Eesti liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga - Milles kokku lepiti?

Liina Teras,
välisministeeriumi Euroopa integratsiooni osakonna 3. sekretär

Eesti neli aastat, kaheksa kuud ja kolmteist päeva kestnud liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga on lõppenud. Ees ootab liitumislepingu allkirjastamine 16. aprillil 2003 ning lepingu ratifitseerimine Eesti ja kõigi liikmesriikide poolt, arvestusega, et 1. mail 2004 saab Eestist ametlikult Euroopa Liidu liikmesmaa. Tähtis otsus selleks tuleb langetada Eesti rahval 14. septembril 2003 toimuval rahvahääletusel.

Milles aga seisnevad kokkulepped, mis Eesti läbirääkimiste käigus sõlmis, ning millistel tingimustel Eesti Euroopaga liitu astub? Sellest lähemalt alljärgnevas artiklis, mis püüab ülevaatlikult kokku võtta selle, mida hakkab kajastama meie liitumisleping. Kuna see dokument tuleb väga mahukas, ei võimalda artikli maht laskuda kõikidesse detailidesse, küll aga puudutab neid olulisi aspekte, milles Eesti on saavutanud kas alalise või ajutise erikäsitluse ja seega erandi Euroopa Liidus kehtivatest normidest.

Läbirääkimised toimusid 31 peatüki üle, millest igaüks kajastas teatud valdkonnas ELis kehtivaid õigusakte ja ühist poliitikat. Erandiks oli 31. peatükk “Muud küsimused”, mis on seotud mitmete tehniliste üleminekumeetmetega eri valdkondades. Läbirääkimispeatükke on sisulisest ja läbirääkimiste keerukuse aspektist väga raske omavahel võrrelda, kuigi mingil määral võiks aluseks võtta peatükkide ajutise sulgemise kronoloogia. Samas ei saa sulgemisgraafikut üle tähtsustada ning kõiki kokkuleppeid tuleb käsitleda laiemas kontekstis – ELi seadusandluse mahukus, Eesti riigisisene regulatsioon ja valmisolek ELi õigusaktide ülevõtmiseks, olukord ja probleemid Eestis ning teistes kandidaat- ja liikmesriikides, läbirääkimistaktika.

Peatükid, mille üle ei vaieldud

Läbirääkimisi alustati n-ö lihtsamatest peatükkidest, mille puhul Eesti ei taotlenud üleminekuperioode ega erandeid. Siiski ei saa kõiki kõnealuseid peatükke lihtsateks nimetada, kuna nende seas on ka sellised, mis hõlmavad ELi prioriteetseid poliitikaid (näiteks konkurentsipoliitika) ning milles on kehtestatud väga mahukas õiguslik regulatsioon (acquis communautaire).

Esimestena sulges Eesti 1998. aasta novembris peatükid “Väike- ja kesksuurusega ettevõtted” (ptk 16), “Teadus ja teadusuuringud” (ptk 17) ning “Haridus, kutseõpe ning noorsooprogrammid” (ptk 18). Nendes peatükkides otsustas Eesti valitsus pärast kehtiva acquis’ läbitöötamist, et Eesti on suuteline vastavad õigusaktid täies mahus üle võtma ja neid rakendama Euroopa Liiduga ühinemise päevast alates.

Järgmistena, samuti läbirääkimiste algstaadiumis 1999. aastal suleti peatükid “Statistika” (ptk 12), “Tööstuspoliitika” (ptk 15), “Telekommunikatsioonid ja infotehnoloogia” (ptk 19) ning “Tarbija- ja tervisekaitse” (ptk 23), mille sulgemise tingimuseks oli samuti Eesti-poolne acquis’ rakendamine alates liitumisest ning mis ei valmistanud Eestile erilisi probleeme.

Vähem probleemsetena võib nimetada veel 2000. aastal suletud peatükke “Sotsiaal- ja tööpoliitika” (ptk 13), “Kultuuri- ja audiovisuaalpoliitika” (ptk 20), “Ühine välis- ja julgeolekupoliitika” (ptk 27) ning “Finantskontroll” (ptk 28). Nendes, nagu ka teistes valdkondades, lasus põhikoormus vastutaval ministeeriumil ja selle juurde moodustatud töögrupil, kellel tuli kehtivad ELi õigusaktid läbi töötada ja Eesti seadused nendega kooskõlla viia.

Tunduvalt raskemad olid läbirääkimised näiteks konkurentsipoliitika (ptk 6) ja tolliliidu (ptk 25) peatükkide üle. Konkurentsireeglite järgimine on siseturu toimimise eeldus, mistõttu Euroopa Komisjonile on antud suured volitused konkurentsipoliitika reguleerimiseks ja järelevalveks. Just sellel põhjusel esitati ka uutele liikmesriikidele väga kõrged nõudmised ning juba assotsiatsioonilepinguga nähti ette kohustus üle võtta ja rakendada ELi konkurentsiõiguse põhimõtteid enne liitumist. Rangetele nõudmistele vaatamata andis komisjon Eesti konkurentsijärelevalvele kõrge hinnangu ning Eesti sulges peatüki ühena esimestest kandidaatriikidest.

Tolli valdkond oli märksa keerulisem, kuna liberaalse turumajanduse tõttu ei kehtinud meil läbirääkimiste alguses ükski sisse- ega väljaveo tollimaks, Euroopa Liidus aga kehtib ühtne tollitariifistik, mis hõlmab ligi 25 000 tollitariifi või muud tariifset meedet. Eestil tuli komisjoni ja liikmesriike kaua veenda, enne kui nõustuti, et Eesti on alates liitumisest suuteline kõiki väliskaubandusmeetmeid rakendama ega nõrgesta seega ühenduse tolliliitu.

Eesti saavutas mitmed üleminekuperioodid ja erandid

Mitmel põhjusel oli valitsus sunnitud läbirääkimistel taotlema mõne peatüki puhul üleminekuperioode või erandeid, mis pärast kokkuleppe saavutamist fikseeritakse liitumislepingus vastavalt ajutiste või alaliste eranditena. Põhjused võisid olla nii poliitilised, finantsilised kui ka Eesti geograafilisest asukohast või minevikust tingitud. Need taotlused erinesid üksteisest nii sisult, pikkuselt kui ka ajastuselt.

