusiaga (ka Ukrainaga) vastavates komisjonides, lähtudes 2008. aasta Bukaresti tippkohtumisel vastu võetud NATO otsusest ning võttes arvesse kummagi riigi Euro-Atlandi suunitlust või püüdlusi.

Gruusia toetamine ja abistamine oma reformikogemuse jagamisel on olnud Eesti üks välispoliitika prioriteete ning seda on tehtud regulaarselt nii bilateraalsel tasemel kui multilateraalselt NATOs ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides.
Vt lisaks

NATO-Vene nõukogu (NATO-Russia Council, NRC)

Venemaa sai NATO Euro-Atlandi koostöönõukogu liikmeks 1991. aastal, eesmärgiga arendada avatud dialoogi ning luua usalduslikud suhted Nõukogude Liidu kokkukukkumise järel. 1990ndate lõpuks olid NATO-Vene suhted oluliselt paranenud ning toimus praktiline koostöö. 2002. aastal jõuti NATO-Vene nõukogu loomiseni. Selles koostööfoorumis peetakse dialoogi aktuaalsetel julgeolekupoliitilistel teemadel ning arendatakse praktilist koostööd vastastikku huvipakkuvates valdkondades.

NATO–Vene suhted jahtusid oluliselt Venemaa ja Gruusia konflikti tõttu augustis 2008. Peatati praktiliselt täielikult poliitiline dialoog ning sõjaline koostöö. 2009. aastast on koostöö taastunud erinevates valdkondades mõlemapoolsest huvist lähtudes (Afganistan, terrorism, massihävitusrelvade leviku tõkestamine, piraatlus jt). Samal ajal on NRC päevakorras jätkuvalt ka teemad, milles ollakse erinevatel seisukohtadel (Euroopa tavarelvastuse leppe (CFE), NATO laienemine, Gruusia territoriaalne terviklikkus).

2010 novembris toimunud Lissaboni tippkohtumisel toimus ka liitlasriikide riigipeade ning valitsusjuhtide kohtumine VF presidendi Medvedjeviga NRC formaadis. Poliitiline, koostööle suunatud sõnum president Medvedjevilt Lissabonis on tervitatav, samas oodatakse reaalset koostööd praktikas (Afganistan, terrorism, piraatlus, massihävitusrelvade ebaseadusliku leviku tõkestamine jms), mis eeldab avatust Vene poolelt.

NATO uus strateegiline kontseptsioon kinnitab, et NATO–Venemaa koostöö on strateegiliselt tähtis, kuna see aitab luua rahu, stabiilsuse ja julgeoleku ühisruumi. Nagu NATO peasekretär Rasmussen on korduvalt kinnitanud, et kujuta NATO Venemaale ohtu, vastupidi - NATO soovib Venemaaga tõelist strateegilist partnerlust, vastavalt ka tegutsedes ning eeldades Venemaalt samasugust lähenemist. Viimane NRC kohtumine välisministrite tasemel toimus 19. aprillil  2012. Riigipeade ja/või valitsusjuhtide tasemel NRC kohtumist NATO Chicago tippkohtumise raames ei tule.
Vt lisaks

Koostöö Vahemere Dialoogi (VD) riikidega

Vahemere-dialoogi algidee on pärit jaanuaris 1994 toimunud Brüsseli tippkohtumise deklaratsioonist, milles NATO riigipead ja valitsusjuhid viitasid Lähis-Ida rahuprotsessi positiivsetele tulemustele. 1995. aasta veebruaris kutsuti Egiptus, Iisrael, Mauretaania, Maroko ja Tuneesia osa võtma dialoogist NATOga. Novembris 1995 laienes kutse Jordaaniale ja veebruaris 2000 Alžeeriale. Nüüd oodatakse Vahemere Dialoogiga liituma ka Liibüat. Dialoogi eesmärk on toetada stabiilsust ja julgeolekut Vahemere piirkonnas, saavutada parem teineteisemõistmine ning korrigeerida Vahemere-dialoogis osalevate riikide ettekujutusi NATOst. 1997. a. Madridi tippkohtumise deklaratsiooni põhjal loodi koostöö formaliseerimiseks Vahemerekoostöö Grupp (Mediterranean Cooperation Group). 1999. a. aprillis otsustasid alliansi liidrid Washingtoni tippkohtumisel laiendada dialoogi nii poliitilises kui ka praktilises mõõtmes. NATO koostöö Vahemere-dialoogi riikidega tähtsustus oluliselt pärast terrorirünnakuid USAle.

