Kristiina Ojuland: usun ühisesse turgu

Andrei Hvostov uurib välisministrilt, miks on Eesti töötanud vastu Euroopa reformimisele ning küsib, mis saab edasi.

Euroopa Liidule põhiseadust koostanud Tulevikukonvent on lõpetanud oma töö. Konvendis osalenud riikide delegatsioonid väljendavad tulemustega ettevaatlikku rahuolu. Sügisel alustab istungeid Valitsustevaheline Konverents, kus antakse Euroopa põhiseadusele lõplik nägu. Seal otsustatakse ilmselt ka küsimus, kas Euroopa Liidu ühtsus säilib või toimub lõhenemine. Ühed riigid soovivad integratsiooni süvenemist (Euroopa Ühendriigid), teised eelistaksid olemasoleva liidu säilimist (Isamaade Euroopa).

Eesti on alalhoidlike hulgas. Meie esindajad on töötanud vastu Euroopa reformimisele. Eesti on kutsutud ELi, ent see ei tähenda veel seda, et kui kõrgema võimu kandja annab 14. septembril nõusoleku ELiga ühinemiseks, siis me olemegi seal sees. Meie küsime praegu "kas sellist ELi Eesti tahtiski?", samas võidakse mujal varsti küsida "kas EL sellist Eestit üldse tahabki?". EL-iga ühinemine on sama paratamatu kui oli omal ajal kommunismi saabumine. See tähendab - kõik võib veel nihkuda kättesaamatusse kaugusesse. Välisminister Kristiina Ojuland on siiski optimistlik.

Kuidas see mõjutab meie suhteid Berliini ja Pariisiga, et olime Euroopa Tulevikukonvendis natuke teistsugustel, mõnes punktis isegi diametraalselt vastupidistel seisukohtadel kui nemad?

Vaadake, Eesti on suveräänne riik, kellel on mitte ainult Konvendis omad seisukohad vaid ka väga paljudes meid puudutavates välispoliitilistes küsimustes. Oleks väga imelik, kui Eestil poleks selgeid seisukohti EL tuleviku suhtes, sest see mida Konvendil arutati, puudutab igat Eesti inimest. Kui me ELiga liitume või isegi siis, kui me ei liitu.

Kas te isiklikult olete rahul Tulevikukonvendis saavutatuga?

Olen suurelt osalt rahul. Olen seda ka varem välja öelnud, et tegelikult see on võibolla isegi üllatuslik tulemus Konvendilt, et nii kaugele jõuti nii paljude erinevate riikide ja erinevate huvide ühtlustamisel. See on iseenesest suur saavutus. Mis aga ei tähenda seda, et mõned kohad selles lepingus ei ole kompromisside tulemus ja alati, kui kompromisse tehakse, jäävad mõned asjad sajaprotsendiliselt saavutamata. Nii nagu ei saavutanud Saksamaa sajaprotsendiliselt mida nad tahtsid, ei saavutanud meiegi sajaprotsendiliselt seda, mida me tahtsime. Ja see on praegu see baas, millega minnakse VVK-le (Valitsutevahelisele Konverentsile).

Luksemburgi peaminister oli absoluutselt rahulolematu saavutatuga. Tasub teadmiseks võtta, sest Luksemburg on ka väike riik.

Selles Euroopa mitmekesisus tegelikult seisnebki, et mitte ainult erinevatel Euroopa riikidel vaid ka riikide sees erinevatel poliitilistel jõududel on erinev nägemus ELi tuleviku suhtes; osad tahavad näha ELi sellisena, nagu ta täna on olnud, teised tahavad näha ELi hoopis millegi võimsamana; neil on suuremad ambitsioonid.

Luksemburgi ambitsioon on tunduvalt suuremad kui Eestil?

Seda on raske hinnata. Luksemburg on olnud Euroopa Ühenduse asutajaliige ja väga kauaaegne ELi liige, ta on tõenäoliselt ka oma sisimas küpsem võtmaks ette suuremaid ja põhjalikumaid reforme just ELi juhtimise osas. Eesti on alles liituva riigina loomulikult tunduvalt ettevaatlikum; ilma kogemusteta meie justkui ikkagi hüppame tundmatusse vette.

