ÜRO reform peab tagama kollektiivse julgeoleku

Kristiina Ojuland - Eesti välisminister, Artis Pabriks - Läti välisminister,
Antanas Valionis - Leedu välisminister, Erkki Tuomioja - Soome välisminister,
Laila Freivalds - Rootsi välisminister, Per Stig Møller - Taani välisminister,
David Oddson - Islandi välisminister, Jan Petersen - Norra välisminister

Põhjamaade-Balti 8 ei ole sama mis G8. Viis põhjamaad – Taani, Soome, Island, Norra ja Rootsi – koos kolme Balti naabriga – Eesti, Läti ja Leedu – on ÜRO määruste kohaselt väikeriigid.

Samas on osal neist riikidest täita tähtis roll ÜROs. Nad on tugevad ÜRO programmide doonorid, kes on saatnud aastate jooksul tuhandeid mehi ja naisi ÜRO rahuvalvemissioonidele. Need riigid on olnud ka varasemate ÜRO reformimisürituste juhtivaks jõuks.

Väikeriikidel saab suures osas olema otsustav sõna ÜRO kujundamisel tulevasteks aastateks ÜRO Peaassamblee kaudu, kus igal liikmesriigil on üks hääl.

2005. aasta ÜRO tippkohtumine, mis toimub viis aastat pärast ÜRO aastatuhande deklaratsiooni vastuvõtmist, peaks juhatama sisse muudatused, mis tagavad tõhusa kollektiivse tegevuse, et astuda ühiselt vastu uutele ja vanadele ohtudele.

ÜRO peasekretäri Kofi Annani ohtusid, väljakutseid ja muutusi käsitlev kõrgetasemeline paneel esitas hiljuti oma ettepanekud uuendusteks. Me mõistame, et sisulise muutuse läbiviimine võtab aega, kuid protsessi edukaks käivitamiseks tuleb tulevikku puudutavad võtmeotsused kiiresti vastu võtta.

Me seisame terve rea julgeolekuohtude ees: riikidevahelised konfliktid ja rivaalitsemine; kodusõjad; riikide kokkuvarisemine ja genotsiid; vaesus, keskkonna allakäik ja haigused; massihävitusrelvade levik; terrorism ja organiseeritud kuritegevus. Need on reaalsed kasvavad ohud, mis on liiga tõsised, et ükski riik nendega üksinda toime tuleks.

Reformide abil edu saavutamiseks peavad otsused hõlmama üheaegset tegevust kuues põhivaldkonnas.

1. Julgeolekunõukogu tuleb muuta esindavamaks ja legitiimsemaks ilma tõhusust ohvriks toomata. Samas ei muutu julgeolekunõukogu legitiimsemaks organisatsiooniks, kui väikestel riikidel puudub mõistlik võimalus nõukogu töös osalemiseks.

2. Areng peab olema esimene kaitseliin. Peame leidma vajalikud vahendid riikide ja rahvaste vaesusest välja toomiseks. Nälja ja vaesuse oht, keskkonna allakäik, juurdepääsu puudumine haridusele ja tervishoiule on tegelikkus.

3. Kiiresti tuleb tõhustada abiandmist sõjalt rahule üleminevatele riikidele. Peame tugevdama kollektiivset suutlikkust takistada vägivaldseid konflikte, pidada tulemuslikke rahuläbirääkimisi ja tagada ulatuslik abi jätkusuutlikuks rahuks. Rahvusvahelisele julgeolekule ei ole miski ohtlikum kui läbikukkunud riik, mis võib sütitada konflikte, kuritegevust ja terrorismi mujalgi. Rahvusvaheline üldsus peab leidma järjekindlama ja ühtsema lähenemise rahu ülesehitamisele, kus pearõhk on hästi toimiva riigi võtmeinstitutsioonide, funktsioonide ja suutlikkuse ülesehitamisel.

4. ÜRO ei tohi enam läbi kukkuda süütute tsiviilelanike kaitsmisel. Kui riik rikub ilmselgelt kohustusi oma rahva vastu, ei tohi rahvusvaheline üldsus passiivseks jääda. Samas tuleb luua suurem konsensus sellise kollektiivse tegevuse vajaduse osas. Peame tagama diplomaatilise reageerimise faasis, mis aitab ära hoida sõjalise sekkumise vajaduse.

5. Me peame muutma julgeolekunõukogu töö tõhusamaks, otsustavamaks ja aktiivsemaks – vastavalt rahvusvahelisele olukorrale.

6. Peame tugevdama rahvusvahelist juriidiliselt siduvatest kohustustest kinni pidavat koostööd massihävitusrelvade leviku ja kasutamise tõkestamiseks ning võitluseks terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega.

ÜRO asutati 1945. aastal läbikukkunud ürituse ja kohutavate tagajärgede varemeile. Siis, nagu ka nüüd, on esmatähtis julgeolek, kus tuleb leida ühine lahendus ühistele probleemidele.

Välisministritena oleme otsustanud 2005 aasta ÜRO tippkohtumisel osaleda konstruktiivselt ja kindlameelselt. Innustame kolleege teistest liikmesriikidest seda seisukohta toetama.

Aasta tagasi ütles Kofi Annan kuulsaks saanud lause, et oleme jõudnud teelahkmele. Analoogia tuletab meelde suure iiri näitekirjaniku Samuel Becketti teost «Godot’d oodates». Selles näidendis istuvad mehed tee ääres puu all ja arutavad lõputult, mida teha. Näidend lõpeb sellega, et nad kuulutavad julgelt: «Lähme!» Kuid remark ütleb vaid: «Nad ei liiguta end.» Kandkem hoolt, et meie peaassambleed ei tabaks järgmisel aastal ÜRO reformi käsitledes samasugune tragikoomiline tegevushalvatus.