Väino Reinart: Eesti on olnud kohati edukam kui EL tervikuna

Annika Poldre intervjuu Eesti suursaadikuga Euroopa Liidu juures

Eesti suursaadik Euroopa Liidu juures, kes juhib ligi neljandikku kogu Eesti välisteenistusest, väidab, et väljast nähakse Eestit paremas valguses kui seestpoolt.

Väino Reinart, kuidas tundub Eesti edu Euroopa südamest vaadatuna? Kas oleme seisma jäänud? Üsna palju on kuulda kriitikat, et Eesti on oma edu maha mänginud.

Usun, et ma väga ei eksi, kui ütlen, et kusagil mujal ei olda Eesti arengu suhtes samavõrd kriitilised kui koduses Eestis. Poliitilise opositsiooni ja arvamuskujundajate roll ju muu hulgas ongi juhtida valitsuse tähelepanu arengu kitsaskohtadele. Aga väljastpoolt vaadates paistab silma ka enam kui 10protsendilise majanduskasvuga Eesti, meie infotehnoloogiline eesrindlikkus ja palju muud, mille üle oleme kõik õigustatult uhked nii kodus kui ka väljaspool.

Üsna sageli on olnud jutuks, et me ei suuda ära kasutada raha, mis EList meile ette nähtud. Kuidas teised uued liikmesmaad sellega toime tulevad? Kas me paistame suutmatusega silma?

Suutmatusega me kindlasti silma ei paista. Kõigil, nii vanadel kui ka uutel liikmesriikidel on algusaastatel olnud ELi abivahendite kasutamisega probleeme. Paljud probleemid on väga objektiivset laadi, näiteks vaidlustatakse mingisuguste hangete tulemused kohtus. Või ka subjektiivset laadi, et keegi kahetsusväärsel kombel jätab oma töö õigel ajal tegemata. Samas oleme rahandusministeeriumi andmetel möödunud aasta abirahast tänaseks reaalsete projektidega katnud juba kõik, mis meile võimaldatud, kusjuures selleks oleks tegelikult aega järgmise aasta lõpuni.

Kuidas hinnata hiljutisi väga pingelisi eelarvekõnelusi? Kas selline ühtsus, kus enamik riike on tugevalt vastu eesistuja ettepanekutele, on ELis harv nähtus?

Kui me poleks kokkuleppele jõudnud, oleks lühidalt öeldes ära kadunud konkreetne juriidiline alus väga paljude abirahade maksmiseks uutele liikmesriikidele. Paljud oodatud abiprogrammid oleksid viibinud kokkuleppe saavutamiseni tulevikus. See oleks üldjoontes tähendanud toetuste külmutamist senisel tasemel, mis on märkimisväärselt vähem kui see, mida pakub meile kokkulepitud finantsraamistik.
Pärast kokkuleppele jõudmist läbirääkimiste protsessile tagasi vaadates paistavad muidugi mitmed eesistuja sammud teistsuguses valguses. Ja kokkulepe ise kinnitab nende sammude otstarbekust vähemalt eesistuja seisukohast. Selle üle, kas seda kõike oleks võinud teha teisiti, võib-olla vähem valulikul viisil, võibki arutlema jääda.

Mis on selle aasta olulised tähised Eesti jaoks ELi liikmena?

Kohe meenub finantsraamistiku läbirääkimiste edukas lõpetamine, tähtis nii Euroopa Liidule kui ka Eestile. Eesti ebaõnnestumistest tuleb nimetada suhkrutrahvi nõude esitamist.
ELile tervikuna ja muidugi ka Eestile oluliste küsimustena peab nimetama liitumisläbirääkimiste lõpetamist ja lepingu allakirjutamist Rumeenia ja Bulgaariaga ning läbirääkimiste alustamist Türgi ja Horvaatiaga.
Türgi võimalik liitumine mõjub kindlasti katalüsaatorina ELi edasistele reformidele, mitmeid kulukaid ja kivinenud poliitikaid ei saa liit Türgi liitumisel nende kõrge maksumuse tõttu jätkata.
Negatiivse poole pealt nimetaks tõrkeid põhiseaduse lepingu ratifitseerimisel, sellel on segadust suurendav ja pessimismi soodustav mõju. Kuigi liit saab 25-liikmelisena üsna normaalselt toimida ka ilma põhiseaduse lepinguta, on mingisugune institutsionaalne reform lähiajal ikkagi vajalik, kuna juba Bulgaaria ja Rumeenia liitumisel saabub kehtiva Nice'i lepingu alusel vajadus reformida näiteks Euroopa Komisjoni.

Mis jäi Eestil sel aastal saavutamata või tegemata?

