Urmas Paet: Raske naabriga Euroopa Liidus

Eesti Päevalehe lisa "Riigi kaitse", 21.06.2007

On olemas käitumisviis, mida saab nimetada ka karjapoisiefektiks. See tuleneb loost, kus karjapoiss suurest igavusest üheksal korral kisas, et hunt on karjas, olgugi et hunti polnud, ning appirutanud külarahvas sai lihtsalt tüssata. Kuid kümnendal korral hunt saabuski, kuid siis ei teinud karjapoisi appikutsetest enam keegi välja ning hunt hävitas kogu lambakarja.

Karjapoisiefektist hoidumist on Eesti oma igapäevases välispoliitikas igati soovinud. Ehk erinevate Venemaa-poolsete aktsioonide ja kiusuajamiste puhul pole Eesti ülemäära erutunud ega oma mõttekaaslasi Euroopas ja Ameerikas tugevale reaktsioonile ärgitanud. Möödunud aprill ja mai erinesid aga varasemast, sest seekord oli Venemaa võtnud nõuks nii Eesti kui kogu Euroopa Liidu ja NATO taluvuspiire, aga ka sisemist ühtsust tõsiselt proovile panna. Hoogustus tugev valedele põhinev propagandakampaania, mille tulemus on, et 140 miljoni elanikuga Venemaa kodanikud peavad oma riigi suurimaks vaenlaseks ja ohustajaks 1,4 miljoni elanikuga Eestit. Samaaegsed Vene parlamendisaadikute üleskutsed muuta Eesti valitsust, Eesti saatkonna ja teiste Venemaal asuvate diplomaatiliste esinduste turvalisuse mittetagamine, ulatuslikud küberrünnakud, varjatud majandussanktsioonid, mida ei püütudki varjata ning muud tegevused ulatusid varasemast Eesti-vaenulikust suhtumisest ja meie kiusamisest oluliselt kaugemale. Venemaa oli selgelt astunud üle piiri. Seetõttu polnud võimalik ELi, NATO ega paljude meie heade partnerite vaikimine. Kui varasematel kordadel on ELi-Vene suhete päevakorrapunkti raames ELi välisministrite kohtumistel sõna võtnud kümmekond ministrit, siis seekordsel arutelul enne ELi-Vene tippkohtumist Samaaras ütles oma seisukoha välja valdav osa riikidest. Ja kõik rõhutasid solidaarsuse ja ühtse välispoliitika olulisust. EL demonstreeris selgelt, et jutt ELi ühtsest välispoliitikast kehtib ka Venemaa ning mitte ainult Lähis-Ida või Aafrika suhtes. Ning väga oluline roll oli selles eesistujamaal Saksamaal.

Soov ühtsust lõhkuda

Venemaa on alati eelistanud aktiivseid kahepoolseid suhteid mõne ELi liikmesriigiga suhetele ELi kui tervikuga. Eks selleski Eesti-vastases kampaanias soovis Venemaa ELi seesmist ühtsust lõhkuda ega uskunud ilmselt, et ELi ühtne välispoliitika töötab ning kogu EL nii selgelt Eesti toetuseks välja astub. On ju Venemaa eesmärk olnud ka nn vanadele ELi liikmetele tõestada, et uute liikmete vastuvõtt oli viga, et nad osa probleemist, mitte lahendusest. Venemaa on järjekindlalt püüdnud näidata, et uued liikmesriigid ning eriti Eesti, Läti, Leedu ja Poola on olemuslikult Vene-vastased ja seega mürgitavad ka ELi-Vene suhteid. Sellesse ritta on lisandumas ka Tśehhi tänu raketikilbikavale. Samas ei ole olnud Balti riigid ega Poola need, kes oleksid keelanud lihaimporti Venemaalt või jätnud kuivaks mõne naftajuhtme või kehtestanud majandussanktsioone või valetanud lõputult oma naabri kohta. Eesti, Läti, Leedu ja Poola sooviksid, et Venemaa oleks stabiilne ja rahumeelne oma kodanike õigusi ka nende kodumaal austav riik ning seetõttu on keeruline mõista, miks Venemaa ei soovi, et tema naabrid oleksid rahumeelsed ja stabiilsed demokraatiad, kes Venemaale mingit ohtu ei kujuta.

