Urmas Paet: Välispoliitika valitsegu rahvusvahelisi sündmusi

Urmas Paet, välisminister

Lugedes või kuuldes kedagi ütlemas «nemad seal Euroopa Liidus otsustasid», tunnen kerget kimbatust. Tegelikult ei tohiks juba poolteist aastat meie jaoks sellist mõistet olla. On üks Euroopa ning Eesti ei saa Euroopa probleeme jagada omadeks ja võõrasteks. Kas me seda aga ka tegelikult tunnetame? Või kipume ennast vastandama teistele liikmesriikidele ja nn Brüsseli keskvõimule?

Arusaamades, et oleme osa suuremast tervikust, on siiski nihked toimumas. Meile ei lähe enam korda üksnes meie endi hea käekäik, vaid Euroopa kui terviku hea edenemine. Üha enam mõistame, et peame nägema ka laiemat pilti.

Parim lähtekoht Eesti rahvuslike huvide eest seismiseks Euroopa Liidus on ülejäänud kahekümne nelja riigi seisukohtadega tutvumine ja neis ühisosa leidmine. Võimaluste otsimine, kuidas Eesti ja teiste liikmesriikide huve lõplikku otsusesse paremini mahutada. Kui soovime, et meie muresid ja iseärasusi mõistetaks ning arvesse võetaks, siis peame olema empaatilised ka kaaslaste suhtes.

Samas peame õppima veelgi veenvamalt oma vaateid ja seisukohti teistele selgitama; osutama, kuidas meiega arvestamine aitab kaasa ELi ühishuvide kaitsmisele.

Sõjakalt ja jäigalt ainult oma asja ajamine ei vii kuhugi – paindlikkus, teiste mõistmine ja vastutustundlik kompromissivalmidus annavad palju parema tulemuse. Soome president Tarja Halonen on öelnud, et igaüks peab vaatama kaugemale lühiajalistest rahvuslikest huvidest, sel viisil saavutame tulemused, mis on nähtavad meie kodanike igapäeva elus.

Riigipiire ületavad mured

Millisena me tahame näha Euroopa Liitu – kas ainult ühisturuna või pigem võimeka poliitilise liiduna?

Nõustun siin pea kümme aastat tagasi, 1996. aastal oma eelkäija Toomas Hendrik Ilvese poolt öelduga, et «Euroopa Liitu ei tohi mingil juhul käsitleda vürtspoodnike ühisturuna, mille eesmärk on banaanide sobilikus kõveruses ja hinnas kokku leppida».

Ühisturg ja sellest tulenev kasu jäävad alles ka siis, kui Euroopa Liitu kuuluvad riigid tegutsevad ühiselt teistes valdkondades – sise- ja justiitsküsimused, ühine välis- ja julgeolekupoliitika, ühine rahapoliitika jne.

Paraku oleme järjest rohkem silmitsi muredega, mis riigipiire ei tunne. Narko- ja inimkaubandus, muu organiseeritud kuritegevus, aids ja teised nakkushaigused, loodusreostus ja muidugi terrorism on ammu rahvusriikide piiridest välja valgunud ning nende vastu võitlemine käib ühele riigile ja üksinda üle jõu. Selleks on vaja ühiseid reegleid ja koostööd. Euroopa Liidus on need olemas.

Poliitilise riikide ühendusena on Euroopa Liidul oma välis- ja julgeolekupoliitika, mida Eesti tugevalt toetab. Soovime, et ELi ühistel väärtustel põhinevat poliitikat oleks maailmas rohkem.

ELi põhiväärtused – demokraatia, isikuvabadused, vaba turumajandus – tagavad Euroopa rahvastele tingimused vabaks, turvaliseks ja miks mitte ka jõukaks eluks.

Neid tingimusi saame ühise välis- ja julgeolekupoliitika abil aidata luua nii Euroopa Liidu vahetus ümbruses kui geograafiliselt märksa kaugemal.

Muutused välispoliitikas

Siinkohal tahan veel kord esile tuua suure muutuse, mille Eesti välispoliitika on läbi teinud.

Varem oli meie välissuhtlemine mõistetavalt suunatud peamiselt Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikidele. Nüüd, ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika osalisena, on meie välispoliitika suunatud aga nendele riikidele, kes Euroopa Liitu ja NATOsse ei kuulu.

Meie välispoliitiline horisont on oluliselt avardunud – põhja- ja läänesuunale lisaks vaatame ning peame nägema lähemale ja kaugemale itta, üle Vahemere ja Sahara kõrbe lõuna poole ning ka üle Atlandi läände ning edelasse. Meie seisundi muutumine on kaasa toonud meie huvide muutumise.

