Julgeolek või ebakindel rahu?

Eesti Päevaleht, 11.02.2003

Kristiina Ojuland
välisminister

Hitlerist ei saanud eelmise sajandi ühte jõhkramat diktaatorit üleöö. Ta kindlustas diktatuuri ja valmistus sõjaks pikki aastaid kõigi silme all. Oli küll üksikuid poliitilisi selgeltnägijaid, kes hoiatasid natsireŽiimi ohtlikkuse eest, kuid nad rääkisid kurtidele kõrvadele.

Kartlik otsustusvõimetus, lühinägelikkus ja kohati ka riigisisesed kaalutlused hoidsid toonaseid Rahvasteliidu riike sekkumast ning Hitlerit kahjutuks tegemast siis, kui selleks veel võimalus oli. Kas ajalugu kordab ennast? Või oleks õigem küsida – kas viimasest sõjast möödunud 60 aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et lasta ajalool korduda?

Sõda Iraagis ei taha keegi. Kui meie ees oleks valik: sõda või rahu, valiksid kõik kõhklematult rahu poolt. Kuid täna on meie ees valik – kas kindel rahvusvaheline julgeolek või ebakindla olukorra jätkumine Lähis-Idas, julgeolek või lühiajaline rahu. Julgeolekule käega löömine võib tähendada, et kaotame ka ebakindla rahu. Oleme me valmis vastutama selle valiku tagajärgede eest?

1935. aastal avaldasid Rahvasteliidu nõukogus 19 riiki protesti sõjalise tasakaalu muutumise pärast Läänemerel. Paraku ei jõutud kaugemale teema suunamisest Rahvasteliidu täiskogule. Samal ajal, kui Rahvasteliidus arutati ja kaaluti, tegelesid totalitaarsed riigid aktiivse relvastumisega. Ja kui Rahvasteliit oli viimaks moraalselt valmis tegutsema, oli hilja. Juba oli okupeeritud Abessiinia. Ja Hitleri selja taga seisis üks võimsaimaist sõjavägedest.

Kui ÜRO ei suuda sundida Iraaki desarmeeruma, kui puudu jääb otsustus- ja tegutsemisjulgusest, võib taas olla liiga hilja. Loomulikult peaks Iraagi desarmeerimine toimuma rahumeelselt. Loomulikult tuleb sõjalist konflikti vältida kõigi võimalike vahenditega.

Võimalus sõjalise konflikti ärahoidmiseks anti Iraagile 8. novembril 2002 vastu võetud ÜRO resolutsiooniga. Kui Iraagi juht Saddam Hussein otsustab seda võimalust mitte kasutada ja keelduda sisulisest koostööst relvainspektoritega, ei tohi ÜRO vaikselt kraapsu tehes taanduda.

Eesti ühines 5. veebruaril teiste nn Vilniuse grupi riikide – Albaania, Bulgaaria, Horvaatia, Leedu, Läti, Makedoonia, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia – avaldusega, milles kinnitatakse veel kord meie toetust Iraagi desarmeerimisele. Avalduses rõhutatakse ka, et demokraatlike riikide ülesanne on kaitsta ühiseid väärtusi ning seista ühiselt vastu selgele ohule, mida kujutab endast Husseini reĻiim. Samuti toonitati vajadust tagada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide tingimusteta täitmine, kuna vastasel korral kaotab maailmaorganisatsioon usaldusväärsuse.

Eesti ei ole Iraagis sõtta astumas. Kümne riigi avalduses oleme aga veel kord korranud poliitilist seisukohta, mis arutati läbi ka eelmise aasta 25. novembril toimunud riigikaitsenõukogu istungil.

Miks peaks Eesti üldse kujundama seisukoha Iraagi suhtes? Kuidas on seotud omavahel Iraagi desarmeerimine ja Eesti julgeolek? Seos on otsene. On Eesti huvides, et juhul, kui meie rahvuslik julgeolek peaks olema ohus, on meie seljataga võimalikult paljude riikide toetus. Ajalooline kogemus näitab, et riiki, kes ise otsustaval hetkel põõsasse poeb ja liitlased hätta jätab, ei rutta ka keegi teine kaitsma.

Eesti ei ole sõja poolt. Kuid me pole ka tegevusetuse poolt, mille tulemus on rahu kaotamine. Winston Churchill võtab oma teose “Tormihoiatus” kokku ühe lausega: “Kuidas inglise keelt kõnelevad rahvad oma arulageduses, muretuses ja heasüdamlikkuses lasid kurjuse jõududel uuesti relvastuda.” Raamat ilmus esmakordselt 1948. aastal, aga sobib ideaalselt lugemismaterjaliks ka täna ja mitte ainult Eestis.”