Aprilli ja mai rünnakud oli näitlik õppevahend kogu ELile ja NATOle, milleks Venemaa on võimeline. Aga meil siin küsitakse ikka ja jälle, kuidas saaksime nii, et meie suhted oleksid Venemaaga märksa paremad, kuidas vältida ühe teema riigiks kujunemist, kuidas tagada seda, et meie partnerid meie toetamisest ei väsiks ning mõned pragmaatilised huvid ei kaaluks üles Vene-suunalist ühist välispoliitikat, kus Venemaal on lihtne mõnele ELi liikmesmaale öelda, et te ei saanud mõnda toredat majanduslepingut seetõttu, et olite Eesti poolt. Ehk et siis hoolimata meie vaoshoitusest kätt abi järele sirutada, ei hakkaks ometi toimima see karjapoisiefekt ka ilma üheksa näiliselt tühja kutsumiseta.

Kui vaadata kõigepealt Eesti kahepoolseid suhteid Venemaaga, siis meeldib see või ei, aga 90% sellest, kas meie suhted saavad paraneda sõltub Venemaa tahtest. Meie demokraatliku ja stabiilse riigina soovime naabriga vähemalt normaalseid suhteid. Ja kui keegi ütleb, et peaksime Venemaale milleski järele andma, siis on küsimus milles? Mida oleme Venemaalt siis nõudnud, et sealt oleks võimalik samm tagasi astuda?

See 90% tuleneb paraku ka kontekstist, kus Venemaa soovib nn post-nõukogude alal oma mõju taastada ja suurendada ning praktilisi samme selle eesmärgi nimel oleme näinud nii Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ukraina, Moldova, Gruusia kui isegi Valgevene puhul. Lisaks soodustab seda Moskva võimumeeste seas järjest enam leviv hoiak ja enesekindlus, et "Russia is up, US is down and Europe is out". Sellist mõtteviisi väljendab nii Euroopast ja Ameerikast erinev suhtumine Kosovo tulevikku, Iraani tummaprogrammi, uutesse demokraatiatesse kui kava suunata vajadusel tuumaraketid Euroopale. Seega ilma oluliste muutusteta Kremli poliitikas ei saa rääkida ka kvalitatiivsest muutusest paranemise suunas Eesti-Vene suhetes.

Kui Eesti peab oluliseks, et meil oleks riikide seas sõpru, kellega ei pea alati ja kõiges ühel arvamusel olema, vaid on oluline, et teise õigust teistsugusele, kuid samadele väärtustele tuginevale arvamusele austatakse, siis Venemaa viimaste aastate poliitikat hinnates võib öelda, et Venemaa suurimad sõbrad on gaas ja nafta. See toob ka hulga näiteid, kus hoolimata hea tahte avaldustest ja sellega kaasnevatest praktilistest sammudest, pole Venemaa sõprust võimalik osta. Markantseim näide on siin Valgevene, kes on aastaid olnud enda meelest suur Venemaa sõber, kuid ometi ei takistanud see Venemaad sisuliselt Valgevene gaasivõrke ülevõtmast, millele eelnesid hoiatused gaasivarustus üle vaadata ja hinda oluliselt tõsta, mida ka tehti.

Adekvaatse käitumise tähtsus

ELis ja NATOs tuleb meil hoida aga senist käitumist, mis on suunatud nende organisatsioonide tugevdamisele ja omavahelisele koostööle, mitte konkurentsile. ELi-Vene ja NATO-Vene suhetes mõistab Eesti meie partnerite huve ja vajadusi ning osundab meid kõiki mõjutavatele murekohtadele ka tulevikus meie oma ninaesisest kaugemale vaadates. Meie käitumine on jätkuvalt vastavuses sellega, mida olukord nõuab. Nagu kogu viimase 16 aasta jooksul.