Peatükk, milles Eesti saavutas ühed esimestest üleminekuperioodide kokkulepetest, oli “Keskkonnapoliitika” (ptk 22). Asjaolu, et kokkulepe saavutati 2001. aasta juunis, mil kestis Rootsi eesistumisperiood EL Nõukogus, ei olnud juhuslik, kuna Rootsi on ELis tuntud kui ühise keskkonnapoliitika eestvedaja. Juba läbirääkimiste alguses selgus, et ELi keskkonnanõuete täitmine eeldab suuri investeeringuid, mille tegemine lühikese aja jooksul võib riigile üle jõu käia. Eesti saavutas peatüki ajutisel sulgemisel kokkulepped nelja direktiivi täitmise edasilükkamiseks. Eestil on 2013. aastani aega veevarustussüsteemide ja veepuhastusjaamade renoveerimiseks ja väljaehitamiseks, mis hoiab ära vee hinna järsu tõusu. Asulate heitveepuhastid ja -süsteemid tuleb välja ehitada või uuendada aastaks 2010. Lenduvate orgaaniliste ühendite emissiooni käsitleva direktiivi raames sai Eesti üleminekuperioodi bensiiniaurude regenereerimissüsteemide ehitamiseks aastani 2004 või 2007 (sõltuvalt tanklate ja terminalide käibest). Oluliseks tuleb pidada ka kokkulepet põlevkivituha uuendatud ladestamissüsteemi väljatöötamiseks ja rakendamiseks 2009. aasta suveks. Lisaks rahuldati Eesti taotlused, mis käsitlesid ohtlike ainete pinnavette juhtimise kontrolli, põhjavee kaitsemeetmete rakendamise ning nitraaditundlike alade tegevusprogrammi rakendamise edasilükkamist aastani 2006 või 2007.

Keskkonnaalased kokkulepped sellega veel ei piirdunud. EL oli 2001. aastal vastu võtnud uue direktiivi, mis käsitles suuri põletusseadmeid. Eestit puudutas see eelkõige seoses põlevkivil töötavate elektrijaamade õhusaaste piirnormide täitmisega. Tulenevalt põlevkivi suurest tuhasisaldusest ning tehnilistest piirangutest elektrijaamades uue tehnoloogia kasutuselevõtul, samuti suurtest investeerimiskuludest, saavutas Eesti kokkuleppe, et kuni 2016. aastani kehtib üleminekuperiood põlevkiviga kütvatele elektrijaamadele SO2 ja tolmuosakeste emissioonide direktiivi nõuetega vastavusse viimiseks. Eestil on kohustus mitte ületada olemasolevat tolmuosakeste taset, mida võimaldavad hiljuti paigaldatud filtrid, ühtlasi peab Eesti kinni pidama põlevkivil töötavate elektrijaamade rekonstrueerimise graafikust.

Läbirääkimiste lõppfaasis tõid Eestile palju tähelepanu karud ja ilvesed, kelle arvukus Eestis on tunduvalt suurem Euroopa Liidu liikmesriikide omast. Seetõttu esitas Eesti taotluse neid liike mitte range kaitse alla võtta, vaid lubada ka edaspidi nende loomade küttimist. Kohati läksid vaidlused karude ja ilveste küttimise õiguse üle nii ägedaks, et vastaspoolele võis jääda mulje, nagu oleks jahipidamine eestlaste põhitegevus. Huntide ja kobraste puhul võeti Eesti taotlus juba varem arvesse, kuid võitlus karude ja ilveste pärast jäi läbirääkimiste lõppstaadiumisse. Kahtlemata oli tegemist paljuski emotsionaalse ja põhimõttelise küsimusega. Pärast pikki vaidlusi saavutati kokkulepe, mille kohaselt EL nõustus Eesti taotlusega ilves Eesti puhul erandina loodusdirektiivi lisast IV välja arvata ning lisada lisasse V, tuginedes Eesti esitatud teaduslikule põhjendusele. Viis aastat pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga esitab Euroopa Komisjon aruande erandi edasise jätkumise vajalikkuse kohta, arvestades ilvese populatsiooni säilimist ning mõju teistele metsloomadele. Selle põhjal teeb Euroopa Liidu Nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega otsuse, kas erandit pikendada või see lõpetada. Eestil ei õnnestunud ELi veenda pruunkaru direktiivi lisast IV välja arvama, kuid lepiti kokku liitumislepingusse ühisdeklaratsiooni lisamises, mille kohaselt Eesti rajab küll pruunkarude range kaitsesüsteemi, kuid võib lubada karude küttimist direktiivi 16. artiklis täpsustatud tingimustel ja protseduuri raames.

Tegelikult olid looduskaitsealased läbirääkimised mõistagi laiemad, hõlmates ka paljude teiste taime- ja loomaliikide kaitse vajaduse väljaselgitamist (näiteks saaremaa robirohi hinnati EL tähtsusega kaitstavaks taimeliigiks).

Keskkonnapoliitikaga on mõnevõrra seotud kalanduse peatükk (ptk 8), milles Eesti taotles erandit Läänemerest püütava räime suuruskategooriale. Läbirääkimiste tulemusena lepiti kokku, et Eestile tagatakse võimalus jätkata inimtoiduks ette nähtud väiksema suurusega räime traditsioonilist püüki traditsioonilistest vetest. Lisaks toimusid kalanduse peatüki raames tehnilised läbirääkimised relatiivse stabiilsuse üle, mille käigus lepiti kokku Eesti kalapüügiosakute säilimises piirkondlikes kalandusorganisatsioonides (nagu Rahvusvaheline Läänemere Kalanduskomisjon e IBSFC, Loode-Atlandi Kalandusorganisatsioon e NAFO). Samuti säilitas Eesti oma senised õigused ja kohustused rahvusvaheliste konventsioonide ja kalanduskokkulepete raames. Nendes organisatsioonides esindab Eestit, nagu ka teisi liikmesriike, alates liitumisest Euroopa Komisjon. Sarnaselt tolliliidu peatükiga tuli kalanduse valdkonnas ELile pidevalt tõestada Eesti haldussuutlikkust, mida raskendas kalanduse valdkonna jagunemine kahe ministeeriumi – põllumajandusministeeriumi ja keskkonnaministeeriumi vahel.