Meie tegemised ja võimalikud saavutused on tahes-tahtmata piiratud eesistuja töökavadega. Edukalt saab edasi liikuda neis valdkondades, kus ka eesistujal on vastav huvi olemas. Nende kavade raames kinnitab vabariigi valitsus omapoolsed prioriteedid.

Kui käesolevale aastale tagasi vaadata, on pilt päris hea. Üks prioriteete oli Lissaboni protsessi raames ELi üldise konkurentsivõime suurendamine. Selles osas on Eesti kahtlemata olnud edukam kui liit tervikuna. Märksa kaugemale oleksime tahtnud jõuda teenuste direktiivi väljatöötamisega, liidu siseolukorda arvestades ei osutunud see kahjuks võimalikuks.

Missuguseid üllatusi tõi lõppev aasta?

Võib-olla see ei peaks olema üllatus, aga põhiseaduse lepingu ratifitseerimise probleemid rahvahääletustel Prantsusmaal ja Hollandis pakuvad mõtteainet kindlasti.

Mis on järgmisel aastal Eesti jaoks olulist seoses ELiga?

Maikuu alguses saab läbi esimene kaheaastane periood tööjõu vaba liikumise üleminekuperioodi kohaldamisel. Loodetavasti on mõned riigid valmis oma tööjõuturgu senisest enam uute liikmesriikide töötajatele avama.

Järgmine aasta on otsustav meie tulevaseks liitumiseks eurotsooniga, isegi kui see oodatust kõrgema inflatsiooni tõttu ei toimu täpselt soovitud ajal.

Jätkuvad ka intensiivsed ettevalmistused Eesti liitumiseks Shengeni viisaruumiga, reaalne liitumise võimalus peaks meile avanema 2007. aasta lõpul. Kõik need arengud kahtlemata mõjutavad meid kõiki vägagi vahetult, mõjutavad ka Eesti üldist rahvusvahelist seisundit.

Brüsseli argipäev on selline: ühelt istungilt-kohtumiselt-nõupidamiselt teisele, sekka ametlikud või poolametlikud lõuna- ja õhtusöögid, kus alati peab olema erk ja värske ja vaimukas ja tark. On see ka väsitav?

Enam-vähem selline näeb argipäev välja küll. Novembri keskpaigast äsjalõppenud ülemkoguni lugedes on olnud üpris vähe selliseid päevi, kus ei oleks pidanud hommikust hilise õhtutunnini läbirääkimistel või kohtumistel osalema. Ja see on olnud päris kurnav.

Aeg-ajalt ikka tabad end mõttelt, et võiks ju vahel olla ka mingi selline töö, mis algab kindlal kellaajal ja saab kindlaks kellaajaks läbi. Ja nädalavahetust ei kasuta järgmise nädala ettevalmistamiseks.

Millal ja kuidas puhkate?

Augustis on ELi tavapärases tegevuses paus, siis puhkangi ja eelistatavalt Eestis. Lihavõttepühade järel on nädalane paus ja loomulikult ka jõuludest uue aasta alguspäevadeni kestab suhteline vaikelu. Neil ajavahemikel õnnestub samuti aeg maha võtta. Tavapäraselt ei toimu koosolekuid ega kohtumisi ka nädalavahetustel.

Räägitakse, et olete tohutu töövõimega. Milles peitub sellise töövõime saladus? On see saarlase visadus?

Töövõimega on täpselt nii, et kui sul puudub võimalus midagi tegemata jätta, siis sa ei jäta. Lihtsalt ei ole sellist võimalust. Või kui jätad, siis sa võib-olla ei sobi sellesse ametisse.
Ma ei usu, et sellel on seos Saaremaalt pärit olemisega. Kolleegid teistest liikmesriikidest ju ei ole Saaremaalt ning neil on samad ülesanded ja sama palju aega. Nemad ka ei jäta midagi tegemata.

Igal diplomaadil peavad olema hobid, soovitavalt soliidsed, et suhelda golfiväljakul või bridžilaua taga ja ajada vabas õhkkonnas tähtsaid asju. Missugused on teie hobid, mida teised teavad ja arvestavad? Milliseid hobisid olete endale tekitanud, et diplomaadina edukalt suhelda?

Vähemalt see diplomaatiline tegevus, millega mina olen kokku puutunud, ei toimu ei golfiväljakul ega bridžilaua taga. Vastupidi, tihti kehtib ühiste mitteformaalsete väljasõitude osas vaikiv kokkulepe, et tööasjadest üldse ei räägita.
Tööalase tegevuse hõlbustamise eesmärgil ei ole küll ühtegi eksklusiivset hobi endale tekitanud. Üks meeldivamaid vaba aja tegevusi on mulle mäesuusatamine.

