Piiridega piiritus

Kas pole kummastav, et ajal, mil maailm meie ümber avardub, ümbritseme end ise vabatahtlikult piiridega. Uudishimu sunnib meid vahel minema üle piiride, samas hoiab hirm tundmatu ees meid tagasi, seab raamid, surub piiridesse.

Piiri üks kõige olulisem otstarve näib olevat eristada korda ja kaost. Seetõttu seab ka ühiskond tervikuna oma liikmetele piire, mis ühtedele meeldivad, teistele aga mitte.

Kuigi enamik meist ei väsi sisimas rõõmustamast luuletaja Juhan Liivi sõnade üle, et «ükskord on Eesti riik», leidub tänapäeva Eestis kindlasti neidki, kellele see mõte jätkuvalt vastukarva on. Palju üllatavam on aga tõdeda, et leidub neidki, kes arvavad, et meie riigil pole vaja piiri.

Läbi ajaloo on piiril igapäevaelus olnud eri ühiskonnakihtidele erinev tähendus. Piir, mis 15. sajandi õpetatud Roomast paistis tsiviliseeritud maailma ohtliku ja vaenuliku lõpuna, võis Vastseliina talupoja jaoks olla pelk ojake, millest sai vaevata üle hüpata ja naabrimehega kaupa teha.

Definitsioonide järgi tähendab piir ühe suveräänsuse lõppu ja asendumist teisega. Hoopis keerulisem on aga selge geograafilise ja õigusliku arengupildi sobitamine ajaloolise tegelikkusega.

Piiri loob ja põlistab huvide vastaseis, konflikt, seda hägustab koostöö ja teineteisemõistmine. Me ei saa unustada, et isegi piiritu maailm koosneb piiridega riikidest.

Väike mäluvärskendus

Inimmälu on lühike. Mul on siinkohal isegi piinlik korrata, et eranditult kõik Eesti taasiseseisvumisjärgsed valitsused on tegutsenud selle nimel, et meie riigil oleks rahvusvahelise õiguse järgi üheselt määratletud ja tunnustatud piirid.

Öeldut silmas pidades on kummaline, et eelseisev piirilepingute allkirjastamine Venemaaga kui formaalselt i-le täpi panemine on meie poliitilise maastiku ühes servas tekitanud sedavõrd populistliku ja poliitiliselt vastutustundetu reaktsiooni.

Isamaaliidu esimehe Tõnis Lukase äraspidist ja riigimehelikku enesevastutust eiravat loogikat kasutades võiks tema juhitud erakond nõuda ka Mart Laari peaministriks oleku ajal sõlmitud 1994. aasta juulilepete tühistamist ja paluda Vene vägedel Eestisse tagasi tulla, sest kõigile pole ju meele järele mõned sõjaväepensionäridega seotud sätted.

Ometi ei tee me seda, sest juulilepped olid oma aja kontekstis ainumõeldavad ja ilma nendeta poleks Eesti jõudnud sinna, kus praegu oleme – Euroopa Liitu ja NATOsse.

Olgu siiski mäluvärskenduseks veel kord öeldud, et piirilepingute eelnõud on saanud valitsuse üksmeelse heakskiidu nii 1996., 1999. kui ka 2005. aastal, kusjuures ka Mart Laar kinnitas oma viimasel peaministriks oldud ajal korduvalt, et on valmis igal ajal ja ükskõik kus piirilepingud alla kirjutama, kui vaid Moskva selleks valmis oleks.

Tartu rahu tähendus ei kao

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab: «Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.» Vastavalt omaaegse õiguskantsleri Eerik-Juhan Truuvälja hinnangule ei ole piirilepingute sõlmimine vastuolus selle paragrahviga.

Oma 2005. aasta märtsis Seto Kongressi Vanemate Kogu esindajatele saadetud kirjas täheldas praegune õiguskantsler Allar Jõks põhiseaduse sätetele viidates, et vastavat piiri on võimalik määrata lisaks Tartu rahulepingule ka teiste riikidevaheliste lepingutega. Põhiseadus sätestab võimaluse sõlmida lepinguid, mis muudavad seniseid riigipiire.

Rõhutamist vajab seegi, et riigi olemasolu ei sõltu tema territooriumi vähenemisest või suurenemisest. Võimaliku riigipiiride muutumisega ei kao riiklik järjepidevus ega riigi identiteet. Piirileping puudutab vaid üht osa Tartu rahulepinguga kaetud teemadest ning selle sõlmimine ei mõjuta Tartu rahulepingu kehtivust Eesti riikluse alustalana ühes Venemaa otsusega tunnustada Eesti iseseisvust igaveseks ajaks.

Pihkva on Pihkva

Ette on heidetud, et piirilepingus kasutatakse venepäraseid kohanimesid. See on vale, sest lepingu tekstis pole mainitud mitte ühtegi kohanime. Küll aga leidub neid arusaadavalt lepingu juurde kuuluvates kirjeldustes ja kaartidel.