Kalandusega on seotud ka Eesti taotlus kalade ja kalatoodete dioksiinisisalduse osas, mis lepiti kokku kaupade vaba liikumise peatüki (ptk 1) raames. See põhivabadus näeb ette, et ühes liikmesriigis vabalt ringlev kaup peab saama vabalt liikuda ükskõik millises teises ELi liikmesriigis, eeldusel, et see kaup vastab teatud tehnilistele tingimustele. Põhitingimus on, et kaup ei tohi kahjustada inimese tervist ja keskkonda. Sellega seoses kerkiski päevakorda kalade dioksiinisisalduse küsimus. Eesti taotles analoogselt  Soome ja Rootsiga ajutist erandit 2006. aasta lõpuni, mis on tingitud Läänemerest püütava kala suuremast dioksiinisisaldusest, kui ELi piirnormid lubavad. Kuna läbirääkimiste lõpetamise ajaks ei olnud selgunud veel Eesti tellitud analüüside tulemused, lepiti kokku, et juhul, kui need näitavad kalade normidest suuremat dioksiinisisaldust, saab Eesti üleminekuperioodi 2006. aasta lõpuni. Sellisel juhul peab aga Eesti rakendama riigisiseseid tarbijateavitusskeeme, hoiduma dioksiininormi ületavate toodete turustamisest teistes liikmesriikides, teavitama ELi, kas nimetatud kalatooteid kavatsetakse eksportida kolmandatesse riikidesse, ja saama selleks antud riigi vastutava ametkonna nõusoleku. Regulaarselt tuleb jätkata kalade dioksiinisisalduse analüüside tegemist ja esitada selle kohta iga-aastaseid aruandeid.

Loogiline jätk kaupade vaba liikumise peatükile on teiste põhivabaduste peatükkides sõlmitud kokkulepete käsitlemine.

Teenuste vaba liikumise peatükk (ptk 3) suleti veidi enne keskkonnapeatükki 2001. aasta kevadel ning kõige esimene üleminekuperiood lepiti tegelikult kokku just selles peatükis. Eesti taotlus, mille puhul saavutati ka kokkulepe, puudutas hoiuste tagamise skeemide direktiivi ja investeerimishüvitusskeemide direktiivi ning üleminekuaega nende direktiividega kehtestatud nõude (hüvitussumma suurus 20 000 eurot) täielikuks rakendamiseks 2007. aasta lõpuni.

Kolmas põhivabaduste peatükk “Kapitali vaba liikumine” (ptk 4) kuulub kahtlemata poliitiliselt tundlike teemade valdkonda. Vaatamata peatüki sulgemisele juba 2000. aasta kevadel, kujunes kapitali liikumisega seotud maamüügi küsimusest üks läbirääkimiste lõppteemasid. Alustades siiski varasemast, tuleb märkida Eesti kokkulepet, et erandina Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklist 57 (1) oli Eesti puhul kuupäev, millest hiljem ei tohi kehtestada kolmandate riikide suhtes lisapiiranguid kapitali vabale liikumisele, 31.12.1999. ELi liikmesriikide ja teiste kandidaatriikide (v.a Ungari, kes saavutas Eestiga sarnase kokkuleppe) jaoks kehtib nn peatumiskuupäevana 31.12.1993. Kuid nagu juba mainitud, kujunes oluliseks küsimuseks välismaalastele maa müümise piiramine, mis on tekitanud palju poleemikat Eesti ajakirjanduses. Siinkohal tuleb ümber lükata müüt sellest, et Euroopa Liit surus Eestile selle üleminekuperioodi meie vastuseisust hoolimata peale ja Eesti oli sunnitud sellega alistunult nõustuma. Tegelikult taotles Eesti üleminekuperioodi maareformiga seotud kitsenduste säilitamiseks 2006. aasta lõpuni, kuna suur osa eelkõige vaba põllumajandusmaad on tänaseni erastamata. Selline taotlus ei langenud kokku aga teistele kandidaatriikidele lubatuga – seitse aastat üleminekuperioodi ja lisaks kolmeaastane tagatisklausel piirangute säilitamisel põllu- ja metsamaa müümisel välismaalastele. Tegemist oli niisiis horisontaalse kokkuleppega, milles oli kindlaks määratud maa liik, üleminekuaja pikkus ja tingimus säilitada juba kehtivad piirangud. Kui kas või ühe kandidaatriigiga oleks mindud horisontaalsest kokkuleppest kaugemale, tähendanuks see kõikide puhul peatüki taasavamist ja kokkuleppe uut läbivaatamist. Omakorda oleks võinud edasi lükkuda läbirääkimiste lõpetamine ja võib-olla isegi liitumiskuupäev. Sellises olukorras saavutas Eesti tegelikult parima võimaliku tulemuse. Seitsme aasta jooksul võib nüüd Eesti jätkata oma seaduste kohaldamist juhtudel, kui põllu- ja metsamaad soovivad omandada ELi kodanikud või ELi juriidilised isikud. Kui selle perioodi lõpul ilmneb jätkuv oht tõsiste turuhäirete tekkimiseks, võib nimetatud piirangud säilitada veel kuni kolmeks aastaks. Kitsendusi ei saa aga kohaldada ELi kodanikest põllumeestele, kes on Eestis legaalselt elanud ja tegelnud põllumajandusliku tootmisega vähemalt kolm aastat järjest. Neid tuleb kohelda võrdselt Eesti kodanikega. Sama kehtib Eestis registreeritud või asutatud äriühingute kohta. Antud kokkuleppe täitmiseks vajalikud muudatused tuleb Riigikogul kehtestada liitumislepingu allakirjutamise ajaks, kui Eesti ikka soovib jätkata kitsenduste kohaldamist.