Sõbrad, kes mind lähemalt tunnevad, teavad ka minu suurt kiindumust muusikasse. Hea muusika nautimiseks pakub Brüssel muidugi ammendamatuid võimalusi, piirid seab põhiliselt aeg. Kontserdipubliku hulgas ringi vaadates tundub see olevat kolleegide seas levinud hobi. Aga kolleegidega kontserdi järel kohtudes räägitakse kontserdist, mitte pakilistest töistest küsimustest.

Brüssel on ilmselt eriline koht diplomaadi jaoks. Mis teeb diplomaadile Brüsseli eriliseks?

Kõige erilisem on Brüssel kahtlemata Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi diplomaadi jaoks, kuna paljud olulised otsused, mis kujundavad meie omavahelisi suhteid ning ka suhteid ülejäänud maailmaga, tehakse just siin.
Diplomaaditöö ELi juures teeb teistsuguseks töö mitmekesisus. EL tegeleb kõigi riigielu tahkudega. Kas liikmesriigid kooskõlastavad omavahel välissuhteid, kohendavad liidu siseturu reegleid või osalevad näiteks Pakistani maavärina tagajärgede likvideerimisel. Kõik need ning veel paljud muud küsimused võivad ühe päeva jooksul su laualt läbi käia. Nii et vaim peab alati olema värske ja valmisolek üha uute küsimuste üle läbirääkimisteks peab olema olemas.

Kui suurelt on Eesti Euroopa Liidus (Brüsselis) esindatud? On seda piisavalt?

Eesti alalises esinduses ELi juures töötab kokku 80 inimest. Alaline esindus on ka oma ülesannete poolest ainuke Eesti Vabariiki ametlikult ELi juures esindav asutus. Kokku on see ligi üks neljandik Eesti välisriikidesse lähetatud välisteenistujatest. Esinduse koosseisus on esindatud kõik ministeeriumid, Eesti Pank ja ka kaitsejõud. Ma arvan, et palju suuremaks me enam kasvada ei saa.

Tavaliselt mõeldakse Eesti esindajatest rääkides ka Eestist valitud Euroopa Parlamendi saadikuid, Eesti nimetatud volinikku Euroopa Komisjonis, enamasti ka Eestist värvatud rahvusvahelisi ametnikke ELi institutsioonides.
Rahvusvahelised ametnikud institutsioonides otseselt Eestit esindada ei saa, neilt eeldatakse pigem vastupidist. Mis ei tähenda seda, et nad ei oleks kutsutud või poleks sobivad arvamust avaldama olulistel hetkedel paljudes küsimustes, mis puudutavad "riiki, mida nad tunnevad kõige paremini".

Kus riigis tahaksite diplomaadina töötada?

Üks minu hea kolleeg siin on oma perekonnale viimase 10 aasta jooksul kolm korda lubanud, et tema järgmiseks lähetuskohaks saab olema Austraalia. Praegu on ta igatahes veel siin Brüsselis. Selliste tahtmistega ei ole mõtet liiale minna.

Mida teeksite, kui poleks diplomaat?

Minu arvates need inimesed, kes selle üle juurdlevad või kellel valmis vastus olemas on, ei ole oma praeguse tööga eriti rahul. Mul ei ole vastust ja ma ei ole ka juurelnud.

Kuidas sattus raadioinseneri haridusega inimene diplomaatiasse?

Ma ei arva, et selline eluala vahetus oleks kaheksakümnendate lõpus-üheksakümnendate alguses olnud väga erandlik. Maailma avardumise käigus avanesid meile kõigile varasemast sootuks teistsugused võimalused. Paljud inimesed vahetasid elukutset. Mõned asutasid erakondi, mõned tegid panku, paljud siirdusid ettevõtlusse. Sageli ei olnud neil uutel valikutel väga palju seost varem omandatud elukutsega.
Ka riigiteenistusel oli oma riigi loomise käigus varasemast sootuks teistsugune tähendus. See andis paljudele võimaluse teha midagi omalt poolt selleks, et kõik need lootustandvad muudatused, kuhu me ühiskond oli tolleks ajaks jõudnud, muutuksid pöördumatuks. Nii mullegi.

Lahkusite Lippmaa instituudist 1990, kui oli alles iseseisva riigi lootus. Siis ju veel ei saanud diplomaaditööst unistadagi. Kuhu sealt siirdusite?

Kultuuriministeeriumisse, kus ma töötasin tolleaegse kultuuriministri, praeguseks meie hulgast lahkunud Lepo Sumera abina. Tegelesin enam-vähem kõikide nende küsimustega, milles ministrile on võimalik toeks olla. Diplomaaditööst ei ole ma kunagi unistanud. Varsemas nooruses oleks see olnud asjaolusid arvestades üpris kentsakas.

