NATO langus ja hukk?

Postimees, 26.03.2003

Harri Tiido
välisministeeriumi asekantsler

NATO pikaajaline pressiesindaja Jamie Shea on kusagil märkinud, et allianss on elanud üle rohkem uuestisünde kui Dracula. Esimene alliansi hukku ennustav raamat ilmus aastal 1962 ja eks ole neid ka hiljem mitmeid üllitatud.

NATO ajaloos on olnud mitmeid raskeid hetki, neist üks tõsisemaid oli seotud 1956. aastal vallandunud Suessi kriisiga. Praegu on seda paslik meenutada põhjusel, et tol ajal olid eurooplased - konkreetsemalt britid ja prantslased - need, kes läksid probleemi sõjaliselt lahendama. Nagu meenutab möödunud nädala The Economist, kahtles just USA tol korral operatsiooni seaduslikkuses ja hoiatas toimuva pingestava mõju eest Lähis-Idas.

Eri riikide õppetund toimunust oli erinev - britid leidsid, et ameeriklaste Euroopas hoidmise tagamiseks ei tohi üle-atlandi-suhteid ohustada, ja see seisukoht kehtib Londonis praegugi. Pariis jõudis aga teistsugusele järeldusele ja on tänini seisukohal, et rõhuda tuleb multilateraalsusele (loe: euroopalikkusele) ning sõltumatusele ameeriklastest.

Selle mõttelaadi praktiline järelm on Prantsusmaa eemalolek NATO sõjalisest planeerimisest, mis annab alliansile võimaluse langetada vajadusel ka Pariisist sõltumatuid otsuseid.

Praegu oleme olukorras, kus NATO-maade vahel valitsevad teatavad erimeelsused nii Euroopas kui ka üle-atlandi-suhetes. Asi ei ole Iraagis, mis on hetkel vaid pinnaaluste protsesside avalik väljendus. Vale oleks ka öelda, et vastuolud on Euroopa ja USA vahel, kuna rajajoon ei jookse läbi Atlandi ookeani.

NATO raames jäävad jagajajoone eri pooltele tinglikult Prantsusmaa-Saksamaa-Belgia ühelt poolt ja USA-Suurbritannia-Hispaania teiselt poolt. Mõlemale poolele võib muidki riike juurde kirjutada.

Uued liidrid

Euroopa julgeoleku ning kaitseküsimuste edasise korraldamise osas hakkavad vaikselt esile tõusma erineva nägemusega arvamusliidrid. Ja siin on aeg sisse tuua ka Euroopa Liidu mõõde. Asi on nimelt selles, kuidas üks või teine riik näeb selle liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ESDP) tulevast arengut. Euroopa iseseisva kaitsevõime väljaarendamise vajadust ei eita keegi, ka ameeriklased mitte. Erinevused näikse tekkivat selle võime ulatuses ja selle väljaarendamise lõppeesmärgis.

Omaette küsimus on ka selle kaitsevõime arengu mõju NATO ja ELi tulevikule. Ameeriklaste vaimusilmas on see eelkõige eurooplaste võimekuse kasv ja panuse suurendamine ühistegevusse, samuti mitmete operatsioonide oma jõududega läbiviimise võime tekitamine.

Eurooplaste puhul näikse aga tulevikuvisioonid erinevat - esialgu eelistatakse veel radikaalsete algatustega avalikkuse ette mitte tulla. Vihjeid siiski juba jagub - nii võib peatselt juttu tulla Euroopa julgeoleku- ja kaitseliidu väljaarendamisest.

Pikemas plaanis taandub küsimus sellele, kas Euroopa Liit kavatseb tulevikus ametlikult vormistada ka vastastikuse kaitse kohustuse, mida seni väljendab NATOs Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 ja sama numbriga artikkel koomaseisundis oleva Lääne-Euroopa Liidu (WEU) lepingus.

Rivaliteet

Ametlikest seisukohtadest veel hoidutakse, kuid nagu märkis hiljuti üks Saksa diplomaat, on näiteks Pariisil ja Berliinil selles osas erinev nägemus - Pariis eelistavat puhtalt euroopastumist ka kaitsevaldkonnas, Berliin eelistavat aga üle-atlandi-sideme säilitamist.

See erinevus on põhimõttelise olemusega, kuna Euroopa Liidule eraldi vastastikuse kaitse kohustuse võtmine tähendab selle ühenduse senise olemuse otsustavat muutmist ning ilmselt rivaalitseva struktuuri teket NATO-le. Usun, et Eestile on kasulikum selge vahe tegemine ELi ja NATO vahel - neist viimane jääks puhtalt kollektiivse kaitse ja julgeoleku tagajaks, Euroopa Liit hoiduks aga vastastikuse kaitsekohustuse ülevõtmisest.

Põhjus on lihtne - USA kui hetkel maailma tugevaima riigi osalus Euroopa julgeoleku tagamisel on turvalisem kui Euroopa oma võimekusele lootmine.

Põhimõtteliselt ei saa välistada ka kahe kaitsekohustuse kooseksisteerimist, kuid selle teke Euroopa Liidus võib anda ameeriklastele selge signaali, et suur osa Euroopast nende kohalolekut enam ei vaja. Võib-olla ei olegi seda kunagi tulevikus tõesti enam vaja, kuid sisemine hääl ütleb, et USA Euroopast eraldumine ei taga veel eurooplaste ühtsust.

Pigem optimistlikult

NATO võimalik nõrgenemine nõrgendaks ka poliitilisi sidemeid ja praegu ei ole rahvusvahelised suhted veel välja kujunenud tasemel, mis annaks põhjust uhkes üksinduses Ameerikas ja Euroopas eraldi julgeolekupoliitikat ajada.

Me elame võimalike uute jõujoonte kujunemise ajajärgus. See tähendab ka eri tasanditel liidrirollide hõivamise perioodi. Eesti-sugusel väikeriigil poliitilise ja sõjalise liidri ambitsioone ei ole ega saagi olla, kuid see ei tähenda ükskõikset suhtumist neisse arengutesse. Vähemalt senise seisuga on liikmelisus NATOs meile vajalik ja kasulik - sõltumata Iraagis käiva sõjategevuse tulemitest.

Hetkeseisuga ei puuduta erimeelsused NATOs alliansi aluspõhimõtteid ehk tegemist võib olla järjekordse ning varasematest lihtsalt tugevama pinnavirvendusega.

Edasise suhtes ei julge aga pead panti panna, kuigi usun rohkem põhjust olevat optimismiks kui pessimismiks. Põhja-Atlandi allianss on lihtsalt piisavalt kaua olnud Vana Maailma turvatagatis, et ühe liidritekomplekti erimeelsustest tulenevalt ära laguneda.

Autor väljendab kirjutises oma isiklikke seisukohti