Uus saadik ei nimeta Eesti-Vene suhteid jäisteks

Sõna "jäised" ei ole parim iseloomustus Eesti-Vene suhetele, ütleb suursaadik Marina Kaljurand, kes annab täna Kremlis üle volikirjad Venemaa presidendile Vladimir Putinile.

Kas Eesti-Vene suhted on sama jäised nagu temperatuur Moskvas – vähemalt -20?

Sõna "jäised" ei tahaks ma üldse kasutada. Eesti-Vene suhted on mitmepalgelised.

Väga diplomaatiline sõnakasutus!

Spektri ühel poolel on suhted, mis toimivad väga hästi. Need on kultuurisuhted, need on suhted ametkondade, näiteks piirivalve ja tolli vahel.

Spektri teisel poolel on küsimused, milles me praegu oleme erinevatel seisukohtadel. Eelkõige on see erinev hinnang ajaloosündmustele, siiamaani seisab piirileping.

Sinna vahele jäävad majandussuhted, turismi kasv – järjest rohkem venelasi külastab Eestit, sest Eesti pakub venelastele huvi ka kui turismimagnet.

Selle kõige taustal ei ole väljend "jäine" korrektne.

Suhete lahendamine Venemaaga tundub Eestis paljudele sama lihtne nagu sulgpall, et mis siin rasket, tennis on ju palju keerulisem.

Vaidlen vastu! Sulgpall ei ole lihtne mäng, see on füüsiliselt keeruline ja sulgpall ise lendab mõnes olukorras kiiremini kui tennispall.

Muidugi, teie olete ju sulgpallur. Aga kuivõrd olete märganud Eestis lihtsustatud suhtumist Vene-asjadesse ja enesekindlust stiilis «me ju tunneme Venemaad ja teame küll, kuidas temaga asju ajada»?

Tõepoolest, Venemaast räägitakse Eestis rohkem kui teistest naabritest. Mõneti on see arusaadav – alati räägitakse rohkem sellest, millest inimene arvab end palju teadvat.

Venemaad on ajakirjanduses tihedamini, kui peaks. Nagu näiteks ka Postimehes – teid ei huvitanud, millal andis Eesti saadik üle volikirju Lätis, Soomes või USAs, kui aga antakse üle volikiri Venemaa presidendile, on see teenimatult suur meediasündmus.

Näiteks Läti või Soomega ei ole Eestil selliseid suhteid nagu Venemaaga. Siiski, kui palju te näete kodumaal näilist teadmist Venemaa kohta ja kui palju tegelikku?

Sellise filosoofilise küsimuse järel peaks küsima, mis on absoluutne tõde nii Venemaal toimuvast kui ka Eesti-Vene suhetest. Mina absoluutset tõde sõnastada ei oska.

Igatahes me teame, et Venemaalt ei ole meil midagi head loota?

Nii ei saa väita! Kui me sellise mõttega läheneme, siis paneme Moskva saatkonna kinni ja läheme kõik koju.

Suhetes Venemaaga ei ole kõik halb, on ka positiivset. Eelmisel nädalal toimus Narva uue silla töögrupi kohtumine ja sõlmiti protokoll, et hakatakse liikuma silla ehitamise suunas.

Kindlasti on veelgi selliseid käegakatsutavaid tulemusi. Võib-olla me tahame lihtsalt näha negatiivset enam kui positiivset.

Teile ei ole ju saladuseks, et Eestis on piisavalt neid, kes arvavad, et mida halvemini läheb Venemaal, seda parem?

Ma ei ole sellise arvamusega nõus. Venemaa on meie naaber. Mida õnnelikum, rikkam, rahulikum ja demokraatlikum on meie naaber, seda paremini läheb meil.

Ja kui Venemaal läheb väga halvasti, siis ei lähe meil – kogu Euroopa Liidul – hästi?

Loomulikult. Ta on meie naaber, me sõltume teineteisest, oleme läbi põimunud oma majandus-, kultuuri- ja poliitilistes suhetes.

Putin nimetas Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, Eesti välisminister Urmas Paet peab selleks katastroofiks Nõukogude Liidu loomist. Kuidas selliseid erimeelsusi lahendada või tuleks nendega kui paratamatusega lihtsalt leppida?

Usun, et suhtlemine on üheks erimeelsuste lahendamise võimaluseks või vähemalt katseks teineteist paremini mõista. Paraku on Eesti-Vene suhtlemises vähe kontakte nii kõige kõrgemal poliitilisel tasemel kui ka ministeeriumide ametnike vahel.

President Arnold Rüütel esitas mullu veebruaris Vladimir Putinile kutse külastada Eestit talle sobival ajal. Ma arvan, et see oleks oluline. Nagu ka peaministrite, välisministrite, teiste ministrite ja poliitikute kohtumised.

Me ei pea rääkima ainult teemadel, milles me teineteist mõistame. Peame suhtlema ka teemadel, milles oleme erinevatel seisukohtadel. Me peame püüdma mõistma, miks teine pool mõtleb just niimoodi. Kusjuures see ei tähenda alati nõustumist teise poolega.

Miks suhtub Venemaa ajaloosse kohati väga teistmoodi kui Eesti?

Olen sel teemal rääkinud nii Vene poliitikute, akadeemikute, ametnike kui ka tudengitega. Arvan, et saan aru, millest nende seisukoht tuleneb, kuigi ei ole sellega nõus.