Ajaks kui ma Lippmaa instituudist lahkusin, oli iseseisva riigi taastamine aga vägagi käeulatuses. Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut oli, lisaks sellele, et see oli ja on väga kaasaegsel tasemel teadusasutus, Endel Lippmaa juhtimisel aktiivne ka Eesti ühiskonnaelu mitmetes olulistes protsessides, olgu selleks ulatusliku fosforiidikaevandamise varjukülgede esiletoomine või mitmete ajaloo keerdkäikude valgustamine.

Kas Endel Lippmaa on ka teie diplomaadiametis olekut mõjutanud?

Kindlasti. Karismaatilistel liidritel on alati mõju oma kaastöötajatele. Mul on olnud õnn töötada mitmete väga karismaatiliste liidrite meeskonnas, lisaks Endel Lippmaale ka president Lennart Meri, Lepo Sumera, Toomas Hendrik Ilvesega. Loetelu võiks jätkata. See mõju ei tähenda tingimata seda, et neid püütaks matkida. Aga kindlasti oleks kahetsusväärne, kui ma neilt mitte midagi poleks suutnud õppida.

Kus saite oma praeguseks ametiks ettevalmistuse?

Ühe aasta õppisin Šveitsis Genfi ülikooli juures Kõrgemas Rahvusvaheliste Uuringute Instituudis julgeolekupoliitikat ja relvastuskontrolli. See oli kõrgematele ametnikele mõeldud kursus ja andis päris põhjaliku ettevalmistuse.

Aga suuremas osas on paljud tänased Eesti diplomaadid õppinud oma igapäevatöö käigus. Ning meie lähiajalugu on pakkunud unikaalse kogemuse, mida raamatutest polegi võimalik õppida.

Kõik see, mida väljakujunenud ühiskondades on tehtud aastakümnete või isegi -sadade jooksul, sai meil teoks väga kiiresti. N Liidu okupeeritud riigist NATO ja ELi liikmeks. 15 aastat on andnud selles protsessis osalejaile kogemuse, mis kahtlemata aitab ka edasises tegevuses.

Olete välismaal ka mujal töötanud. Kus? Millal? Kellena?

Üheksakümnendate teisel poolel olin Eesti suursaadik Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni juures Viinis. Tagasi vaadates ei tundu see enam eriti huvitav, tollal küll oli. Meil oli Tallinnas siis OSCE missioon ja OSCE rahvusvähemuste ülemkomissar Max van der Stoel oli meil ka sage külaline.
Viinis selgitasin kolleegidele kõiki neid raporteid ja esinemisi, mida need lugupeetud institutsioonid meist kirjutasid või ette kandsid. Sel ajal ei olnud rahvusvaheline avalikkus ega ka olulised otsusetegijad just ülearu veendunud, et Eesti võiks olla väga normaalne riik.

Eesti diplomaatia on 15 aasta jooksul arenenud hoogsate sammudega. Kas oleme esindatud juba kõikjal kus vaja? Millistes riikides peaks veel kindlasti olema Eesti esindus või saatkond?

Kusagil on vajaduste ja võimaluste mõistlik tasakaal. Kindlasti ei ole Eesti avanud saatkondi või esindusi sellistes kohtades, kus see meie suhete arengut vaadates tunduks ebaotstarbekas.
Lähiaastatel on veel plaanis avada saatkonnad Indias, Bulgaarias, Gruusias ja Egiptuses. Paljud minu kolleegid teistest riikidest on olnud üllatunud, kuuldes, et meil ei ole mitte ühtegi saatkonda Aafrikas ega Ladina-Ameerikas.

Kuna abikaasa on sama eluala esindaja, siis kes kellele rohkem nõuandja on, kes ärakuulaja rollis?

Abikaasa Kaire on, jah, samuti välisministeeriumi töötaja, hetkel aktiivse teenistussuhte peatanud. Tänu oma taustale tunnetab ta siinseid töiseid tegemisi kahtlemata paremini, kui ilma sellise taustata võiks võimalik olla.
Diplomaaditöö ei ole siin selline tegevus, et võtad kaustad kaasa, kui õhtul koju lähed, ja jagad abikaasaga töiseid muresid ning mured lähevad siis jagamise võrra väiksemaks. Selline tegevus oleks päris mitme seadusega vastuolus.

Kas peate päevikut? Kas või selleks, et tulevikus mõni hea raamat kirjutada Eesti ajaloost.

Ei pea päevikut ja raamatut ka ei kavatse kirjutada.