Analüüs: Lääneriikide ühtsus mõraneb

Postimees, 12.03.2003

Jüri Luik
suursaadik

Iraagi konflikt on aidanud luua huvitava Euroopa suurriikide koostöötelje - Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaa. Algselt Saksa sisepoliitikast tuld saanud ja hiljem Prantsuse välispoliitilistest taotlustest hoogu võtnud vastasseis USAga on saanud endale nüüd liitlase Venemaas.

Pariis ja Venemaa on lubanud panna veto USA poolt pakutud Iraagi-teemalisele resolutsioonile, üha rohkem näeme kolme riigi välisministreid koos esinemas.

Sellise liidu tekkimine on märgiks, et külma sõja ajal tekkinud lääneriikide ühtsus hakkab mõranema. Just lääneriikide poliitiline, majanduslik ja ideoloogiline ühtsus purustas Nõukogude Liidu ja Varssavi bloki ning suunas Venemaa demokratiseerumise teele.

Täna on lääne suurriikide vahel tekkinud sellist masti pingeid, et NATO ja Euroopa Liidu asemel viitab Henry Kissinger Napoleoni sõdade järgsele nn Euroopa Kontserdi süsteemile.

Saksamaa ja Prantsusmaa on väljunud NATO ja ELi raamidest ja otsivad toetajaid sarnaste huvide, mitte sarnaste väärtuste baasil. Lähedasteks liitlasteks USA vastu on saanud Venemaa ja teataval määral ka Hiina.

Eestile toob selline areng kaasa hulganisti hädasid. Eesti on palju rääkinud riikidevahelistest normaalsetest suhetest, mis on lääneliku poliitika üks põhilisemaid väärtusi. Suurriikide omavahelises kauplemises pole neil üllastel põhimõtetel kahjuks kohta.

Mõjupiirkonnad tagasi?

Olukord viib meid tagasi mõjusfääride poliitikasse, kus igal suurriigil on oma loomulik areaal, milles tema otsustusjõudu tunnustatakse.

Venemaa välispoliitika on lühikese aja jooksul, kasutades ära Iraagi küsimuses tekkinud lõhesid, heitnud endalt lääne nõudmiste «ahelad». Paljusid neist nõudmistest ei pidanud venelased kunagi õiglasteks.

Tekkinud uus Saksamaa, Prantsusmaa ja Venemaa liit mõjubki kõige raskemalt just Venemaale, sest likvideerib lääneriikide konstruktiivse surve ja avab võimaluse minna lihtsama vastupanu teed, äratades ellu nostalgia suurriikliku tegutsemise järele.

Kui loete Vene ajakirjandust, siis näete, et kõige rohkem on Iraagi ümber toimuva pärast mures Vene demokraadid, ja mitte põhjuseta. Venemaa on suurte lääneriikide jaoks täna trumpkaart välispoliitilises mängus, Venemaad ei sobi täna kritiseerida, et mitte kaotada olulist liitlast.

Venemaa huvid

Igasugune, ka kõige demokraatlikum Vene valitsus on ilmselt huvitatud teatavate külma sõja järgselt kujunenud positsioonide ümbermängimisest, eelkõige välispoliitika vallas. Loomulikult, mida autoritaarsem valitsus, seda aktiivsemalt ta sellist võimalust ära kasutab.

Venelasi häirib, et uue Euroopa julgeoleku ja majanduskorralduse põhimootoriteks on organisatsioonid, kuhu Venemaa ei kuulu. Need on EL ja NATO. ELi ja NATO mõju nõrgestamine ja nende kehtestatavate mängureeglite muutmine on kindlasti üks Venemaa olulisi ülesandeid.

Teiseks, välispoliitiline tegevus Venemaa lähemas naabruses, eelkõige Kesk- ja Ida-Euroopas ning lõunas, Taga-Kaukaasias ja Musta mere piirkonnas. Venemaa soovib kindlasti palju aktiivsemat sõnaõigust nende piirkondade arengus.