Kui Konvent kokku tuli, kutsuti sinna Euroopa noorsoo esindajad, et kuulata nende arvamust. Nende soovide ülemises otsas oli see, et EL esineks välisasjade ajamisel ühehäälselt. Praegune tulemus on vastupidine - ühist välispoliitikat ei ole ega saagi olema. Kas teie isiklikult suhtute mõistvalt Euroopa noorte soovi?

Usun, et see pole ainult Euroopa noorte soov, see oleks kindlasti ka Eesti soov.

Aga mis takistab meil siis võtmast seisukohta, et välispoliitilised otsused oleks enamushäälselt langetatud?

Arvan, et põhjus peitub Euroopas endas. Ajalooliselt on Euroopa riigid kujunenud rahvusriikidena, kellel on aeg-ajalt oma riigi huvid täiesti loomulikult kõrgemal EL-i huvidest. See tuli väga selgelt välja ka Iraagi konflikti käigus. Kui te kujutate ette, et julgeolekupoliitika valdkonnas oleks toimunud kvalifitseeritud häälteenemusega hääletamine, milline otsus oleks siis tulnud välisminitsrite nõukogus ja kuidas seda otsust oleks ellu viidud, kui näiteks mõni Euroopa suuriik oleks jäänud vähemusse?

Arvan, et peaksime vaatama hästi pragmaatilise pilguga seda ühist välis – ja julgeolkupoliitika kujundamist ja elluviimist ELis. See idee, et meil peaks olema ühine välis – ja julgeolkupoliitika, toodi sisse Maastrichti lepinguga. See oli väga suur poliitiline ambitsioon 1992. aastal, mida tänase päevani pole suudetud päris lõpuni ellu viia, ja julgen ennustada, et ka tulevikus tekib kindlasti lahkhelisid Euroopa riikide vahel sensitiivsetes küsimustes seisukohtade kujundamisel, kus ilmnevad riikide erinevad huvid.

Kui juba lahkhelidest tuli juttu, siis kas te lugesite, mida kirjutas mai lõpus ajaleht Financial Times Vilnius 10 kirja saamisloost? Kuidas teile see artikkel tundus? See väide, et kõige taga oli üks Ameerika lobist?

Nooh, selle V-10 kirja ümber on olnud hästi palju spekulatsioone. Ja iga uus versioon on omamoodi huvitav lüli selles spekulatsioonideahelas. Võin täieti siiralt ütelda, et selle kirja valmimisel võtsid osa Eesti VM ametnikud oma igapäevase töö käigus, ka mina välisministrina pidasin telefonikõnesid kolleegidega Kesk-Ida-Euroopas, ja mingit niisugust väidet, et keegi kuskil sepitses selle kirja valmimist, ei saa küll tõsiselt võtta.

Aga te tunnete Bruice Jacksonit?

Ma arvan, et pole vist ühtegi välisministrit Kesk-Ida-Euroopas, kes teda ei tunneks ja kindlasti ka need, kel on pikem välispoliitiline praktika vanades ELi riikides, teavad teda kui endist USA administratsiooni töötajat. (Jackson on pigem administartsiooni lähedal viibinud isik: ta oli 1979-90 tegev USA sõjaväeluures, 1986-90 paralleelselt tegev Ühendriikide kaitseministeeriumis, aastatel 1993-2002 oli relvatootja Lockheed Martini asepresident ning samal ajal juhatas mittetulundusühingut “US Committee on NATO", mis lobeeris sõjalise liidu laienemist Ida-Euroopasse - AH).

Lähme tagasi Konvendi juurde. Vaatasin protokollidet, et Henrik Hololei on seal hästi tihedalt sõna võtnud. Kas kõik need avaldused, mis ta seal esitas, olid eelnevalt kooskõlastatud välisministeeriumiga ja valitsusega?

