Kristiina Ojuland: Eestil on vaid aasta häälestumaks eluks Euroopa Liidus

Postimees, 25.04.2003
(intervjueerib Toomas Mattson)

Eesti välisminister Kristiina Ojuland leiab, et Euroopa Liiduga liitumiseni jäänud aastat tuleb kasutada kohanemiseks eluga liidus, olles valmis õppima teistelt riikidelt, kuid samas ka jagama partneritega omaenda unikaalset reformikogemust.

Eestil kui Iraagi diktaatorliku režiimi kukutanud koalitsiooni liikmel on kohustus osaleda ka uue vaba Iraagi ülesehitamises. Milliseid samme on lisaks võimaliku 55-liikmelise sõjaväeüksuse saatmisele valitsusel kavas astuda ja kui palju selleks raha on vaja?

Valitsuskabinetis oli see küsimus arutlusel ning kahtlemata on Iraagi küsimus üks nendest, mis meie välispoliitilist tegevust vähemalt lähiajal mõjutab. Otsene sõjategevus lõppes ju alles äsja. Ka Ateenas tõdesid riigipead, et nüüd kohe-kohe tuleb Iraagi ülesehitamise teema kallale asuda.

Esialgu pole võimalik mingeid lõplikke summasid välja öelda, kui palju võiks Eesti anda tagastamatut abi või humanitaarset abi. Kokku ulatuvad Eesti puhul Iraagiga seotud summad miljonitesse kroonidesse, kuid mitte sadadesse miljonitesse.

Küll on aga selge, et juhtiv roll Iraagi ülesehitamises peab olema ÜRO-l ja me oleme valmis tegema tihedat koostööd vastavate koordineerivate institutsioonidega.

Kas välisministeeriumil on infot Eesti ettevõtjatest, kes oleksid huvitatud sealses ehitamises, kommunikatsioonide taastamises ja muus vallas kaasa lööma? Koalitsioon on ju lubanud seista Eesti ettevõtjate huvide eest välismaal.

Tänase seisuga võib öelda, et huvi on olnud, kuigi praegu veel vähene. Eks see tule ilmselt ka sellest, et Iraak ei ole lihtne koht ja väikesel ettevõtjal pole sinna just lihtne minna. Aga kui ettevõtjad on sinnaminekust huvitatud, on välisministeerium valmis neid oma võimaluste ja kanalite kaudu aitama.

Kui Iraagist massihävitusrelvi ei leita, kas see muudab teie enda või Eesti seisukohta selle aktsiooni suhtes, mille tulemusena Iraagi režiim kukutati?

Kahtlemata oli Saddam Husseini režiim diktaatorlik ja ei ole mingit õigustust sellele, mida ta on oma rahvaga nende aastate jooksul teinud. See suhtumine ei saa kuidagi muutuda. Küsimuse teine pool võiks olla püstitatud selliselt, kas see muudab rahvusvaheliselt väljakujunenud korda ja tavasid. See on kindlasti asi, mis vajab rahvusvahelisel tasandil väga selget läbirääkimist ja on väga oluline, milliseid järeldusi sellest tehakse tulevikuks ja millised oleksid edaspidi rahvusvaheliste organisatsioonide võimalused sekkuda niisugustesse diktaatorlikesse režiimidesse.

Küsimus on ka, kas ja kuidas on õigustatud sekkumine diktaatorlikesse režiimidesse. Ma arvan, et täna siin lõplikke vastuseid pole. Need on väga tõsised küsimused, mille juurde tulla on ebamugav, kuid mille juurde tõenäoliselt tulema peab.

Kes peaks Eesti arvates kohut mõistma Iraagi kukutatud diktaatori Saddam Husseini üle, kui ta peaks leitama – kas USA, Iraak, USA ja Iraak koos, rahvusvaheline tribunal vms?

Hussein on juhtinud oma riiki ja rahvast diktaatorlike meetoditega, kuid muidugi ei saa kedagi süüdi tunnistada enne, kui seda ei ole teinud kohus. Milline see võimalik kohut mõistev rahvusvaheline kehand on, otsustavad asjaomased institutsioonid.

Samas on ka selge, et Haagis töötaval rahvusvahelisel kohtul on kogemus seda liiki kuritegude arutamisel. See ei välista, et uus rahvusvaheline kriminaalkohus võiks asjaga tegelda, kuid ma siiski eeldan, et see võiks olla Haagi kohus.