Isikute vaba liikumise küsimustele (ptk 2) on varem ajakirjanduses rohkem tähelepanu pööratud, mistõttu ei hakka siinkohal eriti detailidesse laskuma. Tasub meenutada, et selles peatükis küsis lisaks Eestile üleminekuperioodi ka Euroopa Liit, kuna mõned liikmesriigid teatasid, et nad ei ole valmis oma tööturgu uute liikmesriikide töötajatele kohe pärast laienemist avama. Tööjõu liikumisvabadust piiratakse esialgu kaheks aastaks, seda perioodi saab hiljem kolme ja tõsiste häirete korral veel kahe aasta võrra pikendada (kokku kuni seitse aastat). Samas jõudis Eesti selgitustöö tulemusena kokkuleppele Rootsi, Taani, Iirimaa ja Hollandiga, kes nõustusid oma tööturu alates liitumisest Eestile avama. Viienda riigina teatas Ühendkuningriik Kopenhaageni tippkohtumise päeval oma tööturu täielikust avamisest alates Eesti liitumisest. Teiste riikidega võib Eesti kokkuleppel sõlmida kahepoolsed tööjõu vaba liikumist tagavad lepingud (kokkulepe on saavutatud Saksamaaga palkmajade monteerijate osas). Eesti taotluse alusel saavutati antud peatükis kokkulepe ka arstide, hambaarstide, proviisorite, õdede, ämmaemandate ja loomaarstide diplomite ning kutsekvalifikatsioonide tunnustamises. Samuti nõustusid liikmesriigid kohaldama sotsiaalkindlustusskeeme ühenduse piires liikuvate ja mõnes liikmesriigis resideerivate töötajate ja nende pereliikmete puhul (skeemid hõlmavad töötu abiraha ja puudega täiskasvanu toetusi).

Teine peatükk, kus turu avamiseks küsis üleminekuaega Euroopa Liit, oli “Transport” (ptk 9). Nimelt sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt avavad liikmesriigid oma riigisisesed maanteevedude (kabotaažvedude) turud uute liikmesriikide vedajatele järk-järgult. Üleminekuperiood kehtib järgmise skeemi alusel: kaks aastat üldist piirangut, kaks aastat valikulist piirangut ja põhjendatud juhtudel veel aastane piirang (kokku kuni viis aastat). Lähtudes vastastikuse kohtlemise põhimõttest kohaldab Eesti analoogseid piiranguid ka liikmesriikide suhtes, kuid võib sõlmida ka kahepoolseid lepinguid kabotaaži veolubade vahetamiseks. Mis puutub rahvusvaheliste maanteevedude turgude avamisse, siis need avatakse Eesti vedajatele alates liitumisest.

Peatükis “Äriühinguõigus” (ptk 5) saavutas Eesti kokkuleppe, et kui Eesti territooriumil peaks tekkima konflikt ühenduse ja Eesti kaubamärgi vahel, loetakse Eesti kaubamärk varasemaks, tingimusel, et see on kaitstud või registreerimiseks esitatud enne Euroopa Liiduga ühinemise päeva. Sellise Eesti kaubamärgi omanikul on õigus kohtu kaudu keelata ühenduse kaubamärgi kasutamine Eesti territooriumil. Teine kokkulepe äriühinguõiguse peatükis puudutas meditsiinitooteid ja taimekaitsevahendeid: ELi liikmesriigis varasema prioriteediga registreeritud meditsiinitoote või taimekaitsevahendi patendi või täiendava kaitse tunnistuse omanik või soodustatud isik võib keelata selle toote impordi või turustamise Eestist liikmesriikidesse, kus patent või täiendava kaitse tunnistus on jõus. Seda ka juhul, kui toote tõi Eestis esmakordselt turule patendiomanik või tehti seda tema nõusolekul.

Kaks peatükki, milles kumbki pool otseselt üleminekuaega ega erandit ei taotlenud, kuid mis sellest hoolimata ei rakendu Eestile täies mahus alates liitumishetkest, on “Euroopa majandus- ja rahaliit” (ptk 11) ning “Justiits- ja siseküsimused” (ptk 24) ehk teisisõnu ühisraha euro kasutuselevõtt ja Schengeni viisaruumiga liitumine. Ajakirjanduses on olnud palju juttu sellest, miks Eesti ei võta ühisraha kasutusele juba enne liitumist või sellest alates. Selguse huvides olgu veel kord märgitud, et euro kasutuselevõtuks peab Eesti täitma teatud lähenemiskriteeriumid, mis on kirjas Euroopa Ühenduse (EÜ) asutamislepingu artiklis 121 ja täpsustatud lepingule lisatud protokollis nr 21. Kõrvuti inflatsioonimäära, eelarvepuudujäägi ja intressimääradega seotud kriteeriumidega peab riik vähemalt kahe aasta jooksul järgima Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismis ette nähtud kõikumispiire. Kuigi Eesti krooni kurss on euro suhtes fikseeritud juba alates 1. jaanuarist 1999, hakatakse seda, kuidas Eesti on lähenemiskriteeriume täitnud, hindama alles liikmeks saamisest, mistõttu euro kasutuselevõtt lükkub edasi vähemalt kahe aasta võrra pärast liitumist. Sel perioodil käsitletakse Eestit Euroopa majandus- ja rahaliidus kui erandiga liikmesriiki.

Ka Schengeni täieõiguslikuks liikmeks saamine ei toimu automaatselt koos liitumisega, vaid on seotud mitme olulise tingimusega, nagu näiteks ELi Schengeni infosüsteemi laiendamine, Eesti-sisese Schengeni infosüsteemi rajamine ja selle ühildamine ühtse süsteemiga, samuti ELi välispiiridel (Eesti-Vene piiril) efektiivse kontrolli tagamine, riigisisese immigratsioonikontrolli väljatöötamine ja rakendamine jpm. Paljuski on täielik ühinemine Schengeniga seotud teiste liikmesriikide usalduse saavutamisega. Justiits- ja siseküsimuste peatükis tervikuna pidi Eesti hoolega tõestama oma haldussuutlikkust ja koostöövõimet liikmesriigina.

Välissuhete peatükis (ptk 26) kujunes keskseks teemaks Eesti vabakaubanduslepingute jätkumine Läti, Leedu ja Ukrainaga. Kui kahe esimese puhul langes probleem ära seoses meie üheaegse astumisega Euroopa Liitu, siis Ukrainaga oli asjade seis keerulisem. Eesti küll taotles vabakaubanduslepingus sätestatud soodustingimuste säilitamist, kuid kuna see oli vastuolus Euroopa Liidu ühise kaubanduspoliitika põhimõtetega ning liikmelisusest tulenevate kohustustega, võttis Eesti oma taotluse tagasi.

