Kristiina Ojuland: Põhiseaduslik lepe eeldab kompromisse

Kristiina Ojuland, välisminister (Reformierakond)

Eesti seisab valitsustevahelisel konverentsil oma õiguste eest

Vaid napilt paar nädalat on möödas rahvahääletusest, kui lühike hingetõmbeperiood asendub uuesti pingelise perioodiga - läbirääkimistega Euroopa Liidu uue põhiseadusliku lepingu üle. Laupäeval avasid Euroopa riigipead ja valitsusjuhid pidulikult valitsustevahelise konverentsi, mille eesmärgiks on Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu eelnõu lõplik valmimine detsembri keskpaigaks.

Eesistuja Itaalia plaan on kahtlemata ambitsioonikas, sest lepingu eelnõu saatus on üsna umbmäärases seisus.

Täna puudub riikide vahel poliitiline konsensus lepingu oluliste punktide osas. Ehkki kõik riigid tõdevad, et konvent tegi ära suure töö seni kehtivate lepingute lihtsustamisel, on viimasel hetkel konvendis saavutatud kompromissid hapravõitu, seda eriti institutsioonide peatükis.

Suuri vaidlusi on oodata uue hääletussüsteemi osas ning mõnede liikmesriikide ja Eesti vaatevinklist äärmiselt olulise ühehäälsuse säilimise põhimõtte puhul maksupoliitikas.

Suured ja väikesed

Juba konvendi töö käigus kujunesid välja teatud riikidevahelised jõujooned, kus ühed soovisid kiiremat ja sügavamat lõimingut, teised aga senikehtiva Euroopa Liidu mudeli juurde jäämist.

Enne valitsustevahelise konverentsi algust on mõned riigid väljendanud arvamust, et suvel saavutatud kompromissid on väga head ning need tuleks nüüd ilma pikema sisulise aruteluta heaks kiita.

Mitu riiki on väljendanud muret, et kui lepingu peatükid uuesti avatakse, võib juhtuda, et enam ei suudetagi kompromisse saavutada, mis tähendaks kogu seni tehtud töö läbikukkumist ja Nizza lepingu järgi edasi elamist.

Samas jätavad mitmed riigid kahe silma vahele tõsiasja, et kui mõnede riikide arvamust valitsustevahelise konverentsi käigus arvesse ei võeta, ei pruugi need riigid uut lepingut alla kirjutada või seda hiljem ratifitseerida. Muret tekitavad ka rahvahääletused riikides, mille kodanikud on varemgi Euroopa Liidu lepinguid tagasi lükanud.

Ka Eesti seisukohalt on oluline, et konvendi lõpus kiirustades tehtud teatud kompromisslahendused võetaks uuesti arutuse alla.

Kui konvent kestis kokku 18 kuud, siis näiteks institutsioonide küsimusega tegeleti vaevu kaks kuud ja paljude riikide, sealhulgas ka Eesti esindajad olid kompromissidega nõustudes kindlalt veendunud, et valitsustevaheline konverents jätkab läbirääkimisi nii Euroopa Liidu roteeruva eesistumise, ELi välisministri ameti, volinike võrdõiguslikkuse, Euroopa Parlamendi kohtade minimaalse arvu ja paljude muude oluliste teemade üle.

Mäletatavasti oli konvendi töö lõppemine seotud suure ajasurvega ja kõik konvendil osalenud isikud olid huvitatud, et nende töö oleks heaks aluseks edasiseks tööks valitsustevahelisel konverentsil.

Kuid täna tuleb tõele näkku vaadates öelda, et institutsioonide osa kompromisslahendused pakkusid välja eelkõige suurriigid, kes sisuliselt viimasel tunnil seadsid kõik ülejäänud fakti ette, et nende poolt väljapakutu on parim lahendus konvendi töö edukaks lõpetamiseks.

See on ka seletuseks tõsiasjale, et valdav enamik liikmesriikide ja liituvate riikide valitsustest on väljendanud seisukohta, mille kohaselt just institutsioonide osas on kõige enam küsimärke.

Läbikukkumise võimalus

Julgen väita, et valitsustevaheline konverents tuleb kõikidest eelnevatest keerukam juba seetõttu, et osalejaid on kümne riigi võrra rohkem. See tähendab, et kompromisside ja lõpuks konsensuse leidmine läbirääkijate vahel on juba olemuslikult raskem.

Valitsustevaheline konverents hakkab toimuma ainult poliitilisel tasandil välisministrite kohtumiste raames. Kui nemad omavahelistes aruteludes kokkuleppeid saavutada ei suuda, pannakse küsimus lahendamiseks peaministrite lauale, aga konsensuse puudumisel võib asi jääda otsustamata.

Ka võib juhtuda, et mõnes avatud peatükis ei suudetagi enam ühist keelt leida, see tähendaks, et selles valdkonnas muudatusi ei tule. Veelgi halvem oleks, kui paljudes olulistes küsimustes ühistele seisukohtadele ei jõuta, siis ei pruugi uut põhiseaduslikku lepingut üldse sündida.

Euroopa Liidus kehtib põhimõte, et uusi lepinguid saab teha ja vanu lepinguid muuta ainult siis, kui kõik liikmesriigid on sellega nõus. Kõik liikmesriigid peavad lepingule alla kirjutama ja seejärel uue lepingu oma parlamendis ratifitseerima või referendumil heaks kiitma.

Kui juhtub, et praegust eelnõud ei suudeta viimistleda kõigile vastuvõetavalt, siis jäävad kehtima senised lepingud, alates asutamislepingust ja lõpetades Nizza leppega. Viimane töötati välja just eelseisvat Euroopa Liidu laienemist silmas pidades ning leppesse viidi sisse terve hulk olulisi institutsionaalseid muudatusi.

Kõik võimalused

Iga riik esineb valitsustevahelisel konverentsil enda nimel ja igal riigil on seal üks hääl, olenemata sellest, kui suure või väikese riigiga on tegemist.

Igasugused hirmujutud sellest, et suured riigid võivad hakata mingil kombel väiksemaid suruma, on kaunis laialt levimas mitte ainult Eestis, vaid ka teistes meiesugustes maades.

Valitsustevaheline konverents seisneb läbirääkimistes ja läbirääkimised tähendavad üldreeglina kompromisse.

Kahtlemata on Eesti valmis kompromissideks. Mina usun, et Euroopa Liidu tänased liikmed on väga suure omavahelise koostöö ja kompromisside leidmise kogemusega ning mul ei ole mingit põhjust arvata, et nüüd, Euroopa Liidu laienemise järel, peaks nende suhtumine millegipärast muutuma.

Kõigile on arusaadav, et uus leping saab sündida ainult siis, kui selleks valitseb poliitiline valmisolek kõikide asjaosaliste hulgas. Euroopa Liit on kahtlemata demokraatlik ühendus, kus igal riigil on õigus ja võimalus oma seisukohti esitada ja neid valitsustevahelisel konverentsil kaitsta.