Lennart Meri – Suur Eestlane

Lennart Meri alustas välisministrina ajal, mil taastatud Eesti riiki veel ei eksisteerinud ja läks ministritoolilt Soome Eesti esimeseks sõjajärgseks suursaadikuks siis, kui Eesti lipp juba ÜRO ees uhkelt mastis lehvis. Ta oli Välisministeeriumi vundamendiladuja selle väljendi kõige otsesemas mõttes. Tema leiutas ja lõi Eesti infopunktide võrgu välisriikide pealinnades ja kui päev saabus, muutus see Eesti saatkondade ja konsulaatide esimeseks võrguks. Tema kuulsad kõned ja silmatorkav, üliintelligentne, Eestile tähelepanu tõmbav käitumine, mis saatis teda läbi presidendiaastate, sai alguse välisministri-ajal.

1990. aasta aprillist 1992. aasta aprillini oli Lennart Meri Eesti välisministri postil. Need olid kaks lühikest aastat, kuid vähemalt nende inimeste mälus, kes on kaasa elanud Eesti riigi tuhast tõusmisele, on mulje, et ta tegeles välispoliitikaga alati. Tema Nõmme kodu vanal ajalgi külastanud inimesed mäletavad teda vahetevahel haaravat riiulist prantsuskeelset diplomaatia leksikoni, diplomaadist isa pärandust. Juba lapsena rahvusvahelist õhku hinganud inimesena ja pidevalt välispoliitikast nakatatud isiksusena oligi tal kerge taibata uue aja väljakutseid. Välisministriks saades kõlas tema loosung: "Uus aeg nõuab uusi inimesi" ja tulemuseks oli peagi ülinoorte andekate isiksustega Eesti välisteenistus. Selle kasv ja käekäik jäid talle südamelähedaseks lõpuni.

Tema kolleegid jällesündinud ministeeriumi alguspäevadest meenutavad, et algul iseloomustas tema välispoliitilist tegevust esiteks väga leidlik olukordade loomine ja teiseks kannatlik ootamine. Ta otsis kogu aeg välispoliitilisi kontakte, et luua neist midagi kasulikku. Märksõna "ootamine" tähendas aga kaastöötajate jaoks võimalust, et hommikust kuni hilisõhtuni võis toimuda midagi olulist. Maailmas, millesse kuulub Eesti.

Üks Lennart Mere ainulaadse olukorratunnetuse tipphetki oli 1991. detsembrikuine NATO kohtumine, kus loodi Põhja-Atlandi Koostöönõukogu. Selle kohtumise ajal lõpetas oma tegevuse Nõukogude Liit. Algatuseks hilines Vene välisminister Andrei Kozõrev ja seepeale palus NSVL suursaadik võtta kohtumise lõppteksti projektist välja mõiste Nõukogude Liit. Ruumi haaras närviline õhkkond. Sel hetkel raputas Lennart Meri sigaretituhka ning keegi NATO peasekretäri Manfred Wörneri abilistest arvas, et ta soovib sõna võtta. Kuid minister Meri oli juba niigi teravdanud olukorda Vene vägede küsimuses ning Wörner muutus üsna nõutuks, olukord on isegi kriitiline… Kuid ta ütles: "Ja nüüd soovib sõna Eesti välisminister." Saal jäi haudvaikseks – Nõukogude Liit on kokku varisemas, NATO pea kaotanud... Lennart Meri sõnas: "Mr Secretary General, I was just smoking..." ... kolm sekundit vaikust ja saal pahvatas naerma. "...aga kuna te mulle juba sõna andsite, siis meenutaks Orwelli...."

Meie meenutame Lennartit, meie esimest ministrit, kolleegi ja sõpra kurbusega, et ta on lahkunud ja rõõmustame, et ta siiski oli meiega. Meest, kes teadis maailma orwellilikest ohtudest rohkem kui paljud teised. Meenutame meie Rahvusvahelist Meest ja Suurt Eestlast, kes asetas Eesti riigi uuesti maailma kaardile. Inimest, kes oskas näha kaugemale ja mõelda laiemalt kui rahvuse poolt etteantud ahtakesed piirid seda eeldasid. Ilma Lennart Merita oleks Eesti tema praegusel kujul mõeldamatu.

Eesti Vabariigi Välisministeerium