Lisaks selgus läbirääkimiste käigus, et Eestile saavad takistuseks Euroopa Liidus kehtestatud piiratud impordikvoodid Venemaalt, Ukrainast ja Kasahstanist sissetoodavale metallile. Tegemist on kauba koguselise sisseveo piiranguga, mis on kehtestatud kogu ühenduse ulatuses. Eesti metallitöötlejatele tähendaksid sellised piirangud sisendihindade tõusu ja sellest tulenevalt Eesti metallitööstuse konkurentsivõime vähenemist. Olukorra tegi keerulisemaks ka uue galvaniseerimistehase Galvex asutamine, mis tähendas veelgi suuremat impordivajadust. Et kvoodid kehtestatakse ELi ja Venemaa, Ukraina ja Kasahstani vaheliste kahepoolsete lepingutega, taotles Eesti nimetatud riikidest pärit terasetoodete impordikvootide suurendamist, arvestades Eesti traditsioonilist teraseimpordi mahtu, Eesti metallitööstuse dünaamilist iseloomu ja käikulastava kõrgtehnoloogilise ettevõtte kavandatavat impordinõudlust. EL nõustus impordikvoote suurendama, ent kuna see saab toimuda alles järgmistel metalliimporti puudutavatel läbirääkimistel, antakse Eestile liitumislepingus juriidiline garantii klausliga, et impordikvoote suurendatakse. Kokkulepe tagab küll olemasoleva tööstuse toorainevajaduse, kuid ei kata alles tööd alustavate ettevõtete impordivajadust. Et seda hõlmata, saavutas Eesti veel kokkuleppe, et liitumislepingusse lisatakse Eesti ühepoolne deklaratsioon, mis ütleb, et kvootide suurendamisel tuleb arvestada Eesti majanduse dünaamilisust, terasesektori arengut ja uute ettevõtete impordivajadust.

Eraldi liitumisläbirääkimistest Euroopa Liiduga, kuid mõnevõrra seotult välissuhete valdkonnaga on Eesti 19. detsembril 2002 esitanud taotluse ühinemiseks Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga (EEA), mille osapooled on peale ELi liikmete ka Norra, Island ja Liechtenstein. Läbirääkimised EEAga liitumiseks algasid 9. jaanuaril 2003 ja peaksid lõppema üheaegselt ELiga liitumislepingu allkirjastamisega.

Kaks valdkonda, mille üle Eesti pidas väga pikalt tõsiseid läbirääkimisi seoses teemade tundlikkusega ja Eesti erinevusega teistest kandidaat- ja liikmesriikidest, on energeetika ja maksustamine.

“Maksustamine” (ptk 10) oli tundlik peatükk nii poliitilisest, majanduslikust kui ka sotsiaalsest aspektist. Keeruliste läbirääkimiste tulemusena saavutas Eesti järgmised kokkulepped:

• üleminekuperiood kuni 30. juunini 2007 füüsilistele isikutele, elamu- ja korteriühistutele, kirikutele ja kogudustele ning riigi-, valla- või linnaeelarvest finantseeritavatele asutustele ja organisatsioonidele müüdava soojusenergia ning füüsilistele isikutele müüdava kütteturba, briketi, kivisöe ja küttepuidu 5% käibemaksumäära säilitamiseks;

• erand käibemaksukohustuslaseks registreerimise piirmäära säilitamiseks Eestis kehtiva 250 000 krooni tasemel (ELis kehtib kohustusliku piirmäärana 5000 eurot ehk 78 233 krooni);

• erand rahvusvahelise reisijate transpordi teenuse käibemaksuvabastuse säilitamiseks;

• üleminekuperiood sigarettide ja suitsetamistubaka aktsiisimäärade harmoneerimiseks kuni 31.12.2009 (vastavalt Eesti esitatud graafikule);

• üleminekuperiood ema- ja tütarettevõtete direktiivi (90/435/EMÜ) täielikuks harmoneerimiseks kuni 31.12.2008.

Viimasest kokkuleppest kirjutaks pisut lähemalt, kuna seda tuntakse kui Eesti õigust säilitada oma ettevõtte tulumaksuvabastus. Vaatamata asjaolule, et vastavalt tulumaksuseadusele maksustatakse Eestis ettevõtlusest saadavat tulu määraga 26/74, oli kõige raskem veenda vastaspoolt selles, et Eestis ei kehti nulltulumaks, vaid tulumaksu maksmise hetk on edasi lükatud kasumi teenimiselt selle jaotamise hetkele. Maksuvabalt Eestis tulu ettevõtlusest siiski välja viia ei saa. Läbirääkimistel ei vaidlustatud Eesti investeeringuid soodustavat maksusüsteemi, küll aga tõlgendati Eesti tütarfirma poolt liikmesriigi emafirmale kasumi jaotamisel makstavat tulumaksu kinnipeetava maksuna, mis ei ole lubatud eelmainitud ema- ja tütarettevõtete direktiiviga. Traditsioonilise maksusüsteemi puhul on selline keeld mõistetav, kuna eesmärk on topeltmaksustamise vältimine, kuid Eesti puhul tähendanuks see, et liikmesriigi ettevõtted saavad Eestist maksuvaba tulu. Enesestmõistetavalt ei võinud Eesti loobuda välisfirmade maksustamisest, jätkates seejuures Eesti äriühingute maksustamist.

Tekkis olukord, kus Eestit süüdistati ühest küljest ettevõtetele nulltulumaksu kohaldamises, teisalt liikmesriikide emafirmade topeltmaksustamises. Omaette osa oli selles ka Kreeka maksusüsteemi puudutaval Euroopa Kohtu lahendil 2001. aasta oktoobrist, mille kohaselt on igasuguse tütarettevõtte poolt emaettevõttele makstava kasumi maksustamise puhul tegemist kinnipeetava maksuga ning on seega direktiivi artikliga 5 vastuolus. Vaatamata Eesti ja Kreeka maksusüsteemide erinevusele, väitsid Euroopa Komisjoni eksperdid, et kohtuvaidluse korral tõlgendataks Eesti maksusüsteemi suure tõenäosusega analoogselt Kreeka kaasusega ning Eestil tuleks tagasi maksta kogu tulumaks, mis võeti liikmesriikide emaettevõtetele makstavalt kasumilt. Kompromissina saavutas Eesti kokkuleppe, et nimetatud direktiivi artiklit 5 ei kohaldata Eestile kuni 2008. aasta lõpuni ning seega ei saa selle artikli alusel Eesti tulumaksusüsteemi Euroopa Kohtus vaidlustada.

