KRISTIINA OJULAND: Kuidas edasi Venemaaga?

Möödas on 1990. aastad, kui läänemaailm eesotsas USA-ga püüdis kannatlikult Jeltsini Venemaad demokraatia teele aidata. Venemaa oli paljuski ettearvamatu.

Sisepoliitiline võitlus uue ja vana vahel ei lakanud kogu Jeltsini võimuperioodi jooksul, kuid ometi suudeti globaalset julgeolekut puudutavates küsimustes teda veenda tegema mõistlikke otsuseid, olid selleks siis Iraanile tuumatarnetest keeldumine või tavarelvastuse piiramine Euroopas. Tõsi, kahjuks ei suudetud ära hoida Tšetšeenia sõda ja massilist inimõiguste jalge alla tallamist, mis jätkub rahvusvahelise üldsuse silme all tänase päevani.

Praegune Venemaa

Putini Venemaa on tunduvalt ettearvatavam, ent samas tuleb küsida, kas ka usaldusväärsem? Autoritaarse juhtimisstiili kasv ühes võimu koondumisega väga väikse grupi inimeste kätte annavad meile juba vastuse ette. Aga just usaldusväärsus on selleks nurgakiviks, millele on rajatud strateegiline partnerlus Euroopa Liidu, NATO ja Venemaa vahel. Selles kontekstis on lubamatu, et Moskva nõuab oma partneritelt asju, milles Venemaa enda kodutöö kas lonkab või on siis täiesti tegemata.

Kevadel sõlmitud partnerlus- ja koostööleping EL-i ja Venemaa vahel võib jääda teadmata ajaks Vene riigiduumas ratifitseerimata, kuna meie partner on otsinud järjest uusi põhjusi, miks seda edasi lükata. Juunis Luksemburgis toimunud EL-i välisministrite kohtumisel hoiatasin kolleege, et Venemaa võib hakata venitama lepingu ratifitseerimisega, ja nii ongi läinud. Ilmselt kuuleme peagi järjekordseid nõudmisi, mille täitmisel ollakse valmis arutama selle lepingu ratifitseerimist.

Loodetavasti hakkavad mõned asjad paranema, sest Venemaa poolt viimasel poolaastal mitmetel rahvusvahelistel foorumitel tehtud avaldused võitluse vajadusest rassismi, võõraviha ja rahvusliku sallimatusega lubavad oletada, et Moskvaski on aru saadud, kust nende king kõige rohkem pigistab.

Viimane aasta Eesti–Vene suhetes meenutab uuendatud versiooni äraleierdatud 1990. aastate alguse plaadist. Pärast taasiseseisvumist olime tänasega sarnases olukorras. Vähemalt iga nädal tuli Venemaalt mingi süüdistus. Need olid emotsionaalsed, ähvardavad ja laimavad. Nii on see ka nüüd. Aga 21. sajandi välispoliitikas ei saa ähvardused ja süüdistused olla riikidevahelise suhtlemise nurgakiviks, seda eriti naabrite vahel.

Mis takistab Venemaad vastu võtmast korduvaid pakkumisi kõrgetasemeliseks poliitiliseks dialoogiks Tallinna ja Moskva vahel? Ainsaks seletuseks saab olla, et endiselt on piisavalt tugevad need Venemaa poliitilised jõud, kes pole suutnud leppida Eesti liikmelisusega NATO-s ja EL-is. Selliste hoiakute taga ei ole aga midagi muud kui oma aja ära elanud imperiaalne mõtlemine.

Seepärast on ühiskonnas valitsevate endiselt elujõuliste ja vanamoodsate stereotüüpide ümberkujundamise ainuvõimalikuks teeks mineviku ümberhindamine. Seda kinnitab kas või Eesti kogemus. Oleme korduvalt väljendanud oma valmisolekut Lennart Meri poolt ellu kutsutud rahvusvahelise komisjoni töö põhjal saadud kogemust Venemaaga jagada. Kuid Moskval puudub endiselt valmisolek tunnistada mineviku ülekohut.

Liitumine NATO ja EL-iga ei tohi meie valvsust hajutada. Vene kaitseministri sõnad hiljuti Londonis peetud kõnes teevad ettevaatlikuks. Sergei Ivanov ütles Eestist ja Lätist rääkides: “Riigid, mis taganevad demokraatia normidest ja inimvabadustest, kujunevad reeglina ohuallikaks oma naabritele, sest kalduvad provotseerima sõjalis-poliitilist pinget.” Selline sõnavara meenutab rohkem 1930. aastaid kui teineteise huve austavate ning mõistvate riikide omavahelist läbikäimist 21. sajandi maailmas.

Sageli on juttu Venemaa müstilistest “elulistest huvidest”, mida kasutatakse tähenduses, nagu seisaks Eesti risti ja põiki selle tee peal ees. Ka Eestil on oma elulised huvid – kesta ja areneda iseseisva riigina ning eeldada selle seisukoha respekteerimist teistelt maadelt, ka suurematelt naabritelt, pole palju.