Välisminister Paet: Iraan ei aja Euroopat lõhki

Kui USA peaks Teheraniga puhkenud tuumatülis otsima võimalikule uuele sõjaplaanile liitlasi euroliidust, kuuleb ta ühenduse üksmeelset ei-sõna, vihjab välisminister Urmas Paet intervjuus Postimehele.

Kui palju on Iraani kohal tunda juba uue sõja hõngu?

Lühike vastus kõlaks: ei ole.

Pikem vastu kõlaks: loodetavasti ka ei teki ning erimeelsused Iraaniga suudetakse lahendada kõneluste abil ja kunagi ei puhke seal sõjalist konflikti. Ei ole ka adekvaatset märki ega vajadust selle järele, et see [Iraani ründamine] oleks üldse teema.

«Ükski võimalus pole välistatud,» ütles USA president George W. Bush paari päeva eest. Kuidas teie tema sõnu tõlgendate?

Kunagi ei saa midagi välistada. Aga kui vaadata ELi välisministrite arutelusid Iraani teemal, siis sõjalise konflikti võimalus ei ole euroliidus kõne all.

Kas teil on andmeid, nagu tegeleks Iraan tuumarelva loomisega?

ELi 22 ülejäänud liikmesmaad usaldavad Prantsusmaad, Saksamaad ja Suurbritanniat, kes esindavad Euroopat kõnelustel Iraaniga. Esmane info ja analüüs Iraani tuumaprogrammi kohta tuleb neilt kolmelt riigilt.

Meie põhiline mure on, et Iraani tegevus ei ole 100 protsenti rahvusvahelise aatomienergiaagentuuri kontrolli all. Kui Iraan räägib, et tema tuumaprogrammi eesmärgid on rahumeelsed, siis rahvusvahelisel üldsusel napib kindlust, et ühe kõrvalharuna ei võiks sellest siiski tekkida mitterahumeelne produkt ehk tuumarakett. Iraan ei ole paraku suutnud seda kindlust meile anda.

Mõelgem võimalusele, et USA otsib välispoliitilist toetust Iraani ründamiseks ja palub Teherani-vastasesse rivistusse ka Eesti lippu. Millised otsused Tallinnas tehakse?

Sellel teemal ei tahaks üldse spekuleerida. Teiseks, kindlasti on Iraani tuumaprogramm küsimus, kus on väga oluline ELi ühtne seisukoht.

Ja Euroopa ei lähe lõhki nagu seoses Iraagi sõjaga, kus näiteks sakslased ja prantslased olid USA-Briti rünnaku vastu?

Ei. Viimase aasta jooksul on väljend «ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika» saanud järjest rohkem sisu. Kõikides olulistes küsimustes on jõutud ühtse seisukohani ning olen kindel, et see puudutab ka Iraani küsimust.

Kolmapäeval näitas TV 3 filmi Hitleri võimuletulekust, mis lõppes sõnadega: kurjuse võidukäiguks on vaid vaja, et head istuksid, käed rüpes. On see ka kolmveerand sajandit hiljem samamoodi?

Põhimõtteliselt küll. Siin ei ole kahjuks midagi muutunud ja see on üks mitmest põhjusest, miks ELi ja NATO liikmesmaad, ka Eesti, on aktiivsed väljaspool oma kontinenti; miks on Eesti sõjalised missioonid Iraagis, Afganistanis, aga ka Kosovos, Bosnias.

Aga kuidas saavad head sekkuda, kui halvad on valitud demokraatlikult – iraanlased valisid presidendiks konservatiivist Mahmoud Ahmadinejadi ja palestiinlased valisid end valitsema islamiradikaalse Hamasi rühmituse?

Iraanis ei saa rääkida klassikaliselt demokraatlikest valimistest, kuna kandidaate oli alguses oluliselt rohkem kui neid valimistepäevale lubati. Palestiinas aga olid valimised reeglitekohased ja palestiinlaste valik oli Hamas. Mida me teha saame? Avaldada väga selgelt Palestiina uuele omavalitsusele need väärtused, millest ELi hinnangul peaks lähtuma ka demokraatlikult valitud valitsus, kes meie arvates ei saa aktsepteerida vägivalda või öelda, et mõnel riigil pole õigust olemas olla.

Kuivõrd saame üldse öelda, et on üks demokraatia võrdselt nii näiteks Eesti, Gruusia, Iraagi, Palestiina ja Ameerika Ühendriikide jaoks?

Tõlgendusi demokraatiast on loomulikult erinevaid, aga ühised on inimõigusi, sõnavabadust puudutavad põhiväärtused.

Kas Iraak on demokraatlik riik?

Täna kindlasti veel ei ole.

Milline on teie arvamus – kas Eesti kaitseväelased peaksid jääma Iraaki ka järgmisel aastal, sest nende praegune mandaat lõpeb jõulude järel?

Praegustest oludest lähtudes peaks kaitsevägi olema valmis missiooni jätkumiseks. Minu arvamus on, et suure tõenäosusega on ka järgmisel aastal Eesti üksuse kohalolek [Iraagis] vajalik.

Kui kaua veel?

Sõltub arengutest Iraagis, kus loodetavasti suudetakse uus valitsus võimalikult ruttu kokku panna ning vahepealne poliitiline ja vägivaldseks läinud turbulents lõpeb. See tähendab, et sealne uus valitsus hakkaks vahepeal vähenenud julgeolekut taastama ja siis suurendama.

Oluline on ka Eesti sisepoliitiline olukord, kus riigikogu peaks pikendama Iraagi üksuse mandaati neli kuud enne kevadisi parlamendivalimisi.