Koostöö VD raames toimub individuaalsete koostööprogrammide alusel (Individual Cooperation Programmes) lähtudes partnerite huvist ja vajadusest ning aastaste tööprogrammide kaudu, eesmärgiga edendada poliitilist dialoogi ja kujundada praktilist koostööd julgeoleku- ja kaitse-, informatsiooni ning tsiviilhädaabi planeerimise ja teaduse vallas. Oluline on terrorismivastase võitluse ja merelise julgeolekuga seonduv (ennekõike piraatlusevastane võitlus) ning koostöö energiajulgeoleku ja avaliku diplomaatia vallas.

Istanbuli koostööalgatus (Istanbul Cooperation Initiative)

NATO tippkohtumisel Istanbulis 2004. a. otsustati pakkuda senisest laiemale Lähis-Ida piirkonnale Istanbuli koostööalgatuse (ICI) kaudu võimalust koostööd teha. 2005. a. juuniks olid algatusega liitunud Bahrein, Kuveit, Katar ja Araabia Ühendemiraadid. Uks on avatud ka teistele Pärsia lahe koostöönõukogu riikidele – Omaanile ja Saudi Araabiale. ICI põhineb ühisel omalusel, st NATO ja osalevate riikide vastastikuste huvide täielikku austamist, võttes samas arvesse nende riikide eripärad ja vajadused. ICI eesmärk on edendada nii multilateraalset koostööd kui ka vastastikku kasulikke kahepoolseid suhteid regiooni riikidega eelkõige kaitse- ja julgeolekuküsimustes. NATO ja ICI partnerite vahel nähakse koostööd järgmistes valdkondades: terrorismivastane võitlus, massihävitusrelvade leviku tõkestamine, energiajulgeoleku tagamine, piraatlusevastane võitlus.

„Uued ohud“

Küberjulgeolek

2007. aastal Eestit tabanud küberrünnakud suunasid senisest enam NATO tähelepanu vajadusele tagada elutähtsa taristu turvalisus. Koordineeritud ning laiaulatuslikud rünnakud kommunikatsioonitaristu vastu võivad tõsiselt kahjustada NATO liitlaste ning riiklike struktuuride omavahelist suhtlust ja tekitada märkimisväärset kahju ühiskondliku elu häirimise ning infolekete tõttu. Rünnakud võivad kujuneda tõsiseks ohuks NATO kollektiivkaitse efektiivsele rakendumisele kriisiolukorras ning seetõttu on küberturvalisuse tagamine õigustatult NATO üks prioriteete.

NATO küberkaitse poliitika printsiibid ja rakendamise tegevuskava kiideti heaks liikmesriikide kaitseministrite poolt 2011. aasta märtsis. Poliitika keskseks eesmärgiks on tagada muutuva julgeolekukeskkonna tingimustes NATO võime adekvaatselt täita alliansi põhiprintsiipe kollektiivkaitse ning kriisiohje valdkondades.

Eesti initsiatiivil loodi 14. mail 2008. aastal Tallinnasse NATO Küberkaitse Kompetentsuskeskus, millega on liitunud praeguseks hetkeks 11 NATO liikmesriiki – lisaks Eestile Saksamaa, Hispaania, Itaalia, Ungari, Slovakkia, Leedu, Läti, USA, Poola ning alates aprillist 2012 ka Holland

Küberkaitsekeskus on riikide vahelisel kokkuleppel põhinev rahvusvaheline sõjaline organisatsioon, mis omab NATO kompetentsuskeskuse akrediteeringut ja kuigi koostöö alliansiga on väga tihe, ei kuulu see NATO struktuuridesse, vaid tegemist on iseseisva üksusega, mille eesmärgiks on tõhustada NATO riikide teadmisi ja koostööd küberkaitse valdkonnas.

