Paet: ELi laienemise piirid on Euroopa kaardil

Kui kaugele laieneb euroliit? Välisminister Urmas Paet soovitab vastuse leidmiseks vaadata Euroopa kaardile ja ütleb, et Türgi mahub euroliitu.

On see hea tunne, et kohalikud valimised jätsid teid välisministriks ega lennutanud Reformierakonna poolt Tallinna linnapeaks?

Tunne on täiesti töine.

Kuhu enda süda rohkem hoidis: ka Islandi väljaku välisministeeriumi või Vabaduse väljaku linnavalitsuse poole?

Selliseid emotsioone ei lasknud ma endas tekkida... Olen välisministeeriumis kuus kuud töötanud ja töötan siin hea meelega edasi. Paljud asjad on ju pooleli. Kõige üldisem teema on harjuda välisteenistusel uue rolliga, mis tekkis pärast meie ühinemist ELi ja NATOga.

Kas välisteenistus on sellega harjunud?

Läheb veel aega, kui nii saab öelda.

Kellel on õigus, kas neil, kes arvavad, et Eesti välispoliitika on pärast euroliidu ja NATOga ühinemist tuhmunud, või neil, kes peavad seda jätkuvalt säravaks?

Et tuhmunud, sellega ei ole ma kindlasti nõus. Kindlasti on välispoliitika muutunud. Kui veel paar aastat tagasi kulus palju jõudu, et ELi ja NATOsse pääseda, siis nüüd tuleb järjest enam kulutada jõudu, et nendes organisatsioonides niimoodi töötada, et Eesti oleks seal järjest enam liige, kelle olemasoluga on harjunud ka kõik vanad liikmed. Seega – meie eesmärk ongi saada vanaks euroliidu ja NATO liikmeks.

Keda keegi tähele ei pane?

Vastupidi. Kui ELis on 25 ja varsti 27 liiget, siis erakordset tähelepanu ei olegi vaja.

Kas eksivad need, kes räägivad välisteenistuse rutiinist ja ütlevad, et teie majas liiguvad küll paberid, aga mitte säravad mõtted?

Mõtteid ikka liigub ka. Paberid kannavadki tihti neidsamu säravaid mõtteid.

Milline on viimane välispoliitiline samm, millega Eesti on rahvusvahelistes suhetes silma paistnud?

Kõik see, mis haakub ELi naabruspoliitikaga. Arengukoostöö nõuab raha, mida seni pole Eestil just palju olnud. Aga Eestis on hulk häid inimesi, ametnikke, kes suudavad anda efektiivset abi, tuge ja eeskuju neile, kes vajavad meie viimase 15 aasta kogemusi.

Kui palju mõtleb Eesti kellegi abistamise puhul ka moraalile ja eetikale või pole need välispoliitikas olulised mõisted?

Ikka on olulised. Kui vaatame, keda seni oleme abistanud kas või kogemustega ja keda tahame toetada ka järgmisel aastal, siis need riigid on valinud demokraatlikule riigikorraldusele suunatud liikumise. Gruusia, Ukraina, Moldova...

Reedel otsustasite toetada koolituse arengukoostööprojekti Aserbaidžaaniga. Miks, kui aseri endine parlamendijuht Rassul Gulijev väidab, et tema kodumaal on alanud järjekordne poliitiliste repressioonide laine, mida tuleks arutada Euroopa Nõukogus ja Euroopa Parlamendis?

Kindlasti, kui need teemad sinna tuuakse, siis neid arutatakse. Meie kogemust, autoritaarsest režiimist demokraatiasse liikumise kogemust, on oluline näidata ka riikidele, kes on nn piiri peal, kus kõiki sisemisi valikuid ei ole veel tehtud. Me näitame neile, et on olemas ka teistsuguseid variante kui autoritaarne režiim...

... ja opositsioonipoliitikute arreteerimised?

Just. Seni, kuni mingi riik ei ole end lõplikult sulgenud ja teinud väga üheseid valikuid, mis meile ei meeldi ja ei sobi, on veel lootust. Niikaua tulekski neile ühiskondadele näidata, et ka teistmoodi on võimalik.

Miks Eesti ei ole kordagi kritiseerinud Iraagi uut valitsust, kes on Saddam Husseini surmaotsuse, demokraatlikus Euroopas hüljatud karistusviisi, sama hästi kui alla kirjutanud?

Üldine eesmärk, miks me Iraaki panustame, kõlab võib-olla idealistlikult... Mida rohkem on maailmas stabiilseid riike, kus inimõigusi võimalikult hästi arvestatakse, seda suurem on julgeolek selles regioonis ning kuna maailm muutub järjest väiksemaks, siis nii suureneb ka kõigi teiste turvalisus. Samuti Eesti oma. Mida vähem on diktaatoreid, ettearvamatu käitumisega režiime, seda turvalisem on kõigil teistel.

Järelikult toetab Eesti lähenemist, et diktaatorid tuleb hukata?

Eesti on teatavasti surmanuhtluse keelustanud ja meie mõttemaailma surmanuhtlus enam ei mahu. Aga eesmärk võiks olla: diktaatorid, totalitaarse režiimi viljelejad ei peaks olema riikide ja rahvaste juhid. Loomulikult, ennekõike peavad needsamad rahvad suutma oma arvamust väljendada.

