Afganistan - suurima narkotootja tiitel peab kaduma

Afganistan - riik, mida on peetud täiesti läbikukkunuks. Riik, mille nimetamine tekitab siiani paljudes eestlastes kõhedust paarikümne aasta taguse aja tõttu, mil Nõukogude armee viis paljud eesti poisid oma vallutusplaanide teostamiseks sinna võõrast sõda pidama.

Ometi on ligi 30 miljoni elanikuga mägine Afganistan praegu Eestile oluline märksõna. Meie suurim sõjaväeline välismissioon on just seal ning kasvab aasta lõpuks 120 inimeseni. Lisaks Gruusiale, Moldovale ja Ukrainale on Afganistan lähiaastatel meie olulisim arengukoostöö ja -abi partner. Millest selline valik? Miks Eesti panustab nii kauge ja võõra maa stabiliseerimisse ja ülesehitusse?

Afganistanis on käimas NATO olulisim missioon, et tuua see maa kaosest välja ja tagada afgaanidele elementaarsedki õigused ja elutingimused. See on keeruline ülesanne, sest keskvalitsus ei kontrolli kogu riiki, tegelikud liidrid on paljudes piirkondades hõimupealikud ja narkoparunid, relvastatud konfliktid on igapäevased, narkootikumide tootmine ja eksport laienevad, inimeste haridustase on endiselt madal ning lugeda ja kirjutada oskab vaid iga kolmas afgaan. Alates Talibani reźiimi kukutamisest 2001. aastal on Afganistani naasnud üle nelja miljoni põgeniku, kuid umbes 3 miljonit inimest elab veel põgenikuna peamiselt Pakistanis ja Iraanis.

Uimastikaubanduse laiutamine

Narkootikumide ulatuslik tootmine, rahvusvahelise terrorismi taimelavaks olek ja äärmusluse levik ongi peamised põhjused, miks paljude riikide tähelepanu ja jõud on keskendunud Afganistanile. See kõik on ka meie mure siin Eestis. Suur osa Põhjamaades tarvitavatest narkootikumidest on pärit just Afganistanist ning kiiret edu narkootikumide tootmise vähendamise osas paraku pole. Nii on ÜRO narko- ja kuritegevuse büroo viimastel andmetel sel aastal moonikasvatus Afganistanis suurenenud üle 50% ning maailma oopiumitoodangust annab Afganistan 87%. Oopiumimooni põldude all on 150-180 000 hektarit, mis on 4% haritavast maast. Aasta varem oli oopiumimooni all 2,4% haritavast maast. Seega on Afganistani oopiumimoonitoodang sel aastal suurem kui kunagi varem. Kõige enam kasvatatakse oopiumimoone Afganistani lõuna- ja lääneosas, eriti aga Helmandi provintsis, kus kasv on olnud kõige kiirem. Tegemist on väga tulusa äriga. Hinnanguliselt saadi Afganistanis eelmisel aastal oopiumiekspordilt tulu 2,7 miljardit USA dollarit ja sel aastal on see summa veelgi suurem. ÜRO hinnangul jäi sellest afgaani põllumeestele 600 miljonit dollarit, ülejäänu läks äri korraldajatele.

Oopiumitoodangu vähendamise keerukust ilmestab seegi, et moonikasvatus ja oopiumiäri võivad moodustada juba üle poole Afganistani SKPst. Afganistani valitsus on loonud küll plaani uimastikaubandusega võitlemiseks ning ka mobiilsed hävitusüksused moonipõldude likvideerimiseks, kuid seda tegevust raskendab korruptsioon.

Samas näitavad Afganistani arengud, et nendes riigi osades, kuhu on jõudnud keskvalitsuse kontroll ja head riigivalitsemise tavad, on moonikasvatus oluliselt vähenenud ning kohati ka kadunud. Nii on praeguseks viis Afganistani provintsi narkotoodanguvabad. Ja liikumine peab jätkuma samas suunas. See on visa ja tagasilöökidega, kuid ainuvõimalik tee.

Terrorism ohvrist ei küsi

Teine suur mure on terrorism ning inimeste suurt liikuvust arvestades on terroriakt ükskõik millises maailma paigas potentsiaalne oht ka Eesti kodanikule. Suur juhus oli see, et ükski eestlane ei saanud kannatada New Yorgi maailma kaubanduskeskuses, Madridi reisirongis, Londoni metroos, Sharm El Sheikhi kuurordis või paljudes teistes terrorirünnakutes. Rääkimata lootusest, et ehk ei jõua ükski terrorirünnak kunagi Eestisse.