Teine raske peatükk “Energeetika” (ptk 14) oli paljuski seotud Eestis kaevandatava põlevkiviga, mis on nii Euroopas kui ka maailmas tervikuna üsna unikaalne maavara. Läbirääkimiste tulemusena tunnustas Euroopa Liit põlevkivi unikaalse kohaliku kütusena, aktsepteerides sellega seotud sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte. EL nõustus Eesti taotletud üleminekuperioodiga energiaturu avamiseks. Kokkuleppe kohaselt avab Eesti 35% oma elektriturust 31. detsembriks 2008 ning viib elektrituru avamise täielikult kooskõlla Barcelona Ülemkogu otsusega (s.t kohustust liberaliseerida ettevõtetele elektriturud 60% ulatuses) 31. detsembriks 2012. Liikmesriikidega võrreldes tähendab viimane kaheksa-aastast üleminekuaega ning võimaldab läbi viia põlevkivienergeetika sektori restrukturee-rimise. Lisaks saavutas Eesti võimaluse taotleda põlevkiviuuringute kaasrahastamist ELi söe- ja teraseuuringute fondist. Kokkuleppe kohaselt rahastatakse põlevkiviuuringuid sarnastel tingimustel kivisöeuuringutega ning Eesti kohustub tegema omapoolse sissemakse söe- ja teraseuuringute fondi.

Läbirääkimislauale jõudsid ka küsimused parima olemasoleva tehnika arendamisest nii põlevkivienergeetikas kui ka põlevkivikemikaalide valdkonnas ning põlevkivikemikaalide turustamisest pärast liitumist. Ainetest, mis ei sisaldu ELi turul olevate kemikaalide nimekirjas, peab Eesti teavitama, kui soovib nende kemikaalide turustamist ELi turul liikmesriigina jätkata. Kuna teavitamisele peab eelnema testimine, mis on ettevõtetele väga kulukas, taotles Eesti teavitamise osas üleminekuperioodi. Vastuseks Eesti taotlusele tegi EL ettepaneku kasutada testide tegemiseks liitumiseelset rahastamist ning täita teavitamiskohustus siiski liitumishetkeks. Esialgsetel andmetel finantseerib EL põlevkivikemikaalide testimist 1 miljoni euroga.

Peale selle leppisid Eesti ja EL energeetika peatükis kokku üleminekuperioodi kuni 31. detsembrini 2009, mille jooksul Eesti peab looma 90päevase vedelkütuse miinimumvaru, mis toob kaasa suuri kulutusi. Eesti loobus oma esialgsest taotlusest arvata põlevkiviõli kohustusliku vedelkütuse miinimumvaru hulka.

Peatükk, mis avati läbirääkimisteks alles 2002. aasta aprillis ja suleti juba sama aasta juunis, oli “Institutsioonid” (ptk 30). Nagu pealkirjast võib eeldada, puudutasid läbirääkimised Eesti esindajate arvu ELi institutsioonides ja häälte arvu EL Nõukogus pärast 10 riigi liitumist ning hiljem, 27 liikmesriigiga Euroopa Liidus (vastavalt Nizza lepingule).  Läbirääkimised selles peatükis põhinesid Nizza lepingul, mille hiljutine ratifitseerimine Iirimaa poolt avas tee Euroopa Liidu laienemisele. Eestil ei olnud pretensioone Nizza lepinguga ette nähtud Euroopa Liidu tulevase institutsionaalse korralduse kohta ning kokku lepiti järgmises:

• Euroopa Parlamendis saab Eesti kuus kohta (seda ka perioodil, mis jääb liitumisest EP valimisteni);

• EL Nõukogus on Eestil kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisel kolm häält perioodil liitumisest kuni 31. oktoobrini 2004 ning neli häält alates 1. novembrist 2004;

• Euroopa Komisjonis saab Eesti, nagu ka teised liituvad riigid, ühe volinikukoha, mis on kuni uue komisjoni ametisseastumiseni (1. novembril 2004) portfellita.

• Nõukogu eesistumise puhul kehtib seni kokkulepitud rotatsioonikord 2006. aasta lõpuni. Uue eesistujakohtade järjekorra otsustab nõukogu 2007. aastaks.

Peatükk, mille avamine ja sisu selgus alles läbirääkimiste lõppfaasis, oli “Muud teemad” (ptk 31). Selle alla kuulusid paljud küsimused ning peamiselt tehnilised kokkulepped, mille puhul piirduks siinkohal vaid loeteluga: 1) Eesti osalemine Euroopa Arengufondis, 2) Eesti sissemakse söe- ja teraseuuringute fondi, 3) Eesti sissemaksed Euroopa Keskpanga põhikapitali ja reservidesse, 4) Eesti osalemine Euroopa Investeerimispangas ning sissemakse suurus, 5) uutele liikmesriikidele kohaldatavate kaitseklauslite fikseerimine liitumislepingus, 6) liitumiseelsete toetusfondide liitumisjärgne rakendamine ja korraldus, 7) liitumisjärgse institutsionaalse ülesehituse üleminekumeetmete loomine ning 8)  töökorraldus liitumiseelsel perioodil.

Finantskokkulepped

On jäänud kolm peatükki, mida selles artiklis ei ole veel käsitletud: “Põllumajandus” (ptk 7), “Regionaalpoliitika ja struktuurivahendid” (ptk 21) ning “Finants- ja eelarvesätted” (ptk 29). Põllumajandus on kahtlemata peatükk, mis vajab eraldi põhjalikku käsitlemist, kuna see on vaieldamatult kõige mahukam ning kokkuleppeid on selles peatükis ilma veterinaaria ja fütosanitaaria valdkonnata ligi 30. Regionaalpoliitika ja struktuurivahendite koordineerimise peatükk on aga väga tihedalt seotud ELi struktuuripoliitika finantsinstrumentidega, mille kasutamiseks tuleb Eestil luua õiguslik keskkond ja tagada nõutav haldussuutlikkus. Läbirääkimiste käigus otsustati struktuurivahenditega seotud finantsküsimused peatükist eraldada ning jätta kokkuleppe saavutamine läbirääkimiste lõppfaasi, finants- ja eelarvesätete peatüki raamesse. Seega ei ole juhuslik, et artikli viimane osa on finantskokkulepetest ning see hõlmab eelnimetatud kolme peatükki puudutavaid rahaküsimusi, milles lepiti kokku läbirääkimiste lõppfaasis.