Kui innukad on diplomaadid ette valmistama Eesti võimalikku osalust ÜRO julgeolekunõukogus aastail 2020-2021, kuigi suur osa ettevalmistajatest on ise siis juba pensionil?

Enamik ettevalmistajatest ei ole pensionil. ÜRO julgeolekunõukokku kandideerimine 2020. aastal on praegu eesmärk, kuid sel teel on rida vahesamme, kus soovime kandideerida ÜRO teistesse organitesse.

Milline on maailm 15 aasta pärast?

Elame, näeme. Me võiksime lähtuda võimalikult positiivsest programmist, et tänapäeva maailma suuri hädasid oleks vähem. Et vähem oleks konflikte riikide vahel ja riikide sees, vaesuse määr oleks väiksem...

Kas 15 aasta pärast on Iraak ja Afganistan turvalised turismiriigid?

Kindlasti võiks see olla eesmärk.

Millal ütles EL avalikult: Venemaa, ratifitseerige piirileping Eestiga?

Juulikuus, kui ühenduse välisministrite kohtumise lõppjäreldustes on selgelt kirjas, et Venemaa peaks ratifitseerima Eestiga sõlmitud piirilepped.

Ja mis sai edasi?

Kõik on jäänud oma positsioonidele.

Kui kaalul on Euroopa suurriikide majandussuhted Venemaaga, siis öeldakse, et Euroopa Liidu välispiiri ühte osa määrav leping on Eesti ja Vene omavaheline asi. On ju nii?

ELis on 25 riiki, kellel kõigil on ka omad huvid, nagu Eestilgi on omad huvid. Nende erinevate lähenemiste puhul ei saa alati tagada, et ELi poliitika oleks sada protsenti Eesti nägu, nagu see ei saa olla sada protsenti Portugali nägu.

Juhul kui EL hakkab meid rohkem pitsitama, et leppige Venega kokku, siis milline võiks olla Eesti seisukoht?

Riigikogus vastuvõetud ratifitseerimisseaduses on must valgel kirjas, et uus piirileping muudab Tartu rahulepinguga märgitud piirijoont, mis peaks olema Venemaale ja kõigile huvilistele tugev garantii, et meil ei ole mingisuguseid territoriaalseid pretensioone.

Ja EL jääbki piirilepingutülis Eesti selja taha?

Mul ei ole alust teistmoodi arvata.

Kui kaugele toetab Eesti ELi laienemist?

Vaadates meie enda kurba kogemust eelmisest sajandist, on Eestile moraalselt õige toetada ELi laienemist täpselt nende riikide võrra, kes on samamoodi valinud demokraatliku riigikorralduse ja täidavad kõiki vajalikke kriteeriume. Kui nad seda kõike täidavad ja ise soovivad ühineda ELiga, siis nad peavad pääsema ELi – see peaks olema Eesti ainuvõimalik ja moraalne seisukoht.

Kuhu EL lõpuks laieneb?

Heitke pilk kaardile ja vaadake, millised riigid Euroopas on.

On seal ka Türgi?

Kui vaadata Türgi rolli eelmise sajandi teisel poolel, tema NATO-liikmesust, tema panust jõudude vahekorra kujundamisel külma sõja perioodil, siis ei saa tema rolli demokraatliku maailma kaitsmisel ja hoidmisel kuidagi alahinnata.

Seetõttu oli Türgiga liitumiskõneluste alustamine õige otsus, sest vaadates ajalukku ja püüdes vaadata ajas ette, siis kindlasti on ELile – sealhulgas Eestile – oluliselt kasulikum, kui Türgi on euroliiduga, mitte see, kui Türgi on pettununa teisel pool.

Euroopas on see idee kohati väga ebapopulaarne?

Paljuski on see emotsionaalne vastasseis, mis tuleneb mitte väga põhjalikult läbimõeldud esmastest hirmudest.

Kui Ida-Euroopa liitus ELiga, siis ega kõik ühenduse inimesed olnud sellega rõõmsalt nõus, oli ju ettekujutust, et Ida-Euroopas tekib tühi maa, sest sealt kolivad kõik Lääne-Euroopasse elama. Türgiga on ettekujutus samasugune – suur islamiriik, palju elanikke, erinev kultuuriline taust ja kõik türklased tulevad ELi elama. Need hirmud on alusetud.

Aga kui mõeldakse hoolikalt järele, mida tähendab Türgi sõprade seas või teisel pool sõprade joont võimalikule Euroopa julgeolekule ja heaolule...

Ega ELi mittekuulumine sunniks Türgit NATOst lahkuma – on raske uskuda, et väljaspool ELi muutuks ta meie vaenlaseks.

Jah, aga kui ta on NATOs meie sõprade seas, siis miks ta ei võiks olla ka meie sõprade seas ELis?

Kui Türgi on ise selle tee valinud, tahab euroopalikke väärtusi järgida, tahab avatud ja demokraatlikku ühiskonda – siis miks peaksime tema ees ukse kinni lööma?

Kas Türgi peaks tunnistama 1915. aasta armeenlaste vastu suunatud genotsiidi?

Kõik riigid peaksid oma ajaloost rääkima võimalikult ausalt. Ka Eesti, ka Türgi...