Aga lootusest üksi ei piisa. Neid võimalikke traagilisi juhtumeid tuleb vähendada ning seda tuleb teha ka probleemide lähtekohas. Kui Afganistanis on elu rahulikum ja parem ning loodetavasti peatselt ka keskvalitsuse kontrolli all, siis peab see tähendama nii narkootikumide tootmise ja ekspordi vähenemist kui ka äärmuslaste ja terroristlike rühmituste järelkasvu närbumist. Ja see on peamine põhjus, miks Eesti kaitseväelased annavad koos NATO partneritega Afganistani stabiilsuse tekitamisse oma panuse. Lõuna-Afganistanis on Eesti kaitseväelased koos Suurbritannia, Taani, Hollandi, Rumeenia, USA ja Kanada vägedega.

Olukorra stabiliseerimisest üksi piisa. Vaja on ka rahvusvahelist tuge sõdades laastatud Afganistani ülesehitamisele. Vaja on teid, koole, haiglaid ja palju muud, et riigi vereringe normaalselt tööle saaks hakata. Väikest edu on juba märgata. Näiteks käib Afganistanis praegu koolis viis miljonit last, kellest 40% on tüdrukud. Seda pole kunagi varem juhtunud riigis, kus alles hiljuti naisi staadionidel maha lasti. Samuti on vaja puhastada külad, teed ning haritav maa kuni seitsmest miljonist maamiinist ja 750 000 muust lõhkekehast, millest suurem osa paigutati Nõukogude okupatsiooni ajal.

Lõuna-Afganistanis, kus on Eesti kaitseväelased, on suurim piirkonna ülesehitusele vastu töötaja Taliban. Nii on viimasel ajal halvenenud olukord kohalike koolide turvalisusega. Vähesedki olemasolevad koolid langevad sagedamini Talibani ja teiste konservatiivsete organisatsioonide vägivalla ohvriks. Koolid ja teised nn lihtsad sihtmärgid on sattunud Talibani rünnete alla, sest on kergesti haavatavad ja nende ründamise kaudu on lihtne laialdaselt hirmu levitada.

Eesti diplomaat Afganistanis

Afganistani meie sõjaväelaste juurde siirdus äsja välisministeeriumi diplomaat, kelle ülesanne on Helmandi provintsis leida ja välja pakkuda need valdkonnad, kus Eesti abi võiks olla kõige mõistlikum ja tõhusam ning loomulikult olla toeks Eesti sõjaväelastele.

Lisasime Afganistani Gruusia, Moldova ja Ukraina kõrval oma arengukoostöö partnerriikide hulka just seetõttu, et selles riigis on stabiilsust ja rahu loomas Eesti suurim sõjaväeline välismissioon, mis vajab ka Eesti panustamist selle riigi ülesehitusse. Lisaks loomulikult kõik need põhjused, millest eespool juttu oli. Seni on Eesti Afganistanile andnud arengu- ja humanitaarabi kokku 2 257 000 krooni. Oleme panustanud narkovastase võitluse fondi, mis loodi eesmärgiga tagada Afganistani valitsusele enam võimalusi narkovastaseks võitluseks ning andnud raha ÜRO põgenike ülemkomissari büroole, leevendamaks Afganistani põgenike olukorda.

Afganistan on aastakümneid olnud väga keeruline ja konfliktide rohke piirkond, kuid nüüd on suur osa maailma riikidest võtnud eesmärgiks Afganistan lõpuks ometi normaalse riigina toimima saada, suurendades seeläbi nii Põhjamaade (sealhulgas meie) noorukite elukvaliteeti narkoturu piiramise kaudu kui ka kogu maailma julgeolekut ühe ebastabiilsuskolde kustutamise näol.

1920ndate aastate algul siirdus Afganistani Tartust pärit Eesti ärimees Edgar Saaden, kes rajas Kabuli lähedal asuvate mineraalveeallikate abil Kubo külas Afganistani esimese limonaadivabriku, mis kujunes tulutoovaks ettevõtteks. Kui küsida, millist Afganistani me sooviksime näha mõne aasta pärast, siis miks sellist, kus mõni järjekordne ärgas Eesti ettevõtja julgeb järgida Edgar Saadeni eeskuju?