Kuigi läbirääkimised finants- ja eelarvesätete peatükis avati formaalselt juba 1999. aastal, ei toimunud mingeid sisulisi arenguid kuni 2002. aasta alguseni. Oli vaid teada, et uue liikmesriigi sissemaksed ELi omavahenditesse koosnevad traditsioonilistest omavahenditest (ELi välispiiril kogutavatest tollimaksudest ja põllumajandusmaksust), teatud osast harmoneeritud käibemaksubaasilt arvutatavast maksest ning põhiosas rahvuslikult kogutoodangult makstavast summast. Seda, milliseks võib kujuneda Eesti sissemaksu suurus, ei osanud läbirääkimiste alguses keegi ennustada, kuna ei olnud selge ei liitumise aeg ega liituvate riikide arv. Viimasest omakorda sõltub ELi eelarve kulude pool, millele tuleb leida vajalik kate tulude ehk sissemaksete kaudu. Ka Eesti liitumisjärgsed tulud, mis jagunevad peamiselt põllumajanduse, struktuurivahendite ja sisepoliitikate eelarveridade vahel, sõltuvad otseselt liituvate riikide arvust ja liitumistingimustest. Seega oli üsna loogiline, et läbirääkimised raha üle pidid jääma lõppu.

2002. aasta alguses esitas Euroopa Komisjon oma esimese ettepaneku laienemise finantspaketi kohta, mis hõlmas Berliini Ülemkogul 1999. aasta märtsis kokku lepitud finantslagede muutmist. Kuna Euroopa Liit toimib seitsmeaastaste eelarve- ehk finantsperioodide kaupa, kehtestatakse enne iga perioodi algust teatud piirmäärad ehk finantslaed erinevatele eelarveridadele. Käesolev finantsperiood kestab 2006. aasta lõpuni, kuid neli aastat tagasi arvestasid liikmesriigid vaid kuue riigi liitumisega aastal 2002. Seetõttu tuli Berliinis kehtestatud finantslaed liidu laienemisega seotud kulutustele üle vaadata ja kohandada need kümnele riigile, kes peaksid liituma aastal 2004. Komisjoni esialgne ettepanek oli jätta aastateks 2004–2006 Berliinis kinnitatud laienemise kogukulude summa siiski muutmata (42 590 mln eurot). Hiljem seda summat oluliselt vähendati, et siis taas märgatavalt suurendada, aga selline oli kord juba läbirääkimiste taktika. Laienemise lõppmaksumuseks kujunes 40 853 miljonit eurot ehk pisut enam kui 639 miljardit krooni.

Komisjoni 2002. aasta jaanuaris avaldatud ettepanek tõi kaasa kahesugust kriitikat, kandidaatriikidele olid summad liiga väikesed, liikmesriikide jaoks aga kulutused vastuvõtmatult suured. Hakati otsima kompromissi.

Järgnevalt on antud valdkondade kaupa ülevaade, milliste summadeni jõudis Eesti 13. detsembriks 2002, kui Kopenhaagenis lõppesid ametlikult liitumisläbirääkimised. Siinkohal tuleb meeles pidada, et ELi eelarves eristatakse kulukohustusi ja väljamakseid, millest esimene näitab, kui palju liikmesriik on vastavalt acquis’le õigustatud saama, ning teine näitab hinnangulisi väljamakseid, arvestades riigi absorbeerimisvõimet ja liikmesriikide varasemat kogemust. Välja maksmata, kuid eelarves kohustustena ette nähtud summad kantakse üle järgmise aasta eelarvesse ning vajaduse korral ka järgmisesse finantsperioodi. Peamiselt tekib erinevus projektipõhiste väljamaksete puhul, kui on tegemist mitmeaastaste projektidega. Järgnevalt esitatud summad kajastavad indikatiivseid väljamakseid ning on arvestatud 1999. aasta hinnatasemel (samadest eeldustest lähtuti ka läbirääkimistel). Keskmiseks hinnatõusuks arvestatakse 2% aastas.

Finantskokkulepe põllumajanduse valdkonnas on vahetult seotud läbirääkimistulemustega põllumajanduse peatükis (tootmiskvoodid, toetusega kaetud loomade arv, baaspind, baassaagikus jpm). Põllumajanduse eelarverida jaguneb kaheks suureks valdkonnaks – ühtseks põllumajanduspoliitikaks ja maaelu arengu meetmeteks. Esimene neist jaguneb omakorda turukorraldusmeetmeteks ja otsetoetusteks. Turukorraldusmeetmeteks on Eestile perioodil 2004–2006 ELi eelarves ette nähtud 1,27 mld krooni. Selle tegelik ärakasutamine sõltub paljuski turusituatsioonist ja näiteks sellest, kas tekib vajadus interventsioonikokkuostu rakendamiseks või millises ulatuses Eesti hakkab kasutama ekspordisubsiidiume.

Väga suure tähelepanu all on läbirääkimiste vältel olnud põllumajanduse otsetoetused ja küsimus, kui pikka üleminekuperioodi kavatsevad liikmesriigid uutele tulijatele rakendada. Vaadates Berliini Ülemkogul kinnitatud eelarveraamistikku, puudub seal otsetoetuste rida täielikult. Samas, arvestades, et sissemakseid ELi eelarvesse tuleb uutel riikidel hakata tegema sajaprotsendiliselt, oleks justkui õigus nõuda ka väljamaksete tegemist sajaprotsendiliselt. Läbirääkimistel saavutatud kokkuleppe kohaselt makstakse uutele riikidele otsetoetusi ELi eelarvest aastatel 2004–2006 vastavalt 25%, 30% ja 35% ELi tasemest, ning alates 2007. a igal aastal lisaks 10% kuni aastani 2013, mil jõutakse 100%ni ELi tasemest. Kui uus liikmesriik soovib, võib ta oma riigi eelarvest maksta täiendavaid otsetoetusi vastavalt 55%ni aastal 2004, 60%ni aastal 2005 ja 65%ni aastal 2006. Selle lisamakse finantseerimiseks kuni 40%ni võib riik soovi korral kasutada maaelu arengu meetmete eelarvevahendeid, kuid peab arvestama siis selle eelarverea vähenemisega. Alates 2007. aastast võib riik maksta rahvuslikest vahenditest otsemakseid ELi eelarvest makstavale 20% lisaks. Otsetoetuste puhul tuleb arvestada ka üheaastast nihet, mis on riiklike väljamaksete ja ELi eelarvest saadava hüvitise vahel. Seega laekub Eesti eelarvesse 25% otsetoetusi alles 2005. aasta alguses, kuid väljamaksed tuleb teha 2004. aasta sügisel. Nii on ELi eelarves praegu Eestile otsetoetusteks ette nähtud 270 mln aastal 2005 ja 340 mln aastal 2006. Koos rahvusliku lisamaksega ning otsetoetuste maksmisega alates 2004. aastast ulatub see summa aga 2 mld kroonini.