Ajaloosündmustele õiglase hinnangu andmine tähendab praegu Venemaale selle oma ajaloo – mida on viimastel aastatel propageerinud ka Vladimir Putin – tagasikeeramist sinna või lähedale sellele, mida mõtles Venemaa Boriss Jeltsini ajal. Siis oli ka periood, kui Venemaa oli lähemal sellele, et ausalt tunnistada 1939.-1940. ja 1944. aastate sündmuste tähendust ajaloos.

Praegu, lugedes Vene ajakirjandust või rääkides näiteks tudengitega, kellega äsja kohtusin, jutustatakse Nõukogude perioodist kui millestki heast ja helgest, Balti riikide okupeerimist ei tunnistata.

Teleris esineb Vene riigiduuma saadik Oleg Gazmanov lauluga «NSVL» ja samas kõlab ka viis, et minu aadress pole ei maja ega tänav, vaid Nõukogude Liit.

Jeltsin andis kolmapäeval, oma 75. sünnipäeval, ajalehele Izvestija intervjuu, kus nentis kurbusega, et näete, Stalin on poliitikute populaarsustabeli esiotsas ja Lenin ikka veel Punase väljaku mausoleumis.

Tõepoolest, see on nii. Hiljutise sotsioloogilise uuringu järgi valiks Vene noortest 25-30 protsenti Stalini presidendiks, kui see oleks võimalik. Neile on Stalin millegi jõulise kehastus ja, mis neile kõige olulisem, viis Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu võiduni.

Tulles tagasi küsimuse juurde, miks ei saa Venemaa praegu anda ajaloole õiglast hinnangut. Moskva politoloogiatudengid küsisid eile mult vastu: aga mida ütleb siis Putin nendele veteranidele, kes on veel praegu elus?

See peab olema väga suur julgus, et neile öelda: te olete ühe režiimi ja ideoloogia ohvrid, teid kasutati ära, et okupeerida Balti riigid, te olite lihtsalt tööriistad. Tõenäoliselt ei saa suhtumine muutuda enne, kui seda põlvkonda meiega enam ei ole.

Kas seetõttu reageeris Venemaa piirilepingute Eesti-poolse ratifitseerimisseaduse preambulale nii valusalt?

Põhjusi oli mitmeid. Vene pool tundis, et välisminister Urmas Paet on neid petnud, kui ütles, et valitsuselt ei tule piirilepingutele deklaratsiooni. Ei tulnudki, selle tegi parlament.

Aga Vene pool laiendas Paeti sõnu nii, et deklaratsiooni ei tule üleüldse, sest Venemaal on see nii: kui minister midagi taolist ütleb, siis ta peab silmas nii valitsust, parlamenti kui presidenti. Seega – meil on erinev arusaam demokraatiast ja võimude lahususest.

Kuivõrd segas selles juhtumis Eesti sisepoliitika välispoliitikat? Mullu oktoobris ju ütlesite ühes usutluses, et piirilepingute ratifitseerimisseaduse preambula on vaid sisepoliitika jaoks.

Jah Nagu kinnitas neljapäeval ka peaminister, ei olnud preambulal olulist tähtsust. See kordas üle meie riikluse aluseks olevaid fakte, mida me teame niikuinii. Nende faktide ülekordamine piirilepingute kontekstis ei olnud otstarbekas ja tegi asja keerulisemaks. Selles mõttes, jah, paraku, sisepoliitika tuli välispoliitika mängumaale.

Piirilepingud võime nüüd unustada?

Pigem mõneks ajaks kõrvale tõsta. Lähiajal ei juhtu midagi, nagu rääkisid möödunud aasta lõpus ka välisministrid Paet ja Lavrov Ljubljanas. Jätame praegu kõrvale juriidilise piirilepingu, sest piir tegelikult toimib. Hoiame seda sellisena ja küll ka leping tuleb.

On teil Venemaal sellevõrra lihtsam, et ema poolt olete vene juurtega?

Minu ema on mitu põlve Eestis elanud venelanna ja see teeb praeguse töö tõesti kergemaks. Mu emakeel on vene keel.

Loomulikult aitab see kontakte luua, võib-olla suudan mõne sõnumi vene hingele lähemale tuua, sest nad näevad enda ees venelast.

Tänu vene juurtele olen lugenud vene klassikuid alati vene keeles. See on väärtus, millest on ilma jäänud vaid tõlgetega piirdunud inimesed.

Eesti Moskva saatkonda on kutsutud allveelaevaks, sest ühes majas elatakse, töötatakse, puhatakse, lõbutsetakse. On siin siis allveelaeva rusutust?

Rusutust küll ei ole. Selliste kolleegidega, kes mul on Moskvas, võiks minna ka päris allveelaeva.

Aga mis ühes majas ühes seltskonnas olemisse puutub, siis – Moskvas on ainuüksi teatreid 63. Elu saab teha täpselt nii huvitavaks, kui sa ise võtad vaevaks seda teha.

Ja teiselt poolt: võib panna kabinetis kell 18 arvuti kinni, minna korrus kõrgemale oma korterisse, panna toasussid jalga ja vaadata telekat. Kindlasti ei ole see minu variant. Nagu olen kolme kuuga märganud, ei oleks selline elu ka kolleegide jaoks meelepärane.