Eesti on tihtipeale rõhutanud oma ajaloost tulenevalt rahvaste õigust vabale enesemääramisele. Iraagiga seoses on Põhja-Iraagis elavate kurdide küsimus eriti Türgi närviliseks teinud. Kas Eesti arvates vääriks paljukannatanud kurdi rahvas oma riiki?

Eesti on väga selgelt lähtunud riikide territoriaalsest terviklikkusest. See on olnud laiemalt võttes Teise maailmasõja järgse rahvusvahelise suhtlemise üks alustalasid. Riikide lõhkumise õhutamine ei ole kindlasti see valdkond, millega me Eestis peaksime tegelema. Loomulikult on igal rahval õigus enesemääramisele, kuid selleks on väga selged rahvusvahelise õiguse printsiibid ja põhimõtted.

Nii et Eesti seisukohast ei tuleks Põhja-Iraagis kurdi riigi moodustamine kõne allagi.

Ma arvan, et pigem mitte.

Viimase aasta jooksul on kostnud poliitikute jutust aeg-ajalt signaale, et Eesti-Vene suhted on kohe-kohe soojenemas. Samas on aga siiani tagastamata presidendi ametitunnus, mida Venemaa asepeaminister lubas tagastada jne. Viimasel ajal näib olevat maad võtmas jäisevõitu vaikus.

Edasiminekut ses asjas praegu tõesti pole ja valitseb vaikus.

Samamoodi on topelttollidega. Kui Eesti saab aasta pärast ELi täisliikmeks laheneb see probleem niikuinii. Mida teie poliitiline vaist ütleb – kas topelttollid õnnestub Venemaaga maha võtta veel enne Eesti liitumist ELiga või ajavad venelased kiusu kuni lõpuni?

Ma tahaksin loota, et Venemaa on ehk ise huvitatud topelttollide mahavõtmisest, sest kui nad tahavad saada WTO liikmeks, on see kahtlemata teema, millega tuleb tegelda. Ja ega siin praegu Eesti poolt vaadates ei peaks tegema liiga optimistlikke ennustusi, sest need lubadused, mida terve eelmise aasta Vene poolelt kuulsime, ongi jäänud lubadusteks.

Meil ei ole praegu küll mingit põhjust arvata, et Venemaa tuleks ja teeks kiiresti ettepaneku topelttollide kaotamise leping sõlmida. Kui see nii juhtub, on kahtlemata väga tore ja me oleme valmis selle lepingu allkirjastama. Aga veel kord – ma ei tahaks olla liiga optimistlik.

Juhul kui mingi ime läbi peaks Venemaa WTO liikmeks saamine tõusetuma enne seda, kui Eesti on liitunud ELiga, siis kas Eesti on valmis blokeerima Venemaa pääsu WTOsse, mis teatavasti vajab konsensust?

Ma usun, et see baas, millelt Eesti välispoliitika lähtub, ei ole kindlasti kantud ideest oma naabritega kisu ajada ning kui Venemaa on teistes valdkondades valmis saama WTO liikmeks, siis kahtlemata ei ole Eesti see, kes hakkab tegema spetsiaalseid takistusi. Aga Venemaa peab täitma kõik need tingimused, mida täidavad teised WTO liikmed.

Eestil on Venemaaga aga ju terve hulk lepinguid sõlmimata – kusagil tolmub näiteks piirileping. Mis neist saab?

Meiepoolne valmisolek ja toetumine Lääne ühistele väärtustele ei ole paraku piisav selleks, et neid lepinguid sõlmida, selleks on vaja selgelt ka Vene poole poliitilist tahet. Edasine areng sõltub sellest, kas Venemaal see tahe kasvab või mitte.

Tahaks loota, et kaksikliidu ajal alanud kahepoolsete suhete aktiivsem käsitlemine ja aktiivsem suhtlemine jätkub ning et ka lepinguline baas kahe riigi vahelistes suhetes järgneva nelja aasta jooksul täieneb. Ma arvan, et Venemaaga on võimalik asju ajada. Kuid ega NATO või EL tule meie eest sõlmima kahepoolseid lepinguid Venemaaga. Kahepoolsed suhted on meie endi kätes.

Aasta pärast on Eesti loodetavasti ELi täisliige. Millised on need valdkonnad ELi ühises poliitikas, mille väljatöötamises soovib Eesti eriti intensiivselt kaasa lüüa ehk kus on meie olulisimad huvid?

Me peame kõigepealt iseendas selgusele jõudma. Aasta, mille kestel oleme vaatleja staatuses, ilma otsustusõiguseta, aitab välja selgitada neid valdkondi, kus me saame kaasa rääkida ja kus meie huvid saavad täpsemini fokuseeritud. Tegelikult ei saa öelda, et ühes valdkonnas hakkame mingit poliitilist joont süvitsi ajama.