Kolmanda põllumajandustoetuste eelarverea moodustavad maaelu arengu toetused, mis on projektipõhised ja seega ülekantavad järgmistesse eelarveaastatesse. Maaelu arengu toetuste väljamakseteks 2004–2006 on Eestile arvestatud hinnanguliselt 1,46 mld krooni ning nende toetuste puhul kehtib Eesti-poolne kaasfinantseerimise kohustus 20% ulatuses.

Struktuurivahendid, mis jagunevad struktuurifondide (SF) ja Ühtekuuluvusfondi (ÜF) vahel, moodustavad lõviosa laienemise kuludest, kuid on samas vahetult seotud riikide absorbeerimisvõimega. Nii moodustavad indikatiivsed väljamaksed kolmeaastasel perioodil vaid kolmandiku sellest, mis kohustuste poolel ette nähtud. Läbirääkimistel kujunes oluliseks küsimuseks SFi ja ÜFi osakaal struktuurivahendite eelarves. Kui praegustele liikmesriikidele kehtib ÜFi osakaaluna 18%, siis uute liikmesriikide puhul tegi komisjon ettepaneku suurendada ÜFi osakaalu kolmandikuni, mis jätaks SFi osakaaluks 2/3. Paradoksaalsel kombel kujunes Eesti jaoks fondide suhteks esialgu 50:50. Kuna ÜFist rahastatavatele keskkonna- ja transpordiprojektidele kehtisid kõrgemad nõudmised ja tekkis oht, et ei leita piisavalt projekte ning nende kaasfinantseerimise vahendeid, taotles Eesti erandlikult SFi ja ÜFi osakaalude muutmist. Läbirääkimiste lõppdokumendis fikseeritigi kokkulepe, mille kohaselt 31 mln eurot tõstetakse Eesti puhul ÜFist SFi, et parandada fondide osakaalude suhet. Selle tulemusena moodustab kolme aasta lõikes SF 55% ja ÜF 45% struktuurirahadest. Nagu mainitud, sõltub paljuski riigi absorbeerimisvõimest ehk projektide ettevalmistamise ja elluviimise suutlikkusest. Nii võiks Eesti maksimaalselt saada kolme aasta jooksul 9,66 mld krooni SFist ja ÜFist kokku, kuid indikatiivseks väljamakseks arvestatakse 3,7 mld krooni. Ülejäänud summa kantakse üle järgmisesse finantsperioodi, mis algab 2007. aastal.

Kolmas suurem eelarverida kannab nime “Sisepoliitikad” ning see jaguneb omakorda kehtivateks poliitikateks, institutsionaalseks ülesehituseks, tuumaohutuseks ja, esmakordselt uute liitujate puhul, ka Schengeni acquis’ rakendamise kulude finantseerimiseks. Enesestmõistetavalt ei osale Eesti tuumaelektrijaamade sulgemiseks mõeldud summa jagamisel, mis on ette nähtud Leedule ja Slovakkiale Ignalina ja Bohunice tuumajaamade järkjärguliseks sulgemiseks. Kehtivates poliitikates ehk ühenduse programmides ja algatustes osalemiseks on Eestile ette nähtud 702 mln, millest makstakse välja hinnanguliselt 408 mln krooni. Institutsionaalseks ülesehituseks makstakse ligikaudu 212 mln krooni, millest 70 mln kantakse üle järgmisesse finantsperioodi. Schengeni kulude katmiseks saab Eesti vastavalt ELi välispiiri pikkusele kokku 1,074 mld krooni. Selleks moodustatakse ajutine fond perioodiks 2004–2006 ja rahastatakse piiriületuspunktide ehitamist ja renoveerimist, vajaliku tehnika soetamist, piirivalve koolitamist, logistika- ja tegevuskulude katmist jpm. Summa tuleb ära kasutada kolme aasta jooksul, vastasel korral omandab selle Euroopa Komisjon. Kokku peaks Eesti sisepoliitikate eelarverealt aastatel 2004–2006 saama 1,6 mld krooni.

Pärast liitumist jätkub ka liitumiseelse abi väljamaksmine, vastavalt enne liitumist sõlmitud finantsmemorandumitele. Uusi kohustusi ELi poolel liitumisjärgselt ei lisandu. Komisjoni prognoosi kohaselt peaks Eesti Phare, ISPA ja SAPARDi fondidest pärast liitumist saama 2,5 mld krooni, Eesti ise hindab oma absorbeerimisvõimet pisut suuremaks.

Lisaks eeltoodule nähti seekordse laienemise puhul ette veel kaks eelarverida, millest üks oli kasutusel ka Soome, Rootsi ja Austria liitumisel – ajutine eelarvekompensatsioon –, teine aga täiesti uudne – ühekordne rahaline toetus. Ajutist eelarvekompensatsiooni otsustati maksta riikidele, kelle sissemaksed oleksid liitumisjärgselt ületanud ELi eelarvest saadavaid summasid või kelle finantsolukord oleks võrreldes liitumiseelse aastaga halvenenud. Sellist kompensatsiooni hakkavad saama Küpros, Tšehhi, Sloveenia ja Malta. Seevastu ühekordset toetust makstakse kõigile riikidele ja Eesti puhul on see summa 338 mln krooni. Sellise ühekordse toetuse maksmine sai määravaks finantsinstrumendiks läbirääkimiste lõppfaasis pooli rahuldavale kompromisskokkuleppele jõudmisel.

Finantspakkumist kokku võttes võib väita, et 1999. aasta hinnatasemel saaks Eesti aastatel 2004–2006 ELi eelarvest 11,5 mld krooni, mis teeks ühe elaniku kohta 8344 krooni. Eesti sissemaksed samal perioodil moodustavad ligikaudu 3,6 mld krooni. Netosummana saaks Eesti seega 7,9 mld krooni ehk 5741 krooni elaniku kohta. Milliseks kujunevad tegelikud finantssuhted Euroopa Liiduga, on praegu veel vara ennustada. Kõigepealt tuleb allkirjastada liitumisleping, teha positiivne otsus rahvahääletusel ja valmistuda parimate võimete kohaselt liikmeks saamiseks.