Kolmas oluline aspekt on Venemaa sisepoliitika. Iga Vene liider on leidnud, et Venemaa sisepoliitikasse ei saa Euroopa valgustusaja ideaalidel toimivaid demokraatlikke printsiipe üksüheselt üle kanda. Pidevalt on katsutud otsida «kolmandat teed», mis ühtlasi võimaldab valitseda ilma liigse demokraatliku kriitikata.

Läänes (ka Eestis) hakkab üha rohkem kujunema ühemõõtmeline pilt Venemaa arengutest. Vene välisminister rahuvõitluses ÜRO Julgeolekunõukogus, Vene president suusatamas - need on pildid, mida Venemaast näeme.

Kriitika Tshetsheenia sõja aadressil on peaaegu kadunud, ainult sõda ise kahjuks jätkub; mõni aeg tagasi toimunud viimase võimudest päris sõltumatu ajalehe Uus Izvestija sulgemine pälvis ainult paar ääremärkust.

Venemaa ja Eesti normaalsed ja stabiilsed suhted arenevad siis, kui Eesti on kindlalt ankurdatud lääneriikide perre ja Venemaal on läänega positiivsed suhted. Kui aga lääneriigid pole ühtsed, on olukord keerulisem.

Eesti-sugusel väikeriigil pole jõudu, et riikide kontserdis iseseisva pillina kaasa mängida. Ma usun, et paljud Kesk- ja Ida-Euroopa maad on sarnases positsioonis. Kirjeldatud mured on kindlasti arusaadavad ka Põhjamaades.

Pärast Teist maailmasõda üles ehitatud julgeolekusüsteem püsis Euroopas eelkõige NATO-l, hiljem ka ELil. ÜRO-l polnud mingit võimalust sekkuda, ses NSVL blokeeris ÜRO Julgeolekunõukogus kõik vähegi sisulised otsused.

Kui ÜRO Julgeolekunõukogu ei jõua lahenduseni, on see organisatsiooni jaoks tavapärane seisund. Ka Jugoslaaviat ründas NATO ilma julgeolekunõukogu mandaadita. Vahe on selles, et demokraatlikud riigid olid Kosovos laias laastus ühtsed.

Julgeolek 21. sajandil

Lääneliidu mõranemise tulemused võivad olla katastroofilised Euroopa stabiilsuse, Venemaa arengu ja ka Balti julgeoleku seisukohalt.

Meie liikmelisus ELis ja NATOs muutub paradoksaalsel kombel meile veel tähtsamaks kui enne, sest parema koostöö eest saame seista ainult nende tüviorganisatsioonide liikmetena.

Iraagi kriis on andnud ka midagi positiivset. See on andnud uue arusaama sellest, milline on kompromissi piir, kuhumaani võib riike suruda ja kus tulevad piirid vastu. See on andnud uue arusaama probleemide tähtsusjärjestusest riikide jaoks ja sellest, millised võiks olla uue lääneriikide kokkuleppe piirid.

Kui pärast Iraagi kriisi hakatakse vaasi tükkidest taas kokku panema, siis on vähemalt piisavalt materjali.

Erinevalt külma sõja ajast pole julgeolek mitte ainult vastu astumine Suurele Ohule (sest uusi ohte, erinevalt Nõukogude ohust, tõlgendame kõik erinevalt), vaid julgeolek on leping, kus proovitakse lahendada erinevate liitlaste probleeme, neid alahindamata.

USA suurimaks küsimuseks on praegu terrorism ja massihävitusrelvad, Lääne-Euroopal Euroopa integratsioon ning Kesk- ja Ida-Euroopal külma sõja järgne julgeolek.

Kui NATO lepingus piisas 14 paragrahvist ja seda kokkulepet võis kirjeldada ka ühe lausega, siis täna on vajalik hoopis põhjalikum mõttetöö, et saavutada lääneriikide teineteisemõistmist. Eesti-sugune väikeriik ei saa toimida probleemide lahendajana, küll aga lahenduste pakkujana.

Artikkel väljendab autori isiklikku arvamust