Pigem on meie ülesandeks kohaneda ELi sees. Tuleks kaasata ka võimalikult laia ringi teadlasi ja ühiskonnategelasi nendesse aruteludesse, kus Eesti poliitilised prioriteedid ELis saavad olema sõnastatud. See ei saa olema ametnike tasandil paika pandud visioon, see vajab kaunis laia ühiskondlikku kokkulepet, võibolla ka mõnes küsimuses seda paljuräägitud rahvuslikku kokkulepet.

Eestil tuleb nüüd õppida elama ELis ja ELiga. Kas on midagi sellist, mida teised riigid võiksid soovi korral Eestilt õppida?

Me ei peaks kindlasti alahindama iseenda reformikogemust. Pean eriti silmas maksupoliitika reformi. Ka ELi erinevatest ringkondadest ja riikidest on viimasel ajal kosta, et nii mõnelgi pool mõeldakse maksupoliitika reformimisele. Väikese Eesti kogemus võiks neile päris huvitav olla.

Või kui võtta meie oma põllumajanduspoliitika, mis on olnud ka kriitikatule all, kuid ometi ei ole kellelegi saladus, et ka ELi põllumajanduspoliitika vajab reformi. Ma ei väida, et meie põllumajandusreform oleks olnud ainuõige, kui sellisest reformist saadud kogemus on omaette väärtus ja seda infot saame eelseisvate aastate jooksul oma partneritega ELis jagada.

2005. aastal astub ametisse uus Euroopa Komisjon. Koalitsioonileppes on kirjas, et Eesti lausa nõuab kindlat volinikukohta komisjonis. On teil juba mingi ettekujutus, kuidas Eesti selle voliniku leiab ning millist kohta Eesti himustaks, arvestades realiteete ja läbirääkimisi teiste liikmesriikidega.

See on igas riigis poliitilise otsustamise küsimus ja ma võtaksin ilmselgelt liigse riski, hakates praeguses staadiumis spekuleerima, kuidas see võiks käia. See on poliitiliste debattide teema ja kahtlemata ei ole need debatid kuigi kaugele jõudnud. Neid valdkondi, kus me võiksime olla head ja tugevad, on minu arvates palju.

Küsimus on selles, et see ei sõltu ainult meie soovist, vaid on läbirääkimiste küsimus teiste liikmesriikidega. Nizza leping tõesti fikseerib, et uued riigid saavad endale volinikukohad. Kuid praegu on see veel Euroopa tulevikukonvendi raames diskussiooni all olev teema, kuidas 25-liikmeline komisjon tööle hakkab ja kas ta jääb piisavalt efektiivseks. Võimalik, et selle asemele tuleb välja pakkuda midagi muud.

Tõsi, Eesti seisukoht on siiani väga selge – meie huvi on, et volinikukoht säiliks. Komisjon on siiani olnud ELi mootor ja süda, ja oleks väga halb, kui meil seal volinikku ole. Volinik esindab küll ELi huve, kuid voliniku omamine on olnud siiani liikmesriikide jaoks üks suveräänsuse ja võrdsuse näitaja.

Milline volinikukoht siiski Eestil võiks sihikul olla?

Ma ei hakkaks liigseid ootusi tekitama. ELis on traditsioon, et kõikide riikide huvisid ja arvamusi arvestatakse maksimaalselt ja kellestki niisama üle ei sõideta. Kui me siin siseriiklikult suudame kokku leppida teatud valdkonna, mida me soovime, ja kui me suudame leida inimese, kes sinna väga hästi sobiks, siis usun, et meil on võimalik oma eesmärk ellu viia.

Kas olete valmis ise vastava ettepaneku korral volinikuks minema või kandideerima ühele kuuest kohast, mis Eestile on europarlamendis eraldatud?

Ma olen otsustanud olla Eesti välisminister ja minu tegevus lähtub sellest.

Ministri viis esimest tegevust

• ELi ühinemislepingu ratifitseerimislepingu eelnõu ettevalmistamine ja selle esitamine valitsusele.

• Riigistruktuuride ja ametkondadevahelise koordineerimissüsteemi töölerakendamine efektiivseks osalemiseks ELi ministrite nõukogu töögruppides.

• Eesti valmisoleku tagamine osalemiseks Iraagi ülesehitustöös.

• Läänemeremaade eesistumiseks vajalikud ettevalmistused

• Töö jätkamine NATO liikmesriikides Eesti liitumislepingu ratifitseerimisprotsessile kaasa aitamiseks