Nagu eespool öeldud, ei saa huvid olla enam kitsalt rahvuslikul pinnal, vaid märksa avaramad.

Eesti välispoliitika on leidnud ühe olulise väljundi Euroopa naabruspoliitikas. ELi ühise välispoliitika alustala on turvalisuse vööndi suurendamine oma piiride ümber, kindlustamaks Euroopa julgeolekut selle kõige laiemas tähenduses.

Toetame viimased 14 aastat oma teed valinud ja nüüd otsustuseni jõudnud riike nii, nagu ELi riigid toetasid meid viimase aastakümne jooksul. Samas on nii meil kui kogu Euroopa Liidul vaja teadmist, et niisama tugev kui on meie soov aidata Moldovat, Gruusiat ja Ukrainat, on nende soov jääda truuks Euroopa-teele ning seda mööda kindlameelselt käia.

Sõnades end minevikust lahtihaakivad riigid peavad seda ka tegudes näitama. Moldova, Gruusia ja Ukraina ei saa ratsutada korraga kahel hobusel, kellest üks kappab püstipäi Euroopa poole ja teine sörgib tülpinult ringiratast senises maneežis.

Eesti oskab neid riike julgustada enda kogemusest lähtudes. Veel on meeles, kui keeruline ja vaevaline oli kõigi vajalike reformide tegemine. Veel mäletame oma kõhklusi, soovi käega lüüa ja lihtsamalt läbi ajada, tunnet, et meid ei mõisteta, arusaamatust – miks me kõike seda tegema peame?

Praegu elavad seda läbi Moldova, Gruusia ja Ukraina – meie arengukoostöö sihtriigid.

Me saame aru nende olukorrast, meil on kogemus, mida neile edasi anda, ja tänu mõistmisele meid usaldatakse. Loodan, et Eesti kogemus innustab neid ELi uusi naabreid enda tulevikupildi visandamisel.

Oleme abistav riik

Me oleme saanud abi saavast riigist abi andvaks riigiks. Eestil on tark panustada uute demokraatiate toetamisse ka rahaliselt ennekõike seetõttu, et mida rohkem on demokraatliku riigikorraldusega maid, seda turvalisem on maailm. Demokraatiad üksteisega ei sõdi ega loo ka uusi terrorismikoldeid. Ja järjest väiksemaks muutuvas maailmas on iga uus demokraatlik ühiskond täiendav garantii Eesti ja meie kodanike turvalisusele.

Kuigi meie oskused ja võimalused on parimad välispoliitiliseks tegevuseks Euroopa Liidu idapiiri lähedal, peame hakkama tegutsema ka kaugemal. Suurbritannia riigimehe Benjamin Disraeli sõnul on üldjuhul edukas inimene, kel on parim informatsioon.

Eesti välisteenistus on meie silmad ja kõrvad mujal maailmas ning saamaks teada, mis toimub meist kaugemal, oleme otsustanud minna kohale sinna, kus me pole varem olnud – Tbilisisse ja Sofiasse, Kairosse ja New Delhisse.

Oleme valinud äärmusrežiimist vabanenud Afganistani arengukoostöö neljandaks sihtriigiks. Ja seda põhjusel, et oleme selle riigi olukorra stabiliseerimisse ja ülesehitusse seni panustanud peamiselt sõjaväelaste kohalolekuga, kuid samas on eesmärk, et ühel heal päeval saaks see riik ise endaga hakkama.

Selleks tuleb osutada abi riigi ja tsiviilühiskonna ülesehitamisel ning lisaks sõjaväelaste panusele Afganistani olukorra stabiliseerimisel on loogiline jätk hoolida sellest maast ka nii palju, et astuda järgmine samm riigi toimimisele kaasaaitamiseks.

Stabiilne ja naabritele turvaline Afganistan on suuresti kogu piirkonna turvalisuse võti.

Välispoliitika on väikesele riigile ülimalt oluline. Paratamatult sõltume nii oma lähematest ja kaugematest naabritest kui geograafiliselt väga kaugel asuvatest riikidest. Kas või ainult majanduslikult, rääkimata üleilmastumisega kaasnevatest mõjudest.

Kui me ka ei suuda käia Napoleon Bonaparte’i veendumuse järgi, et rahvusvahelised sündmused ei peaks valitsema välispoliitikat, vaid välispoliitika rahvusvahelisi sündmusi, siis peame vähemalt püüdlema selle poole ning andma selleks endale jõukohase panuse.