Keskuse nähtavamateks tulemiteks on töö küberkaitse juriidiliste küsimuste alal, küberkaitse tehniliste õppuste korraldamine, infotehnoloogia tehnilistele aspektidele keskenduvad kursused ja kord aastas toimuv rahvusvaheline konverents. Keskus on edukalt teinud koostööd nii Euroopa ülikoolidega ja erasektoriga ning loodud on hea suhtlustasand USA Rahvusliku Kaitseülikooliga ning sõjaväe küberüksusega.

Terrorismivastane võitlus

Terrorism ohustab riikide julgeolekut, demokraatlikke väärtusi ning elanike õigusi ja vabadusi. Terrorismi laienev levik on muutunud globaalseks julgeolekuohuks. Terrorismiohuga võitlemine on suureks väljakutseks riikidele ja selle vastase võitluse edu aluseks on tihe rahvusvaheline koostöö.
Eesti, jagades demokraatlikke väärtusi ja olles osa globaalsest julgeolekusüsteemist, pöörab järjest enam tähelepanu ja ressursse terrorismivastasele võitlusele.

Lähtudes Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alustest (2010), Eesti mõistab hukka terrorismi kõikvõimalikud vormid ning peab poliitilist vägivalda ja rahvusvahelist terrorismi oluliseks ohuks rahvusvahelisele julgeolekule ja rahule.

Lähemalt Eesti terrorismi vastase võitluse tegevustest: http://www.kapo.ee/terrorism.html

Energiajulgeolek

Energiajulgeolek on otseselt seotud rahvusliku julgeolekuga, Eesti rahvuslik julgeolek on aga osa NATO kollektiivsest julgeolekust. Selliselt on energiajulgeolekualane tegevus teatud valdkondades ka NATO pädevuses.

NATO lähtub seisukohast, et energiajulgeoleku tagamine on esmaselt iga riigi oma ülesanne ning NATO roll ja lisaväärtus energiajulgeoleku tagamisel peaks seisnema eelkõige:

• Energiajulgeolekuga seotud riskide ja arengute üleüldises jälgimises ja hindamises;
• energiajulgeolekualastes konsultatsioonides NATO erinevate partnerite ning teiste r/v organisatsioonidega;
• liikmesriikide toetamises kriitilise energiainfrastruktuuri kaitsmisel viimaste palvel;
• kriisihalduses (consequence management).

NATO suhtlemine avalikkusega

NATO pöörab üha rohkem tähelepanu avaliku diplomaatia arendamisele. NATO peakorteri avaliku diplomaatia osakond (Public Diplomacy Division) tegeleb meedia-, teadus- ja uurimisalase tegevusega ning avalikkusele suunatud NATO-teabe levitamisega. Osakond aitab liikmesriikide valitsustel ja partnerriikidel avardada NATO rolli ja poliitika avalikku mõistmist mitmesuguste programmide ja tegevuste kaudu.

NATO tegevust aitavad avalikkusele tutvustada ka liikmes- ja mitmetes partneriikides tegutsevad NATO Ühingud. Eesti NATO ühingu tegevuse kohta vt täpsemalt www.eata.ee.

1992. aastal töötati NATOs välja NATO kontaktsaatkondade süsteem, eelkõige eesmärgiga teha partnerriigiga tihedamat koostööd informatsiooni vahendamise osas. Konkreetsemalt võtab iga NATO liikmesriik endale kohustuse esindada läbi oma suursaatkonna NATOt avaliku diplomaatia vallas ühes või mitmes partnerriigis kaheaastase perioodi jooksul. Teabe jagamise eesmärk on selgitada regulaarselt NATO eesmärke ja tegevusi partnerriigi avalikkusele, akadeemilistele huvigruppidele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja teistele huvilistele, korraldades selleks seminare, loenguid ja visiite.

Alliansil on infobürood Moskvas ja Kiievis ning kontaktsaatkonnad rohkem kui kolmekümnes partnerriigis.

Eesti kui NATO kontaktsaatkond

Eesti on esindanud NATOt kontaktsaatkondade tegevuse kaudu alates 2004. aasta septembrist, mil Eesti suursaatkond Helsingis alustas tegevust NATO kontaktsaatkonnana Soomes. Neid ülesandeid täitis esindus kuni 2007. aasta veebruarini. 2007-2010 täitis Eesti suursaatkond NATO kontaktsaatkonna ülesandeid Rootsis, Stockholmis. 2011-12 on Eesti suursaatkond taas NATO kontaktsaatkonnaks Helsingis.