Ta sai põhimõtteliselt volitused peale seda, kui kaksikliidu valitsus võttis vastu meie positsioonid – kui ma õigesti mäletan, oli see eelmise aasta novembris – mis puudutab just institutsionaalset reformi, ja ka valitsuse kabinetiistungitel käidi teatud aegadel teatud intervallide kaupa Konvendil käsitletavad teemad läbi. Minu meelest oli valitsuskabineti liikmetel väga hästi teada, mis Konvendil toimus, sidepidamine esindajatega oli päris hea. Võin korrata seda, mida olen korduvalt öelnud, et meie inimesed Konvendis väärivad tõelist tunnustust.

Hololei sõnavõtus kas 7. või 8. novembril nimetatakse nelja Eestile põhimõttelise tähtsusega punkti. Viimases punktis teatab ta, et Eesti valitsus on vastu Eurogrupi formaliseerimisele. Miks me ei toeta seda?

Ma ei ole nüüd muidugi seda tervikteksti näinud, millele te viitate.

Sama kordab ta 30-31. mail, oma viimases sõnavõtus. Ta räägib seal juba justkui enda nimel - mitte “we” vaid “I”. Sellepärast ma küsingi, kas ta kooskõlastas kõik valitsuse ja välisministeeriumiga. Kas mingi hetk libises asjaajamine tema kätte?

Ma võin öelda, et Hololei töö Konvendis oli kõikides punktides kooskõlastatud. Mingisuguseid etteheiteid minul talle kabineti liikmena ei ole. Ja kui te niimoodi sõnasabast kinni tahate haarata, siis see on lihtsalt inimlik, et kui sa esined, siis see minavormis ütlus tuleb täiesti automaatselt.

Eurogrupi formaliseerimine tähendab seda, et riigid, kes on üle läinud eurole, hakkavad rahandusministrite koosolekuid pidama eraldi, sinna ei kutsuta inglasi, taanlasi ega rootslasi. Ja ka tulevikus, kui EL laieneb, siis need, kes on eurotsoonis, need osalevad seal ja ülejäänud mitte. Eesti on sellisele uuendusele vastu.

Võin tausta laiemalt seletada. Me oleme öelnud väga selgelt välja ka põhimõtte, et me ei toeta eraldi kaitseinstitutsioonide loomist ELi mõnede liikmesriikide vahel, nagu see nelja liikme initsiatiiv, mis siin aprilli lõpus tekitas suuri laineid ELi sees ja üldse transatlantilistes suhetes. (29. aprillil teatasid Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia ja Luksemburgi esindajad kavatsusest luua aastaks 2004 ELi kaitsejõudude planeerimis – ja juhtimisstaap; seda ettepanekut kritiseeriti eriti ägedalt Washingtonis ja Londonis - AH). Kõik niisugused eraldumiskatsed teatud poliitikate ajamisel mõnede ELi liikmete vahel ei tööta kindlasti EL-i kui terviku kasuks. Tõsi ta on, et põhimõtteliselt juba Nizzas lepiti kokku, et kui mõned riigid leiavad, et nad tahavad teha süvendatult koostööd omavahel, siis nad võivad seda teha kehtivate lepingute raames, aga mitte rohkem, ja see millest teie konkreetselt räägite, eurotsoonist, see eeldaks minu arusaamise järgi lepingute muutmist.

Euroopa põhiseaduse projektist nähtub, et tulevikus on igal liikmesriigil Euroopa Nõukogus oma volinik. Kas olete oma tulevast karjääri visandades mõelnud, et Eesti volinik võiksite olla teie olla? Või küsides konkreetsemalt, mis ala volinik?

Seda oleks minul praegu väga rumal kommenteerida, sest te ju teate isegi, et Eestis pole veel alanud diskussioon erakondade vahel selle üle, et kes võiks olla meie volinik ja mis võiks olla see valdkond. Ehkki tõsi, valdkonna kohta, valdkondi on täitsa mitmeid, kus me võiks olla head ja tugevad.

Näiteks?

