Kopenhaagen kutsub

Kristiina Ojuland, välisminister

12.–13. detsembril esitatakse nendele kandidaatriikidele, kes on ELi astumiseks valmis, ametlikud kutsed.

Taanist on kujunenud ELi laienemise sümbol. Kui 1993. a arutasid ELi riigid võimalikku laienemist, toimus see Taani eesistumise ajal. Just siis töötati Euroopa Liitu astuda soovivatele riikidele välja kriteeriumid, mida me täna tunneme Kopenhaageni kriteeriumide all.

Sisuliselt tähendavad need nõuded seda, et liituda sooviv riik peab täitma teatud poliitilisi ja majanduslikke nõudeid ning olema valmis täitma liikmesriigi kohustusi.

Teisisõnu: riik peab olema demokraatlik õigusriik, kus austatakse inimeste põhivabadusi ja õigusi, riigi majandus peab olema rajatud vabaturumajanduse põhimõtetele ning riik peab olema suuteline rakendama ELi ühist seadustikku.

Pingsad läbirääkimiste päevad

Nüüd, kus liitumisläbirääkimiste lõpetamine vaid nädalate küsimus, on jällegi kogu tähelepanu suunatud Taanile, sest ajaloo tahtel on just Taani taas Euroopa Liidu eesistuja.

Hüüdlause "Kopenhaagenist Kopenhaagenisse" on levinud nii liikmes- kui kandidaatriikide hulgas ja tähistab seni suurimat laienemist Euroopa Liidu ajaloos.

Suurkohtumine ise on planeeritud 12.–13. detsembrile, mil läbirääkimistele tõmmatakse joon alla ning esitatakse ametlikult kutsed Euroopa Liiduga liitumiseks nendele kandidaatriikidele, kes on ühinemiseks valmis.

Seejärel asutakse ette valmistama liitumislepingut, mis praeguste kavade kohaselt peaks valmima kevadel ning kirjutatama alla aprillis Kreeka eesistumise ajal.

Ometi, enne Kopenhaagenisse jõudmist tuleb meil üle elada pingsad läbirääkimiste päevad.Tulemustest sõltub edaspidine tootmiskvootide maht ning põllumajandustoetuste lõplik skeem. Samuti on oluline Euroopa Liidu eelarve kokkulepete tulemus. Võib öelda, et eelseisvad nädalad saavad olema heaks närviprooviks – vähe on nii raha kui ka aega, mille edaspidise jaotuse üle vaieldakse.

Kas uued ja vanad ELi riigid jõuavad Kopenhaageniks kokkuleppele või mitte, on saanud küsimuseks, mida üha rohkem esitatakse. Optimismiks annab põhjust see, et oktoobri lõpul toimunud tippkohtumisel jõudsid ELi riigid ühisele meelele nii põllumajanduse kui ka rahandus- ja eelarve pakkumiste osas, mida liituvatele riikidele esitada.

Seda Brüsseli tippkohtumisel sõlmitud kokkulepet võib tõenäoliselt tulevikus lugeda kooliõpikute lehekülgedelt kui eeskuju, kuidas suudeti saavutada peaaegu võimatuna tundunud kompromiss.

Küllap oli selle positiivse pöörde ajendiks ka Iirimaal nädal varem läbi viidud referendum Nice’i lepingu ratifitseerimiseks, mis andis liikmesriikidele enesekindlust ELi tuleviku suhtes.

Nice’i leping ei sisalda ju mitte ainult ELi laienemiseks vajalikke institutsionaalseid muutusi, vaid paneb järjekordse müürikivi ELi kui majanduspoliitilise ühenduse edasiseks tihedamaks koostööks.

Peale selle suutsid sakslased ja prantslased omavahel kokkuleppele jõuda pikka aega kestnud vaidluses ELi põllumajanduspoliitika tuleviku üle.

See positiivsete killukeste kogunemine võimaldaski Brüsseli tippkohtumise ajal panna kokku kandidaatriikidele mõeldud mosaiigi põllumajanduse rahastamisest ja ELi eelarvest.

Nüüd on pall suuresti meie käes ja me peame intensiivseid läbirääkimisi nii põllumajanduskvootide, otsetoetuste, eelarve sissemaksete kui ka kõigi seni veel otsustamata üksikküsimuste osas.

Eestil on seni õnnestunud saavutada kokkulepped nii, et meie eripära on arvesse võetud. Olgu näiteks maksundus, energeetika või leping Saksamaaga, et palkmaju kokku panevad eestlased saaksid minna Saksa ehitusturule.

Samas on praegune pinge võrreldes kogu senise läbirääkimisperioodiga hoopis kõrgem, kuna maksimaalset tulemust tahavad saada kõik kümme kandidaatriiki.

Koos jõuab rohkem

Läbirääkimiste lõppfaasis on luubi alla võetud ka see, kuidas kodanikud suhtuvad õige pea ees seisvasse rahvahääletusse.

Ilma rahva toetuseta me ELi ei astu. Näib, et inimesed kaaluvad meie liitumist väga pragmaatiliselt ning toetus Euroopa Liidule on kasvamas.

Üldist suhtumist iseloomustab kõige paremini üks selge ja lihtne tõdemus, mida kuulsin ühe külamehe käest: "On ju vana tõde see, et koos tehes jõuab rohkem, koos ollakse tugevamad ja koos tehes arvestatakse teistega."

Kuu aja pärast on Eesti loodetavasti toonud Kopenhaagenist koju kutse astuda Euroopa Liitu. On rahva otsustada, kas kutsele järgneb ka selle vastuvõtmine.