Kohanimede kasutamise viisis leppisid mõlema riigi delegatsioonid kokku 1997. aastal. Aluseks võeti rahvusvahelise õiguse ja kartograafia põhimõtted, et riigi territooriumil oleva toponüümi ametliku nime määrab vastav riik, kelle piiridesse konkreetne paik jääb – Vene Föderatsiooni territooriumile jääv Pihkva on järelikult Pskov.

Analoogilise eksperthinnangu kohanimedele nii piirilepingu kirjelduses kui kaartidel andis Eesti Keele Instituut. See ei välista mõistagi, et oma argipäevases või ajaloolis-kultuurilises kontekstis kasutame edasi eestipäraseid kohanimesid ka teisel pool piiri asuvate paikade osas. Seega jääb Pihkva meie kõnepruugis edasi Pihkvaks.

Esimene vile

Hoolimata sellest, et Eesti on pea 14 aastat järjekindlalt tegutsenud rahvusvahelisel areenil, on diplomaatia olemus jäänud mõnele riigikogu erakonnale sama hämaraks nagu Nõukogude ajal.

Diplomaatia on nagu etendus, kus käib mitu paralleelset toimingut, millest osa jääb eesriide taha või sootuks garderoobi. Kas arvatakse tõesti, et Vene välisministri kutsele piirilepingute sõlmimiseks Moskvas ei eelnenud poolte vastastikuseid kontakte ja nõupidamisi?

Seetõttu poleks paha enne, kui kopsud täis tõmmata ja vilel kõlada lasta, mõelda järele – ehk on valjusti vilistamine hoopis kasvatamatuse märk.

Etniliste piiride võimatus

Aga kuhu jääb siis ajalooline õiglus? Tõe ja õiguse nõudmine on juba mõisaajast saati kõvasti eestlaste hinge külge kasvanud. Kuid kas on alati kasulik peaga vastu müüri tormata? Andkem endale aru, et ideaalolukordi lihtsalt pole, sest ka rahvuse enesemääramise idee valgusel tekkinud riikidesse jäi palju neid, kelle arvates uued riigipiirid olid ebaõiglased.

Eesti pole selles osas mingi erand. Vähe on selliseid rajajooni, mis järgivad üksüheselt etnilist piiri. Ikka satub rahvuskaaslasi elama siia- ja sinnapoole – rootslasi Soome, lätlasi Eestisse ja eestlasi Venemaale. Seegi on ajalooline paratamatus.

Ajaloolisest õiglusest rääkides vaadakem enda ümber ringi. Taanil oleks ju meist palju rohkem õigust küsida rootslastelt tagasi viimaste poolt 1679. aastal vallutatud ja rõhuvas enamus taanlastega asustatud Lõuna-Rootsi, kuid nad ei tee seda. Saksamaa samuti ei küsi Venemaalt tagasi 1945. aastal Potsdami konverentsil Moskvale loovutatud Ida-Preisimaa põhjaosa koos Königsbergi linnaga, ehkki ajaloolist õigust selleks neil oleks.

Mineviku lõksus

Ajaloos tagurpidi rännates saab meile selgeks, et tulevikus võivad paljud asjad olla teisiti kui tänapäeval, kuid me ise ei tohi jääda mineviku lõksu. Praegu peavad meie mõtted ja teod lähtuma sellest, et Eesti on jälle riik ja meie riigil on selged piirid, mitte aga ajutine kontrolljoon. Selline lähenemine nõuab riigimehelikkust meilt kõigilt, sest Eesti ei asu Kuu peal.

Vähemalt viimased kümme aastat oleme kulutanud sadu ukselävesid ja kasutanud erinevate foorumite tuhandeid mikrofone selgitamaks oma sõpradele ja partneritele, kuivõrd tähtis on meile piirileping.

Meid on kuulda võetud ja meid on toetatud. Ja nüüd, Euroopa Liidu ja NATO liikmena, ütleme järsku, et me enam ei taha. Ei taha kiusu pärast ja seetõttu, et järsku ütles Moskva «jah». Eesti lihtsalt ei saa Venemaaga ühel meelel olla ja peab alati risti vastupidi toimima. Kas see on mulje, mille tahame endast maailmale jätta?

Venelastel on ütlemine, et pärast kaklust rusikatega ei vehelda. Eesti jaoks lõppes kaklus 1999. aastal. Kas oleme juba unustanud, milliseid lisatingimusi veel alles hiljuti esitas Moskva meile piirilepingute allakirjutamise eeldustena?

Nüüdseks on need kõik kõrvaldatud, mis demonstreerib üheselt Eesti valitud välispoliitilise joone taktikalist küpsust.

Siinkohal on paslik osundada Hiina õpetlase Sun Zi sõnu: "Sellepärast peab tark mõtlema nõnda, et näeb korraga nii kasu kui kahju. Nähes kasus kahju, saavad ettevõtmised usaldusväärseks. Nähes kahjus kasu, saavad mured lahenduse."

Puhtakujuline piiritus üksnes ähmastab teadvust ja ei lase tegelikkust kainelt hinnata. Seetõttu küsigem endalt veel kord üle: milleks meile piirileping, milleks meile oma riik?