Näiteks maksustamine oleks minu meelest üks väga õige koht. Ainult küsimus on selles, et EL on teatavasti niisugune koht, kus peetakse läbirääkimisi ja kõik taolised otsused püütakse teha konsensusega. Me peame oma soove formuleerima lähtudes ELis kehtivast poliitilisest reaalsusest; nii et meil ei maksa siin ka väga üle oma varju hüpata. Mis ei tähenda nüüd seda, et meie ambitsioon peaks olema liiga madal. Kui ma ütlen, et maksuvolinik, siis see on väga kõrge latt ja ma arvan, et selles suunas me võiksime ka mõelda. Mis aga ei tähenda, et see oleks ainuvõimalik funktsioon. Kindlasti on meil palju teisi valdkondi, kus me tuleks toime.

Ministrite nõukogu töös muutuvad välisministeeriumid teatud mõttes peaministeeriumideks. Legislatiivne jõud on välisminstrite nõukogul, isegi kui kokku tulevad näiteks põllumajandusministrid.

See on juba Euroopa lepingutega nii, meil pole suurt midagi kaasa rääkida.

Aga see tähendab seda, et Eesti välisministeerium peab endasse koondama kõigi ülejäänud ministeeriumide kompetentsi. Oleme selleks valmis?

EL-i liikmed on iseseisvad riigid. EL on ühe üksiku liikmesriigi jaoks eelkõige ikkagi välispoliitiline küsimus. Ja see on põhjus, miks välisministeriumidel on koordineeriv ning ka riiki esindav roll. Ühest küljest tähendab see kordineerimine siseriiklikku positsioonide kujundamisel keskse rolli mängimist; need positisoonid saadakse kokku ja siis välisministeerium viib need ELi tasemele, ning samuti peab läbirääkimisi teiste välisriikide esindajatega. Mis aga ei tähenda seda, et välisministeerium hakkaks põllumajandusministeeriumi tööd tegema. Kaugeltki mitte, see formuleerib oma positsiooni ise ja välisministeeriumi roll on seda positsiooni väljaspool Eestit esindada.

Kui Liina Tõnisson läks Moksvasse topelttolle kaotama, olles majandus- ja kommunikatsiooniminister, siis kas see tähendas välismisniteeriumi mängumaale tungimist?

See pole ELi konteksti mahtuv küsimus. See, mis puutub Eestit ja Venemaad, on kahepoolne suhe, ja nagu teate, tulenevalt Eesti seadustest, iga kord kui üks või teine minister, kui ta pole parasjagu välisminister, läheb mingit lepingut alla kirjutama, siis ta saab valitsuselt selleks volitused. Kui neid pole, siis…

Tõnissonile anti neid volitusi väga pika vinnaga...

Kui näiteks oleks tõesti nüüd ette tulnud see moment, et Vene pool oleks olnud valmis selle lepingu allakirjutamiseks, siis Eesti valitsus on ju alati fleksibiilne, oleks saanud teha kabineti istungi ja need volitused oleks ka tulnud.

Vahetult enne seda, kui Tõnisson läks Moksvasse, tõstsite teie üles kompensatsioonide saamise nõude. (Kompensatsioonid nõukogude ajal represseeritutele; 2002. aasta 28. juunil lükkas Ojuland tagasi Riigikogu otsuse selle taotlemiseks Venemaalt - AH). Selles valguses, et Tõnisson läheb Moskvasse midagi läbi murdma, pole see just tõlgendatav kui tee sillutamine. Seda võib tõlegndada ka kui vastutöötamist.

Ma pole kindlasti nõus sellega. Ainuke põhjus, miks seda lepingut alla ei saanud kirjutada, oli see, et Vene pool lihtsalt ei teatanud oma valmisolekust alla kirjutamiseks ja Eesti valitsus täiesti loomulikult ei andnud blanko-volitust majandus – ja kommunikatsiooniministrile ükskõik mille allakirjutamiseks. Läbirääkimised topeltollide kaotamise üle on kestnud aastaid ja Eesti riik, kui ta tahab riigina käituda, ei saa panna end panna niisugusse olukorda, et me igaks juhuks anname kellelegi volitus, et äkki nüüd midagi juhtub. Rahvusvahelis lepinguid ei sõlmita taoliselt, selleks on kindel protseduur ja kui pooled pole omavahel ametnike tasandil konsultatsioonide käigus kokku leppinud, siis pole ka võimalik alla kirjutada. Mis puudutab kompensatsioone, ma arvan, et see teema oli varem üleval ja on seda ka täna ja see pole kindlasti asi, millega keegi tahaks kaikaid kodarasse loopida Eesti-Vene suhetele. Olen väga seda meelt, et Eesti-Vene suhted peavad olema pragmatilised ja küsimused, mis on kahe riigi vahel üleval, varem või hiljem lahendatakse.