Samas on ELi ja NATO ühtsuse suurendamisele Venemaa ka ise tublisti kaasa aidanud. Nii polegi Venemaale geograafiliselt lähemal asuvatel ning Venemaal toimuvat kõige otsesemalt tunnetavatel riikidel vaja eriti midagi tõestada. Selle vastu, et Venemaa soovib oma rahvusvahelisi positsioone tugevdada, ei saa ju kellelgi midagi olla. Küsimus on aga vahendites, kuidas Venemaa seda teeb. Venemaa on selleks valinud selge vastandumise läänemaailmaga ehk ELi ja NATOga. Pole peaaegu ühtki olulist rahvusvahelise elu küsimust, kus Venemaa poleks end EList ja NATOst erinevalt positsioneerinud. Ja see ütleb palju ka ühelt poolt Venemaa ning teisalt ELi ja NATO väärtuste kokkulangematuse kohta. Ukrainasse suunduv kinnikeeratud gaasijuhe, grusiinide deporteerimine, Kosovo ja Iraani vastandumispoliitika, president Putini hiljutised kõned Münchenis ja duuma ees ning palju muud on oma töö teinud. Erilisi illusioone pole enam jäänud. Ja kõige selle taust on, et 94% venemaalastest leiab, et nad ei saa kuidagi oma kodumaal toimuvat mõjutada.

Keskmisest väiksema riigi positiivne kuvand teiste silmis saab tulla ennekõike selle riigi poliitika usaldusväärsusest ning selle riigi soovist näha oma murede kõrval ka teiste omi. See kehtib ka Eesti kohta. Ehk kui me soovime, et meid keerulistes olukordades selgelt toetatakse, siis peame tähele panema ja toetama meie partnereid neile olulistes küsimustes. See on Eesti poliitika ELis ja NATOs. Me oleme jätkuvalt üks kõige Euroopa Liidu meelsemaid ühiskondi, toetame uute demokraatiate arenguid ja hoolime oma partneritest. Selles hoiakus peituvad ka vastused aeg-ajalt esitatavatele küsimustele, miks meie sõdurid on Afganistanis, Balkanil ja Iraagis, miks kulutame raha ja oskusi Gruusia, Ukraina ja Moldova toetamiseks, miks kulutame raha inimeste olukorra väikesekski leevendamiseks kriisipiirkondades Aafrikas ja mujal ning teeme seda tulevikus veelgi rohkem, miks, miks.

Sõprade mure on ka meie oma

Meie edasine käitumine ELis ja NATOs, aga ka suhetes teiste heade partneritega põhineb sellel, et meie sõprade mure on ka meie mure, mida aitame jõudumööda lahendada. Samuti oleme avatud uuteks ideedeks - nii nende väljapakkumiseks kui vastuvõtmiseks -, mis ELi ja NATOt tugevdavad. Nii pakkusime välja ja oleme algust teinud Põhjamõõtme ja Vahemere piirkonna koostöökogemuse jagamisega ehk Põhja- ja Lõuna- Euroopa tihedama sisulise koostöö arendamisega.

Aga lõpetuseks tagasi otseselt Eesti-Vene suhete juurde. Meie ei ole valinud seda, et aeg-ajalt on Eesti-Vene pingestunud suhted maailma uudistekanalites ja välisministrite töölaual ja sellest saavad meie partnerid ka aru. Kuid hoolimata sellest, mis näib meile iseenesestmõistetav ja arukas, ei pruugi see kõigile teistele täpselt samuti näida. Ehk kui palju teame meie siin näiteks Malta või Sloveenia ajaloost või kui paljud sellest üldse huvituvad. Samas eeldame tihti, et huvi Eesti ajaloo vastu ja selle mõistmine peaks olema justkui iseenesestmõistetav kogu maailmas. Reaalsus on aga pisut teine ning seetõttu on meie põhimõtete ja tegevuse ühtsus see, mis peab päevast päeva kinnitama, et meie erihuvi pole Venemaaga tülikiskumine, vaid senisest tugevamad ja paremini toimivamad EL ja NATO. Ühelgi hommikul ärgates ei maksa ette kujutada, et elu on meile midagi võlgu.