Kristiina Ojuland: Lõikusaeg on käes

Kristiina Ojuland välisminister (Reformierakond)

Seitse korda mõõda, üks kord lõika, ütleb eesti vanasõna. Euroopa Liiduga liitumist on Eestis mõõdetud enam kui seitse aastat. Nüüd on aeg piisavalt küps, et lõikama hakata. Nii arvan mina.
Kuid Eestis on täna suur hulk inimesi, kes arvavad, et selle kiire asjaga on aega küll. Mõtleme ja mõõdame veel.

Kas küllalt mõõdetud?

Mööda Eestimaad sel kevad-suvel erinevatel ELiga seotud debattidel osaledes olen kuulnud seisukohti, et ootame veel pisut ELi astumisega, saame ise tasapisi jõukamaks ja ehk õnnestub tulevikus paremad liitumistingimused välja kaubelda.

Vahel arvatakse, et kui me "ei" ütleme, küll siis alles Euroopa näeb - las vaatavad, kui kanged me oleme, pole meil nende almust tarvis! Mõni on koguni arvanud, et oma "ei"-ga võiks Eesti saada terves maailmas suure tähelepanu osaliseks, muutuda seeläbi atraktiivseks kohaks, kuhu tahetakse tulla, et oma silmaga meiesuguseid kangelasi näha.
Sarnaste huvitavate mõtete rida võiks veelgi jätkata. Ometi panen siinkohal veidruste loetelule punkti ja püüan ette kujutada, mis siis tegelikult pärast 14. septembri "ei"-d juhtuma hakkab.

Kõigepealt arvatavasti hõiskavad eurotoetuste saajad ülejäänud liituvates riikides, sest nende supp muutub Eesti osa võrra tummisemaks. Suur osa Euroopast aga arvab meist tõenäoliselt niisamuti, nagu kunagi saksa mõtleja Johann Gottfried Herder ütles, et eestlased on Euroopa viimased metslased.

Emotsioonidele järgneb aga külm dušš õige pea, mis ka kõige kuumemad eurovastased maha jahutab. Ennekõike tasuks siin rääkida Eesti staatusest. Viimase pooleteise aasta jooksul on Eesti esindajad sõna otseses mõttes ELi tulevikku kujundanud ning osalenud tänaste ELi direktiivide ja määruste, samuti uue ELi põhiseadusliku lepingu väljatöötamises. Isegi meie tootjate ja huvigruppide esindajad on viimasel ajal hakanud üha rohkem lobitööd tegema, et neid puudutavad õigusaktid ei hakkaks ettevõtjaid (kalurid, põllumehed, toiduainetööstus jne) ahistama.

Löök põllumajandusele

"Ei" korral tuleb sellele kiire ja kuulsusetu lõpp: edaspidi hakkame lihtsalt ELi ühiseid õigusakte üle võtma, ilma et keegi meilt küsiks, kas üks või teine regulatsioon meile meeldib või mitte.
Ilma ELi õigusaktideta aga tänapäeval ükski normaalne Euroopa riik toimida ei saa - ka Šveits, Island ja Norra kasutavad suures osas ELi acquis’d.

Staatusest rääkides tuleb lahti mõtestada periood, mis jääks praeguse hetke ja uue laienemise vahele. Kas hakkame järgmise viie aasta jooksul kuuluma Bulgaariaga ja Rumeeniaga ühte gruppi?

Kas meile jäävad ELi toetused alles? Kas alustame uuesti läbirääkimisi, siis juba 24 riigiga?
Julgen oletada, et "ei" puhul saavad kõige kiirema ja valusama kaotuse osaliseks põllumajandustootjad, kes aasta-aastalt on üha rohkem saanud tunda ELi põllumajanduspoliitika mõju ja ka siseriiklikud toetused on aina kasvanud.

Pärast "ei"-d on mõlemaga lõpp, sest ka siseriiklik toetus on olnud tingitud ettevalmistusest liitumaks ELiga. Kui me ELi liikmed ei ole, on meil igal juhul odavam toiduained importida, kui neid siin kohapeal ise toota.

Mõned euroskeptikud arvavad, et ELiga tuleks jätkata läbirääkimisi, et paremaid maaelu- ja põllumajandustoetusi saada. Kas keegi ütleks kas või ühe põhjuse, miks peaks Poola või Leedu, kes istuvad siis juba teisel pool läbirääkimiste lauda, olema nõus Eestile andma paremaid tingimusi, kui nad ise liitumisel said?

Praeguste kokkulepete kohaselt võiks Eesti aastatel 2004-2006 saada igal aastal 5 miljardit krooni, makstes ise 1,3 miljardit krooni.

Täna oleme rahvusvahelistes organisatsioonides koos ELi riikidega ühes paadis, osaleme nõupidamistel, kus valmistatakse ette ELi ühiseid positsioone kõikides rahvusvahelist suhtlemist puudutavates küsimustes. "Ei" puhul istume üksi. Ka meie Balti sõbrad, kellega 90ndatel sai väga palju ühiseid seisukohti kaitstud, lähevad edaspidi välja koos ülejäänud ELi riikide ühise positsiooniga ja meil jääb vaid üle loota, et keegi meie eest vajaliku sõna kostaks.

Noored ja vanad

Mind kummitab pidevalt hiljuti ühes Eesti väikelinnas toimunud debatt, kus üks tütarlaps tõusis püsti ja palus pisarsilmil pensionäre, et nad ei võtaks oma "ei"-ga noortelt ära võimalust saada paremat haridust, võimalust reisida, võimalust saada oma diplomile üleeuroopaline tunnustus ning tulevikku silmas pidades võimalust elada jõukalt, keskmise eurooplasega sarnaselt ja saada töötatud aastate eest õiglast pensioni.

Muidugi mõistan ma tänaseid eakaid, kes kogu elu on rüganud NSVLis ja on täna kibestunud muudatuste pärast, mis Eesti taasiseseisvumine kaasa tõi. Kuid kas neil on õigus kättemaksu või mõnel muul ajendil hääletada ELiga liitumise vastu, pannes sellega Eesti arengule piduri?

Kui see nii läheb, peame ausalt tunnistama, et eestlane igatsebki tagasi "vanu häid aegu", kus korter anti tasuta (see, et pool elu järjekorras pidi olema, on tänaseks muidugi ununenud), kus iga aasta võis saada soodsaid sanatooriumituusikuid, kus töölise palk oli direktori omaga samal pulgal. Kas sellist mentaliteeti ongi üldse vaja ELi viia?