Taas Konvendist. Põhiseaduse projektist nähtub, et rahvuslike parlamentide roll peaks suurenema. Kas Riigikogu on võimeline muule lisaks läbi töötama kõiki neid pabereid, mis Brüsselist nüüd tulema hakkavad?

Arvan, et on. Kui mingi osaga Konvendis võiks rahul olla, siis mul on väga hea meel, et mitte lihtsalt ei deklareeritud rahvusparlamentide rolli suurenemist, vaid seda on lausa täpsustatud. Mul on hea meel, et rahvusparlament saab selle eelnõu kohaselt info kätte sellest hetkest, kui ühe õigusakti eelnõu tuleb välja Euroopa komisjonist.

Praegu meie Riigikogu selleks valmis pole, sest Riigikogu Euroopa asjade komisjon teatas, et nemad neid pabereid ei taha, vaid saadetagu need kohe asjaomastele ministeeriumidele.

Pole sellist avaldust kuulnud. Küll aga olen seda teemat korduvalt arutanud meie Euroopa asjade komisjoni esimehe Rein Langiga, kes jagab täielikult seisukohta, et eelnõud, mis hakavad nüüd Brüsselist tulema, lähevad Riigikogusse ja mitte asjaomastele ministeeriumidele, kuhu need lähevad nagunii, aga asjaomastele komisjonidel Riigikogus. Näiteks tuleb üks eelnõu keskkonna teemal, siis on täiesti loomulik, et see läheb Riigikogu keskonnakomisjoni. Riigikogus komisjonid saavad esiteks info, mis laadi õigusakt tuleb, mis on selle sisu ja me saame piisavalt palju aega, et kaasa rääkida selle õigusakti kujundamisel, sh. ka huvigrupid, sest niipea, kui asi tuleb Riigikogusse, on see avalik dokument. Ja hakkab käima täpselt samasugune normaalne seadusandlik väljatöötamise protseduur, nagu see on Eestis olnud ja see on õige, sest ta on avalik, demokraatlik, ta on läbipaistev. Siiamaani see EL-is pole niimoodi olnud.

Räägime Valitsustevahelisest Konverentsist (VVK), mis peaks töötama järgmise aasta suve keskpaigani. Kui seal peaks kristalliseeruma Tuumik-Euroopa, või ütleme, et see formuleeritakse kahekiiruselise Euroopana – üks on kiire ja teine aeglasem – ja kui meie jääme kiiremast Euroopast välja, siis me oleme taas seal, kus me ka paregu oleme. Me oleme väljas, mitte sees. Kas oleme valmis selliseks asjade käiguks? Meie senine käitumine Konvendis võib anda sellise tulemuse.

See pole nii must-valge küsimus Esiteks, me ei tea, mis VVKst välja tuleb. Kui tekib selline valikuvõimalus, ma arvan, et siis tuleb meil otsustada…

Kas me oleme nii paindlikud, et võime teha mingites küsimustes kannapöörde?

Siin pole ka kannapööret vaja teha. Tegelikult on täna olemas üks EL, mis on meile täiesti vastuvõetav, millega me võiksime liituda nii nagu ta täna eksisteerib. Minu meelest on see väga hästi töötav süsteem, mis on täna olemas, ühisturg, mis töötab; täiesti rahuldav meie jaoks. Ja meil ei peaks olema mingit põhjust, et sellega mitte liituda. Kui aga tekivad mingisugused muud moodustised, näiteks seesama kaitseühenduse loomise idee, mis meile mitmel põhjusel on vähemalt esialgu vastuvõetamatu, siis ma leian, et me ei peaks tingimata ummisjalu sinna jooksma.

