Luik: Vene vägede minek tõi tõelise sõltumatuse

Kaarel Kaas, toimetaja

Täna kümme aastat tagasi maandus Moskvas Vnukovo lennuväljal Estonian Airi lennuk, mis tõi Venemaa pealinna Eesti presidendi Lennart Meri koos kaaskonnaga.

Lennuväljalt kihutas valges ülikonnas Meri koos diplomaatidega otse Kremlisse – kohtumisele Vene presidendi Boriss Jeltsiniga. Algamas olid Eesti lähiajaloos murdepunktiks kujunenud läbirääkimised selle üle, kas ja millistel tingimustel viib Venemaa välja oma ligi 7000 Eesti pinnal paiknevat sõjaväelast.

Välkkutse saabuda Moskvasse läbirääkimistele olid eestlased saanud vaid mõni päev varem. Juba mitu aastat kestnud pingelised vaidlused Vene baaside Eestist väljaviimiseks olid selleks ajaks jooksnud samahästi kui ummikusse ning tippkohtumine õnnestus korraldada ainult tänu lääneriikide, eelkõige USA tugevale survele.

Ilma juulilepingute nime all ajalukku läinud kokkuleppeta oleksime me täna samasuguses olukorras nagu Moldova ja Gruusia ning NATO ja ELi liikmelisus oleks samahästi kui ilus unenägu, leiab Postimehele antud intervjuus toonane Eesti välisminister ning praegune Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides Jüri Luik.

Kümne aasta eest Kremlis allkirjastatud nn juulilepete eesmärk oli Vene väed Eestist võimalikult kiiresti välja saada. Miks see Eestile toona nii oluline oli?

Meenutan, et tollel ajal olid tankiüksused sees veel Tallinna kesklinnas ja Kloogal, pluss tuumaallveelaevade õppekeskus Paldiskis.

Vene baaside väljasaamine Eestist oli vajalik, sest Eesti polnud võõrvägede kohaloleku tõttu täielikult suveräänne. Strobe Talbotti (USA toonane asevälisminister – toim) mälestustes ära toodud hinnangul oli Vene vägede suuruseks Eestis umbes 7000 meest. Baaside väljasaamine oli Eesti toonase välispoliitika kõige tähtsam ülesanne.

Mis oleks juhtunud, kui toona poleks Moskvas neid leppeid sündinud?

Kui vaatleme olukorda 26. juulil 1994, siis selleks ajaks olid ammu sõlmitud lepingud Venemaa ja teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahel.

Saksamaalt pidi vägede väljatoomine lõppema 31. augustiks 1994. Leedust olid väed ammu väljas, Lätist pidid väed samuti lahkuma 31. augustiks. Ilma leppeta oleksime jäänud oma nõudmistega üksi ja jaganud Gruusia ja Moldova saatust. Neis riikides on Vene väed kohal tänaseni ja seda hoolimata rahvusvahelistest resolutsioonidest ja deklaratsioonidest.

Millised olid Eesti liitlaste ja sõprade, eelkõige USA huvid juulilepete sõlmimisel?

Läänemaailma arvates kujutasid Balti riigid endast orgaanilist Euroopa osa ja nende vabastamine võõrvägedest oli üks külma sõja lõpetamise suurtest töödest.

USA poliitikas oli Balti küsimus kujutanud aastakümneid välispoliitika südametunnistuse küsimust, president Bill Clintoni ajal oli see ka Venemaa demokraatliku arengu oluliseks baromeetriks.

Clintoni Vene-poliitika oli USAs sisepoliitiliselt müüdav ainult demokraatliku Venemaa puhul, väed Balti riikides ja meie käratsemine rikkusid seda pilti.

Aga venelaste positsioonid?

Minu hinnangul oldi Venemaal lepitud baaside lahkumisega endistest Varssavi pakti riikidest, näiteks Poolast, kuid mitte Balti riikidest. Selle vastu olid Vene poliitikas tugevad neoimperialistlikud jõud. Ainult tugev rahvusvaheline surve viis lõpuks selleni, et Venemaa oli nõus laua taha istuma ja põhiküsimustes mõistlikel tingimustel kokku leppima.

Kas tegemist oli pigem Eesti–Vene või USA–Vene vahelise kokkuleppega?

Ameerika administratsioon mängis 26. juuli tippkohtumiseni viinud kuudel muidugi väga tähtsat rolli, kuid läbirääkimisi pidasid siiski eestlased, ja seda, kus asub meie jaoks mõistlik kompromiss, said otsustada ka ainult eestlased. Ameeriklased ja sakslased avaldasid Venemaale üldist survet viia väed kiiresti välja ja olid meile n-ö garandiks. Meenutan, et Venemaa pidas meiega läbirääkimisi, endal tankid Tallinnas.

Juulilepete sõlmimisele eelnenud konsultatsioonide ja läbirääkimiste käik oli üsna pikk?

Läbirääkimised toimusid juba 1992. aasta suvest. Põhiprobleemiks oli muidugi vägede väljaviimise kuupäev – meie nõudsime selle toimumist lähema kuue kuu jooksul. Kõrvuti käis äge propagandasõda, mille käigus venelased sidusid vägede väljaviimist pidevalt küll venekeelse elanikkonna olukorra, küll ohvitseride majandusraskustega.

Meie positsiooniks oli aga jällegi see, et väed tuleb välja viia kiiresti ja ilma lisatingimusteta.

1994. aastal aga ähvardas meid tõsine oht oma taotlustega üksi jääda. Meie Lääne sõbrad tegid viimase jõupingutuse ja aitasid korraldada tippkohtumise. Pärast kurnavaid läbirääkimisi oli pinnale jäänud kolm probleemi: vägede väljaviimise kuupäev, Vene sõjaväepensionäride saatus, Paldiski tuumaallveelaevade keskuse küsimus.

Viimastel kuudel enne 26. juulit toimusid aktiivsed konsultatsioonid, kuid lääneriikide hinnangul oli Kreml paindumatu.

Moskvast tulime siiski tagasi soodsa tulemusega: väed välja umbes kuu ajaga, Paldiski tuumakeskus välja ühe aastaga, sõjaväepensionäridele väljastatakse elamisload, juhul kui konkreetse inimesega ei kaasne julgeolekuriske. See oli realistlikult parim saavutatav tulemus – Eestile positiivne.

Kuidas te hindaksite Eesti avalikkuse suhtumist lepetesse toona ja praegu?

Moskvast saabudes saime koos president Lennart Meriga algul tugeva kriitika osaliseks. Paljud kritiseerisid leppeid Mart Laari juba üsna raskes olukorras olnud valitsuse nõrgestamiseks. Oli ka inimesi, kes olid mures, et Venemaa leiab mingi kavala viisi lepingu mittetäitmiseks.

Nende kriitika, ehkki valus, oli mulle arusaadav. Seda seetõttu, et me kõik valutasime südant Eesti saatuse pärast. Kriitika vaibus peatselt, sest oli selge – Venemaa viib oma väed välja.

Praegu, kümme aastat hiljem on siin olnud baasidest saanud vaid sünge meenutus. Oleme NATO ja Euroopa Liidu liikmed ja ilma vägede väljaviimiseta poleks seda juhtunud.

Tallinnas kerkib endistesse Vene kasarmutesse kaubakeskus. Paldiski tuumareaktor on lääneriikide rahvusvahelise valve all. Eesti kohtud suhtuvad üliliberaalselt neisse sõjaväepensionäridesse, kes vaidlustavad otsuse neile mitte elamisluba anda.

Elame täna teises ajastus, ja ma loodan, et kõigil on hea meel selle üle, et baasid on läinud.