Olen päris kindel, et olulised välis- ja julgeolekupoliitilised küsimused ei muutu sedavõrd valimiskampaania osaks.

Ei peagi, sest Eestis lihtsalt on erakondi, kelle arvates tuleks meie Iraagi-missioon võimalikult ruttu lõpetada.

Muidugi on. Aga ma loodan, et kui on väga selged argumendid ka Eesti enda pikema julgeoleku tagamise põhjusel, siis neid ei kaalu üles lühiajalised sisepoliitilised eesmärgid.

Paluks tõlget!

Kindlasti on meile olulised partnerlussuhted riikidega, kes on Iraagis...

Lõuna-Korea, Albaania?

Ameerika Ühendriigid ja veel mitmed riigid.

Saadate sel suvel Eesti diplomaadi Lõuna-Afganistani, kus Helmandi provintsis alustab NATO missioonil rohkem kui 100 meie sõdurit. Miks läheb sinna välisministeeriumi ametnik?

Lisaks militaarsele kohalolekule ja julgeoleku sammsammulisele ülesehitamisele on tähtis, et Afganistanist saaks kunagi maa, mis ei ole ebaõnnestunud riik. Selleks on seal vaja tsiviilpanust – nõu, kaasabi ning meie omakorda vajame sealt infot üldisest olukorrast ja täpsemalt valdkondadest ja paikadest, mida saaksime aidata. On see siis mõni kool või haigla või midagi kolmandat.

Eesti ütleb, et tahab aidata Gruusiat, Moldovat, Ukrainat, Afganistani, Valgevene opositsiooni – kas see pole kõik kokku liiga suur tükk?

Ei usu. See pole silmad kinni musta auku raha summimine, vaid need on täpselt vaadatud ja kaalutud projektid, mida nendes riikides aitame. Näiteks viimane suurepärane näide puudutab Ukrainat ja linnugrippi. Mõned kuud tagasi olid seal linnugripipuhangud ning Ukraina vajas kiiresti tuge, et kuidas peaks töötama vastavate laborite süsteem. Nad nägid, et kõige kasulikuma kogemuse saaksid Eestist, ja koostöö käibki.

Gruusia, Moldova ja Ukraina muudavad end aeglasemalt kui Euroopa sooviks?

Meil siin on lihtsam aru saada nende ühiskondade probleemidest kui riikidel, kellele on nõukogude korra alt tulnud riikide muutmine uus teema. Mitmes ELi ja NATO liikmesmaas olid ootused suuremad kui tegelik toimetamine Gruusias, Moldovas, Ukrainas. Nagu ka nende maade endi ootused olid Euroopa suhtes ehk suuremad.

Kui õigustatud on kahtlused, et Bulgaaria ja Rumeenia ei pruugi jõuda järgmise aasta 1. jaanuarist ELi vihmavarju alla?

Praegu näib nii, et saavad. Kuigi mõlema riigi puhul on osutatud mõnedele probleemidele, pole need aga nii suured, et tekiks poliitiline vastuseis.

Kuhu on praegu pööratud Eesti välispoliitiline pilk?

Kas ELiga seotud asjad ongi enam välispoliitika või on juba sisepoliitika? Kui eeldada, et ka välispoliitika, siis on kindlasti meile väga oluline nii põhiseadusliku leppe tulevik kui ka ELi edasine laienemine.

Ehk peaks Eesti saatma sõjalaeva Vahemerre, appi itaallastele ja hispaanlastele, kes kaitsevad Euroopat illegaalsete põgenike eest, ning nõnda oleksime solidaarsed Euroopaga, kelle solidaarsust oleme ise alati tahtnud, näiteks Vene vastu?

Kui mõni Eesti laev on NATO üksuse koosseisus ja kui niisugune ülesanne antakse, siis ei saa seda välistada.

Millal teie Venemaale lähete?

Ei ole praegu sellist sõitu ajakavas.

Millise pilguga vaatate G-8 kogunemist Peterburis?

Vastuoluliselt. Ühelt poolt on kindlasti põhjust mureks ja kriitikaks arengute osas Venemaal. Teisalt võiks see olla ülejäänud G-8 riikidele heaks võimaluseks avameelseks jutuajamiseks nendel teemadel.

Kuidas suhtute viimastel päevadel tugevnenud juttudesse tuumik-Euroopast, mida Romano Prodi järgi juhiksid Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania?

Mina tuumik-Euroopa ideed ei toeta. Nende mõtete kahandamiseks ongi vaja põhiseadusliku leppe jõustumist. Kui seda ei juhtu, siis muidugi saavad tuult tiibadesse mõtted, et teha ühe maakera sisse teine maakera, mis oleks suurem kui maakera, mille sees ta on. Ega ole päriselt kadunud ka viimase laienemise järgne skepsis, et kas oli ikka õige teha 25 liikmega liit.

Kui te 25 inimese laua taga istute, siis kas uute liikmesmaade välisministrite roll on juua vaikides vaid klaas vett ja tass kohvi?

Ärge alahinnake! Kindlasti ei ole see nii. Pole võimalik tõmmata piiri, et seal on ELi vanad ja siin ELi uuemad liikmed. Teatud erinevus on uute märgatavalt jõuline suhtumine kõigesse, mis puudutab Ida-Euroopat. Näiteks Valgevene presidendivalimised, mille suhtes ELi ühisarvamuse kujundamine ja probleemi päevakorras hoidmine sai alguse ühenduse uutelt liikmetelt.