Ma olen VVK suhtes suhteliselt optimistlik, sest ELi ajalooline kogemus näitab, et päris jõhkralt kellestki üle ei sõideta. Kui on näha, et poliitiline valmisolek on teatud maani küps, siis üldreeglina sellest üle ei hüpata, jõuga üle ei minda. Ja seda näitas tegelikult ka Konvent. Paljud väikeriigid ju kartsid, et suurriigid tulevad ja suruvad oma arvamuse peale. Lõpuks ikkagi leiti kompromiss. Polnud ühtegi riiki ka Thessalonikis, kes öelnuks, et Konvendi tulemus ei kõlba mitte kuhugi. Kõik polnud küll päris lõpuni rahul, sest kõik pidid vähekene ühest või teisest otsast järelandmisi tegema, aga see kompromiss lõpuks saavutati ja usun, et see leitakse ka VVK-l.

Ma võtan teie öeldu kokku: meid rahuldab selline EL nagu see praegu on, aga kui EL muutub selliseks, kus ta meid enam ei rahulda, siis ega me sinna väga ei kipu. Selles mõttes meil polegi vaja tahta Tuuma-Euroopasse või suurema kiirusega Euroopasse, sest see poleks ju enam meile vastuvõetav.

Me räägime praegu hästi teoreetiliselt, sest meil ei ole võimalik paberi peal näha midagi sellist, mis oleks meile vastuvõetamatu. Me siin teiega praegu oleme fantaasiavallas. Aga kui tõesti juhtub midagi vastuvõetamatut, siis ma rõhutan veel kord – Eesti on iseseisv riik, kellel on oma valitsus, oma parlament; kes saab alati teha otsuseid, mis on Eesti huvides. Kui leitakse, et üks või teine asi on Eesti huvide vastu, siis järelikult tehakse ka vastav otsus, kuidas käituda.

Meie huvid kattuvad suures osas näiteks Suurbritannia huvidega. Joonistub pilt, et need riigid, kes on Vanas-Euroopas olnud traditsiooniliselt integratsiooni vastu, on seda ka praegu, ning neile lisanduvad nüüd siis sellised riigid nagu näiteks Eesti. On Tuumik-Euroopa, on ääreala. Ja meie signaliseerimine, et olemegi ääres ja et see meid rahuldab. Kas on valitsuses kunagi räägitud sellest, et me teeks kannapöörde ja läheks Tuumik-Euroopa leeri?

Et sellele vastata, võiks mõelda veel sammukese edasi – mõelda sellele, et Lääne-Balkani riigid saavad ELi liikmeks. Siis pole Euroopa enam 25 vaid 27-28 pluss viis. Ma arvan, et kõik need edasised ostused, mis puudutavad ELi juhtimist või teatud poliitikate süvendatud koos ajamist, johtuvad kõik sellest, kui suureks see liit läheb, johtuvad, ma usun, pragmaatilisest lähtekohast, et lõppude-lõpuks peab see suur ühendus toimima. Üks asi, mis seda liitu on koos hoidnud, miks ta üldse moodustati, see on ühine turg. Ma usun ühisesse turgu, et see on see, mis on ELi süda ja mis seda koos hoiab. Ja kui mõnedel riikidel või riikide gruppidel on suuremad ambitsioonid, siis ega tegelikult pole ka Eestil midagi selle vastu, et need riigid teeksid omavahel tihedamat koostööd ja et ka Eesti osaleks selles, kui see lepingutega on nii sätestatud. Aga rõhutan veel kord, et täna lepingutes on üsna täpselt kirja pandud, kus on ELi tegevusraamid ja täna pole mõtet minna kuskile väljapoole eksiteerivatest lepingutest. Kui vaadata Konvendi tulemust, siis ka Konvent tegelikult muudab EL-i poliitikaid, aga siseturg, mis koos hoiab, see jääb samaks. Ja see hoiab seda koos. On meid 25 või 33, see hoiab seda koos.